Saabusime lennukiga Bari lennujaama kell 15.00. Vastu võttis soe õhk, väike lennujaam ja autorendi kassade ees looklevad järjekorrad. Selleks, et sinna autorendi sabasse pääseda olime üle tunni aja oma kohvrite ootel. Alguses ei saanud mingit infot, et miks pagas ei tule aga siis ilmus ekraanile kiri, et teostavad lisakontrolli, mis võtab aega. Lapsed läksid seal suht hulluks oma jooksmiste ja lollitamistega. Nad olid niigi mitu tundi lennukis kinni olnud.
Vankrid toodi ülejäänud pagasist eraldi saali teise otsa. Vähemalt oli põhjust edasi-tagasi jalutada 🙂 Märkasin ühel hetkel, et üks itaalia naine paarikuuse lapsega sai kätte oma lapsevankri ja üritas seda hakata kangelaslikult transpordikotist välja sikutama. Läksime I-ga oma abi pakkuma ja ta kohe rõõmsalt kasutas seda võimalust. Ega ta ühe käega ei oleks seda kuidagi kokku saanud, sest vanker tõrkus ka veidi vastu kokkupanemisel. Laps oli täitsa rahul meiega ja nunnu oli ta ka:) Seal kõrval lookles pikk wc järjekord, kus oli igas eas naisi aga keegi ei pakkunud oma abi. Sellega võibolla ongi nii, et kui sul pole veel väikseid lapsi või on nad juba suureks kasvanud, siis sa ei tea või ei mäleta enam, et vahel kuluks üks abikäsi ikka väga ära.
Järgmine saba, mis meid ootas, oli autorendi oma. See oli tüütu, uskumatu ja lõbus korraga. Näiteks olid meie ees kaks meest. Nad olid oma rendiauto paberid korda ajanud aga siis nad hakkasid teenindajalt uurima, et kuhu üldse võiks sõita. See tõmbas teenindajal kohe sellised tuurid ülesse, et ta muudkui seletas, kuhu ta ise nädalavahetuseti sõidab ja mida soovitab. Ühesõnaga, meie jaoks oli selline 10 minutit niisama lobisemist imelik, sest veidi eemal oli ju päriselt selline turistidele mõeldud box, kust päriselt infot sai ja seda koos kaartidega. Kui meie ees seisnud eesti mees oma võtmed kätte sai, siis ta ütles meile, et neil on broneeritud autodest puudus ja annavad täitsa suvaliselt. Nii läks meil ka, anti see, mis oli anda. Kuna meie saime päris hea auto Renault Kadjari, siis olime rahul, mahtusime ära koos pagasi ja vankriga. Kõigil nii hästi ei läinud.
Lennujaamast sõitsime otse majutusse, mis asus eramajas kuskil Bari äärelinnas. Vaatasin seda broneerides, et oleks mõnusalt ruumi ja söögitegemise võimalus. Sinna sõites ei jätnud Bari erilist muljet, teeäärtes oli prügi päris palju ja see oli kole. Majutus oli ühelt poolt mõnus aga teiselt poolt asus see poolenisti keldrikorrusel ja oli suhteliselt pime. Kauemaks, kui üheks ööks ei oleks tahtnud sinna jääda. Teine asi oli see, et majas oli mitu koera ja kuna itaallased lõpetavad kesköö paiku või hiljem oma õhtusööki, siis vastavalt ärkasin veel öösel ühe ajal selle peale, et näe kutsuke on meie akna alla haukuma tulnud, sest ega koerad ka peremeestest varem magama ei saanud minna.
Hommikul olime varakult üleval, sest olime alles Eesti ajaga harjunud. Kõigepealt otsustasime ära vaadata ja kosutava jalutuskäigu teha Bari vanalinnas, sest hiljem reisi jooksul poleks sinna sattunud ja ei tahtnud päris nii ka, et oleks juskui Baris käinud aga pole Barit näinud…
Bari vanalinn meeldis mulle küll, seal elu kees. Meil oleks Tallinna vanalinnas üpris mõeldamatu, et inimesed elavad kõikjal sees ja tuulutavad laupäeva hommikul oma majapidamist ning kraamivad kitsaid tänavaid. Pitskardinad lehvisid uste ees ja kohe selle taga oli köök või elutuba. Tänavast eraldas seda vaid üks samm. Aga tundus, et kohalikud olid sellega harjunud ja ei lasknud ennast ka turistidest segada.
Arts, me and cookies 