Pealinna chill

Me oleksime peaaegu jätnud Mallorca pealinna Palma külastamise vahele. Nii peaaegu. Mõtlesime, et ei hakka lapsi linnakäraga väsitama, aga siis hakkas kuidagi kahju käia ära Baleaaride suurimal saarel ilma pealinna nägemata. Õnneks me seda siiski ei teinud, sest mulle hakkas seal esimesest silmapilgust väga meeldima. Õhkkond oli lihtsalt selline äge ja vanalinn võlus oma kohvikute ning mõnusa olemisega.

IMAG3842
Kõige kallim latte kohv, mida ma joonud olen ja kõige kallim kook ka. Aga see selgus alles maksmisel 😛  Laste jäätised olid selle eest täiesti keskmise hinnaga.

Täiesti kogemata sõitsime linna sisse väga head marsruuti mööda. Panin nimelt ühe suvalise punkti kaardil vanalinna kõrvale ja sinna jõudes leidsime kohe ka parkla. Kui me parklast üles maa peale jõudsime leidsime esimese asjana pargi, kus oli mänguväljak, mis kohe kasutust leidis ja teisel pool oli raudteejaam, millest edasi hakkasid jalakäiate tänavad ning vanalinna osa.

IMAG3849

Kui olime ühe tänava lõpuni jalutanud, jõudsime ühte rohelisse aeda. Vaatasime seal pisut ringi ja avastasime, et aias asub suur raamatukogu ja see polnud mitte ainult maja sees vaid ka väljas. See oli nii vahva leid, veetsime seal päris palju aega, sest lapsed “lugesid” pea kõik raamatud läbi. Eriti ei seganud, et kõik olid hispaania keeles 😀 Lasteraamatutes on piltidel nii suur osakaal, et see pisiasi on suhteliselt tühine. Selline väiraamatukogu on hästi armas mõte, mis oleks ka kodukohas igati tervitatav. Veidi eemal asus täiskasvanutele mõeldud lugemisala. Iga laua taga istus seal üks inimene ja kõik kohad olid täis. Tundub, et see on seal päris populaarne lugemiskoht.

IMAG3852

Edasi läksime keskväljaku poole aga oh üllatust, tänav lõppes ära ja ees oli hiiglaslik maja, kuhu viis hiiglaslik trepp. Ja oligi nii, et pidi minema majja päris kõrgele korrusele, siis sai teiselt poolt välja. ühesõnaga Maja ehitatud mäe küljele aga see oli naljaka ja ootamatu, sest kaardilt vaadates selliseid nüansse ei näe.

IMAG3857

Pärast keskväljakut hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama ja mõtlesime, et oleks lõbus sõita hobuvankriga tagasi raudteejaama juurde parklasse. Küsisime ühe kutsari käest, et mis see 5 minutit sõitu ka maksab. Ta ütles, et teeb soodsalt ja viib äkki isegi väikese ringiga meid kohale, et nii 60 eurot. Mõtlesin alguses, et ta tahtis öelda 16 ja ütles valesti aga ei, täitsa õigesti kuulsin. Kauplesin veidi alla aga ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Selle 10 minutit jalgsi saime ise ka käidud.

IMAG3879
Plaza Majoril väsinud aga õnnelikud linnaseiklejad oma roogasid ootamas

Selgus, et see oli väga hea, et me ei saanud hobusega kohe jaama sõita.  Leidsime peaväljakult ahvatleva lõunasöögikoha ja mõnulesime seal inimesi ning päevasaginat vaadates tükk aega. Laste jaoks oli see peatus samuti kosutav, pärast seda tahtsid väikesed jalad jälle vapralt edasi kõndida 🙂

Ja aegamisi tagasi kulgedes sattusime ilusasse kirikusse, kus mängis õrn muusika. Isegi meie kahene rahmeldis teatas, et talle meeldib see muusika, mis on erakordne, sest tavaliselt ta ütleb muusika kohta, et ei meeldi. Kuna tänavakärast kirikusse astudes oli kontrast nii suur, siis jäi see väga eredalt meelde.

Käimata jäi meil katedraalis, kuna lapsed poleks jõudnud nii pikalt käia ja muidugi pidime ka lõunaunega arvestama. Katedraal asub mere ääres ja on väga uhke, tean seda sellepärast, et tagasi lennates nägin hiigelsuurt fotot sellest Palma lennujaamas. Aga noh, midagi jääb siis järgmiseks korraks, kui sinna satume.

Romantiline suplus, pereratas, müstiline aed ja salajane rand

IMAG3656

Üks romantilisemaid õhtuid Mallorcal oli meil suplus Formentori rannas, kuhu me kolmandal õhtul sõitsime. See oli ka esimene kohtumine saare põhjaosa mägedega. Formentori sõites oli veel valge, aga kohale jõudes hakkas kiiresti pimenema, nii et suplemine toimus soojas hämaruses. Pilvede vahelt piilus ajuti kuu ja mida pimedamaks läks, seda erksamalt särasid paatide/laevade, samuti ülevee randade tuled. Kui meie kuurordis oli sel õhtul küllalt tugev idatuul, siis kaljumägedest varjatud Formentori rannas oli vaikne ja rahulik.  Õhtul rahvast enam polnud, vaid meie üksi jooksime, mängisime ning ujusime soojas vees. See rannariba polnud seal teab mis suur, kujutasin ette, kuidas päeval on seal inimesed üksteise kukil 🙂

DSC_0161
Sume õhtu Formentori rannas. Foto: Helen Tammepuu

Formentori poolsaarele plaanisin ma meile Ormiga ühte matka aga lõpuks otsustasin ikkagi teise valiku kasuks. Seal matkamiseks tuleks rohkem aega varuda, kui meil seekord laste kõrvalt näpistada oli võimalik.

Pereratas

Mallorcal suvitamiseks sobivat majutuskohta vaadates oli tingimuseks rannapromenaadi olemasolu, et oleks, kus lapsevankriga jalutada. Port Alcudias on säärane asi täiesti olemas, aga no juhtumisi algas see meie villast umbes 1,5 km kauguselt ja seepärast lapsevankriga sinna väga ei sattunudki. Küll aga  tuli ükspäev mõte minna sinna jalgratastega. Jalgrattalaenutusi on Port Alcudias jalaga segada, pakutakse kõikvõimalikke liikumisvahendeid väikestest tõukekatest kuni suurte pereratasteni, viimaseid oleks vist õigem nimetada jalgautodeks.

Me siis laenutasime ka kaks pereratast: viiekohalise ja seitsmekohalise. Viimasesse mahtusime kenasti viiekesi istuma ja taha laadisime veel kotid, lapsekärud ja ujumisvarustuse. Väntasime aga mõnuga piki peatänavat põhja poole ja käänasime peale paari kanali ületamist randa, et jätkata sõitu rannapromenaadil. Paraku oli seal soolas väike üllatus – kõigil randa viivatel teedel oli jalgrataste keelumärk. Põhjus siis selles, et kena ja millegipärast siniseks võõbatud asfaldiga plaažiäärne jalgtee oli napilt mõne meetri laiune ja suht tihedalt jalutajaid täis. Jalgrattad oleks olnud tõesti liiast.

 Seitsmekohaline jalgauto, katus peal ja puha.

Liikusime mööda mereäärseid tänavaid ühe pargini, kus olid turnikad ja kiiged lastele ning parkisime sõidukid, selleks olid rattalukud kaasa antud. Peagi jätsime muidugi pargi ja olime meres ujumas, väljaarvatud need kes jäid kohvikusse jäätist sööma.

IMAG3621
Herman pärast meres möllamist friikaid söömas. Täiesti eluga rahul 🙂

Tagasi kulgesime mööda teist teed, merest pisut eemal asuva järve kaldal. Kõik oli ilus sinnamaani, kui taevaluugid avanesid ja hakkas sadama, siis väntasime suht kärmesti koju.

IMAG3633
Järve nimi googlemapsis on “Es Llak Gran”, tõlkes: “See on Suur Järv”

Jardin de Alfambra

Olin eelnevalt välja vaadanud kohad, kus kindlasti peaks käima ja üheks selliseks oli Alfambra aed. Sinna sõites jäid poisid autos magama, nii otsustasime Irmaga kahekesi aeda külastada ja ülejäänud tukkusid parklas. See oli selles suhtes hea, et saime kiiresti liikuda ja kauneid paiku aias imetleda. Vankriga oleks seal väga raske olnud, sest palju oli treppe ja astmeid.

IMAG3805

Aed oli muidugi kena ja oli igati vaeva nähtud, et kogu see ilu turistidel mõnus vaadata oleks. Keset aeda oli kohvik, hinnatasemelt täiesti söödamatu, õnneks meil polnud huvi ka. Tegime pilte, ahhetasime ja lõpuks paitasime kitsekesi, kes aia kõrval karjamaal meid uudistasid.

IMAG3807

Tasus külastamist, kuigi aed oli väiksem, kui ma arvasin ja üpris turistikas, oli ikkagi ilus.

Salarand

(Kuna mina seal avastusretkel ei käinud, siis palusin Ormil selle kohta kirjutada)

Saarel viibimise viimasel päeval oli jälle ilm päris tuuline. Pool, täpsemalt 4/9 meie reisipundist sõitis hommikul pealinna Palmasse, teine pool jäi Port Alcudiasse ja võttis nõuks minna jalutama sadamasse, mille järgi koht on nime saanud. Et sadam ja sealne lahesopp on hästi tuulte ja lainete eest varjatud, võinuks seal olla paradiislik promeneerimine mõnusa supelusega, aga … Lapsed olid kogu reisist nõnda väsinud ja kaheaastane H pani kohe randa jõudes ulguma – tahan koju. Lohutamis – ja rahustamismeetmed ei andnud tulemust ja lõpuks andsime alla, st läksime koju ehk naasime meie toredasse roosasse villasse Rooside tänaval.

Pealelõunal oli siiski kange tahmine veel mõnda ilusat ja tugeva tuule eest varjatud randa külastada. Juba enne saarele tulekut oli erinevatest portaalidest igasugu Mallorca TOP10 randu uuritud ja sõelale jäi Cala Varques. Türkiissinine vesi, hingematvad vaated, imposantsed koopad, peene liivaga rand, tolerantne atmosfäär! Midagi ajasin ma aga ülivõrdelisi rannakirjutisi lugedes täiesti sassi – arvasin selle olevat hõlpsasti autoga ligipääsetava, sest ühes reisiblogis kirjeldati Cala Varquesi kui laste ja perede lemmikut. Olles aga sõitnud kohale saare kaguküljele, selgus ootamatult, et auto tuleb jätta > 2 km kaugusele parklasse maantee äärde ja randa viib esmalt kitsas küpressidega palistet”põlluvahetee”, edasi mere äärde aga konarlik jalgrada läbi männimetsa.

IMG_20190912_162906
Mallorca põlluvahetee. Kõrged kiviaiad ja küpressid teede ääres on iseloomulikud kogu saarele.

Põllud siinjuures tähendavad hõredaid oliiviistandusi, kus puude all pole näha rohtu ega midagi, kuid ometi käivad ringi lambad ja midagi sealt kiviklibust muudkui nosivad. Lopsakast loodusest on asi väga kaugel ja paneb mõtlema, et elu pidi sel saarel ikka üsna armetu olema, enne kui sakslased Mallorcast oma 16. liidumaa tegid.

IMG_20190912_161945

Tee mereni oli niisiis ilus, aga ootamatult pikk ja raske natuke väsinud viieaastase jaoks. Kohale jõudes ootas järgmine üllatus – rand vastas kõigile suurepärastele kirjeldustele ja ka tuult polnud tuhkagi, küll aga mühisesid suured lained ja veeretasid “liivarannas” kõva kolinaga kuni rusikasuurusi kive. Jah, rannariba oli liiv, ent veepiiril ja mere poole kiviklibu. Tulemuseks oli, et Irma ujuma ei saanudki. Mina trügisin kangelaslikult vette, kivid tagusid kole valusasti vastu jalgu ja üks varvas löödi veriseks ka. Piisavalt sügavasse jõudes oli suurtes lainetes ujuda juba ülimõnus, selle naudingu eest polnud katkine varvas liiga suur hind.   I mängis siis lihtsalt liivaga ja jooksis niisama ringi.

IMG_20190912_170454
Cala Varques. Jälle selfi 😀

Kui tagasi minema hakkasime, nõudis I, et läheks mööda teist teed. Tõepoolest oli märgata, et inimesed ühelt ja teiselt poolt tulid läksid läksid mööda mereäärseid radu. Ju need kuhugi viivad, mõtlesime meiegi ning asusime mööda kaljut üles turnima. Vaated olid hunnitud ja õhtu imeline, kuid õige pea jõudis terve mõistus kohale – napp tund enne päikeseloojangut pole väga arukas ilma kaardita, matkavarustuseta, toidu -ja joogivaruta ja viieaastase plikaga tundmatuid radu mõõtma minna.

IMG_20190912_175053
Matkarada kaldakaljudel, millest siiski loobusime.

Sestap laskusime supelranda tagasi, ostsime hipide putkast kartulikrõpsu ja limpsi ning kõmpisime tuldud teed tagasi autosse. Või noh, pool teed kulges I juba minu kukil. Koduteel tegime veel jäätisepeatuse Manacori nimelise linna servas, päike läks looja ja sedasi see viimane õhtune ujumisretk otsa saigi.

 

Lastematk Mallorcal

IMAG3662

Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.

Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid  ümberringi on mäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses.  Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga. 

DSC_0170
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu

Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võib näha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.

DSC_0213
Kive on alati mõnus vette loopida

Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid.  Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.

IMAG3669
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal

Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.

DSC_0247
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu

Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀

IMAG3673
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”

Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.

IMAG3681
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂

Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem  maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.

IMAG3689
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal

Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis  mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti. 

Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.

 

Meie Mallorca

IMAG3905

Olime juba päris kaua veeretanud mõtet, et võiks Mallorcale puhkama minna aga hea hinnaga pileteid ei sattunud kuidagi me teele. Ega meil sinna kiiret ka polnud. Sel aastal siis leidsime sobivad lennud meeldiva hinnaga ja nii me selle Mallorca plaani võtsime.

IMAG3783
Meie kodurand Mallorcal, Alcudia laht

Kuna meid oli saarele minemas päris mitu – kokku üheksa hinge, siis otsisime põhjalikult mõnusat majutust ja lõpuks leidsime villa, mis sobis meile täiuslikult. Asus Port d’Alcudia lõunaosas, suhteliselt mere ääres (u. 400 m jalutada), oli oma aiaga, värav käis lukku, autot sai hoovi parkida ja majas oli palju ruumi (tube oli vist tõesti 6).

IMAG3711
Meie villa, rendiauto ja kaksikute käru, mille samuti saarelt laenutasime.

Majutuse broneerimine kõige libedamalt ei läinud, küll ajasid nad majutuse kinnitust saates kuupäevad ja inimeste arvu sassi, küll saatsid sama asja mitu korda, aga midagi väga hullu ka polnud. Üllatusena tuli aga kohale jõudes tasuda turismimaks, mida ühed vanemad inimesed meilt sularahas sisse nõudma saabusid. Tundus, et nad on selle maja hooldajad või lausa omanikud, igatahes käisid nad seal ka vahepeal kastmas ja tormi eel päikesevarjusid kokku panemas, enamasti nii, et meie neid ei näinud. Nojah, googeldades sain küll teada, et selline turismimaks tõesti seal on ja isegi mingi kalkulaator on selleks, et seda välja arvutada (suurus oleneb siis sellest, mis tüüpi majutuses sa peatud), aga kuskil majutuse infos seda kirjas polnud. Ja ma olen üpris kindel, et päris see summa, mis me maksime, õigesse kassasse ei jõudnud.

IMAG3781
Paradiisiaed. Väikest paati sai aias kasutada lastebasseinina.

Parim osa majutuses oli aed, kus lapsed said lõputult veega sulistada (hulk erinevaid kraane, dušše, voolikuid!), niisama mängida, paljalt ringi joosta ja jäätist süüa. Ei puudunud ka mängumaja koos hunniku mänguasjadega, mõnus istumisnurk pehme aiamööbliga, lauad- toolid ja kõik mis vaja õdusaks õuesolemiseks. Istusime aias mõnel õhtul niisama või tegime grilli, päeval aga muidu chilli. Ent hilisematel õhtutundidel meeldis meile  rohkem kohaliku Mallorca veini elik väikese sangriaga maja ees verandal aega veeta, sest sealt nägi tänavale, kus inimesed liikusid ja oma õhtuseid asju ajasid ning naabrid – ehedad hispaanlased – võtsid meie meelelahutuseks oma verandal aeg-ajalt temperamentse viisijupi üles 🙂

DSC_0040
Niisama nunnukas aias. Foto:Helen Tammepuu

Meie seltskonnas olnud kolme lasteaiaealise lapse jaoks leidus muidugi ka väljaspool koduaeda lisaks mererannale rohkelt lõbustusi, neist kõige uhkem oli lähedalasuv batuudipark.  Väiksemaid mängualasid erinevate turnikate, mängumasinate ja batuutidega leidus kuurordis tihedasti. Ka poisid – kaheaastane H ja kolmeaastane R said oma esimesed traksidega hüppamise kogemused, rõõmu jagus taevani 🙂

IMG_20190906_173452
Batuudipargis oli ka bassein väikse mootorpaadiga

Ilm sel puhkusereisil oli vahelduv ehk siis saime nii palavat päikest kui ka vihma, pilvi ja tuult. Vali äikesetorm näiteks segas meie Palma Aquariumi külastamist, sest pidime seal pikse eest siseruumidesse põgenema ega saanudki õueala basseinide vee-elukaid kaeda.  Muidu polnud sellest lugugi, et päike koguaeg ei paistnud. Tundus isegi mõnus, kui pilved taevas olid, sest siis ei olnud ohtu end päikese käes ära kõrvetada. Sooja oli ikka piisavalt ehk päeval ca 25 kraadi. Tuul tegi aga merele uhkeid laineid.

DSC_0109
Foto: Helen Tammepuu

Eredamad hetkel reisil olid:

  • matk lastega Cuberi tehisjärve ümber (4 km)
  • pärismatk Betlemi kloostri juurde (6 km)
  • pealinn Palma de Mallorca
  • imeline aiake Jardines de Alfabia
  • pererattaga väljasõit Port Alcudia promenaadile
  • soojas meres suplemine ja lainete püüdmine
  • romantiline ujumine õhtuses Formentori rannas
  • matk Cala Varquesi randa (5 km, ainult O ja I)

Nendest tulevad ka eraldi postitused.

Päikesegarantiid Eestis ju pole

Gustav harjutab Pokumaal roomamist.

Ükspäev tuli meil idee, et võiks sel suvel Lõuna-Eestis puhata. No mõeldud-tehtud. Majutust otsisin nii booking.com-ist kui ka Puhka Eestis lehelt. Viimases olid igasugu ägedad majakesed ja põnevad kohad keset loodust aga neil kõigil oli üks pisike kuid väga oluline puudus, nimelt oli iga maja kõrval tiik ja ma tõesti ei tahtnud hakata mängima seda mängu, et mitme minutiga esimene laps märjaks saab. Ühesõnaga võtsin siis booking.com-ist ühe korterti keset Otepääd. Korter oli hea, kolmas korrus mitte nii hea aga saime hakkama.

Nutuseks läks asi siis, kui meie puhkus lähemale jõudis ja ilmad kehvemaks muutusid. Nojah, “päikeseganrantiid” meil siin Eestis ju pole, sellele vihjavad tavaliselt meie tuttavad Saksamaal, kui neid endale külla kutsume, et õudselt tahaks tulla aga ei raatsi oma puhkust veeta kohas, kus ei pruugi päikest olla. Tõenäoliselt on nad salaja piilunud meie ilmateadet ja sellest ära kohkunud.

Kolmest päevast kaks olime sunnitud rohkem siseruumides veetma ja igasugused Ponimaad, Cantervillad ja Maanteemuuseumid jäid mingit järgmist korda ootama. Selle eest käisime V-Spas ja sealses mängutoas, Lõunakeskuse mängutoas, Pühajärve Spas ja mängutoas – nii saimegi oma puhkuse veedetud. Niipea teist sellist reisi ette võtta ei tahaks, polnud just unistuste puhkus.

Pokumaal saime näha kõiksugu puust nikerdisi, mõnega neist sai pilli mängida või lihtsalt heli tekitada. Minu jaoks uus oli kilgipill, mis kõlas kilgilikult 🙂 Tore, et neil seal selline vanamees toimetab ja puunikerdusi teeb. Kuna me olime esimesed ja sel hetkel ainukesed külastajad, siis pühendas ta meile lausa pool tundi, et oma imenikerdusi näidata ja lastele äraarvamismänge teha.

Viimasel päeval õnneks ei sadanud ja saime teha seda, mis meil plaanis oli. Seadsime sammud või siis õigemini autonina Pokumaa poole, mis ostutus üllatavalt toredaks kohaks. No sellist tunnet küll ei tekkinud nagu Lottemaal või Iloni Imedemaal, mis on mu lemmikud lastega käimise kohad. Siiski oli seal tore, eriti meeldis mulle, et lapsed said ise endale pokusid meisterdada. Maja oli ka põnev, läbi väikese ava sai mängutuppa minna, mis oli laste jaoks kohe põnevust lisas. Kõik pildid pärinevad Pokumaal käimisest, kuna siseruumides ja vihmase ilmaga ei tule telefoniga pildistamisest midagi välja.

Aknalaual oli juba hulk valmis tehtud Pokusid, ka meie meisterdasime endale oma Pokud.

Matkarajad lisaks majale olid muidugi kutsuvad, seal olid nii vaatetorn kui ka taimerajad. Teoreetiliselt peaks need ka vankriga läbitavad olema nagu meile kassast öeldi aga tegelikult pöörasime mingil hetkel ikka tagasi, sest rada oli nii juurikaid täis ja loksutamine tüütas ära. Võib-olla oleks seal kõhukott abiks olnud, kuna vahemaad iseenesest pikad ei olnud aga seda me ei taibanud kaasa võtta.

Pilet oli ka mõistliku hinnaga, eriti vastuvõetav oli hind perekaardi omanikule. Mul on hea meel, et ma Liivi blogis selle postituse peale sattusin, kus ta perekaardist kirjutas. Tellisin endale ka talvel kaardi ja olen mitmel korral päris kenasti tänu sellele säästnud. Pokumaad julgen küll soovitada, rahulik koht keset metsa, kuhu lastega minna.

Kiiksuga lollakas lennujaamas

Käisin eile lennujaamas. Ei, mitte selleks, et kuhugi lennata või mõne lennu pealt tulla. Nagu ikka viimasel ajal, on minu roll lennuki vastas käimine. Aga minu jaoks on see tõeline pidupäev 🙂 Tavaliselt lähen ma varem kohale, et saaksin ikka ühest lennujaama otsast teise kõndida, inimesi vahtida ja kogu seda sagimist kohvi juues endasse ahmida. Peaaegu tuleb juba endale ka kerge reisiärevus sisse, kuigi ma kuhugi ei lähe. Ikkagi on tunda mingit vabadust või võimaluste assortiid, mis kaasneb lennukile minemisega.

Kui ma siis seda lennujaama saginat naudin ja ootan, et kedagi lennukile tuua/viia on küll mõnikord selline lollaka tunne, et kas nii ikka on ilus aga hei, see väike kiiks ei tee ju kellelegi halba, järelikult on kõik ok 🙂

Tallinna lennujaam on muidugi eriti armas ka, seal on vaeva nähtud, et inimesed ennast hästi tunneksid. Näiteks siin WC-s on küllaga sõbraselfisid tehtud. Lastega reisides on mulle väga meeltmööda, et seal on nii tore Lotte mängunurk ja lastevankrid. 

Muidugi on see ka koht, kus tegelikult pole eriti soovitav kohvi juua, mitte kvaliteedi või maitse pärast, vaid hinna pärast. Ma olen seal maksnud kohvi eest 4.60, mis on ka vist kõige kõrgem hind, mis ma selle joogi eest välja käinud olen.

Päris lend on mind ootamas septembris, seni käin võimalusel niisama lennukas  🙂

Kellel veel selline “lennujaamakiiks” on?

 

Kokkuvõte Apuulia reisi kohta

Üldiselt võisime me reisiga täitsa rahule jääda. Mõned tähelepanekud tegime omavahel arutades siiski järgmiseks korraks, et oleks veelgi rohkem puhkus ja chill 🙂

  1.  Võimalikult vähe erinevaid ööbimiskohti ja kiiresti sihtkohta. Nägime, et lastel võttis uue kohaga harjumine 2-3 päeva aega ja kuna meil oli kokku 4 erinevat majutust, siis ilmselgelt oli seda liiga palju. Kõige parem oleks ühe päevaga reisida sihtkohta ja hakata kohe harjuma.DSC04449
  2. Majutuseks võiks valida korteri. Et oleks piisavalt ruumi ja et saaks süüa ise teha. Sel korral me olime osa puhkusest hotellist ja see ei õigustanud end, lubatud hüvesid seal ei olnud ja söök läks mõttetult kalliks, olemata seejuures eriti maitsev.
  3. Kui üks koht on baasiks, siis saab ümbrus tuttavamaks ja teab juba, kus on parimad söögikohad ja kust tasub eemale hoida. Leisime mõned eriti mõnusad söögikohad, üks oli linna keskväljakul ja teine mere ääres, kus oli ka mängunurk liumäe ja kiikedega. Need olid tõesti oivalised, nii gurmee-elamuse kui ka selle poolest, et lapsed said sööki oodates rahus silme all toimetada. Aga sattusime ka sellistesse, kus oli autotee kohe kõrval ja pidevalt pidi kullipilgul lapsi jälgima.DSC04244
  4. Järgmisel korral võiks ikka lapsehoidja ka kaasa võtta. Kuigi me saime igati hakkama, siis jäi puudu see, et me O-ga oleksime läinud kahekesi ilma kedagi seljas või vankris tassimata ja iga sekund valvel olemata kasvõi linna peale jalutama või õhtust sööma sellisesse restosse, kuhu lastega ei julge minna. Sellised väikesed puhkemomendid jäid puudu, mis ometigi on suure tähtsusega.
  5. Konkreetselt selle kandi osas tahaksime me külastada kohti, mis nägemata jäid: Matera, see linn pidi olema ka järgmise aasta kultuuripealinn, tundub väga põnev aga lapsed peaksid seal siiski ise jaksama käia, seal neid treppe ikka jagub, Lecce, Otranto, Leuca ehk “maailma lõpp” jm. väiksemad linnakesed.
  6. Käia matkamas. Vaatasime vesise suuga mitmeid matakaradasid aga enamus ei olnud pikkuse või läbipääsetavuse tõttu sel reisil vastuvõtavad. Sel korral tegime ühe matka, mis oli väga äge. Mõned “pärlid” võiks ka järgmistel kordadel ette võtta.
  7. Ise süüa teha. Käib osaliselt sinna majutuse rubriiki aga tooksin siiski veel eraldi välja. Esmalt ka mõningad turud enda jaoks kaardistada, sest supermarketites oli ka üpris kahtlast päritolu juurvilja, mis paari tunniga suhteliselt koledaks läks. Võiks loota, et turult saadud kraam on parem.
  8. Külastada töötavat veinimõisa. Nägime päris palju kunagisi veinitööstusi ja enamus nendest olid maha jäetud ja lagunenud. Kuid olid ka mõned, milles sai degusteerida kohalikke veine ning osaleda ekskursioonidel. Ühes sellises võiks ka ära käia, sellises just, mis näeb ka ilus välja 🙂 DSC04005
  9. Korteri juures olev aed võiks olla “lastesõbralik”. Valisime Leporano korteri osaliselt selle järgi, et seal oli ka võimalik aeda kasutada. Jah, seal oli aed ja lastele kiiged (üks küll kukkus kohe alla…) jms. aga me ei saanud seal eriti olla, kuna mingi puu või põõsas oli terve aia täis pildunud väikeseid ja väga teravaid osakesi, mis jäid talla alla kinni nagu knopkad. Mõtlesime õudusega, kui mõni laps lihtsalt kukub ja terve pihu neid täis on. Suurema lapsega ikka paaril korral käisime seal aga väiksemaga ei julgenud.

Lõuna-Itaalia jättis vaatamata mõningatele puudustele väga hea mulje, mitte liiga turistikas ja ülerahvastatud, sai suhelda kohalikega (Oli täiesti tavaline, et ma pidin mitu korda päevas vastama küsimusele, kas see inglilokkidega lapsuke on poiss või tüdruk ja millal uus ilmakodanik sünnib, kuuldes, et jõulude ajal, hakkasid prouadel põsed õhetama ja nad teatasid käsi kokku lüües ahh natale bambino, oli ka täitsa tavaline, et julgemad proad ikka kõhtu paitama asusid. Alguses oli see veidi ootamatu tähelepanu aga ma sain kenasti nii oma keeleoskust lihvida ja täitsa lõbus oli ka) ja muidugi imelised rannad. DSC04463

 

Manfredonia ja tagasisõit

Viimasel päeval oli ilm tõesti jahedaks läinud. No kui 10 päeva järjest on 28-30 kraadi sooja, siis 20 kraadi tundub alguses jahe. Iseenesest ei olnud meil madalamate temperatuuride vastu midagi, oligi hea, et saime hommikul hotellis pikad riided selga panna, millega lennukisse minna.

DSC04527

Sõime hotellis kõhu täis, pakkisime viimased asjad kohvrisse ja asusime Bari lennujaama poole teele. Esimese peatuse olime planeerinud Manfredoniasse, väikesesse linna, millest me midagi ei teadnud. Valisime selle peatuspaiga selle järgi, et täpselt seal saab kurviline mägitee läbi ning edasi saab liikuda mööda sirget teed. Aga et pärast keerutavat teed veidi ennast tuulutada ja lastel joosta lasta, sobis see linnake meile.

Linna sisse sõites tundus, et hakkab jälle räpaseks minema. Ei hellitanud lootust midagi huvitavat eest leida aga meie õnneks oli tegu siiski mõnusa väikelinnaga. Leidsime lõbusates värvilistes toonides promenaadi mere ääres, ägeda kindluse ja puhta ning toimiva laste mänguväljaku. Kohvikut külastasime ka ja kui sealt väljudes auto poole läksime, avastasime, et oleme oma vahepeatuse kahtlaselt palju aega kulutanud. See oli ehmatav, sest ennustav kohalejõudmise aeg oli pool tundi hilisem meie planeeritust. Ei teagi, kuidas see juhtus või kuhu see aeg kadus aga eks me pidime võtma Bari lennujaama otse sihikule ja O tegi head sõitu. Õnneks saime auto ruttu ära anda ja pagasi panime lindile vist tõesti viimaste seas. Igatahes jõudsime lennule.

DSC04578

Lennu algus läks veidi raskelt, ei teagi mis väikest H-d häiris aga kuigi ta enne lennukisse sisemist oli lendamise mõttest vaimustunud, siis lennukis ei meeldinud talle enam miski. Väike piim, multikas ja seljapaid aitasid siiski tuju parandada. Muidugi ei tahtnud kumbki laps rahulikult oma toolil istuda ja kohe kui selleks võimalus tekkis, tahtsid lennukis ringi jalutada. Ühel hetkel avastas I eesti keelt kõneleva pere, kus olid samuti 4-aastane tüdruk ja 1-aastane poiss. Alguses olid lapsed tagasihoidlikud aga I võttis end siiski kokku ja sobitas tutvust talle omased moel ehk siis esitas väikese kontserdi koos tantsunumbriga. Pärast seda oli jää murtud ja me ei pidanud I lõbustamisega pead murdma, veel enam, ka H puges tüdrukute vahele, kui nad mingit voolimise videod vaatasid.

Hingasime kergendatult, lennukis on tõesti tüütu, kui lapsed paigal ei püsi, nüüd nad püsisid ja olid eluga täitsa rahul. Ootasime sama perega koos veel pagasit ja autosid parklast. Lastel oli ikka hiiglama lõbus lennujaamas üksteist ümber posti taga ajades ja muid sarnaseid mänge leiutades enne pikka autosõitu ära väsitada. Soovisime, et tulevikuks rohkem selliseid trehvamisi oleks! 🙂

Foresta Umbra – matk Gargano südames

Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.

DSC04391

Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.

DSC04416

Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.

DSC04399

Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.

 

 

Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.

Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.

 

 

Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.

DSC04394

Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.

 

Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀

 

 

Vieste – kuurort, kus on kõik ideaalseks puhkuseks olemas

DSC04296

Umbes siis, kui meie puhkus oli poole peale jõudnud, pakkisime oma asjad ja võtsime suuna teisele poole “kontsa” Viestesse. Õnneks oli meid hoiatatud, et tunnike enne suurepärast kuurortlinna kulgeb tee puhta mööda serpentiine. Kuna selline pisiasi oli ette teada, ei olnud see ka kuigi raskesti üleelatav. Lapsed küll väsisid pikast sõidust ja hakkasid enne kohale jõudmist nurisema aga üllataval kombel tuli see meile kasuks. Nimelt linna sisse sõites pidas meid kohalik politsei kinni, uuris, kust tuleme ja vaadates,  et meie noorhärrale selline suhtlus hetkel ei sobi, soovis head teed.

DSC04289

Viestes olime broneerinud hotelli, esimest korda sellise, kus reklaamiti lasteklubi s.t. lõbusaid tegevusi lastele, mängutuba ja mänguväljakut. Need kaks viimast olid küll olemas ja said meie poolt ka korduvalt külastatud aga ups… lasteklubi just lõpetas sel hooajal tegevuse. Ja kuskil polnud märgitud, et mis ajani see toimub. Mõnes mõttes oli ikka seal kergem, et ei pidanud ise koguaeg lastele tegevusi välja mõtlema, vaid nad said ise mängida.

 

Hotelli plussiks oli see, et iga päev saime puhtad rätikud ja puhtad põrandad, ilma ise vaeva nägemata. Isegi, kui me enda arvates olime rannast suhteliselt puhtalt ära tulnud, olid rätikud ikka pidevalt liivased ja põrandad ka. Mõnes rannas oli veel selline hästi peenike aga väga kleepuv liiv, mis meiega kaasa tahtis tulla. Ja rannas käisime me jätkuvalt 2 korda päevas.

DSC04443

Miinuseks oli kindlasti toit, sest ise ei saanud midagi kokata. Meile pakuti kohe esimesel õhtul, et hotellis on võimalik süüa õhtust ja maksta vastavalt sellele, mida me valime ning lisaks valida salatibufeest endale meelepärast. Valisime mitmest käigust ainult eelroa nimekirjast, sest koos salatitega oli see enam kui piisav meile. Kokku käisime kahel korral nii õhtust söömas, sest värke salat ja soe toit olid ikka head. Üllatuse saime hotelli arvet makstes, kaks mitte just eriti suurt õhtusööki maksid kokku veidi üle 100 euro… Oleks ette teadnud, oleks kuskilt restost linna pealt omale söögi kohale toonud. Kuna Viestes on palju turiste, kes on tulnud mööda maad või merd (päris uhkete jahtidega sadam oli vanalinna servas), siis mõned söögikohad olid avatud ka päevasel ajal.

Vieste on kindlasti üks minu lemmikumatest linnadest, kuhu me Apuulias sattusime. Seal on nunnu vanalinn oma kitsaste tänavate ja poekestega, uhked rannad ja muidu oli ka selline mõnus õhustik. See on ka üks väheseid kohti, kuhu ma hea meelega tagasi suvitama läheks.

DSC04500

Teadsime, et ilm muutub viimasel päeval jahedamaks ja võib ka vihma tulla aga nii järsku ilmamuutust ei oleks oodanud. Läksime veel viimast ujumist randa tegema, kui 10 minuti jooksul muutus ilm täiesti tormiseks ja pidime lapsed otse ujumisest rätikute sisse püüdma ning autosse jooksma. Isegi lõbus oli, et meeletult päikeselised ja soojad suveilmad nüüd puhkuse lõppedes otsa said.

DSC04515

IMG_20180924_182619