Mallorca viimases postituses kirjutan meie matkast, mis viis meid kloostri juurde. Otsisin alguses igasuguseid põnevaid matkaradasid aga mitmed jäid kauguse või pikkuse tõttu välja. Otsustasime selle matkaraja kasuks, sest autosõit matka alguspunkti ei võtnud liiga kaua aega, matkarada ise oli hästi märgistatud ja mitte liiga metsik, et vältida eksimist ja lõpuks oli see ka huvitav ning paraja pikkusega. Matk Betlemi kloostri juurde võis alata.
Betlemi klooster on täiesti tegutsev klooster, kus toimetavad mungad, meie küll neid ei näinud aga kõikjal oli näha inimtegevuse märke ning loomad olid siin-seal kloostri ümber. Ma arvan, et neil oli vaikne palvusetund või kes teab, mida nad seal nii vaikselt tegid.
Hakkasime alguses suure hooga sammuma ja päike paistis lagipähe. Sain aru, et maha unustatud mütsist on vähe abi ja päikesepistet ka saada ei tahtnud. Tuli midagi leiutama hakata. Kotis oli vähe asju aga ühed lufthansa piletid seal olid ja nendest ma meisterdasin endale mütsikese. Oli küll pisut veider peakate aga täitis oma otstarvet suurepäraselt. Päike enam pähe ei paistnud 🙂
Kokku oli matk 7 kilomeetrit. Kloostri juurest pidi minema rada edasi mäe otsa ja mäe otsa me ka läksime aga ma arvan, et seda mäge ei mõeldud meie teejuhistes. Me lihtsalt ei leidnud ühtegi selget suunaviita, kuhu peaks edasi minema, kui olime kloostri juures oma tiirud teinud. Niisiis valisime me lihtsalt ühe lähedalasuva künka ja lootsime, et sealt on hea vaade.
Sammusime mäe otsa, möödudes kitsekestest, kes kaklesid mingi oksa närimise pärast. Ja täpselt nii läks, et saime ülevalt hea vaate, isegi meie linnake paistis kuskil seal kauguses. Üleval oli ilm pilviseks tõmbunud.
Jäime matkaga rahule, selliseid väikesi mõnetunniseid piknikuga jalutuskäike võiks kohe igal pühapäeval teha. Raplamaal kahjuks mägesid väga pole (Paluküla on risti-rästi läbi käidud, see juskui ei loe) ja siis peab leppima selliste väikeste sutsakatega, mida oma reisidel teha õnnestub.
Arts, me and cookies 