Koroona-ajastu üks positiivne tagajärg oli minu jaoks see, et ma sain taas lugemishoo sisse. Kodus olemist ja rutiini oli nii palju, et teiste seiklustele raamatu vahendusel kaasa elamine oli just see, mis tegi päeva paremaks. Põnevikud, elulooraamatud, sekka kasvatusteooriat ja naistekaid – haarasin pea kõike, mis tundus huvitav ja eriti neid raamatuid, mida kiideti fb-i Lugemise väljakutse grupis.
Viimane raamat, mida lugesin, on Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” 3. osa alapealkirjaga jumala juurde. Esimene osa oli minu jaoks pool-huvitav, ega ma eriti ei mäleta, sest lugesin seda ammu aga meeles on, et mingid kordused hakkasid häirima, samas oli Kanaaridel seiklemise põnevust. Teist osa ma alustasin, kuid ei suutnud lugeda. Minu jaoks liiga hüplik tekst, sisu kadus kuhugi ära. Äkki oleks lõpus paremaks läinud aga ju siis ei kõnetanud, et oleksin edasi lugeda rühkinud. Ja see viimane kolmas oli nüüd küll ladusalt ja hästi kirjutatud. Lausa lust oli lugeda.
Natuke nagu Eesti oma “Söö, palveta, armasta”. Ja kuigi oli kohti, kus ikka imestasin, kui kirju see issanda loomaaed on, siis oli ikkagi huvitav täiesti teistsuguseid vaateid elule kaugelt piiluda. Sest Indiaga on mul täpselt see suhe, et kaugelt on tore aga ise sinna ei ihka. Natuke joogat võib teha aga mitte liiga palju. Mõni ilus värviline riidetükk võib olla aga mitte üleni sellises riietuses ja mitte sari. Mis mind Indiast eemale peletab on räpasus, kultuuriline erinevus, inimestevaheline suhtlus, haigused, liiklus, kui siia lisada veel isikliku ruumi puudumine (ma olen ikkagi põhjamaa inimene ja harjunud, et mul on privaatset ruumi nii palju, kui tahan ja siis kui tahan) ja põrgukuumus, siis ei meelita mind tõesti miski lennukile, et peaaegu maailma teise otsa lennata.
Aga teiste seiklusi meeldib mulle lugeda. Epp kirjutab sellistest teemadest, mis kõiki inimesi teatud ajahetkedel vaevavad. Kus on mu koht siin päikese all? Kuidas maailmast aru saada? Mis on minu missioon? Mis edasi? Kõik muidugi ei tunne nii suurt vajadust enesesse kaevuda või Indiasse lennata vastuste otsimiseks aga usun, et nendele küsimustele mõtlemine on täiesti loomulik elu osa.
Kui enamus raamatust oli kergelt jälgitav, siis lõpp läks veidi kompotiks kätte – usuline kõikesööja ei tundunud enam usutav aga ega teiste usku ma kritiseerima ei hakka. Minu jaoks oli kummaline see, et pidevalt kumas läbi, et otsuste tegemisel otsis autor pidevalt märki, kas ta peaks nii või teisiti tegema. Tunnen ise ka selliseid inimesi, kes nii mõtlevad ja teatud asjades võib selles olla oma maagiline moment aga mulle tundub, et sellega veeretatakse vastutus enda pealt ära, ei julgeta või ei suudeta otsustada. Kuigi ma ise olen ka vähemalt ühe otsuse täpselt nii vastu võtnud (kindlasti on neid veel aga see tuli mulle just meelde). Nimelt meeldib mulle matkamine ja päris palju aastaid ma mõtlesin, et võiks minna Santiago de Compostelasse palverännakule. Ma sain Turismimessi Hispaania letist palverännu raamatu, mille vahel olid kaardid iga marsruudi kohta ja laenutasin selle välja ühele inimesele, kes oli selle üle üliõnnelik ja kellega me suhtleme siiani. Väga tore tutvus sai sellest alguse. Kuna ma ise ikka veel kuhugi minema ei hakanud, siis laenutasin raamatutu ka teist korda välja aga sel korral ma seda enam tagasi ei saanud. See oli omamoodi irooniline, et inimene läheb palverännakule samal ajal ise veidi varastades. Ma ei tea, kuidas see kokku peaks sobima. Aga minu kätte raamat enam ei jõudnud ja mingil hetkel ma tõlgendasin seda kui märki, et ma ei pea Santiago de Compostelasse minema. Ma muidugi võin veel kunagi ümber mõelda.
Üks huvitav äratundmine oli Epu raamatus see, et ta polnud mitu aastat ehteid kandnud, sest tundus, et vanad ehted ei sobi enam. Ja mul on täpselt sama tunne. Ma võin vist kõik oma ehted ära anda va. muidugi perekonna ajaloolise taustaga ehted. Tõesti on juba paar aastat selline tunne, et üldse ei sobi vanad kaelakeed, kõrvarõngad ja käevõrud, hetkel pole ka selliseid ehteid silma hakanud, mis meeldiksid. Aktiivselt ma ei otsi ka aga kui olen vaadanud, siis pole midagi silma hakanud. Keegi seletas Epule, et see tuleb sellest, et tal on üks karma õppetund läbi saanud ja uus pole veel alanud. Hmm, jaa, võib-olla tõesti.
Arts, me and cookies 