Kiiksuga lollakas lennujaamas

Käisin eile lennujaamas. Ei, mitte selleks, et kuhugi lennata või mõne lennu pealt tulla. Nagu ikka viimasel ajal, on minu roll lennuki vastas käimine. Aga minu jaoks on see tõeline pidupäev 🙂 Tavaliselt lähen ma varem kohale, et saaksin ikka ühest lennujaama otsast teise kõndida, inimesi vahtida ja kogu seda sagimist kohvi juues endasse ahmida. Peaaegu tuleb juba endale ka kerge reisiärevus sisse, kuigi ma kuhugi ei lähe. Ikkagi on tunda mingit vabadust või võimaluste assortiid, mis kaasneb lennukile minemisega.

Kui ma siis seda lennujaama saginat naudin ja ootan, et kedagi lennukile tuua/viia on küll mõnikord selline lollaka tunne, et kas nii ikka on ilus aga hei, see väike kiiks ei tee ju kellelegi halba, järelikult on kõik ok 🙂

Tallinna lennujaam on muidugi eriti armas ka, seal on vaeva nähtud, et inimesed ennast hästi tunneksid. Näiteks siin WC-s on küllaga sõbraselfisid tehtud. Lastega reisides on mulle väga meeltmööda, et seal on nii tore Lotte mängunurk ja lastevankrid. 

Muidugi on see ka koht, kus tegelikult pole eriti soovitav kohvi juua, mitte kvaliteedi või maitse pärast, vaid hinna pärast. Ma olen seal maksnud kohvi eest 4.60, mis on ka vist kõige kõrgem hind, mis ma selle joogi eest välja käinud olen.

Päris lend on mind ootamas septembris, seni käin võimalusel niisama lennukas  🙂

Kellel veel selline “lennujaamakiiks” on?

 

Advertisements

Lastepäev

Aasta tagasi enne Lastekaitsepäeva sirvisin Raplamaa kalendrit, tahtsin leida mõnda toredat sündmust, kuhu lastega 1. juunil minna saaks. Raplas polnud midagi, kohe üldse midagi. Rapla vallas üht-teist oli aga see polnud päris see, mis nii väikestele oleks sobinud. Läksime siis Märjamaale, kus oli kõike ja kuna toimus see mänguväljaku kõrval, siis ilusa ilmaga olid lapsed pool aega seal. Ajasime seal korraldajatega juttu ja ütlesin juba siis neile, et me peame ikka Raplas ka midagi tegema, sest kuidas see ikka nii on, et kohe midagi pole.

Mõeldud-tehtud. Sel aastal korraldame Lastepäeva ja kuna ma selline kunstilemb olen, siis muidugi on see üks teema – kunst, teater ja multika tegemine. Naiskodukaitsjad on sel päeval vabatahtlikena igal sammul aitamas. Käisime I-ga seda kohalikus raadios tutvustamas: http://rapla.tre.ee/lastekaitsepaev-raplas-kunstiopitoast-ettevotlike-laste-laadani-kuula-intervjuud/?fbclid=IwAR2La3kjLrfJCmRVxXG3-xkAww4PGLGhzxftLHennowE59E0ylc-G0id708

Lisan siia pildikesi Lastepäevast:

Aasta ema

Sinimustvalge

Käisin paari päeva eest valla vastuvõtul, kus anti välja ka “Aasta ema” tiitel. Väga sümpaatsele inimesele. Küll tal oli piinlik ja ebamugav seal saalitäie rahva ees seista, kui loeti ette kiidukõnet, mis tema kohta kirja pandud oli.

Selle tiitli andmine tekitab minus alati kahetisi tundeid. Ühelt poolt on tore, et emasid esile tõstetakse, sest ema olla on väga äge. Aga teiselt poolt ei saa ma kunagi aru, kuidas keegi teine saab öelda, et üks või teine on just nüüd “Aasta ema”. Ema ollakse stabiilselt läbi aastate ja vaevalt, et ühel aastal on keegi parem ema kui teisel. Ja üldsegi on see teema ju ema ja laste vaheline asi, sest lapsed ju teevad emast ema.

Mu mõte läks seda teemat lahates isegi nii kaugele, et peaks äkki “Aasta abikaasat” või “Aasta last” valima… Aga see selleks.

Samas ma olen täitsa poolt, et kui midagi valima peab, siis võiks see olla “Aasta naine”, et tunnustada aktiivset naist, kes mõnel aastal tõesti on palju korda saatnud, olgu siis pere ja kodu, ettevõtlust, vabatahtlikku tööd vms. puudutavad valdkonnas.

Soome kunsti pärlid

helene-schjerfbeck_autoportrait_1912_aware_women-artists_artistes-femmes-730x750
Helene Schjerfbecki autoportree

Kunagi leidsin enda jaoks Soome kunstist sellise maalija nagu Helene Schjerfbeck. Tema maalid on kuidagi harmoonilised, värvid tasakaalus ja mahedad ning kuskil ei ole ühtegi liigset pintslitõmmet. Nüüd sain teada, et temast tehakse film ja seda filmitakse lausa Eestis. Võtted toimuvad Esna mõisas. Soome Instituudi lehelt sain teada veel seda, et Helene sünnipäeval 10. juulil peetakse Soomes kujutava kunsti päeva. Lahe 🙂

ellen-thesleff_self-portrait_1894-95_women-artists_-artistes-femmes-549x750
Ellen Thesleffi autoportree

Teiseks avastasin, et samal ajal tegutses veel üks naiskunstnik, kelle tööd tunduvad huvitavad. Ellen Thesleffi`st polnud ma enne eilset midagi kuulnud.  Just avati tema maalide näitus Helsingis, millel on intrigeeriv pealkiri “Ma maalin nagu jumal”. Peab suveplaanidesse kirja panema ühe Helsingi külastuse.

 

Saksa kunstnikud Raplas

Nonii, nüüd on need paar eriti intensiivset nädalat juba mõnda aega möödas, mil käis Saksa kunstnike näituse ettevalmistus, ülespanek ja avamine. Täitsa tore on, eriti see osa, et enam ei pea midagi aktiivselt korraldama, vaid saab rahulikumalt võtta ja aeg-ajalt näitust nautimas käia.

Wolfgang Tietze maalid

Aga alustame kaugemalt. Saksa kultuuri ja keelt tutvustav “Saksa kevad” on juba mitmeid aastaid Eestis olnud. Ma polnud kunagi mõtelnud, et see võiks ka Raplas olla, aga eelmisel aastal tõi Heldin Hallik “Saksa kevade” ka Raplamaale. Rääkisime temaga sellest aga me ei hakanud rabelema, et mõnda üritust enda keskuses kohe teha.

Nüüd aga oli meil aega planeerida ja ideid küpsetada. Olen muidugi mitmeid kordi mõtelnud, et võiks teha Saksa kunstnike näituse aga lõpptõuke andis tõesti see, et võisime seda programmi raames teha.

Kristin Meyeri ruumiinstallatsioon

Kui saime sügisel teada, et selle aasta koostööpartner on Mecklenburg-Vorpommern, hakkasime kunstnikke otsima. See polnud kerge, sest internet on täis kunstnikke, kellest osad on tegelikult pigem sellised, et on enda jaoks paar pilti püüdnud teha. Hiljem kuulsin, et üks sealne kunstnik täpselt selle probleemiga hädas on olnud, nimelt toimub neil seal avatud ateljeede projekt ja kuna sealt võtavad põhimõtteliselt osa kõik, kes selleks soovi avaldavad, siis kannatab lõpuks kvaliteet.

Daniela Melzigi klaasitrükk

Näitusega jäin väga rahule. Kahe kunstniku tööd tulid Eestisse rekkaga ja üks kunstnik, kelle teos oli ruumiinstallatsioon, tuli kohale nädalakese varem ja nö. tühjade kätega. Ta saatis meile nimekirja tööriistadest ja materjalidest ning meie otsisime selle kraami kõik tema jaoks kokku. Näiteks nuiasime selverist suuri pappkaste 🙂 Avamisele tellisin Tallinnast väikesed bretzelid, mis maitsesid imehästi. Kui meil tavaliselt on avamisel pakutud veini, siis sel korral oli laual erinevad heledad ja tumedad õlud.

Filmiõhtu

Näituse toimumise ajal oli meil kolm filmiõhtut. Valisin need välja Goethe Filmiarhiivist, mis asub Vilniuses. Valisin sellised filmid, mida ka ise väga näha tahtsin. Esimene film, mida vaatasime, oli Gerhard Richterist. Meeldis väga. Ta on ikka tõeline superstaar Saksamaal, avamisel oli ikka hull melu ja fotograafid ajasid teda taga. Kui näitas seda, kuidas ta maalis ja vedas pintslit mööda lõuendit, siis hoidsin vist küll vahepeal hinge kinni. Ma arvan, et selle filmi vaatamiseks peab kunsti fänn olema, et suuta nii pikka filmi vaadata ja seda ka nauditavaks pidada. Teine film oli Joseph Beuysist, see oli ka kõige raskem vaatamine. Ikkagi kontseptuaalse kunsti isa 🙂 Kolmas oli jällegi kergem vaatamine, see oli Paula Modersohn-Beckerist, kellega mul on oma suhe.

Lõpuks panen siia näituse tekstid kahes keele, et vajadusel ise ka kohe üles leiaksin:

KRISTIN MEYER

“Begehbare Malerei”, Rauminstallation/Objekt, mixed media

Ich wollte einen Raum schaffen der einerseits den Betrachter der den Raum betritt irritiert, ebenso wie den Betrachter der sich außerhalb des Objektes befindet. Beim Betreten des Objektes ensteht eine surreale Atmosphere alleine durch die Beschaffenheit der Materialien, bzw. durch das verwenden ungewohnter Materialien als Raumausstattung. Dennoch ist der Raum ja “echt” und es wird auf jegliche “special effects” verzichtet.

Für den aussenstehenden Betrachter wiederum vermischt sich der surreale Raum mit der/den “realen” Rezipienten welche dadurch gleichzeitig zu Akteuren innerhalb der Arbeit werden. Optimalerweise stehen “Sehen und Gesehen werden” im Austausch zu einander. Gleichzeitig stellt der Raum/das Objekt eine Art vorrübergehende Behausung da. Die verwendeten Materialien vermitteln, dass der Raum als solches nicht von längerer Dauer ist und stellt anfänglich vielleicht auch die Frage ob er sich überhaupt betreten lässt.

Ich kam auf die Idee da ich mich damals mit Echtheit, Wahrheit und auch Traum und Traumdeutung auseinandersetze und überlegt habe, wie sich das Thema, bzw. die Fragestellung nach Echtheit transportieren lässt. Die erste begehbare Malerei entstand im Rahmen eines meiner Videoprojekte. Sie diente sowohl als Kulisse für das Video und wurde gleichzeitig an einem anderen Ort als Objekt ausgestellt.

Das Verwenden bereits gebrauchter Materialien aus meiner Umgebung war für mich
naheliegend, da ich für meine narrativen Arbeiten die Geschichten und
Geschehnisse meiner unmittelbaren Umgebung aufgriff. So gehen Material
und Inhalt Hand in Hand und der “Müll” bringt zusätzlich eine Erzählung
mit sich. Ein weiterer positiver Aspekt des “Abfalls” ist, dass er sich
für mich besser verarbeiten lässt als Neuanschaffungen, da etwas von dem
Gefühl von “Heiligkeit” (wie es beispielsweise bei einer weißen Leinwand
auftreten kann) verloren geht.

Auch wenn ich viele Abfallteile
wunderschön finde – die Sorge nicht “das Richtige” auf eine Leinwand zu bringen ist für mich viel höher als auf einem Karton zu malen. Gleichzeitig bin ich auf das angewiesen was da ist oder muss eben noch warten oder weiter suchen um passende/fehlende Teile zu finden. Beruhigend an der Arbeit finde ich auch, dass sich Vorstellungen/Ideen
mit einfachen und bescheidenen Mitteln (damit meine ich nicht nur das
Material, sondern auch das an einigen Stellen fehlende handwerkliche
KnowHow) umsetzten lassen und “wahr” werden können.

KRISTIN MEYER

“Läbikäidav maal”, Ruumiinstallatsioon/Objekt, segatehnika

Tahtsin luua oma objektiga ruumi, mis ärgitab teistmoodi tunnetama nii seda vaatajat, kes objekti seest poolt vaatab, kui ka seda vaatajat, kes väljaspool objekti asub. Ruumi sisenemisel tekib sürreaalne ja ainulaadne atmosfäär, mis on seotud kasutatud materjalidega – ruum on saanud oma kesta ootamatutest materjalidest. Siiski on see tuba “ehtne” ja loobub igasugustest “eriefektidest”.

Välise vaatleja jaoks seguneb sürrealistlik ruum “reaalse” adressaadiga, kes omakorda muutub läbi selle teoses osalejaks. Kõige parem on “näha ja nähtav olla” omavahel vahetada. Samaaegselt loob Ruum/Objekt ajutise eluruumi. Kasutatud materjalid lasevad aimata, et selline maja ei saa kaua kesta või kas sinna üldse saab sisse astuda.

Ma tulin selle idee peale, kui ma tegelesin autentsuse, tõe ja ka unistuste ja selle täheduse vastandamisega ning arutlesin selle üle, kuidas seda teemat, näiteks küsimused autentsuse kohta, üle kanda saab.

Esimene “Läbikäidav maal” valmis ühe videoprojekti raames ning oli ühtaegu kulisside eest, kui ka esitleti teises paigas eraldiseisva teosena.

Kasutada oma töös juba kasutatud materjale oli minu jaoks südamelähedane, sest minu teosed järgivad narratiivi, mida ma loon ja selles on suur osa mind ümbritseval keskkonnal. Nii on sisu ja välimus käsikäes ning “prügi”, mida ma teiostes kasutan toob endaga kaasa veel ühe narratiivi. On veel üks positiivne aspekt “prügi” kasutamisel, nimelt puudub sellisel juhul “pühaduse tunne” (mis valge lõuendiga juhtuda võib).

Olenemata sellest, et paljud kasutatud materjalid on väga ilusad ja ma ei pea “õige” pärast muretsema, on minu jaoks siiski pingeline kõik üle maalida. Olen sõltuv sellest, mida ma prügi hulgast leian ning samaaegselt valdavad mind küsimused, kas see tükk on sobiv või peaksin edasi otsima. Rahustav on minu jaoks seegi, et lihtsate ja tagasihoidlike vahenditega ideed võivad tõeliseks muutuda (ja ma ei pea ainult silmas materjali vaid ka mõningates kohtades puudulikke käsitööoskusi).

 

WOLFGANG TIETZE

“URBAN AREA – Wege zum Stadtraum”

 Nach drei Jahrzehnten Lebenszentrum in einem 50 Seelen-Dorf in Mecklenburg-Vorpommern, unweit vom Meer, arbeite und lebe ich wieder in Leipzig. “Böhmen am Meer”, “Berlin am Meer” – irgendwie liegt zumindest für mich auch “Leipzig am Meer”.

Stadtleben ist ein anderes Leben. Hat das Einfluß auf meine künstlerische Arbeit? In meiner Arbeit brauche ich immer wieder Brüche. Ist der Künstler halbwegs über die Jahre in ein Thema “eingearbeitet” lauern Manierismen, denen er sich stellen sollte. Eine Möglichkeit ist der Versuch eines “Neubeginns”. Natürlich greift man letztlich doch hier und da wieder auf Bewährtes an erarbeiteten Formulierungen zurück. Einfach auch, um das angestrebte “Neuland” maximal zu fassen bzw. zu formulieren. Erlernt man eine neue Fremdsprache, greift man gern gegebenenfalls auf muttersprachliche Elemente zurück. Letztlich bleibt künstlerische Arbeit ein dauerhafter und entwicklungsbedingter Konflikt.

Momentan erkenne ich die mich umgebende Stadt als neues und zugleich altes vertrautes Phänomen einer Kulturlandschaft, die mich umgibt auch im weiteren Sinne. Gewiß hat dieser bewußt entschiedene Standortwechsel Wirkung auf meine Arbeit. Was am Ende allerdings für einen Maler lediglich bedeutet >>> weiterhin suchen, finden und entscheiden.

28.02.2019, Leipzig

 

WOLFGANG TIETZE

“URBAN AREA – Teed linnaruumi”

Pärast kolme aastakümmet ühes väikeses 50 elanikuga külas keset Mecklenburg-Vorpommernit elamist, olen taas kanda kinnitanud Leipzigis. “Böömimaa mere ääres”, “Berliin mere ääres”, kuidagi asub vähemalt minu jaoks ka “Leipzig mere ääres”.

Linnaelu on teistmoodi elu. Kas sel on ka mõju minu kunstitööle? Oma töös vajan ma ikka ja jälle vaheaegu. Kui kunstnik on aastatega mõne teema “sissetöötanud” varjab see endas manerisme, mida kunstnik peaks nägema. Üks võimalus on nö. uus algus. Loomulikult võib ikka ja jälle kasutada juba kasutuses olnud vorme. Lihtsalt ka “uue territooriumi” maksimeerimiseks või formuleerimiseks. Kui õppida ära uus võõrkeel, võid kasutada elemente oma emakeelest. Lõppkokkuvõttes jääb kunstniku töö pidevaks evolutsiooniliseks konfliktiks.

Hetkel tunnen ma ennast ümbritsevas linnas nii nagu oleksin ühtaegu uues ja vanas ning läbi selle ka tuttavat kultuurimaastiku fenomeni, seda ka laiema mõttes. Kindlasti mõjutab see tahtlik asukoha muutus minu tööd. Ühele maalikunstnikule tähendab see lõppkokkuvõttes >>> edasi otsida, leida ja otsustada.

28.02.2019, Leipzig

DANIELA MELZIG

“TRANSPARENTE WELTEN”

Transparenz, Licht, Luft, Leichtigkeit, ein Hauch von Material, nicht Erkennbares, ein Erahnen der Formen und Farben, nicht die Deutlichkeit fasziniert sondern das Diffuse. Eine eigene Welt entsteht außerhalb des Realen.Ein jeder Betrachter bildet seine eigenen Ansichten mit der ihm eigenen Wahrnehmung.Es entstehen verschiedene Welten in einer Einzigen. Die Wahrnehmungen legen sich übereinander,eine einzige Welt zusammengefügt aus all den verschiedenen Betrachtungen. Eine Jede ist Teil des Ganzen……

“LÄBIPAISTVAD MAAILMAD”

Läbipaistvus, valgus, õhk, kergus, materjali puudutus, mitte midagi äratuntavat, vormide ja värvide aimdus, mitte selgus vaid aimuv. Väljaspool reaalset olukorda tekib eraldi maailm, iga vaataja kujundab omaenda vaateid oma tajumisega ning ühes maailmas tekivad erinevad maailmad. Arusaamad kattuvad üksteisega, mis on üks maailm, mis koosneb kõigist erinevatest kaalutlustest. Igaüks neist on osa tervikust ……

 DANIELA MELZIG

 JUWELEN VON GOLDBERG

Angefangen hat es mit einer Reise nach Schlesien, der Heimat meiner Großmutter. Ich filmte ihr Geburtshaus, ihr Dorf, ihre Heimat, die sie seit der Flucht 1946 nicht mehr gesehen hatte und schenkte ihr die Filmaufnahmen zu ihrem 90. Geburtstag. Es begann eine Zeit des Geschichtenerzählens anhand der wenigen Fotografien, die der zweite Weltkrieg uns lies. Die Erinnerungen bewegten mich zu der ersten Ausstellung “Einblick-Ausblick-Rückblick” an Kunst Offen in Grebbin 2007, zu der ich meine historischen Fotografien, gedruckt auf den Scheiben alter Stallfenster, präsentierte.  Der Mensch schaut dabei rückblickend zu.

2009 entstand die Ausstellung

“gestern-heute-morgen“ Vergangenheit, Gegenwart, Zukunft eben, jetzt, gleich

Ansichten wechseln Gemeinsamkeiten bleiben lebendig

Momentaufnahmen entstanden um und im Mestliner Kulturhaus gefunden im Archiv der Gemeinde Mestlin

2012 erinnerte meine Ausstellung „Träumerei“ Im Rahmen von KUNST HEUTE im Kulturhaus Mestlin an die Sehnsüchte der Jugend nach Liebe und Idealen.

Die Juwelen von Goldberg sind eine Hommage an die Frauen von Goldberg, ihrer Schönheit, ihres Lachens, ihrer Kraft, die sie sich auch durch die schweren Zeiten von Krieg, Flucht und Neuaufbau bewahren konnten.

Viele weitere Ausstellungen folgten.

DANIELA MELZIG

 GOLDBERGI JUVEELID

Algas see reisiga Sileesiasse, sealt on minu vanaema pärit. Ma filmisin tema sünnikodu, tema küla, tema kodu, mida ta pärast põgenemist 1946 aastal enam näinud polnud ja kinkisin filmiülesvõtted talle 90-ndaks sünnipäevaks. Teine maailmasõda ei jätnud meile palju pildimaterjali, sealtmaalt algas aeg, mil need vähesed fotod jutustama pidid. Mälestused liigutasid mind ning sellest tuli esimene näitus “Sissevaade-Väljavaade-Tagasivaade” Kunst Offenis Grebblingis 2007 aastal, kus ma esitlesin ajaloolisi fotosid trükituna talliakendele. Inimene mõtleb seda vaadates olnule.

2009 toimus näitus “eile-täna-homme” Minevik, Olevik, Tulevik just nüüd ja praegu

Vaated muutuvad, ühisosa jääb kestma.

Ülesvõtted pärinevad Mestlineri Kultuurimaja fondist, mis asub Mestlini omavalitsuse arhiivis.

2012 meenutas minu näitus “Unistused” KUNST TÄNA raames Mestlini kultuurimajas nooruse igatsust armastuse ja ideaalide järgi.

“Goldbergi juveelid” on austusavaldus Goldbergi naistele, nende ilule, naerule, tugevusele, mille nad suutsid ka vaatamata sõjale, põgenemisele ja uue elu ülesehitamisele säilitada.

Järgnenud on mitmed näitused.

DANIELA MELZIG

“WIR BLEIBEN AUF DER MARITIMEN WELLE” Glasdruck

Aus über 100 Fotografien des Ostseezeitungsarchiv wählten wir 20 aus. Diese wurden digital und grafisch bearbeitet und zu einer thematischen Serie zusammengestellt. 9 Druckstöcke für den manuellen Transferdruck entstanden. Ca 400 Einzelgrafiken wurden benötigt, um auf 2,5 x 0,8 m  großen Pappelholzplatten die Digitalgrafiken zu drucken.Dazu entstand eine verbindende Grafik der drei Künstlerinnen für das Eingangsbanner und der Glasdruck auf das quadratische  Hotelfenster im Ostseesaal des Radisson Blu Hotel in Rostock.Ich möchte der Ostseezeitung vorweg Kerstin Haufler, Anke Ruedel und den Fotografen Frank Söllner, Rainer Schulz, Thebu, Dietmar Lilienthal und vielen mehr für die gute Zusammenarbeit danken.

 

“ME PÜSIME MERELISEL LAINEL” klaasitrükk

Läänemere ajalehe arhiivist valisime välja100 fotot. Need said digitaalselt ja graafiliselt töötletud nii, et neist sai kokku üks temaatiline seeria. Loodi 9 tükiplokki käitsi trükkimiseks. Selle jaoks tehti umbes 400 graafikat, mis olid puuplaatidel digitaalgraafikas trükkimiseks. Selle juurde tehti seonduv graafililine töö kolme kunstniku poolt, mis sissepääsus asus ning Rostocki Radisson Blu Hotelli Läänemeresaali aken. Tänan kõiki koostööpartnereid.

DANIELA MELZIG

GLÄESERNE GESCHICHTE 1918-2018

Deutsch-französische Ansichten der Medienkünstlerin Daniela Melzig

Von Heimat, Helden, Kameraden, Pionieren, Sehnsüchten & Fremden…

Hundert Jahre nach Beendigung des Ersten Weltkriegs gestaltet die Medienkünstlerin Daniela Melzig sensible Erinnerungsräume, geknüpft an die Ereignisse, die Geschichte geprägt und eine Epoche beendet haben.

Sie nutzt zeitbezogene Fotografien und Grafiken, um ihnen durch eigene, künstlerische Interpretation neue Aufmerksamkeit zu verschaffen. Die Bildmotive stammen vorwiegend aus dem fotografischen Fundus des Freilichtmuseums für Volkskunde.

Zu sehen sind bearbeitete Aufnahmen des mecklenburgischen Pioniers der Kinematografie Wilhelm Schröder sowie Kameradenbilder von der Front, Fotografien aus der Heimat, wie auch Sehnsuchtsbilder unbekleideter Schönheiten. Ansichten aus dem Nachbarland Frankreich finden gleichermaßen ihren Gedenkwert in der Ausstellung. Die Fotografien stammen aus einem Lexikon des Jahres 1914, gefunden in der Bibliothek der alten Abtei von Marney-sur-Seine, France.

Durch Motivsymbiosen und Bildanalogien schafft Daniela Melzig eine berührende Verbindung und das kriegsgeprägte Feindverhältnis zwischen Deutschland und Frankreich scheint in der Feinheit der Transparenz zu schwinden. Symbolisch lässt die Künstlerin „Une rose en décembre“ wachsen, als Hoffnungsbote der Gemeinsamkeiten.

Inspiriert von der Grisaille-Technik sind die französischen Foto- und Grafikvorlagen bei Daniela Melzig zumeist auf Glas monochrom gedruckt. Abgeleitet vom französischen gris = grau werden die Drucke in Schwarz-, Weiß- und Grautönen sowie Gelb angelegt. Die Ausführung  beruht auf einer reinen Schattenwirkung. Die Transparenz und das Durchscheinende erzeugen gewollte Unschärfe und ungeahnte Tiefe.

März 2018 Gesine Kroehnert

DANIELA MELZIG

KLAASINE AJALUGU 1918-2018

Kodust alguse saanud, kangelased, seltsimehed, pioneerid, igatsused ja võõrad …

Sada aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu kujundab meediakunstnik Daniela Melzig tundlikke mäluruume, mis on seotud sündmustega, mis tähistasid ajalugu ja lõpetasid ühe ajastu.

Ta kasutab ajaga seotud fotosid ja graafikat, et saada oma kunstilise tõlgenduse kaudu uut tähelepanu. Motiivid on peamiselt vabaõhumuuseumi fotokogust.

Vaatamiseks on Mecklenburgi filmikunstniku Wilhelm Schröderi redigeeritud ülesvõtted, fotosid kodumaalt, samuti igatsusega hoitud pilte katmata iludustest. Näitusel on võrdselt ka naaberriigi Prantsusmaa vaated. Fotod on võetud 1914. aasta leksikonist, mis leidub Prantsusmaal Marney-sur-Seine’i vana kloostri raamatukogus.

Läbi motiivisümbiooside ja piltide analoogiate abil loob Daniela Melzig puudutava ühenduse kahe riigi vahel, vaen, mis Saksamaa ja Prantsusmaa vahel sõjaajal oli, on nüüd läbipaistvaks muutunud. Sümboolselt laseb kunstnik kasvada “Une rose en décembre” kui märk , et on lootust ühisosale.

Inspireerituna Grisaille-tehnikast on prantsuse Foto- ja Graafikamallidest on Daniela Melzig peamiselt monokroomselt klaasile trükitud. Töötletud prantsuspäraselt halliga, annavad tooni must, valge, hall ning kollane.

Lõpptulemuseks on puhas varjudemäng. Läbipaistvus ja läbikumavus loovad soovitud hägususe ja piiritlematu sügavuse.

Märts 2018 Gesine Kroehnert

Saksa kunstnike näitus
“Me oleme kohal”

Osalevad kunstnikud: Wolfgang Tietze (maal), Daniela Melzig (klaasitrükk) ja Kristin Meyer (installatsioon).

Avati kunstinäitus Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses osaliselt Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa kunstnike teostest, mis käsitlevad erineval moel kohaga seotud teemasid. Teosed mõtestavad oma koha otsimist kaasaegses ja aina kiiremini muutuvas maailmas.

Wolfgang Tietze on peamiselt elanud väikeses asulas, kuid kolides Leipzigisse, pidi ta hakkama uuesti defineerima oma suhestumist ümbritsevasse. Tema maaliseeria on juskui lepituse otsimine suurlinnaga, et sulanduda uude paika. Daniela Melzigi tööd on täis õhulisust ning läbipaistvust. Ta kasutab oma töödes ajalooarhiivist otsitud fotosid, mis asetatuna tänasesse päeva moodustavad omapärase filtri. Kristin Meyeri installatsioon “Läbikäidav maal” tegeleb maali ja maailmaga üheaegselt.

Näitus on osa suuremast Saksa kultuuri tutvustavast programmist “Saksa Kevad 2019”. Programmi teiste sündmustega saad tutvuda siin: saksakevad.ee

Kunstausstellung „Wir sind da“

Teilnehmende KünstlerInnen: Wolfgang Tietze (Gemälde), Daniela Melzig (Glasdruck) und Kristin Meyer (Installation).

Am 5. April um 18 Uhr wird im im  Zentrum für zeitgenössische Kunst im Landkreis Rapla eine Kunstausstellung von Künstlern eröffnet, die Teilweise aus Mecklenburg-Vorpommern stammen. Die Werke behandeln durch verschiedene Weise Themen, die mit Orten und Plätzen verbunden sind. In den Werken geht es darum, wie man in der zeitgenössischen und immer schneller werdenden Welt seinen Platz findet.

Filmiõhtud (tasuta) – Filmabends (Eintritt frei)

  1. aprill kell 18.00 Gerhard Richter – Painting
  2. aprill kell 18.00 Joseph Beuys – Jeder Mensch ist ein Künstler
  3. aprill kell 18.00 Paula Modersohn-Beckeri looming

Filmid on saksa keeles ingliskeelsete subtiitritega. Die Filmen sind auf Deutsch mit dem englischen Untertitel.
Filmide koostööpatner on Goethe Instituudi Baltikumi Filmiarhiiv. Näitust ja filmiõhtuid toetab Eesti Kultuurkapital

Näitus on avatud Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Espaki maja, III korrus) 06.-28.aprill, T-P 15.00-18.00.

Avamine reedel 5.aprillil 2019 kell 18.00.

Lisainfo:
Riin Pallon
raplakunst.eu

 

 

 

 

Uus tase näitusekorralduses

IMAG2915Käisin nädala alguses Kris Lemsalu Veneetsia Biennaali näituse või õigemini projekti “Birth V – Hi and Bye” esitlusel, mida korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Alguses pidi esitlus toimuma Krisi ateljees aga kuna huvilisi oli palju, siis toimus see ARS-I maja projektiruumis. Polnudki seal varem käinud aga õnneks leidsin hoovi minnes õige koha üles.

Minu jaoks oli see täiesti “uus tase” selles mõttes, et kunstnik ise ei olnud kohal, kuna ta tegi viimaseid ettevalmistusi näituse tarbeks ja kolas mööda ehituspoode. Kuigi juttu oli palju, näiteks said kuulajad teada kõiksugu uhkeid numbreid meeskonna suuruse (u. 50 inimest) kuni rekka hulgani (1 terve, mitte pool või veerand), siis sisuni ei jõutudki. Ma sain teada, et väga äge näitus tuleb, installatsioon ja avamisel ooperi performace ja mis kõik aga, et seda võib siis 10. mail Veneetsiasse kaema minna. Well, tekkis küsimus, miks üldse see üritus tehti. Selles mõttes, et vormiliselt oli ju kõik kena, pakuti proseccot ja ekleeri (need kadusid muidugi laualt kiiremini, kui sa jõudsid silmi pilgutada), räägiti ettevalmistustest ja sellest, et tuleb üks ütlemata lahe näitus aga sisu eriti ei puudutatud, et mis installatsioon või mis ooperilaadne performance. See oli pettumus, tundus, et projekti on sisse kirjutatud selline eelesitlus ja siis tehti see ära, linnuke kirjas.

Samas ma ei kahetse, et ma sinna läksin, sain inimestega rääkida, keda polnud ammu näinud.

Internetis on kõik lõvid

viv_magazin_Lowe
Foto on pärit Viversumi lehelt

Viimasel on internetis laiali valgunud üks tohuvapohu. Mitmed lasevad auru välja vihakõnede ja muude emotsioonipursetega. Millest iseenesest ei ole ju hullu, kuna vihastame me kõik ja emotsioonidki võivad üle keeda. Aga, siin on üks aga, vähemalt minu jaoks. Silmast silma inimesi nähes on sellised eneseväljendused loogilisemad, kui seda kinnitab kehakeel. Paljudel juhtudel annavad ainult sõnad ka võimaluse valesti tõlgendada vms. Inimesega otse vesteldes saab ikkagi asja olemusest aimu.

Jääb mulje, et internetis käitutakse kuidagi vabamalt ja väljaütlemised on teravamad kui päriselus. Ja see paneb mõne teise inimese reageerima, ka sama teravalt ja oma õigust taga ajades. Selle tulemusel on kõik kuidagi tasakaalust väljas… Võib ju lisada oma profiilipildile erinevaid filtreid, andmaks justkui edasi ühe klikiga kõik selle, mida me asjast arvame aga tegelikult ei ole ju nii lihtne. Kõik saavad neist märkidest erinevalt aru ja tõlgendavad ka erinevalt.

Ma jõudsin siin mõtteid mõlgutades sinnamaani, et kuna suhtlus internetis on siiski suhteliselt uus nähtus (no kui kogu inimkonna ajalugu silmas pidada 🙂 ), siis ei oska me seda veel. Ma ei tea, kas oleks õige öelda, et me pole seda koolis õppinud. Igatahes ei ole ja mujal ka ju pole. Vähemalt mulle tundub, et pole ka kogemuspõhiselt veel piisavalt välja kujunenud “teisel tasandil suhtlemise kultuuri”. Hetkel loob ta ennast ise, katse-eksituse meetodil. Aga nii palju segadust, solvumist ja valestimõistmist… Ja ma ei räägi siin reeglitest, vaid millestiku tunnetuslikumast.

 

Kas me sellist moodi tahtsimegi?

Tundub, et ma hakkan lähiajal väga ebamoodsaks. Lugesin oma lemmikajakirjast lähituleviku moesuundumusi ja trende ning kõik olid väga koledad 😀 No tõesõna! Enamus on pärit 80-ndatest ja 90-ndatest. Mulle meenus, et sel ajal oli ka mõni ilus rõivaese moes aga need, mis praegu taas moodi tulevad on kuidagi eriti koledad. Näiteks minu ema ei käinud kunagi koledate riietega, kuigi kindlasti oli tema garderoob “ajastutruu”. Tundub, et moes on jõudnud kätte kole ajastu 😛

shoe
Foto võtsin pinterestist.
  1. Ussinahamustriline kleit. Eks mul on ka selle mustriga riideid aga näitena olid toodud sellised eksemplarid, mis on kuidagi liiga ussikad ja “toored”.
  2. Kobakad botased. Mulle küll sobib see, et tossudega on ok kanda kleite ja seelikuid, samuti mulle meeldib tenniseid kanda aga see pole midagi. Nüüd on nii, et kõige koledamad tossud, mida võib ette kujutada, on nüüd in. Eriti veel kobaka kannaosaga.
  3. Midikleit, mis meenutab seda, mille naabri Maali pärast väsitavat kolhoosipäeva selga tõmbas ja naistepäevapeole läks. Mõned võivad ju päris toredad olla ja paneks isegi selga aga valdav enamus tundub kuidagi liiga “aegunud”, et rõõmuga kanda. Näited saab vaadata siin: https://www.stories.com/en_gbp/clothing/dresses/midi-dresses.html
  4. Kiviteksa jumpsuit. Well, see võib isegi hea välja näha, kui jumpsuidi lõige sobib. Mulle näiteks ei sobi ja kui sobiks, siis ei valiks ka nii 80-ndate stiilis rõivatükki.
  5. Toon toonis komplekt: särk, seelik ja kardigan. See on neist kõige kantavam kooslus. Kuigi see konkreetne mulle ei meeldinud, mis pildil oli, just oma värvivaliku poolest, beeži ja samblarohelise kooslus ei ole just minu maitse.

Eks selle moega muidugi on nii, et see, mis moeloojate poolt välja pakutakse on äärmuslik ja tegelikult kandmiseks jõuavad asjad veidi lihtsustatumalt. Või siis vastuvõetavamalt. Näiteks nägin ma neid koletosse täitsa söödavas variandis ühe kiirmoeketi poolt pakutuna. Peab vist jutu lõpuks tõdema, et kõik uued tuuled ei pruugigi nii hirmsad olla. Juttu alustasin küll sellest, et mina neid kandma ei hakka ja eks neid konkreetseid näiteid ka mitte aga kui olen nüüd erinevaid variante vaadanud, siis sain aru, et millegipärast olid ajakirja just sellised ekstreemsemad variandid välja valitud. Võib ka ilusamaid ning täitsa ägedaid leide avastada.

 

Mina ja mu retrosuusad

IMG_20190211_201207_871

Lugesin täna Õhtulehest, et mõned vaprad käisid Tartu maratonil retrosuuskadega ilutsemas. Minul on ka retrosuusad, otsisin need välja paar aastat tagasi oma vanemate maamaja pööningult, kus on meie peres kunagi kasutusel olnud suusad ja olen nüüd talviti ikka mõned või isegi rohkem kui mõned suusaringid teinud. Eriti meeldib mulle välja kuulutada sõprade või pere seas suusavõistlused ja noh enamasti need siis võita, sest teised on pigem kelguinimesed… Selline väike nali 🙂

Igatahes otsustasin ma ka sel aastal oma suusad välja võtta, jaanuari lõpus sai kenasti pea kaks kuud sünnitusest ning oli sobiv aeg alustada taas mingisuguse füüsilise tegevusega. Alguses tundus, et eelmise aasta määre on veel piisavalt hea ja ei pea hakkama sellega pead vaevama. Ja siis ma läksin suusatama, esimene ring möödus üpris eufoorilises rõõmsuses, tuul kõrvus vihisemas, suusk kenasti libisemas ja vabadusetunne südames. Teise ringiga poole peale jõudes kõik muutus – lumi hakkas suusa alla kleepuma ja kohe kuidagi ei tahtnud enam edasi minna. Auto juurde jõudes pidin klaasipuhastajaga suuskade alla kleepunud lund lausa maha kraapima…

No selge pilt, et kui ma veel tahtsin suusatama minna, pidin ma midagi ette võtma. Otsisin kõik kohad läbi aga meile teadaolevaid määrdeid ei olnud kuskil. Seadsin sammud spordipoodi ja sain oma määrde kätte. Ma polnud ise varem suuski määrinud ja mõtlesin, et fööniga võiks ju saada. Proovisin – ei saanud, kohe üldse ei saanud. Võtsin youtube lahti ja sain teada, kuidas päriselt suuskade määrimine käib. Nonii, tuli ohverdada triikraud ja määritud ma oma suusad sain.

IMG_20190201_221948_900

Järgmisel korral oli kohe lust sõita, libises nagu määritud suusk 🙂 Sellele vaatamata oli see kord kõige raskem suusatada, distants oli kõige pikem, eelmise päeva võimlemine andis lihastes tunda väsimuse näol ja pole ju enam harjunud sellist sorti füüsilise pingutusega. Kaks viimast korda selle eest on jällegi väga mõnusad olnud. Keha on hakanud harjuma, et teda suusatama veetakse.

Väga sobiv oli ka see, et veebruaris algas naiskodukaitse endomondo väljakutse suusatamises. Väga motiveeriv! Mul oleks kindlasti poole vähem suusakilomeetreid, kui ma ei oleks selle väljakutsega liitunud. Kuigi esikümnesse ma ei pretendeeri, seal on ikka päris tõsised suusatajad, kellel koguneb saja ringis suusakilomeetreid.

Tartu maratoni retrosuuskadega läbinud mehed ütlesid, et suusakepid on väga rasked ja saapad on nirud. Pean mõlemaga nõustuma, kepid on tõesti rasked (aga seda parem trenn :D) ja saapad on veidi ebamugavad. Olen nüüd püüdnud välja mõelda, et kas peaks ostma endale kevadise allahindluse ajal päris suusad või mitte. Ühelt poolt oleks ju mõnus liuelda suuskadel, mis on paarkümmend aastat hiljem toodetud ja seeläbi mõningase arengu läbi teinud, jalga panna mugavad saapad ning kätte võtta kepid, mis ei kaalugi mõlemad pool kilo. Teiselt poolt on puidust Visu retrosuusad armsaks saanud ja omamoodi stiilsed. Nii tore, kui keegi ütleb, et tal olid 7 klassis samasugused 😀 Njahh, selline dilemma…

Jalasallid

jalasallid

Nägin täna uudistest, et Kelly Sildaru saabus Tallinna lennujaama. Vastuvõtt oli muidugi soe ja pidulik. Mulle jäi aga hoopis silma see, et ta kandis “moodsaid” pahkluid paljastavaid pükse. Mood on muidugi tore asi ja selle järgi riietumine ka aga sellest ma küll aru ei saa, kui seda tehakse tervistkahjustaval viisil ehk siis miinuskraadidega lihtsalt külmetatakse oma jalgu. Tundub küll arulage aga tundub, et mood ei küsi kas on soe või külm. Kuigi peab ütlema, et päris pakasega on neid paljajalgseid tegelasi linna peal vähemaks jäänud. Eks see ka aitab kaasa, et on saapakandmise hooaeg.

Igatahes kui sa ise, su sõber, õde, vend või muu tuttav käib paljaste pahkluudega talvel ringi, siis sain Sat1 hommikutelevisioonist hea mõtte, kuidas seda olukorda päästa. Nimelt tuleb kududa väikesed sallikesed ja need pahkluude ümber siduda. Ongi päev päästetud, saab olla endiselt moekas aga jalad enam ära ei külmu 🙂 See võiks olla lausa ideaalne kingitus sõbrapäevaks…