1 aasta = 1 kleit

Üks Šveitsis elav naine Zippora Marti  kandis terve aasta ühte ja sama kleiti ning nimetas selle One_theproject`ks, sama nimega on ka tema Instagrami konto, kuhu ta postitas aasta jooksul iga päev pildi oma outfit`ist. Tema jaoks oli see rohkem kui lihtsalt ühe kleidi projekt, ta ütles, et mõtleb alati enne kui ostab ja kas tal seda ikka vaja on ning et ostetav riideese peab olema nii kvaliteetne, et seda saaks kaua kasutada.

zippora

Pilt on võetud Zippora blogist: https://www.zippora.ch/%C3%BCber-mich/ ja sellel on ta kleidis, mida ta kandis terve 2018 aasta.

Ta oli valinud selleks üheks kleidiks väikese musta minikleidi. Ma ise oleksin veidi pikemat kleiti eelistanud, eriti meie kliimas aga võib ka muidugi olla, et Luzernis on nii palju soojem, et kui mägedesse ei roni, siis linnas on talvel ka sellise kleidikesega soe, kuigi ma seda ka nüüd päris ei usu. Muidugi saab jalga panna soojad sukapüksid või retuusid ja isegi pika tuunikana võib seda kleiti kanda ning sinna alla püksid sobitada. Enamus pildid olid tal aga tehtud õhukeste sukapükstega.

Ta põhjendas seda projekti sellega, et soovis rohkem aega tähtsamateks asjadeks kui riietele mõtlemine. Kuna ta ei pidanud igal hommikul pead murdma, mida selga peaks panema, siis tundis ta kuidas see andis talle teatud vabaduse (võiks ju ka öelda, et lausa vabastuse :D).

Kummalise faktina tõi ta välja selle, et aasta jooksul ei märganud ta tuttavad ja sõbrad kordagi, et ta käis terve aasta ühe ja sama kleidiga. Muidugi olid tal pidevalt erinevad lisandid kleidi juurde valitud, mis kogu ilmet oluliselt muutsid: seelikud, sallid, pluusid, püksid, mantlid jne.

Kõige tihedamini küsiti temalt selle projekti jooksul, millal ja kas ta üldse kleiti peseb. Päris imelik oleks terve aasta iga päev musta kleidiga käia… Pesi ta kleiti käsitsi ja enamasti iga 3 päeva tagant.

Kui ma vaatasin tema pilte, siis tuli mulle kohe mu enda projekt “Autoportree 2010” meelde, selle raames tegin ma endast iga päev ühe pildi ja panin blogisse. Mõnel päeval ei olnud kohe ühtegi head mõtet ja isegi tahtmist pilti teha aga kuidagi ikka vedasin terve aasta välja. Enam vist küll ei viitsiks nii teha. Või kui viitsiksin, siis peaks mingi lisaväärtus sellel olema, mis mind motiveeriks. Iga päev sama kleiti kanda – see pole minu jaoks, ikka vastavalt tujule tahan riideid selga valida.

Kes saksa keelt oskab, siis saab siit lugeda artiklit Zippora Marti projektist: https://www.bernerzeitung.ch/leben/style/zeit-fuers-wichtige-dank-nur-einem-kleid/story/29860776?fbclid=IwAR06gcDnLj2Z_VmcA4hn2b0t0_VtMwylrHermz0-37YZZVe032-E4nuRDkM

Kogu selle jutu peale tekkis mul kohe suur soov uusi kleite endale muretseda. Mõtlen nüüd, millisele lehele peaks internetis minema või kuhu poodi jooksma 😀 Hea meelega astuks mõnest second hand`ist läbi või nagu mu ema neid peenelt nimetab “moemaja” ja eks peabki siis plaani võtma, muidugi Rapla omad on kleitide suhtes veidi kehvakesed.

Advertisements

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Rapla lasteaedadest

Sügisel lugesime kohalikust lehest, et Rapla vallavalitsusel on valminud plaan liita 2 lasteaeda. Või siis teisiti öelduna – panna ühe lasteaia sisse teine lasteaed ja kaotada olemasolevaid kohti 40 võrra, et see teine lasteaed ära mahuks. Ja seejuures räägime me lasteaiast, mille ukse taga on kõige pikem järjekord. Kuna me sel sügisel ei saanud oma nooremale lapsele kodu lähedal asuvas lasteaias kohta, siis lootsime järgmise sügise peale. Päris raske on lapsi eraldi vedada ja tundub ka kuidagi aja- ja keskkonnavaenulik. Lisaks veel see, et kindlasti oleks noorem laps harjunud paremini lasteaiaga, kus ta oma suuremal õel lugematu arv kordi järgi on käinud.

Meile ei tundu selline lahendus mõistlik. Ja kuigi räägitakse ka teistest variantidest, millest ükski poleks nii hea, siis tegelikult pole nähtud mingeid muid kalkulatsioone või selgitusi. Pigem tundub, et probleem lahendatakse viisil, mis tekitab juurde palju uusi probleeme ja võib ainult paberil hea välja näha.

Asjalikud lapsevanemad esitasid ka muid lahendusi, kuidas olukorda kõigile sobivalt lahendada. Plaanidega olid päri mõlema lasteaia lapsevanemad. Paraku jällegi lükati see ilma arutamata laualt minema. (Siin saab sellega tutvuda: https://atp.amphora.ee/raplavv2017/index.aspx?o=923&o2=12778&u=-1&hdr=hp&tbs=all&dt=3&itm=232578&clr=history&pageSize=20&page=1 )

Vahepeal toimusid kohtumised, istungid, arutamised jne. Lõppes see kõik sellega, et vallavalitusese esitatud plaan kiideti volikogus heaks. Nagu ka viimases artiklis on kirjas, siis eriti iroonilisel kombel kiideti sel samal istungil heaks Raplamaa arengustreteegia 2035+, kus on ristivastupidine punkt lasteaiakohtade osas. Ütleks, et liiga irooniline.

Raplamaa võib ju oodata siia uusi inimesi elama ja töötama aga paraku saadab selline asjade käik Rapla valla poolt lastega peredele selge sõnumi, et te pole siia oodatud… Hoolimata ilusatest sõnadest on reaalsus siiski teine.

Mõned on selle aja jooksul öelnud, et ühe lasteaia lapsevanemad ei taha teise lasteaia lapsi sellepärast, et tegemist on erivajadustega lastega aga minu meelest pole see üldse mingi teema ja ei vasta kindlasti tõele. Pigem olid ka tavalasteaia lapsevanemad šokeeritud sellest, et erilasteaed ei ole saanud juba aastate jooksul mingit investeeringut olukorra parandamiseks. Ja seda pole keegi soovinud, seda fakti lihtsalt ei teatud laiemas ringis.

Selle aja sees ilmus veel ajalehes asjakohaseid artikleid. Näiteks soovitaks ma lugeda Stina Andoki arvamuslugu “Elu tõejärgses Rapla vallas”, mis on täiesti punk ja üllatas mind oma värskusega. Ma alguses ei osanud seda lasteaedade teemaga seostada aga ühel hetkel jäi pealkiri silma ja hakkas huvi pakkuma, mida ta sellega öelda tahab. Kahjuks saan ainult linki jagada ja mitte täies mahus artiklit, kuna ma pole luba küsinud: https://xn--snumid-pxa.ee/2018/11/elu-toejargses-rapla-vallas/

Abikaasa kirjutas teema kohta mitu artiklit, mis ilmusid “Raplamaa Sõnumites” novembris ja detsembris 2018. Panen need ka siia postitusse, et oleksid kõik korraga loetavad. Ajalehes ilmunud tekstid on toimetatud, küll minimaalselt aga ikkagi, siia panen nii nagu O need lehele saatis.

Rapla lasteaedadest 1

Ehmatav ja ebameeldiv oli lugeda 17.oktoobri Sõnumites artiklit „17 aastat arutelusid erilasteaia ümber – tulemuseks poolik lahendus“. Saime teada, et aastate viisi on vald kokku hoidnud kõige õrnemate ja kaitsetumate isikute – erivajadustega laste  pealt, suutmata korraldada erilasteaia Pääsupesa hoone rekonstrueerimist või uue ehitamist. Nüüd polevat võimalik enam seal vanas majas tegevust jätkata ja see pannakse lihtsalt kinni, kolides lapsed ümber teise lasteaeda. Ei mitte mõnda sellisesse, kus vähe lapsi ja palju ruumi, vaid Kellukesse, Rapla nõutuimasse lasteaeda, mille ukse taha niigi jäävad kümned lapsed vaba koha puudumise tõttu. Vallajuhid serveerivad seda kui objektiivset paratamatust ja parimat lahendust, millega midagi nagu ei muutuvatki teiste laste jaoks. See aga pole tõsi.

Lisaks artiklis mainitud faktile, et niigi järjekorras olevatele lastele lisanduvad uute rühmade mitteavamise tõttu veel kümned lapsed, keda peab kodulähedase lasteaia asemel kuhugi valla kaugematesse lasteaedadesse sõidutama, tuleb paratamatult ka Kellukese sees hakata lapsi ümber tõstma, vabastamaks ruume Pääsupesa lastele. Et aga näiteks Naksitrallid on paljude Kellukesse soovivate laste jaoks teine eelistus, saavad sealgi kohad täis (hetkel on seal 7 vaba kohta), nii et ka osa Jaama kandi rahvast ei saa enam lapsi kodu juurde lasteaeda panna ning sama juhtub  Päkapikuga Mahlamäe pool (praegu 5 vaba kohta). Allakirjutanu jaoks, kellel praegu üks laps käib kodu kõrval Kellukeses ja teine Naksitrallides, terendab olukord, et kolmas tuleb viia Kuusikule või Kodilasse või tontteabkuhu – vallaametnike arvates ei paista seal üldse vahet olevat, millises lasteaias laps käib. Laste ja lapsevanemate jaoks tähendab selline laste vedamine erinevatesse lasteaedadesse masendavat närvi- ja ajakulu. Kaotsiläinud tööaeg mõjutab muuseas nii perede rahakotti kui valla maksutulu.

Kui lapsi ei saa panna soovitud lasteaeda, hakatakse neid võimalust mööda hiljem ümber paigutama, mis lastes tekitab kahtlemata stressi. Lasteaeda lõpetades ei saa aga kodukauges lasteaias käinud lapsed minna koos semudega kooli, vaid rebitakse sõpradest-tuttavaist lahti – jälle varaste sotsiaalsete sidemete lõhkumine, mis lapsele midagi head ei tee. Seda muidugi eeldusel, et selleks ajaks pole ka alg- ja põhikoolid likvideeritud ja koondatud üheks Rapla kooliks.

Jääb vastuvõetamatuks erivajadustega laste manööverdamise põhjendus, et kuna seni pole probleemi Pääsupesa ruumidega lahendatud, siis paneme ta kinni ja asi korras.  Pole lasteaeda, pole kulusid, pole probleemi… Või siiski – ka äsja remonditud Kellukest tuleb hakata erivajadustega laste jaoks ümber ehitama.

Niisiis – „lahendades“ Pääsupesa amortiseerunud ruumide probleemi selle lasteaia likvideerimisega ja laste ümberpaigutamisega Kellukesse, tekitatakse hulk probleeme teistele lastele ja lastevanematele. Sellele järeldusele jõuti lastevanemate koosolekutel Kellukeses ja seda väljendas ka Kellukese hoolekogu, kuid omavalitsuse juhid ei pea seda millekski.

Kui on tõsi artiklis kirjutatu, et ajahambast puretud hoone on Pääsupesas mureks juba vähemalt aastast 2001, näib pilt vallast süngelt lastevaenulik. Mida kõike on Raplas sellest ajast saati ehitatud ja ümber ehitatud! Ka praegu Rapla kesklinna betoonplaadistamine ja vana telefonikeskjaama vuntsimine näitavad, et raha liigub siin küll ja ülearugi. Küsimus on suhtumises ja eelistustes.

Lisame pildile veel gümnaasiumide likvideerimise, lagunevad atraktsioonid Lastepargis ja näiteks äsjase uudise õpilaskodu kohatasude röögatust tõusust ning pilt saab selgeks – lapsed Rapla vallajuhtide kulu-eelistustesse ei mahu, pigem proovitakse nende pealt kokku hoida, mis on kahaneva ja vananeva rahvastikuga vallas üpris mõistusevastane. Lastega kodanikele jääb siis võimalus hääletada jalgadega või protestida. Nii et kutsun teisigi kodanikke üles avaldama meelt laste pealt säästmise vastu!

Rapla lasteaedadest 2

13. oktoobril kohtusid Kellukese saalis Rapla lastevanemad ja vallajuhid, keda esindasid vallavanem Piret Minn, abivallavanem Margo Hussar, haridusnõunik Tiina Roosimägi ja vallavolikogu hariduskomisjoni juht Jane Shelejev. Teemaks Pääsupesa erilasteaia ja Kellukese lasteaia ühinemine, mille käigus kaoks kaks tavarühma Kellukesest.

Eeskätt lapsevanemad, kelle lapsed on Kellukese lasteaia järjekorras, avaldasid pahameelt, et lasteaedade liitmisega nende õigustatud ootust lasteaiakohale Kellukeses ootamatult rikutakse. Sõna võtnud vallajuhid aga ei näinud selles mingit probleemi, veel vähem õiguste riivet, sest vald tagavat kõigile lastele lasteaiakoha – vakantseid kohti valla lasteaedades olevat üle 80. Et vabu kohti on palju ja laste arv väheneb, siis uue lasteaiahoone ehitamine Pääsupesale ega ka mõne olemasoleva lasteaia laiendamine ei olevat otstarbekas. Otse vastupidi, vallavanem avaldas arvamust, et lasteaiakohti tuleb veelgi vähendada ja vajadusel puuduvad „lasteaiakohad“ tellida teenusena erasektorist.

Nagu mantrat korrutati vallajuhtide poolt, et Pääsupesa laste kolimine Kellukesse olevat parim lahendus. Aga milles paremus seisneb, see jäi vastuseta, sest nagu moka otsast tunnistati, siis ega muid variante ehk plaan B-d kaalumisel polegi. Eeldatakse, et vallavolikogu on kummitempel, mis selle „parima valiku“ kinnitab ja lool lõpp.

Rahvastiku kahanemine ja laste arvu vähenemine on tõepoolest enamuses Eesti valdades probleem, mis sunnib sulgema nii lasteaedu kui koole, kus laste arv on kahanenud allapoole nö kriitilist piiri. Raplas on aga vallavalitsusel plaan likvideerida kaks rühma lasteaiast, mille täituvus on 100% ja järjekord ukse taga. Niikaua kui vallavalitsus pole esitanud arvutusi ja prognoose, et Kelluke jääb lähiajal laste puudumise tõttu tühjaks niikuini, tundub Kellukese kärpimine pigem halvim variant, sest häirib maksimaalset võimalikku hulka lapsi ja lapsevanemaid.

Arvudes: kahe rühma likvideerimine puudutab kõige otsesemalt 36 kuni 40 last ja vastavalt 72 kuni 80 lastevanemat ning koos teiste pereliikmetega juba kindlasti rohkem kui 150 inimest. Kui Kellukeses kohata jäänud lapsed surutakse vahele teiste Rapla lasteaedade järjekordadesse, siis kasvab petetud ootustega inimeste arv juba mitmetesse sadadesse. Kuidas saab pidada „parimaks lahenduseks“ teguviisi, mis sadadele vallakodanikele ebamugavust ja lisakulusid tekitab?

Loogikavaene on vallajuhtide väide, et kahe rühma kaotamine Kellukeses omab üksnes lühiajalist mõju – lihtsalt tuleval aastal jääb kaks rühma vastu võtmata, aga järgnevatel aastatel minevat kõik vanaviisi edasi. Terve mõistus ütleb, et kui Kellukeses kohti kolmandiku võrra vähendatakse, ei ole kuidagi võimalik seal ka edaspidi endist arvu lapsi vastu võtta. Osa järgmisel aastal Kellukeses kohata jäävaid lapsi saab seal arvatavasti koha ületuleval aastal, kuid kohata jäävad siis järgmised lapsed järjekorras. Nii kestab negatiivne mõju veel aastaid.

Ka lasteaia töökorraldus ei saa jääda samaks: kui  kuuest rühmast jääb alles neli, siis pole võimalik lapsi endistviisi vanuse järgi rühmitada, sest selleks peaks rühmi olema vähemalt viis.  Kui aga erivajadustega laste arv suureneb – ja statistiliselt see kipub sedasi kahjuks olema – on vaja neile avada uusi rühmi, milleks tuleb siis Kellukese uks veelgi enamatele erivajadusteta lastele sulgeda.

Kõigile lasteaedade liitmise järel Kellukeses kohata jäävatele lastele Rapla teistes lasteaedades kohti ei jätku. Vallavanema visioon lastehoiuteenuse ostmisest erasektorist, mis võimaldab lasteaiakohti optimeerida ja loob samas vallas töökohti, näib aga väga kahtlane. Lasteaed ei ole ainult koht, kuhu lapsed töö ajaks ära sokutada. Lasteaed pakub märksa rohkem ja sisukamat tegevust ning ka sotsiaalse suhtluse võimalusi kui seda suudab ükski lastehoid. Allakirjutanul on hoopis negatiivne kogemus ühe Rapla lastehoiuga, kus last põhjalikult traumeeriti. Vallavalitsus on selle lastehoiu probleemidest teadlik, kuid see tegutseb ikka legaalselt edasi, olles siis üks võimalikest kohtadest, kuhu Kellukese järjekorras olnud lapsed kavatsetakse sokutada. Abivallavanema väljendatud plaan Kellukesest vallandatavad õpetajad valla kulul eralastehoidudesse „kvaliteeti tagama“ palgata ei kõla kuigi usaldusväärselt.

Eraldi tasub märkida, et lastevanemate poolt kohtumisel tehtud ettepanek taastada lasteaedade teeninduspiirkonnad, et prognoositavas lasteaedade järjekordade kaoses oleks inimestel siiski võimalus laps kodulähedasse lasteaeda panna, tehti vallajuhtide poolt resoluutselt maha kui liigne regulatsioon. Inimestele pidavat jääma vabadus valida… Aga seda vabadust Rapla kesklinnas reaalselt ei ole ega tule, kui Kellukest veel koomale tõmmatakse.

Kokkuvõttes on ühtede laste ohverdamine teiste laste heaks väga halb plaan. See võib olla mugav ametnikele ja odav eelarvele, aga kindlasti mitte parim Rapla lastevanematele ja lastele. Niisiis kutsun vallvolikogu kui kodanike esindust üles mitte likvideerima kohti Rapla nõutuimas lasteaias ja lapsevanemaid jätkuvasti selle plaani vastu protestima.

Rapla lasteaedadest 3

Valla teerull jätkab sõitu üle Kellukese laste – nii võiks kokku võtta Rapla valla hariduskomisjoni 13. detsembri koosoleku hääletuse tulemused. Hoolimata sellest, et Rapla linnas on lasteaiakohti pigem puudu kui ülearu, hääletati komisjonis peaaegu üksmeelselt nende vähendamise poolt veel 40 koha võrra. Kellel on lastest ükskõik ja kes kardab oma koha pärast valla toiduahelas, jääb lastevaenuliku eelnõu toetajate südametunnistusele.

Vajadus erilasteaia Pääsupesa remondiks või rekonstruktsiooniks on olnud üleval juba ligi 20 aastat. Ca 10 a tagasi jõudis Pääsupesa valla haridusinvesteeringute nimekirjas esimeseks, kuid lükati siis kõrvale ja nii on see tänaseni rahata jäänud. Ja lahendus aastal 2018: paneme ta lihtsalt kinni, viime lapsed üle Kellukesse ja Kellukese järjekorras ootavad lapsed mingu kus tahes?

Selmet luua head tingimused kõikidele lastele, soovib vallavalitsus parandada ühtede heaolu teistelt äravõtmisega. See meenutab vägisi Stalini aega. Näiteks anti siinkirjutaja lähisugulastele Raplas 1950. aastal käsk eluruum vabastada, mida ametnikud ka kenasti põhjendasid: „Saage aru, inimestele on kortereid vaja…“ Samasugust „mõistmist“ paistavad täna ootavat Rapla vallaametnikud neilt lapsevanematelt, kes on Raplas lasteaiakohtade vähendamise vastu.

Neid lapsevanemaid on palju. 30.10.2018 toimunud koosolekul Rapla Kellukese lasteaia hoolekogu otsustas 1 poolt, 1 erapooletu ning 6 vastuhäälega mitte toetada Pääsupesa lasteaia erirühmade ületoomist Kellukese lasteaeda.  Poolt oli muidugi Kellukese kärpimise eestvedaja haridusnõunik Roosimägi, erapooletuks jäi arusaadavalt Kellukese töötaja ja kõik lapsevanemad olid vastu, esindades kuue rühma rohkem kui kahtesadat lapsevanemat. On täiesti kindel, et kui korraldada küsitlus kõigi Rapla linna lastevanemate seas, on enamus lasteaiakohtade vähendamise vastu. Kas vallavõim saab sellest aru või peavad ignoreeritud lapsevanemad kollased vestid selga tõmbama?

Sealjuures on ametnike laiskus Pääsupesale käegalöömisel hämmastav. Seisukohavõtuks pole pandud lauale ei hoone ehitustehnilist ekspertiisi ega realistlikku hinnapakkumist ehitise rekonstruktsiooniks vaid lihtsalt nenditakse, et ahjud ja korstad on vanad, elektrijuhtmestik on „väga väsinud“ jne, mille peale blufitakse silma pilgutamata, et remont maksaks vähemalt 1,5 miljonit eurot ning loomulikult polevat seda mõtet lasteaiale kulutada.

Niisiis kutsun kolmandat korda vallavolikogu mitte hääletama eelnõu poolt, mis ühtede laste lasteaiatingimuste parandamiseks halvendab olukorda palju suuremal hulgal teistel lastel. Lasteaiakohtade kärbe linnas, kus neid niigi ei ole piisavalt, annab väga selge sõnumi lastega peredele – te pole Raplas oodatud. Lapsed ei ole ainult numbrid exceli tabelis, mida suvalt ümber paigutella.

Rapla lasteaedadest 4

Hoolimata hulga lapsevanemate palju kordi väljendatud vastuseisust, mida toetas ka kohalik neljas võim, otsustas Rapla vallavolikogu 20.12.2018 istungil anda rohelise tule erilasteaed Pääsupesa likvideerimisele, mille käigus kaotatakse erivajadusega lastele ruumi tegemiseks kaks senist rühma lasteaias Kelluke. Ühtedelt lastelt kohtade äravõtmise ja teistele andmise käigus väheneb Raplas lasteaiakohtade arv 40 võrra, st kaob üle 10% Rapla lasteaiakohtadest.  Sellega tekib paratamatult  lasteaiakohtade defitsiit ja aastateks kaob võimalus lapsi kodule lähimasse lasteada panna Rapla kesklinna ja Sulupere elanikel.

Otsus on äraspidine päris mitmetel põhjustel. Nagu mainitud, sõideti tankiga üle Kellukeses käivate ja järjekorras ootavate laste vanemate arvamusest, mida ei saa sugugi pidada heaks halduseks. Avalikud pöördumised volikogu poole ei saanud vastuseid. Sotsialistlik ümberjagamine Eesti Vabariigi juubeliaastal tehti lihtsalt ära.

Küllap taheti aastaid amortiseerunud hoones pesitsenud Pääsupesa laste ümberasustamisega teha tore jõulukink erivajadusega lastele ja nende vanematele. Paraku võib arvata, et teistelt lastelt varastatud lasteaiakoht ei paku täit rõõmu vähemalt neile lapsevanemaile, kel oma lapse pärast muretsemise kõrval jätkub hoolivust ka teiste laste jaoks.

Arvatavasti soovis vallavõim ajada ka isevärki regionaalpoliitikat – lootes keskusest lasteaiakohtade kaotamisega suunata rohkem lapsi vähetäitunud lasteaedadesse valla äärealadel. Küllap mõni laps sinna viiaksegi, kuid teistele võib käepärase lasteaiakoha puudumine tähendada hoopis elukohavahetust või vanema(te) pikemat eemalolekut tööturust, mis on halvad variandid mõlemad.

Mida sellest kõigest arvata?

Traditsiooniliselt lubavad poliitikud enne valimisi üksteise võidu lasteaiajärjekordade kaotamist ja kodulähedase lasteaiakoha tagamist, kuid Rapla volikogus käituti suht üksmeelselt risti vastupidi. Eriti skisofreeniline on, et samal istungil kiideti heaks ka dokumendid „Raplamaa arengustrateegia 2035+ „ ja „Raplamaa arengustrateegia tegevuskava 2019 -2022.“

Arangustrateegia punkt 10:  Igale Raplamaa lapsele on tagatud kodulähedane lasteaiakoht. Kasvav Raplamaa vajab tähelepanu peredele ja lastele. Igale lapsele (ka erivajadustega) tuleb tagada kodu lähedal vajadustele vastav lasteaia või -hoiu koht. Suuresti tuleb praegust head olukorda säilitada ja parandada tingimusi, aga kui vaja, siis ehitada ka juurde.

Tegevuskava läheb veel detailsemaks, andes kohalikele omavalitsustele konkreetsed juhised:

Tegevussuund 10.1 Tagatud kvaliteetne lasteaiateenus kõigile

Tegevus 10.1.1: Olemasolevate lasteaiarühmade tingimuste parandamine, sh investeeringud hoonete renoveerimiseks

Tegevus 10.1.2: Vajadusel uute lasteaiakohtade avamine, sh investeeringud uute hoonete ehitamiseks ja olevate rekonstrueerimiseks

Niisiis kiitis vallavolikogu samal istungil heaks lasteaiatingimuste parandamise Raplamaal ja sellega loogilises vastuolus oleva lasteaiakohtade likvideerimise Raplas. Ju vist käsitletakse arengustrateegiat ja selle tegevuskava nagu meie välisministeerium ÜRO rändepakti – tegemist on vaid heade kavatsuste deklaratsiooniga, mis ei too kaasa mingeid kohustusi. Lasteaedu ehitagu Raplamaal keegi teine, mitte Rapla vald. Kuid milleks deklareerida midagi, mida ei kavatsetagi järgida? On see küüniline silmakirjalikkus? Või käiakse volikogus kätt tõstmas üldse ilma vaatamata, mida tegelikult hääletatakse. Seakari, mitte Rapla raad.

Kuhu edasi?

Elu läheb edasi ka sedasi. Prognooside kohaselt laste arv vallas väheneb ning pole kahtlust, et lasteaiakohtade kaotamine maakonna-ja vallakeskuseks olevast Raplast saab mõjuda seda vähenemist ainult kiirendavalt. Pole lapsi, pole probleemi. Juba järgmisest Rapla Teatajast saame vast lugeda võidukat sõnumit, et kauakestnud Pääsupesa küsimus on vallavalitsuse targal juhtimisel lõpuks ometi parimal viisil lahendatud.

Ees ootavad uued väljakutsed. Üle kahekümne aasta on vallavalitsus virelenud vanas vabatahtlikult tuletõrjelt kaaperdatud majas. Seoses valla laienemisega vajab asi kiiret lahendamist ja miks mitte hõivata ruumid Naksitralli lasteaialt? Kuid ei, vallavalitsus väärib enamat, kui mitte kohe pompöösset raekoda uue linnaväljaku ääres, siis vähemalt endist maavalitsuse maja. Aga kunagises ühikas tiksuv Rapla hooldekodu, kes samuti palju aastaid oodanud paremaid tingimusi? Selle võiks küll kohe üle viia Päkapiku lasteada. Hooldekodukohtadest on vallas suur puudus, vabu lasteaiakohtasid aga piisavalt ja vajadusel saab veel erasektorist lisagi. Tervetel, tarkadel ja ilusatel lastel pole ometi probleemi astuda pool sammu tagasi, et aidata abivajajatel minna edasi. Vallavolikogu on sellega muidugi väga päri, sest nagu manitses vallavanem Minn: „Me kõik võime ühel hetkel abivajajateks osutuda.“

(lisaksin siinkohal, et viimase lõigu sarkasmiks andis alust vallavanema sõnavõtt lehes, vaevalt, et muidu nii veidrat teemaarendust oleks üldse pähe tulnud arendada)

 

Säästlik tarbimine my ass!

green-shopping-cart-banner-1140x410
Pilt on leitud internetist

Pean ennast keskmiselt mõistlikuks tarbijaks, s.t. sorteerin prügi ja püüan mitte liigselt asjadele kulutada. Viimasel ajal on mul olnud mõningaid takistusi, mis mind on vihastanud. Nimelt sunnitakse mind ostma uut asja, sest varuosasid ei ole enam saada või on need nii kallid, et saaksin selle raha eest uue asja. Ma tahaks selle vastu protestida ja üldse, mis säästlikust tarbimisest me räägime, kui seda oodatakse ainult ühelt poolelt ehk siis tarbijalt ja tootjad ning müüjad sellele vastu töötavad. Nii ei saa ju “rallit” sõita!

Esimene näide on selline, et juba aasta tagasi lõhkus väike I ära kohvimasina kannu. Sellise väiksemat sorti, u. 3 tassi jaoks, täpselt paras meile kahele hommikukohvi jaoks. Uurisime ühest poest uue kannu soetamise võimalusi, paraku meie kirjadele poest antud kontakt ei vastanud. Nüüd küsisime sama asja teisest poest ja saime teada, et on veel üks maaletooja, kellelt uurida. Sealt saime teada, et uue kannu tellimine on sama kallis, kui uus kohvimasin osta (kui mingi soodukaga uus masin osta tuleks isegi uue kannu tellimine kallim). Miks mind sunnitakse töötavat asja ära viskama ja uut ostma?

Teine näide, mis juhtus mõned nädalad tagasi oli selline, et viisin oma arvuti parandusse, kuna tal on hakanud ventilaator kõva mürinat tegema. Vahepeal juba tundus, et hakkab lendu tõusma ja ma ei julgenud seda enam kasutada. Pidin tööle arvuti tagasi viima, sest olin pikemale puhkusele jäänud, nii oligi ainus võimalus arvutit remontida. Kuigi nad paranduses püüdsid puhastada ventilaatorit mitmel viisil, siis korda seda ei saanud ja uut ka ei saanud tellida, kuna seda enam ei toodeta. Jällegi pean muidu töötava asja ära viskama, sest pole võimalik enam varuosasid saada…

Paneb nördima selline asi igatahes.

Kokkuvõte Apuulia reisi kohta

Üldiselt võisime me reisiga täitsa rahule jääda. Mõned tähelepanekud tegime omavahel arutades siiski järgmiseks korraks, et oleks veelgi rohkem puhkus ja chill 🙂

  1.  Võimalikult vähe erinevaid ööbimiskohti ja kiiresti sihtkohta. Nägime, et lastel võttis uue kohaga harjumine 2-3 päeva aega ja kuna meil oli kokku 4 erinevat majutust, siis ilmselgelt oli seda liiga palju. Kõige parem oleks ühe päevaga reisida sihtkohta ja hakata kohe harjuma.DSC04449
  2. Majutuseks võiks valida korteri. Et oleks piisavalt ruumi ja et saaks süüa ise teha. Sel korral me olime osa puhkusest hotellist ja see ei õigustanud end, lubatud hüvesid seal ei olnud ja söök läks mõttetult kalliks, olemata seejuures eriti maitsev.
  3. Kui üks koht on baasiks, siis saab ümbrus tuttavamaks ja teab juba, kus on parimad söögikohad ja kust tasub eemale hoida. Leisime mõned eriti mõnusad söögikohad, üks oli linna keskväljakul ja teine mere ääres, kus oli ka mängunurk liumäe ja kiikedega. Need olid tõesti oivalised, nii gurmee-elamuse kui ka selle poolest, et lapsed said sööki oodates rahus silme all toimetada. Aga sattusime ka sellistesse, kus oli autotee kohe kõrval ja pidevalt pidi kullipilgul lapsi jälgima.DSC04244
  4. Järgmisel korral võiks ikka lapsehoidja ka kaasa võtta. Kuigi me saime igati hakkama, siis jäi puudu see, et me O-ga oleksime läinud kahekesi ilma kedagi seljas või vankris tassimata ja iga sekund valvel olemata kasvõi linna peale jalutama või õhtust sööma sellisesse restosse, kuhu lastega ei julge minna. Sellised väikesed puhkemomendid jäid puudu, mis ometigi on suure tähtsusega.
  5. Konkreetselt selle kandi osas tahaksime me külastada kohti, mis nägemata jäid: Matera, see linn pidi olema ka järgmise aasta kultuuripealinn, tundub väga põnev aga lapsed peaksid seal siiski ise jaksama käia, seal neid treppe ikka jagub, Lecce, Otranto, Leuca ehk “maailma lõpp” jm. väiksemad linnakesed.
  6. Käia matkamas. Vaatasime vesise suuga mitmeid matakaradasid aga enamus ei olnud pikkuse või läbipääsetavuse tõttu sel reisil vastuvõtavad. Sel korral tegime ühe matka, mis oli väga äge. Mõned “pärlid” võiks ka järgmistel kordadel ette võtta.
  7. Ise süüa teha. Käib osaliselt sinna majutuse rubriiki aga tooksin siiski veel eraldi välja. Esmalt ka mõningad turud enda jaoks kaardistada, sest supermarketites oli ka üpris kahtlast päritolu juurvilja, mis paari tunniga suhteliselt koledaks läks. Võiks loota, et turult saadud kraam on parem.
  8. Külastada töötavat veinimõisa. Nägime päris palju kunagisi veinitööstusi ja enamus nendest olid maha jäetud ja lagunenud. Kuid olid ka mõned, milles sai degusteerida kohalikke veine ning osaleda ekskursioonidel. Ühes sellises võiks ka ära käia, sellises just, mis näeb ka ilus välja 🙂 DSC04005
  9. Korteri juures olev aed võiks olla “lastesõbralik”. Valisime Leporano korteri osaliselt selle järgi, et seal oli ka võimalik aeda kasutada. Jah, seal oli aed ja lastele kiiged (üks küll kukkus kohe alla…) jms. aga me ei saanud seal eriti olla, kuna mingi puu või põõsas oli terve aia täis pildunud väikeseid ja väga teravaid osakesi, mis jäid talla alla kinni nagu knopkad. Mõtlesime õudusega, kui mõni laps lihtsalt kukub ja terve pihu neid täis on. Suurema lapsega ikka paaril korral käisime seal aga väiksemaga ei julgenud.

Lõuna-Itaalia jättis vaatamata mõningatele puudustele väga hea mulje, mitte liiga turistikas ja ülerahvastatud, sai suhelda kohalikega (Oli täiesti tavaline, et ma pidin mitu korda päevas vastama küsimusele, kas see inglilokkidega lapsuke on poiss või tüdruk ja millal uus ilmakodanik sünnib, kuuldes, et jõulude ajal, hakkasid prouadel põsed õhetama ja nad teatasid käsi kokku lüües ahh natale bambino, oli ka täitsa tavaline, et julgemad proad ikka kõhtu paitama asusid. Alguses oli see veidi ootamatu tähelepanu aga ma sain kenasti nii oma keeleoskust lihvida ja täitsa lõbus oli ka) ja muidugi imelised rannad. DSC04463

 

Manfredonia ja tagasisõit

Viimasel päeval oli ilm tõesti jahedaks läinud. No kui 10 päeva järjest on 28-30 kraadi sooja, siis 20 kraadi tundub alguses jahe. Iseenesest ei olnud meil madalamate temperatuuride vastu midagi, oligi hea, et saime hommikul hotellis pikad riided selga panna, millega lennukisse minna.

DSC04527

Sõime hotellis kõhu täis, pakkisime viimased asjad kohvrisse ja asusime Bari lennujaama poole teele. Esimese peatuse olime planeerinud Manfredoniasse, väikesesse linna, millest me midagi ei teadnud. Valisime selle peatuspaiga selle järgi, et täpselt seal saab kurviline mägitee läbi ning edasi saab liikuda mööda sirget teed. Aga et pärast keerutavat teed veidi ennast tuulutada ja lastel joosta lasta, sobis see linnake meile.

Linna sisse sõites tundus, et hakkab jälle räpaseks minema. Ei hellitanud lootust midagi huvitavat eest leida aga meie õnneks oli tegu siiski mõnusa väikelinnaga. Leidsime lõbusates värvilistes toonides promenaadi mere ääres, ägeda kindluse ja puhta ning toimiva laste mänguväljaku. Kohvikut külastasime ka ja kui sealt väljudes auto poole läksime, avastasime, et oleme oma vahepeatuse kahtlaselt palju aega kulutanud. See oli ehmatav, sest ennustav kohalejõudmise aeg oli pool tundi hilisem meie planeeritust. Ei teagi, kuidas see juhtus või kuhu see aeg kadus aga eks me pidime võtma Bari lennujaama otse sihikule ja O tegi head sõitu. Õnneks saime auto ruttu ära anda ja pagasi panime lindile vist tõesti viimaste seas. Igatahes jõudsime lennule.

DSC04578

Lennu algus läks veidi raskelt, ei teagi mis väikest H-d häiris aga kuigi ta enne lennukisse sisemist oli lendamise mõttest vaimustunud, siis lennukis ei meeldinud talle enam miski. Väike piim, multikas ja seljapaid aitasid siiski tuju parandada. Muidugi ei tahtnud kumbki laps rahulikult oma toolil istuda ja kohe kui selleks võimalus tekkis, tahtsid lennukis ringi jalutada. Ühel hetkel avastas I eesti keelt kõneleva pere, kus olid samuti 4-aastane tüdruk ja 1-aastane poiss. Alguses olid lapsed tagasihoidlikud aga I võttis end siiski kokku ja sobitas tutvust talle omased moel ehk siis esitas väikese kontserdi koos tantsunumbriga. Pärast seda oli jää murtud ja me ei pidanud I lõbustamisega pead murdma, veel enam, ka H puges tüdrukute vahele, kui nad mingit voolimise videod vaatasid.

Hingasime kergendatult, lennukis on tõesti tüütu, kui lapsed paigal ei püsi, nüüd nad püsisid ja olid eluga täitsa rahul. Ootasime sama perega koos veel pagasit ja autosid parklast. Lastel oli ikka hiiglama lõbus lennujaamas üksteist ümber posti taga ajades ja muid sarnaseid mänge leiutades enne pikka autosõitu ära väsitada. Soovisime, et tulevikuks rohkem selliseid trehvamisi oleks! 🙂

Foresta Umbra – matk Gargano südames

Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.

DSC04391

Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.

DSC04416

Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.

DSC04399

Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.

 

 

Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.

Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.

 

 

Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.

DSC04394

Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.

 

Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀

 

 

Vieste – kuurort, kus on kõik ideaalseks puhkuseks olemas

DSC04296

Umbes siis, kui meie puhkus oli poole peale jõudnud, pakkisime oma asjad ja võtsime suuna teisele poole “kontsa” Viestesse. Õnneks oli meid hoiatatud, et tunnike enne suurepärast kuurortlinna kulgeb tee puhta mööda serpentiine. Kuna selline pisiasi oli ette teada, ei olnud see ka kuigi raskesti üleelatav. Lapsed küll väsisid pikast sõidust ja hakkasid enne kohale jõudmist nurisema aga üllataval kombel tuli see meile kasuks. Nimelt linna sisse sõites pidas meid kohalik politsei kinni, uuris, kust tuleme ja vaadates,  et meie noorhärrale selline suhtlus hetkel ei sobi, soovis head teed.

DSC04289

Viestes olime broneerinud hotelli, esimest korda sellise, kus reklaamiti lasteklubi s.t. lõbusaid tegevusi lastele, mängutuba ja mänguväljakut. Need kaks viimast olid küll olemas ja said meie poolt ka korduvalt külastatud aga ups… lasteklubi just lõpetas sel hooajal tegevuse. Ja kuskil polnud märgitud, et mis ajani see toimub. Mõnes mõttes oli ikka seal kergem, et ei pidanud ise koguaeg lastele tegevusi välja mõtlema, vaid nad said ise mängida.

 

Hotelli plussiks oli see, et iga päev saime puhtad rätikud ja puhtad põrandad, ilma ise vaeva nägemata. Isegi, kui me enda arvates olime rannast suhteliselt puhtalt ära tulnud, olid rätikud ikka pidevalt liivased ja põrandad ka. Mõnes rannas oli veel selline hästi peenike aga väga kleepuv liiv, mis meiega kaasa tahtis tulla. Ja rannas käisime me jätkuvalt 2 korda päevas.

DSC04443

Miinuseks oli kindlasti toit, sest ise ei saanud midagi kokata. Meile pakuti kohe esimesel õhtul, et hotellis on võimalik süüa õhtust ja maksta vastavalt sellele, mida me valime ning lisaks valida salatibufeest endale meelepärast. Valisime mitmest käigust ainult eelroa nimekirjast, sest koos salatitega oli see enam kui piisav meile. Kokku käisime kahel korral nii õhtust söömas, sest värke salat ja soe toit olid ikka head. Üllatuse saime hotelli arvet makstes, kaks mitte just eriti suurt õhtusööki maksid kokku veidi üle 100 euro… Oleks ette teadnud, oleks kuskilt restost linna pealt omale söögi kohale toonud. Kuna Viestes on palju turiste, kes on tulnud mööda maad või merd (päris uhkete jahtidega sadam oli vanalinna servas), siis mõned söögikohad olid avatud ka päevasel ajal.

Vieste on kindlasti üks minu lemmikumatest linnadest, kuhu me Apuulias sattusime. Seal on nunnu vanalinn oma kitsaste tänavate ja poekestega, uhked rannad ja muidu oli ka selline mõnus õhustik. See on ka üks väheseid kohti, kuhu ma hea meelega tagasi suvitama läheks.

DSC04500

Teadsime, et ilm muutub viimasel päeval jahedamaks ja võib ka vihma tulla aga nii järsku ilmamuutust ei oleks oodanud. Läksime veel viimast ujumist randa tegema, kui 10 minuti jooksul muutus ilm täiesti tormiseks ja pidime lapsed otse ujumisest rätikute sisse püüdma ning autosse jooksma. Isegi lõbus oli, et meeletult päikeselised ja soojad suveilmad nüüd puhkuse lõppedes otsa said.

DSC04515

IMG_20180924_182619

Apuulia imelised rannad

Apuulia reisist jäid mulle meelde kõige rohkem maalilised rannad sooja mereveega. Ilmadega meil tõesti vedas ja võib öelda, et iga päev oli rannailm. Paljudel päevadel käisime me ennelõunal ühes rannas ning pärast lõunasööki- ja uinakut valisime teise ranna välja.

IMAG2332

Kiviseid randu hakkasime me vältima pärast seda, kui H juba mitmendas väikeste kivikestega rannas neid heaks soolaseks ampsuks pidama hakkas. Ja eks jalgatallad armastasid ka pigem liivaseid randu.

IMG_20180917_185637

Üheks lemmikuks sai meile Gandoli rand, kuna seal oli looduslikult tekkinud nö lasteala. I õppis seal ka vees hõljumise ära, ning oli selle üle väga uhke. Soolane vesi kannab ju hästi. Kui sellest madalast alast edasi liikuda, siis saavad suured inimesed ka ujuda aga seal olid väikesed “teravate nokkadega” kalad, kes tahtsid kannast näksata.

DSC03937

Ühel korral valisime sellise ranna, kus me olime ainsad sulistajad. See oli selles mõttes tore, et saime vallutada asustamata ranna ja seal vabalt möllata.

IMAG2416

Korra käisid I ja O kahekesi sellises kaljuses rannasopis ujumas, kuhu väiksemate lastega eriti asja ei ole. Muljed olid muidugi ägedad.

IMG_20180924_112910

 

 

 

 

Alberobello – trullide linn

Olime igasuguseid linnakesi endale külastamiseks välja valinud aga tegelikult vaatasime, et lastele meeldib rohkem rannas liivaga mängida ja meres sulistada, kui et autoga sõita ja linnades kolada. Tõmbasime siis kohad nagu Lecce, Leuca (maailma lõpu kohvik), Otranto jm. oma seekordse reisi nimekirjast maha ja loodame, et saame kunagi teinekordki sinna minna. Üks koht oli küll selline, kuhu ma kindlasti tahtsin minna ja see oli Alberobello linnake, kus on koos hulk lõbusaid trullisid. Õnneks oli see ka üpris lähedal meile.

Apuulias võib trullisid näha mitmel pool aga Alberobellos on neid koos väga palju ja see on täitsa eriline vaatepilt. Trullid olid algselt ilma seguta laotud katustega majakesed. Kuigi on mitmeid variante, miks nad just sellised ehitati, on levinud versioon selline, et kui maksuametnik tuli kontrollima, siis sai katuse kerge vaevaga tükkideks võtta ja oldi jälle majamaksust prii. Kohapeal uurisime neid katuseid ja igal pool oli nüüdseks ikka segu kivide vahele määritud. Mõningates trullides elasid inimesed sees ja mõned trullid olid külastamiseks avatud. Käisin ka ühes trullis sees. No kunagi võis see olla luksuslik elamu aga tänapäeval on ikka pigem koopa mõõtu.

Turiste oli seal palju, samuti kohvikuid, poode, turgu jms. Selline lõbus lugu juhtus, et ühel tänaval mängis mees akordioniga kohalikke rahvaviise ja I hakkas tema juures tantsima. Tõenäoliselt tuli see kuidagi sellest muusikast, et tema tants meenutas kangesti tarantellat ehk siis kohalikku rahvatantsu ja inimesed tulid meilt küsima, kas meie laps tantsib tarantellat 😀 Me ei hakanud neile pettumust valmistama ja eitama…

Kuigi paljud kohvikud, poed jms. on väga turistikad, siis soovitan seda linnakest ikkagi külastada.