Uus tase näitusekorralduses

IMAG2915Käisin nädala alguses Kris Lemsalu Veneetsia Biennaali näituse või õigemini projekti “Birth V – Hi and Bye” esitlusel, mida korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Alguses pidi esitlus toimuma Krisi ateljees aga kuna huvilisi oli palju, siis toimus see ARS-I maja projektiruumis. Polnudki seal varem käinud aga õnneks leidsin hoovi minnes õige koha üles.

Minu jaoks oli see täiesti “uus tase” selles mõttes, et kunstnik ise ei olnud kohal, kuna ta tegi viimaseid ettevalmistusi näituse tarbeks ja kolas mööda ehituspoode. Kuigi juttu oli palju, näiteks said kuulajad teada kõiksugu uhkeid numbreid meeskonna suuruse (u. 50 inimest) kuni rekka hulgani (1 terve, mitte pool või veerand), siis sisuni ei jõutudki. Ma sain teada, et väga äge näitus tuleb, installatsioon ja avamisel ooperi performace ja mis kõik aga, et seda võib siis 10. mail Veneetsiasse kaema minna. Well, tekkis küsimus, miks üldse see üritus tehti. Selles mõttes, et vormiliselt oli ju kõik kena, pakuti proseccot ja ekleeri (need kadusid muidugi laualt kiiremini, kui sa jõudsid silmi pilgutada), räägiti ettevalmistustest ja sellest, et tuleb üks ütlemata lahe näitus aga sisu eriti ei puudutatud, et mis installatsioon või mis ooperilaadne performance. See oli pettumus, tundus, et projekti on sisse kirjutatud selline eelesitlus ja siis tehti see ära, linnuke kirjas.

Samas ma ei kahetse, et ma sinna läksin, sain inimestega rääkida, keda polnud ammu näinud.

Advertisements

Internetis on kõik lõvid

viv_magazin_Lowe
Foto on pärit Viversumi lehelt

Viimasel on internetis laiali valgunud üks tohuvapohu. Mitmed lasevad auru välja vihakõnede ja muude emotsioonipursetega. Millest iseenesest ei ole ju hullu, kuna vihastame me kõik ja emotsioonidki võivad üle keeda. Aga, siin on üks aga, vähemalt minu jaoks. Silmast silma inimesi nähes on sellised eneseväljendused loogilisemad, kui seda kinnitab kehakeel. Paljudel juhtudel annavad ainult sõnad ka võimaluse valesti tõlgendada vms. Inimesega otse vesteldes saab ikkagi asja olemusest aimu.

Jääb mulje, et internetis käitutakse kuidagi vabamalt ja väljaütlemised on teravamad kui päriselus. Ja see paneb mõne teise inimese reageerima, ka sama teravalt ja oma õigust taga ajades. Selle tulemusel on kõik kuidagi tasakaalust väljas… Võib ju lisada oma profiilipildile erinevaid filtreid, andmaks justkui edasi ühe klikiga kõik selle, mida me asjast arvame aga tegelikult ei ole ju nii lihtne. Kõik saavad neist märkidest erinevalt aru ja tõlgendavad ka erinevalt.

Ma jõudsin siin mõtteid mõlgutades sinnamaani, et kuna suhtlus internetis on siiski suhteliselt uus nähtus (no kui kogu inimkonna ajalugu silmas pidada 🙂 ), siis ei oska me seda veel. Ma ei tea, kas oleks õige öelda, et me pole seda koolis õppinud. Igatahes ei ole ja mujal ka ju pole. Vähemalt mulle tundub, et pole ka kogemuspõhiselt veel piisavalt välja kujunenud “teisel tasandil suhtlemise kultuuri”. Hetkel loob ta ennast ise, katse-eksituse meetodil. Aga nii palju segadust, solvumist ja valestimõistmist… Ja ma ei räägi siin reeglitest, vaid millestiku tunnetuslikumast.

 

Kas me sellist moodi tahtsimegi?

Tundub, et ma hakkan lähiajal väga ebamoodsaks. Lugesin oma lemmikajakirjast lähituleviku moesuundumusi ja trende ning kõik olid väga koledad 😀 No tõesõna! Enamus on pärit 80-ndatest ja 90-ndatest. Mulle meenus, et sel ajal oli ka mõni ilus rõivaese moes aga need, mis praegu taas moodi tulevad on kuidagi eriti koledad. Näiteks minu ema ei käinud kunagi koledate riietega, kuigi kindlasti oli tema garderoob “ajastutruu”. Tundub, et moes on jõudnud kätte kole ajastu 😛

shoe
Foto võtsin pinterestist.
  1. Ussinahamustriline kleit. Eks mul on ka selle mustriga riideid aga näitena olid toodud sellised eksemplarid, mis on kuidagi liiga ussikad ja “toored”.
  2. Kobakad botased. Mulle küll sobib see, et tossudega on ok kanda kleite ja seelikuid, samuti mulle meeldib tenniseid kanda aga see pole midagi. Nüüd on nii, et kõige koledamad tossud, mida võib ette kujutada, on nüüd in. Eriti veel kobaka kannaosaga.
  3. Midikleit, mis meenutab seda, mille naabri Maali pärast väsitavat kolhoosipäeva selga tõmbas ja naistepäevapeole läks. Mõned võivad ju päris toredad olla ja paneks isegi selga aga valdav enamus tundub kuidagi liiga “aegunud”, et rõõmuga kanda. Näited saab vaadata siin: https://www.stories.com/en_gbp/clothing/dresses/midi-dresses.html
  4. Kiviteksa jumpsuit. Well, see võib isegi hea välja näha, kui jumpsuidi lõige sobib. Mulle näiteks ei sobi ja kui sobiks, siis ei valiks ka nii 80-ndate stiilis rõivatükki.
  5. Toon toonis komplekt: särk, seelik ja kardigan. See on neist kõige kantavam kooslus. Kuigi see konkreetne mulle ei meeldinud, mis pildil oli, just oma värvivaliku poolest, beeži ja samblarohelise kooslus ei ole just minu maitse.

Eks selle moega muidugi on nii, et see, mis moeloojate poolt välja pakutakse on äärmuslik ja tegelikult kandmiseks jõuavad asjad veidi lihtsustatumalt. Või siis vastuvõetavamalt. Näiteks nägin ma neid koletosse täitsa söödavas variandis ühe kiirmoeketi poolt pakutuna. Peab vist jutu lõpuks tõdema, et kõik uued tuuled ei pruugigi nii hirmsad olla. Juttu alustasin küll sellest, et mina neid kandma ei hakka ja eks neid konkreetseid näiteid ka mitte aga kui olen nüüd erinevaid variante vaadanud, siis sain aru, et millegipärast olid ajakirja just sellised ekstreemsemad variandid välja valitud. Võib ka ilusamaid ning täitsa ägedaid leide avastada.

 

Mina ja mu retrosuusad

IMG_20190211_201207_871

Lugesin täna Õhtulehest, et mõned vaprad käisid Tartu maratonil retrosuuskadega ilutsemas. Minul on ka retrosuusad, otsisin need välja paar aastat tagasi oma vanemate maamaja pööningult, kus on meie peres kunagi kasutusel olnud suusad ja olen nüüd talviti ikka mõned või isegi rohkem kui mõned suusaringid teinud. Eriti meeldib mulle välja kuulutada sõprade või pere seas suusavõistlused ja noh enamasti need siis võita, sest teised on pigem kelguinimesed… Selline väike nali 🙂

Igatahes otsustasin ma ka sel aastal oma suusad välja võtta, jaanuari lõpus sai kenasti pea kaks kuud sünnitusest ning oli sobiv aeg alustada taas mingisuguse füüsilise tegevusega. Alguses tundus, et eelmise aasta määre on veel piisavalt hea ja ei pea hakkama sellega pead vaevama. Ja siis ma läksin suusatama, esimene ring möödus üpris eufoorilises rõõmsuses, tuul kõrvus vihisemas, suusk kenasti libisemas ja vabadusetunne südames. Teise ringiga poole peale jõudes kõik muutus – lumi hakkas suusa alla kleepuma ja kohe kuidagi ei tahtnud enam edasi minna. Auto juurde jõudes pidin klaasipuhastajaga suuskade alla kleepunud lund lausa maha kraapima…

No selge pilt, et kui ma veel tahtsin suusatama minna, pidin ma midagi ette võtma. Otsisin kõik kohad läbi aga meile teadaolevaid määrdeid ei olnud kuskil. Seadsin sammud spordipoodi ja sain oma määrde kätte. Ma polnud ise varem suuski määrinud ja mõtlesin, et fööniga võiks ju saada. Proovisin – ei saanud, kohe üldse ei saanud. Võtsin youtube lahti ja sain teada, kuidas päriselt suuskade määrimine käib. Nonii, tuli ohverdada triikraud ja määritud ma oma suusad sain.

IMG_20190201_221948_900

Järgmisel korral oli kohe lust sõita, libises nagu määritud suusk 🙂 Sellele vaatamata oli see kord kõige raskem suusatada, distants oli kõige pikem, eelmise päeva võimlemine andis lihastes tunda väsimuse näol ja pole ju enam harjunud sellist sorti füüsilise pingutusega. Kaks viimast korda selle eest on jällegi väga mõnusad olnud. Keha on hakanud harjuma, et teda suusatama veetakse.

Väga sobiv oli ka see, et veebruaris algas naiskodukaitse endomondo väljakutse suusatamises. Väga motiveeriv! Mul oleks kindlasti poole vähem suusakilomeetreid, kui ma ei oleks selle väljakutsega liitunud. Kuigi esikümnesse ma ei pretendeeri, seal on ikka päris tõsised suusatajad, kellel koguneb saja ringis suusakilomeetreid.

Tartu maratoni retrosuuskadega läbinud mehed ütlesid, et suusakepid on väga rasked ja saapad on nirud. Pean mõlemaga nõustuma, kepid on tõesti rasked (aga seda parem trenn :D) ja saapad on veidi ebamugavad. Olen nüüd püüdnud välja mõelda, et kas peaks ostma endale kevadise allahindluse ajal päris suusad või mitte. Ühelt poolt oleks ju mõnus liuelda suuskadel, mis on paarkümmend aastat hiljem toodetud ja seeläbi mõningase arengu läbi teinud, jalga panna mugavad saapad ning kätte võtta kepid, mis ei kaalugi mõlemad pool kilo. Teiselt poolt on puidust Visu retrosuusad armsaks saanud ja omamoodi stiilsed. Nii tore, kui keegi ütleb, et tal olid 7 klassis samasugused 😀 Njahh, selline dilemma…

Jalasallid

jalasallid

Nägin täna uudistest, et Kelly Sildaru saabus Tallinna lennujaama. Vastuvõtt oli muidugi soe ja pidulik. Mulle jäi aga hoopis silma see, et ta kandis “moodsaid” pahkluid paljastavaid pükse. Mood on muidugi tore asi ja selle järgi riietumine ka aga sellest ma küll aru ei saa, kui seda tehakse tervistkahjustaval viisil ehk siis miinuskraadidega lihtsalt külmetatakse oma jalgu. Tundub küll arulage aga tundub, et mood ei küsi kas on soe või külm. Kuigi peab ütlema, et päris pakasega on neid paljajalgseid tegelasi linna peal vähemaks jäänud. Eks see ka aitab kaasa, et on saapakandmise hooaeg.

Igatahes kui sa ise, su sõber, õde, vend või muu tuttav käib paljaste pahkluudega talvel ringi, siis sain Sat1 hommikutelevisioonist hea mõtte, kuidas seda olukorda päästa. Nimelt tuleb kududa väikesed sallikesed ja need pahkluude ümber siduda. Ongi päev päästetud, saab olla endiselt moekas aga jalad enam ära ei külmu 🙂 See võiks olla lausa ideaalne kingitus sõbrapäevaks…

Kui sulle tundub, et kolme lapsega on raske…

… siis pane öösel, kui beebil on söömispaus ja sa ootad uuesti magama jäämist,  Instagrami poolt soovitatud tavalisele saksa blogija kontole “follow”. Hommikul hakkab aga kergelt koitma, et seal täiesti tavalise blogija peres on 8 last. Siis mõtle veel kord, et sul on raske 😀 Kohe hakkab kergem!

kinder-chocolate-8-pieces-100g

Kohe piinlik hakkab, et mulle on mõnikord tundunud, et kolme lapsega on raske. Ega ei kujuta seda kaheksa lapsega elu ka ette. Siis on ju koguaeg mingi olukord, mis tahab koheselt lahendamist. Kolmega saab ikka ise ka lõunal pikutada või rahulikult kohvitada.

Vaatasin uuesti selle pere pilte ja lugesin veidi pereema postitusi. Nii tundub küll, et kõik on kontrolli all ja kuidagi on asjad toimima saadud. Piltidelt hakkas muidugi silma, et suuremad lapsed võtavad näiteks jalutamas käies väiksematel käest kinni ja tõenäoliselt on kodus ka abiks. Ega teisiti ei saakski.

Kõige lahedam on basseini pilt, kus väike bassein ongi täitunud ühe pere lastega 😀

Ja uskumatu, et selle kõige kõrvalt jõuab ta teha postitusi, mis on tunduvad nii stressivabad…

Tõesti tore on selliste leidude otsa koperdada, kohe poole kergem hakkas. Palju musta pesu tundus äkki nii vähe ja muud sellised avastused. Eks kõik on suhteline ja oleneb, millega võrrelda.

 

 

 

 

Salajased valimisnipid

hype
Hüpates üle oma varju…

Kohe on käes Riigikogu valimised, aga isegi siis, kui sellist fakti ei teaks, saaks aru, et midagi kahtlast on toimumas. Olen sel aastal enne valimisi mõistnud, et mulle meeldib, kui kandidaat ütleb välja selle, et ta kandideerib ja esitab ükskõik mis kujul siis oma seisukohti, mitte ei tegutse “eriti kavalalt”.

Viimasel ajal olen märganud inimeste tegemisi, mille üle olen imestanud ja mõtelnud, et mis see siis nüüd oli. Alles valimisnimekirju vaadates olen kokku pannud 1+1 ja saanud tulemuseks valimised.
Näiteks hakkas üks mu tuttav poliitik mõni aeg tagasi tihedalt Järva- ja Viljandimaale sattuma, täna nägin, et ta kandideerib sealses ringkonnas. No selge, see seletab asja.
Teiseks hakkas silma, et üks toidumaailmas toimetav naisterahvas on järsku pidevalt teles esinev, lehes veel tema poolt arvamuslugu jne. Sellest pole iseenesest ju midagi katki aga see, et isegi mina, kes ma pole väga suur uudiste lugeja, midagi sellist märkasin, näitab, et ta on järsku nö pildil rohkem kui varem, teemadega, mis ei puuduta tema valdkonda. Muidugi leidsin tema nime valimisnimekirjast ja mõtlesin, et oleks ise võinud selle peale tulla.
Mõlemad inimesed on pigem sümpaatsed ja nende toimetamised samuti. Aga siin on üks aga… Mulle tundub automaatselt, et kui inimene selge ja kõlava häälega ei ütle, miks ta mida teeb, näiteks valimiste puhul, siis see jätab minu jaoks mulje kui salakavalast strateegiast, mitte kui siirast oma vaatenurkade tutvustamine. Mõnes mõttes ma saan neist aru, et kui tahta kuhugi jõuda, siis peabki sõna võtma ja pildil olema aga kui see ei tule loomulikult vaid on selline pingutatud käitumine, siis ei kutsu ka häält andma. Sest kui valimised on möödas, siis ollakse ikka ju see inimene, kes enne valimispalagani ja ei hakka ju keegi mulle rohkem meeldima, kui ta teeb valimiste nimel kahtlaseid manöövreid. Ma kutsuksin seda “rolli usutavuseks”, sest mõnel juhul ei usu inimene ise ka ennast oma uues rollis ja jätab ebakindla mulje.
Mulle on meelt mööda inimesed, kes edastavad oma mõtteid ja sõnumeid, tehes seda, mida nad igapäevaselt teevad. Lihtsalt suuremalt ja kõvema häälega ehk. Julgus ja enesekindlus mitte minna kaasa odava enesereklaamiga on minu silmis juba teeninud ära plusspunktid. Võib muidugi olla, et üldises plaanis sedasi kaugele ei purjeta ja tegelikult oodatakse igal võimalikul moel maailma nabaks olemist.
Selle jutu valguses tuli mulle kohe meelde eelmise aasta blogiauhindade jagamisele eelnenud aeg, ehk siis see periood, kui sai hääletada erinevate blogides poolt. Mõtlesin siis samamoodi, et mis imelikud postitused blogigrupist läbi jooksevad ja taipasin ühel hetkel, et jajaa, see on seotud blogiauhindadega 🙂 Pärast medalite jagamist olukord normaliseerus jälle ja ma kahtlen küll, et tänu sellele nüüd mõni rohkem hääli sai. Minu meelest on lugejatel ammu enne teada, kelle blogi meeldib külastada ja kelle poolt hääletada.
Tegelikult võib isegi paralleele tõmmata ka nende juhtudega, kui ma loen kellegi blogi ja mõtlen, et mis värk on, miks ta järsku sellist juttu kirjutab, oleks nagu sisuturundus või midagi sellesarnast ja mingil hetkel selgubki, et tegemist on tellitud reklaamtekstiga. Kui ma oleksin kohe lugema hakates teadnud, oleks ma õlgu kehitanud ja lehe kinni pannud aga kui ma loen midagi, mille kohta ma ei tea, et tegemist on reklaamiga, siis ma olen ikkagi pettunud, et seda kohe ei mainitud.

1 aasta = 1 kleit

Üks Šveitsis elav naine Zippora Marti  kandis terve aasta ühte ja sama kleiti ning nimetas selle One_theproject`ks, sama nimega on ka tema Instagrami konto, kuhu ta postitas aasta jooksul iga päev pildi oma outfit`ist. Tema jaoks oli see rohkem kui lihtsalt ühe kleidi projekt, ta ütles, et mõtleb alati enne kui ostab ja kas tal seda ikka vaja on ning et ostetav riideese peab olema nii kvaliteetne, et seda saaks kaua kasutada.

zippora

Pilt on võetud Zippora blogist: https://www.zippora.ch/%C3%BCber-mich/ ja sellel on ta kleidis, mida ta kandis terve 2018 aasta.

Ta oli valinud selleks üheks kleidiks väikese musta minikleidi. Ma ise oleksin veidi pikemat kleiti eelistanud, eriti meie kliimas aga võib ka muidugi olla, et Luzernis on nii palju soojem, et kui mägedesse ei roni, siis linnas on talvel ka sellise kleidikesega soe, kuigi ma seda ka nüüd päris ei usu. Muidugi saab jalga panna soojad sukapüksid või retuusid ja isegi pika tuunikana võib seda kleiti kanda ning sinna alla püksid sobitada. Enamus pildid olid tal aga tehtud õhukeste sukapükstega.

Ta põhjendas seda projekti sellega, et soovis rohkem aega tähtsamateks asjadeks kui riietele mõtlemine. Kuna ta ei pidanud igal hommikul pead murdma, mida selga peaks panema, siis tundis ta kuidas see andis talle teatud vabaduse (võiks ju ka öelda, et lausa vabastuse :D).

Kummalise faktina tõi ta välja selle, et aasta jooksul ei märganud ta tuttavad ja sõbrad kordagi, et ta käis terve aasta ühe ja sama kleidiga. Muidugi olid tal pidevalt erinevad lisandid kleidi juurde valitud, mis kogu ilmet oluliselt muutsid: seelikud, sallid, pluusid, püksid, mantlid jne.

Kõige tihedamini küsiti temalt selle projekti jooksul, millal ja kas ta üldse kleiti peseb. Päris imelik oleks terve aasta iga päev musta kleidiga käia… Pesi ta kleiti käsitsi ja enamasti iga 3 päeva tagant.

Kui ma vaatasin tema pilte, siis tuli mulle kohe mu enda projekt “Autoportree 2010” meelde, selle raames tegin ma endast iga päev ühe pildi ja panin blogisse. Mõnel päeval ei olnud kohe ühtegi head mõtet ja isegi tahtmist pilti teha aga kuidagi ikka vedasin terve aasta välja. Enam vist küll ei viitsiks nii teha. Või kui viitsiksin, siis peaks mingi lisaväärtus sellel olema, mis mind motiveeriks. Iga päev sama kleiti kanda – see pole minu jaoks, ikka vastavalt tujule tahan riideid selga valida.

Kes saksa keelt oskab, siis saab siit lugeda artiklit Zippora Marti projektist: https://www.bernerzeitung.ch/leben/style/zeit-fuers-wichtige-dank-nur-einem-kleid/story/29860776?fbclid=IwAR06gcDnLj2Z_VmcA4hn2b0t0_VtMwylrHermz0-37YZZVe032-E4nuRDkM

Kogu selle jutu peale tekkis mul kohe suur soov uusi kleite endale muretseda. Mõtlen nüüd, millisele lehele peaks internetis minema või kuhu poodi jooksma 😀 Hea meelega astuks mõnest second hand`ist läbi või nagu mu ema neid peenelt nimetab “moemaja” ja eks peabki siis plaani võtma, muidugi Rapla omad on kleitide suhtes veidi kehvakesed.

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Rapla lasteaedadest

Sügisel lugesime kohalikust lehest, et Rapla vallavalitsusel on valminud plaan liita 2 lasteaeda. Või siis teisiti öelduna – panna ühe lasteaia sisse teine lasteaed ja kaotada olemasolevaid kohti 40 võrra, et see teine lasteaed ära mahuks. Ja seejuures räägime me lasteaiast, mille ukse taga on kõige pikem järjekord. Kuna me sel sügisel ei saanud oma nooremale lapsele kodu lähedal asuvas lasteaias kohta, siis lootsime järgmise sügise peale. Päris raske on lapsi eraldi vedada ja tundub ka kuidagi aja- ja keskkonnavaenulik. Lisaks veel see, et kindlasti oleks noorem laps harjunud paremini lasteaiaga, kus ta oma suuremal õel lugematu arv kordi järgi on käinud.

Meile ei tundu selline lahendus mõistlik. Ja kuigi räägitakse ka teistest variantidest, millest ükski poleks nii hea, siis tegelikult pole nähtud mingeid muid kalkulatsioone või selgitusi. Pigem tundub, et probleem lahendatakse viisil, mis tekitab juurde palju uusi probleeme ja võib ainult paberil hea välja näha.

Asjalikud lapsevanemad esitasid ka muid lahendusi, kuidas olukorda kõigile sobivalt lahendada. Plaanidega olid päri mõlema lasteaia lapsevanemad. Paraku jällegi lükati see ilma arutamata laualt minema. (Siin saab sellega tutvuda: https://atp.amphora.ee/raplavv2017/index.aspx?o=923&o2=12778&u=-1&hdr=hp&tbs=all&dt=3&itm=232578&clr=history&pageSize=20&page=1 )

Vahepeal toimusid kohtumised, istungid, arutamised jne. Lõppes see kõik sellega, et vallavalitusese esitatud plaan kiideti volikogus heaks. Nagu ka viimases artiklis on kirjas, siis eriti iroonilisel kombel kiideti sel samal istungil heaks Raplamaa arengustreteegia 2035+, kus on ristivastupidine punkt lasteaiakohtade osas. Ütleks, et liiga irooniline.

Raplamaa võib ju oodata siia uusi inimesi elama ja töötama aga paraku saadab selline asjade käik Rapla valla poolt lastega peredele selge sõnumi, et te pole siia oodatud… Hoolimata ilusatest sõnadest on reaalsus siiski teine.

Mõned on selle aja jooksul öelnud, et ühe lasteaia lapsevanemad ei taha teise lasteaia lapsi sellepärast, et tegemist on erivajadustega lastega aga minu meelest pole see üldse mingi teema ja ei vasta kindlasti tõele. Pigem olid ka tavalasteaia lapsevanemad šokeeritud sellest, et erilasteaed ei ole saanud juba aastate jooksul mingit investeeringut olukorra parandamiseks. Ja seda pole keegi soovinud, seda fakti lihtsalt ei teatud laiemas ringis.

Selle aja sees ilmus veel ajalehes asjakohaseid artikleid. Näiteks soovitaks ma lugeda Stina Andoki arvamuslugu “Elu tõejärgses Rapla vallas”, mis on täiesti punk ja üllatas mind oma värskusega. Ma alguses ei osanud seda lasteaedade teemaga seostada aga ühel hetkel jäi pealkiri silma ja hakkas huvi pakkuma, mida ta sellega öelda tahab. Kahjuks saan ainult linki jagada ja mitte täies mahus artiklit, kuna ma pole luba küsinud: https://xn--snumid-pxa.ee/2018/11/elu-toejargses-rapla-vallas/

Abikaasa kirjutas teema kohta mitu artiklit, mis ilmusid “Raplamaa Sõnumites” novembris ja detsembris 2018. Panen need ka siia postitusse, et oleksid kõik korraga loetavad. Ajalehes ilmunud tekstid on toimetatud, küll minimaalselt aga ikkagi, siia panen nii nagu O need lehele saatis.

Rapla lasteaedadest 1

Ehmatav ja ebameeldiv oli lugeda 17.oktoobri Sõnumites artiklit „17 aastat arutelusid erilasteaia ümber – tulemuseks poolik lahendus“. Saime teada, et aastate viisi on vald kokku hoidnud kõige õrnemate ja kaitsetumate isikute – erivajadustega laste  pealt, suutmata korraldada erilasteaia Pääsupesa hoone rekonstrueerimist või uue ehitamist. Nüüd polevat võimalik enam seal vanas majas tegevust jätkata ja see pannakse lihtsalt kinni, kolides lapsed ümber teise lasteaeda. Ei mitte mõnda sellisesse, kus vähe lapsi ja palju ruumi, vaid Kellukesse, Rapla nõutuimasse lasteaeda, mille ukse taha niigi jäävad kümned lapsed vaba koha puudumise tõttu. Vallajuhid serveerivad seda kui objektiivset paratamatust ja parimat lahendust, millega midagi nagu ei muutuvatki teiste laste jaoks. See aga pole tõsi.

Lisaks artiklis mainitud faktile, et niigi järjekorras olevatele lastele lisanduvad uute rühmade mitteavamise tõttu veel kümned lapsed, keda peab kodulähedase lasteaia asemel kuhugi valla kaugematesse lasteaedadesse sõidutama, tuleb paratamatult ka Kellukese sees hakata lapsi ümber tõstma, vabastamaks ruume Pääsupesa lastele. Et aga näiteks Naksitrallid on paljude Kellukesse soovivate laste jaoks teine eelistus, saavad sealgi kohad täis (hetkel on seal 7 vaba kohta), nii et ka osa Jaama kandi rahvast ei saa enam lapsi kodu juurde lasteaeda panna ning sama juhtub  Päkapikuga Mahlamäe pool (praegu 5 vaba kohta). Allakirjutanu jaoks, kellel praegu üks laps käib kodu kõrval Kellukeses ja teine Naksitrallides, terendab olukord, et kolmas tuleb viia Kuusikule või Kodilasse või tontteabkuhu – vallaametnike arvates ei paista seal üldse vahet olevat, millises lasteaias laps käib. Laste ja lapsevanemate jaoks tähendab selline laste vedamine erinevatesse lasteaedadesse masendavat närvi- ja ajakulu. Kaotsiläinud tööaeg mõjutab muuseas nii perede rahakotti kui valla maksutulu.

Kui lapsi ei saa panna soovitud lasteaeda, hakatakse neid võimalust mööda hiljem ümber paigutama, mis lastes tekitab kahtlemata stressi. Lasteaeda lõpetades ei saa aga kodukauges lasteaias käinud lapsed minna koos semudega kooli, vaid rebitakse sõpradest-tuttavaist lahti – jälle varaste sotsiaalsete sidemete lõhkumine, mis lapsele midagi head ei tee. Seda muidugi eeldusel, et selleks ajaks pole ka alg- ja põhikoolid likvideeritud ja koondatud üheks Rapla kooliks.

Jääb vastuvõetamatuks erivajadustega laste manööverdamise põhjendus, et kuna seni pole probleemi Pääsupesa ruumidega lahendatud, siis paneme ta kinni ja asi korras.  Pole lasteaeda, pole kulusid, pole probleemi… Või siiski – ka äsja remonditud Kellukest tuleb hakata erivajadustega laste jaoks ümber ehitama.

Niisiis – „lahendades“ Pääsupesa amortiseerunud ruumide probleemi selle lasteaia likvideerimisega ja laste ümberpaigutamisega Kellukesse, tekitatakse hulk probleeme teistele lastele ja lastevanematele. Sellele järeldusele jõuti lastevanemate koosolekutel Kellukeses ja seda väljendas ka Kellukese hoolekogu, kuid omavalitsuse juhid ei pea seda millekski.

Kui on tõsi artiklis kirjutatu, et ajahambast puretud hoone on Pääsupesas mureks juba vähemalt aastast 2001, näib pilt vallast süngelt lastevaenulik. Mida kõike on Raplas sellest ajast saati ehitatud ja ümber ehitatud! Ka praegu Rapla kesklinna betoonplaadistamine ja vana telefonikeskjaama vuntsimine näitavad, et raha liigub siin küll ja ülearugi. Küsimus on suhtumises ja eelistustes.

Lisame pildile veel gümnaasiumide likvideerimise, lagunevad atraktsioonid Lastepargis ja näiteks äsjase uudise õpilaskodu kohatasude röögatust tõusust ning pilt saab selgeks – lapsed Rapla vallajuhtide kulu-eelistustesse ei mahu, pigem proovitakse nende pealt kokku hoida, mis on kahaneva ja vananeva rahvastikuga vallas üpris mõistusevastane. Lastega kodanikele jääb siis võimalus hääletada jalgadega või protestida. Nii et kutsun teisigi kodanikke üles avaldama meelt laste pealt säästmise vastu!

Rapla lasteaedadest 2

13. oktoobril kohtusid Kellukese saalis Rapla lastevanemad ja vallajuhid, keda esindasid vallavanem Piret Minn, abivallavanem Margo Hussar, haridusnõunik Tiina Roosimägi ja vallavolikogu hariduskomisjoni juht Jane Shelejev. Teemaks Pääsupesa erilasteaia ja Kellukese lasteaia ühinemine, mille käigus kaoks kaks tavarühma Kellukesest.

Eeskätt lapsevanemad, kelle lapsed on Kellukese lasteaia järjekorras, avaldasid pahameelt, et lasteaedade liitmisega nende õigustatud ootust lasteaiakohale Kellukeses ootamatult rikutakse. Sõna võtnud vallajuhid aga ei näinud selles mingit probleemi, veel vähem õiguste riivet, sest vald tagavat kõigile lastele lasteaiakoha – vakantseid kohti valla lasteaedades olevat üle 80. Et vabu kohti on palju ja laste arv väheneb, siis uue lasteaiahoone ehitamine Pääsupesale ega ka mõne olemasoleva lasteaia laiendamine ei olevat otstarbekas. Otse vastupidi, vallavanem avaldas arvamust, et lasteaiakohti tuleb veelgi vähendada ja vajadusel puuduvad „lasteaiakohad“ tellida teenusena erasektorist.

Nagu mantrat korrutati vallajuhtide poolt, et Pääsupesa laste kolimine Kellukesse olevat parim lahendus. Aga milles paremus seisneb, see jäi vastuseta, sest nagu moka otsast tunnistati, siis ega muid variante ehk plaan B-d kaalumisel polegi. Eeldatakse, et vallavolikogu on kummitempel, mis selle „parima valiku“ kinnitab ja lool lõpp.

Rahvastiku kahanemine ja laste arvu vähenemine on tõepoolest enamuses Eesti valdades probleem, mis sunnib sulgema nii lasteaedu kui koole, kus laste arv on kahanenud allapoole nö kriitilist piiri. Raplas on aga vallavalitsusel plaan likvideerida kaks rühma lasteaiast, mille täituvus on 100% ja järjekord ukse taga. Niikaua kui vallavalitsus pole esitanud arvutusi ja prognoose, et Kelluke jääb lähiajal laste puudumise tõttu tühjaks niikuini, tundub Kellukese kärpimine pigem halvim variant, sest häirib maksimaalset võimalikku hulka lapsi ja lapsevanemaid.

Arvudes: kahe rühma likvideerimine puudutab kõige otsesemalt 36 kuni 40 last ja vastavalt 72 kuni 80 lastevanemat ning koos teiste pereliikmetega juba kindlasti rohkem kui 150 inimest. Kui Kellukeses kohata jäänud lapsed surutakse vahele teiste Rapla lasteaedade järjekordadesse, siis kasvab petetud ootustega inimeste arv juba mitmetesse sadadesse. Kuidas saab pidada „parimaks lahenduseks“ teguviisi, mis sadadele vallakodanikele ebamugavust ja lisakulusid tekitab?

Loogikavaene on vallajuhtide väide, et kahe rühma kaotamine Kellukeses omab üksnes lühiajalist mõju – lihtsalt tuleval aastal jääb kaks rühma vastu võtmata, aga järgnevatel aastatel minevat kõik vanaviisi edasi. Terve mõistus ütleb, et kui Kellukeses kohti kolmandiku võrra vähendatakse, ei ole kuidagi võimalik seal ka edaspidi endist arvu lapsi vastu võtta. Osa järgmisel aastal Kellukeses kohata jäävaid lapsi saab seal arvatavasti koha ületuleval aastal, kuid kohata jäävad siis järgmised lapsed järjekorras. Nii kestab negatiivne mõju veel aastaid.

Ka lasteaia töökorraldus ei saa jääda samaks: kui  kuuest rühmast jääb alles neli, siis pole võimalik lapsi endistviisi vanuse järgi rühmitada, sest selleks peaks rühmi olema vähemalt viis.  Kui aga erivajadustega laste arv suureneb – ja statistiliselt see kipub sedasi kahjuks olema – on vaja neile avada uusi rühmi, milleks tuleb siis Kellukese uks veelgi enamatele erivajadusteta lastele sulgeda.

Kõigile lasteaedade liitmise järel Kellukeses kohata jäävatele lastele Rapla teistes lasteaedades kohti ei jätku. Vallavanema visioon lastehoiuteenuse ostmisest erasektorist, mis võimaldab lasteaiakohti optimeerida ja loob samas vallas töökohti, näib aga väga kahtlane. Lasteaed ei ole ainult koht, kuhu lapsed töö ajaks ära sokutada. Lasteaed pakub märksa rohkem ja sisukamat tegevust ning ka sotsiaalse suhtluse võimalusi kui seda suudab ükski lastehoid. Allakirjutanul on hoopis negatiivne kogemus ühe Rapla lastehoiuga, kus last põhjalikult traumeeriti. Vallavalitsus on selle lastehoiu probleemidest teadlik, kuid see tegutseb ikka legaalselt edasi, olles siis üks võimalikest kohtadest, kuhu Kellukese järjekorras olnud lapsed kavatsetakse sokutada. Abivallavanema väljendatud plaan Kellukesest vallandatavad õpetajad valla kulul eralastehoidudesse „kvaliteeti tagama“ palgata ei kõla kuigi usaldusväärselt.

Eraldi tasub märkida, et lastevanemate poolt kohtumisel tehtud ettepanek taastada lasteaedade teeninduspiirkonnad, et prognoositavas lasteaedade järjekordade kaoses oleks inimestel siiski võimalus laps kodulähedasse lasteaeda panna, tehti vallajuhtide poolt resoluutselt maha kui liigne regulatsioon. Inimestele pidavat jääma vabadus valida… Aga seda vabadust Rapla kesklinnas reaalselt ei ole ega tule, kui Kellukest veel koomale tõmmatakse.

Kokkuvõttes on ühtede laste ohverdamine teiste laste heaks väga halb plaan. See võib olla mugav ametnikele ja odav eelarvele, aga kindlasti mitte parim Rapla lastevanematele ja lastele. Niisiis kutsun vallvolikogu kui kodanike esindust üles mitte likvideerima kohti Rapla nõutuimas lasteaias ja lapsevanemaid jätkuvasti selle plaani vastu protestima.

Rapla lasteaedadest 3

Valla teerull jätkab sõitu üle Kellukese laste – nii võiks kokku võtta Rapla valla hariduskomisjoni 13. detsembri koosoleku hääletuse tulemused. Hoolimata sellest, et Rapla linnas on lasteaiakohti pigem puudu kui ülearu, hääletati komisjonis peaaegu üksmeelselt nende vähendamise poolt veel 40 koha võrra. Kellel on lastest ükskõik ja kes kardab oma koha pärast valla toiduahelas, jääb lastevaenuliku eelnõu toetajate südametunnistusele.

Vajadus erilasteaia Pääsupesa remondiks või rekonstruktsiooniks on olnud üleval juba ligi 20 aastat. Ca 10 a tagasi jõudis Pääsupesa valla haridusinvesteeringute nimekirjas esimeseks, kuid lükati siis kõrvale ja nii on see tänaseni rahata jäänud. Ja lahendus aastal 2018: paneme ta lihtsalt kinni, viime lapsed üle Kellukesse ja Kellukese järjekorras ootavad lapsed mingu kus tahes?

Selmet luua head tingimused kõikidele lastele, soovib vallavalitsus parandada ühtede heaolu teistelt äravõtmisega. See meenutab vägisi Stalini aega. Näiteks anti siinkirjutaja lähisugulastele Raplas 1950. aastal käsk eluruum vabastada, mida ametnikud ka kenasti põhjendasid: „Saage aru, inimestele on kortereid vaja…“ Samasugust „mõistmist“ paistavad täna ootavat Rapla vallaametnikud neilt lapsevanematelt, kes on Raplas lasteaiakohtade vähendamise vastu.

Neid lapsevanemaid on palju. 30.10.2018 toimunud koosolekul Rapla Kellukese lasteaia hoolekogu otsustas 1 poolt, 1 erapooletu ning 6 vastuhäälega mitte toetada Pääsupesa lasteaia erirühmade ületoomist Kellukese lasteaeda.  Poolt oli muidugi Kellukese kärpimise eestvedaja haridusnõunik Roosimägi, erapooletuks jäi arusaadavalt Kellukese töötaja ja kõik lapsevanemad olid vastu, esindades kuue rühma rohkem kui kahtesadat lapsevanemat. On täiesti kindel, et kui korraldada küsitlus kõigi Rapla linna lastevanemate seas, on enamus lasteaiakohtade vähendamise vastu. Kas vallavõim saab sellest aru või peavad ignoreeritud lapsevanemad kollased vestid selga tõmbama?

Sealjuures on ametnike laiskus Pääsupesale käegalöömisel hämmastav. Seisukohavõtuks pole pandud lauale ei hoone ehitustehnilist ekspertiisi ega realistlikku hinnapakkumist ehitise rekonstruktsiooniks vaid lihtsalt nenditakse, et ahjud ja korstad on vanad, elektrijuhtmestik on „väga väsinud“ jne, mille peale blufitakse silma pilgutamata, et remont maksaks vähemalt 1,5 miljonit eurot ning loomulikult polevat seda mõtet lasteaiale kulutada.

Niisiis kutsun kolmandat korda vallavolikogu mitte hääletama eelnõu poolt, mis ühtede laste lasteaiatingimuste parandamiseks halvendab olukorda palju suuremal hulgal teistel lastel. Lasteaiakohtade kärbe linnas, kus neid niigi ei ole piisavalt, annab väga selge sõnumi lastega peredele – te pole Raplas oodatud. Lapsed ei ole ainult numbrid exceli tabelis, mida suvalt ümber paigutella.

Rapla lasteaedadest 4

Hoolimata hulga lapsevanemate palju kordi väljendatud vastuseisust, mida toetas ka kohalik neljas võim, otsustas Rapla vallavolikogu 20.12.2018 istungil anda rohelise tule erilasteaed Pääsupesa likvideerimisele, mille käigus kaotatakse erivajadusega lastele ruumi tegemiseks kaks senist rühma lasteaias Kelluke. Ühtedelt lastelt kohtade äravõtmise ja teistele andmise käigus väheneb Raplas lasteaiakohtade arv 40 võrra, st kaob üle 10% Rapla lasteaiakohtadest.  Sellega tekib paratamatult  lasteaiakohtade defitsiit ja aastateks kaob võimalus lapsi kodule lähimasse lasteada panna Rapla kesklinna ja Sulupere elanikel.

Otsus on äraspidine päris mitmetel põhjustel. Nagu mainitud, sõideti tankiga üle Kellukeses käivate ja järjekorras ootavate laste vanemate arvamusest, mida ei saa sugugi pidada heaks halduseks. Avalikud pöördumised volikogu poole ei saanud vastuseid. Sotsialistlik ümberjagamine Eesti Vabariigi juubeliaastal tehti lihtsalt ära.

Küllap taheti aastaid amortiseerunud hoones pesitsenud Pääsupesa laste ümberasustamisega teha tore jõulukink erivajadusega lastele ja nende vanematele. Paraku võib arvata, et teistelt lastelt varastatud lasteaiakoht ei paku täit rõõmu vähemalt neile lapsevanemaile, kel oma lapse pärast muretsemise kõrval jätkub hoolivust ka teiste laste jaoks.

Arvatavasti soovis vallavõim ajada ka isevärki regionaalpoliitikat – lootes keskusest lasteaiakohtade kaotamisega suunata rohkem lapsi vähetäitunud lasteaedadesse valla äärealadel. Küllap mõni laps sinna viiaksegi, kuid teistele võib käepärase lasteaiakoha puudumine tähendada hoopis elukohavahetust või vanema(te) pikemat eemalolekut tööturust, mis on halvad variandid mõlemad.

Mida sellest kõigest arvata?

Traditsiooniliselt lubavad poliitikud enne valimisi üksteise võidu lasteaiajärjekordade kaotamist ja kodulähedase lasteaiakoha tagamist, kuid Rapla volikogus käituti suht üksmeelselt risti vastupidi. Eriti skisofreeniline on, et samal istungil kiideti heaks ka dokumendid „Raplamaa arengustrateegia 2035+ „ ja „Raplamaa arengustrateegia tegevuskava 2019 -2022.“

Arangustrateegia punkt 10:  Igale Raplamaa lapsele on tagatud kodulähedane lasteaiakoht. Kasvav Raplamaa vajab tähelepanu peredele ja lastele. Igale lapsele (ka erivajadustega) tuleb tagada kodu lähedal vajadustele vastav lasteaia või -hoiu koht. Suuresti tuleb praegust head olukorda säilitada ja parandada tingimusi, aga kui vaja, siis ehitada ka juurde.

Tegevuskava läheb veel detailsemaks, andes kohalikele omavalitsustele konkreetsed juhised:

Tegevussuund 10.1 Tagatud kvaliteetne lasteaiateenus kõigile

Tegevus 10.1.1: Olemasolevate lasteaiarühmade tingimuste parandamine, sh investeeringud hoonete renoveerimiseks

Tegevus 10.1.2: Vajadusel uute lasteaiakohtade avamine, sh investeeringud uute hoonete ehitamiseks ja olevate rekonstrueerimiseks

Niisiis kiitis vallavolikogu samal istungil heaks lasteaiatingimuste parandamise Raplamaal ja sellega loogilises vastuolus oleva lasteaiakohtade likvideerimise Raplas. Ju vist käsitletakse arengustrateegiat ja selle tegevuskava nagu meie välisministeerium ÜRO rändepakti – tegemist on vaid heade kavatsuste deklaratsiooniga, mis ei too kaasa mingeid kohustusi. Lasteaedu ehitagu Raplamaal keegi teine, mitte Rapla vald. Kuid milleks deklareerida midagi, mida ei kavatsetagi järgida? On see küüniline silmakirjalikkus? Või käiakse volikogus kätt tõstmas üldse ilma vaatamata, mida tegelikult hääletatakse. Seakari, mitte Rapla raad.

Kuhu edasi?

Elu läheb edasi ka sedasi. Prognooside kohaselt laste arv vallas väheneb ning pole kahtlust, et lasteaiakohtade kaotamine maakonna-ja vallakeskuseks olevast Raplast saab mõjuda seda vähenemist ainult kiirendavalt. Pole lapsi, pole probleemi. Juba järgmisest Rapla Teatajast saame vast lugeda võidukat sõnumit, et kauakestnud Pääsupesa küsimus on vallavalitsuse targal juhtimisel lõpuks ometi parimal viisil lahendatud.

Ees ootavad uued väljakutsed. Üle kahekümne aasta on vallavalitsus virelenud vanas vabatahtlikult tuletõrjelt kaaperdatud majas. Seoses valla laienemisega vajab asi kiiret lahendamist ja miks mitte hõivata ruumid Naksitralli lasteaialt? Kuid ei, vallavalitsus väärib enamat, kui mitte kohe pompöösset raekoda uue linnaväljaku ääres, siis vähemalt endist maavalitsuse maja. Aga kunagises ühikas tiksuv Rapla hooldekodu, kes samuti palju aastaid oodanud paremaid tingimusi? Selle võiks küll kohe üle viia Päkapiku lasteada. Hooldekodukohtadest on vallas suur puudus, vabu lasteaiakohtasid aga piisavalt ja vajadusel saab veel erasektorist lisagi. Tervetel, tarkadel ja ilusatel lastel pole ometi probleemi astuda pool sammu tagasi, et aidata abivajajatel minna edasi. Vallavolikogu on sellega muidugi väga päri, sest nagu manitses vallavanem Minn: „Me kõik võime ühel hetkel abivajajateks osutuda.“

(lisaksin siinkohal, et viimase lõigu sarkasmiks andis alust vallavanema sõnavõtt lehes, vaevalt, et muidu nii veidrat teemaarendust oleks üldse pähe tulnud arendada)