Ja lõpuks tulid jõulud…

Esimene advent oli sel aastal imekaunis, lumi ja jõulutulede süütamine lauluga linna jõulupuul. Kõik oli nagu päris, tuli kohe selline mõnus jõuluootus sisse. Ja sellega seoses tõime sel aastal tuppa esimest korda advendikuuse, mis on siis see kuusk, mis peab oma kohaloluga meid lõbustama seni, kuni tuuakse tuppa päris jõulukuusk. Ja kuna meil on metsas selliseid väikseid isendeid palju, kes on teiste kuuskede alla kasvama hakanud, siis harvendamise nime all üks pisike kuuseke meile rõõmu valmistama tuli.

DSC_0149

Seal edasi läks mõte juba nii kaugele, et teeme kohe päris jõulunurga. Mulle oli see mõte eriti meeltmööda, kuna siis sain ma suunata ka sussid kuuse alla. Muidu olin ikka veidi mures, et kui ma keset ööd magavate laste juures aknani suudan vaikselt minna, siis kohale jõudes tahtis põrand ikka mõne kriiksu sisse visata just seal kohas, kust ma seda oodata ei osanud. Ja muidugi legod, kuigi 95% ajast me koristame õhtuti kõik legoklotsid kasti sisse ja tõstame kapi otsa, siis see 5% on piisavalt valusalt mu taldadel meeles. Ühesõnaga win-win 😀

Nii kui me oma jõulunurga valmis saime, poetas Herman sellise lause, et ta tahab, et me piparkoogimaja teeksime… Nojah, kui laps tahab, siis võiks ju teha. Ma pole varem teinud ja isegi mitte mõtelnud, et võiks teha aga nüüd võtsime asja käsile. Lubasin lastele, et sel ajal, kui nad lasteaias on, küpsetan ma maja tükid valmis ja koos jääb vaid kaunistada ja kõik tükid kokku üheks majaks panna.

DSC_0174

Tegin šabloonid ja lõikasin nende järgi taignast tükid välja. Kõik tundus perfecto aga kui ahjust välja võtsin, olid tükid oma kuju ja suurust muutnud. Jätsin nad siiski selliseks nagu nad küpsenud olid, sest lõikama ei julgenud hakata, läheb veel katki. Mul tuli neid tükke tehes juba idee, kuidas võiks kaunistada ja mulle hakkas üha enam tunduma, et koos lastega kaunistades võivad meie arvamused lahku minna. Ega midagi, küpsetasin veel ühe maja jagu tükke, seekord siiski väiksemates mõõtudes.

Kokku “liimisin” tavalise piparkoogi glasuuriga, eelnevalt olin tükid kaunistanud. Ja lapsed kaunistasid oma majakest, nii olid kõik rahul. Täitsa tore tegemine oli, võimalik, et võtan tulevikus veel plaani. Igatahes andis see majadega nikerdamine jõuluootusele mõnusat sisu, sest väljas polnud peale paari lumepäeva valgest vaibast midagi näha ega kuulda. Lõputu hallus ei tekitanud küll grammivõrdki jõulutunnet juurde.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s