Kiiksuga lollakas lennujaamas

Käisin eile lennujaamas. Ei, mitte selleks, et kuhugi lennata või mõne lennu pealt tulla. Nagu ikka viimasel ajal, on minu roll lennuki vastas käimine. Aga minu jaoks on see tõeline pidupäev 🙂 Tavaliselt lähen ma varem kohale, et saaksin ikka ühest lennujaama otsast teise kõndida, inimesi vahtida ja kogu seda sagimist kohvi juues endasse ahmida. Peaaegu tuleb juba endale ka kerge reisiärevus sisse, kuigi ma kuhugi ei lähe. Ikkagi on tunda mingit vabadust või võimaluste assortiid, mis kaasneb lennukile minemisega.

Kui ma siis seda lennujaama saginat naudin ja ootan, et kedagi lennukile tuua/viia on küll mõnikord selline lollaka tunne, et kas nii ikka on ilus aga hei, see väike kiiks ei tee ju kellelegi halba, järelikult on kõik ok 🙂

Tallinna lennujaam on muidugi eriti armas ka, seal on vaeva nähtud, et inimesed ennast hästi tunneksid. Näiteks siin WC-s on küllaga sõbraselfisid tehtud. Lastega reisides on mulle väga meeltmööda, et seal on nii tore Lotte mängunurk ja lastevankrid. 

Muidugi on see ka koht, kus tegelikult pole eriti soovitav kohvi juua, mitte kvaliteedi või maitse pärast, vaid hinna pärast. Ma olen seal maksnud kohvi eest 4.60, mis on ka vist kõige kõrgem hind, mis ma selle joogi eest välja käinud olen.

Päris lend on mind ootamas septembris, seni käin võimalusel niisama lennukas  🙂

Kellel veel selline “lennujaamakiiks” on?

 

Advertisements

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Kokkuvõte Apuulia reisi kohta

Üldiselt võisime me reisiga täitsa rahule jääda. Mõned tähelepanekud tegime omavahel arutades siiski järgmiseks korraks, et oleks veelgi rohkem puhkus ja chill 🙂

  1.  Võimalikult vähe erinevaid ööbimiskohti ja kiiresti sihtkohta. Nägime, et lastel võttis uue kohaga harjumine 2-3 päeva aega ja kuna meil oli kokku 4 erinevat majutust, siis ilmselgelt oli seda liiga palju. Kõige parem oleks ühe päevaga reisida sihtkohta ja hakata kohe harjuma.DSC04449
  2. Majutuseks võiks valida korteri. Et oleks piisavalt ruumi ja et saaks süüa ise teha. Sel korral me olime osa puhkusest hotellist ja see ei õigustanud end, lubatud hüvesid seal ei olnud ja söök läks mõttetult kalliks, olemata seejuures eriti maitsev.
  3. Kui üks koht on baasiks, siis saab ümbrus tuttavamaks ja teab juba, kus on parimad söögikohad ja kust tasub eemale hoida. Leisime mõned eriti mõnusad söögikohad, üks oli linna keskväljakul ja teine mere ääres, kus oli ka mängunurk liumäe ja kiikedega. Need olid tõesti oivalised, nii gurmee-elamuse kui ka selle poolest, et lapsed said sööki oodates rahus silme all toimetada. Aga sattusime ka sellistesse, kus oli autotee kohe kõrval ja pidevalt pidi kullipilgul lapsi jälgima.DSC04244
  4. Järgmisel korral võiks ikka lapsehoidja ka kaasa võtta. Kuigi me saime igati hakkama, siis jäi puudu see, et me O-ga oleksime läinud kahekesi ilma kedagi seljas või vankris tassimata ja iga sekund valvel olemata kasvõi linna peale jalutama või õhtust sööma sellisesse restosse, kuhu lastega ei julge minna. Sellised väikesed puhkemomendid jäid puudu, mis ometigi on suure tähtsusega.
  5. Konkreetselt selle kandi osas tahaksime me külastada kohti, mis nägemata jäid: Matera, see linn pidi olema ka järgmise aasta kultuuripealinn, tundub väga põnev aga lapsed peaksid seal siiski ise jaksama käia, seal neid treppe ikka jagub, Lecce, Otranto, Leuca ehk “maailma lõpp” jm. väiksemad linnakesed.
  6. Käia matkamas. Vaatasime vesise suuga mitmeid matakaradasid aga enamus ei olnud pikkuse või läbipääsetavuse tõttu sel reisil vastuvõtavad. Sel korral tegime ühe matka, mis oli väga äge. Mõned “pärlid” võiks ka järgmistel kordadel ette võtta.
  7. Ise süüa teha. Käib osaliselt sinna majutuse rubriiki aga tooksin siiski veel eraldi välja. Esmalt ka mõningad turud enda jaoks kaardistada, sest supermarketites oli ka üpris kahtlast päritolu juurvilja, mis paari tunniga suhteliselt koledaks läks. Võiks loota, et turult saadud kraam on parem.
  8. Külastada töötavat veinimõisa. Nägime päris palju kunagisi veinitööstusi ja enamus nendest olid maha jäetud ja lagunenud. Kuid olid ka mõned, milles sai degusteerida kohalikke veine ning osaleda ekskursioonidel. Ühes sellises võiks ka ära käia, sellises just, mis näeb ka ilus välja 🙂 DSC04005
  9. Korteri juures olev aed võiks olla “lastesõbralik”. Valisime Leporano korteri osaliselt selle järgi, et seal oli ka võimalik aeda kasutada. Jah, seal oli aed ja lastele kiiged (üks küll kukkus kohe alla…) jms. aga me ei saanud seal eriti olla, kuna mingi puu või põõsas oli terve aia täis pildunud väikeseid ja väga teravaid osakesi, mis jäid talla alla kinni nagu knopkad. Mõtlesime õudusega, kui mõni laps lihtsalt kukub ja terve pihu neid täis on. Suurema lapsega ikka paaril korral käisime seal aga väiksemaga ei julgenud.

Lõuna-Itaalia jättis vaatamata mõningatele puudustele väga hea mulje, mitte liiga turistikas ja ülerahvastatud, sai suhelda kohalikega (Oli täiesti tavaline, et ma pidin mitu korda päevas vastama küsimusele, kas see inglilokkidega lapsuke on poiss või tüdruk ja millal uus ilmakodanik sünnib, kuuldes, et jõulude ajal, hakkasid prouadel põsed õhetama ja nad teatasid käsi kokku lüües ahh natale bambino, oli ka täitsa tavaline, et julgemad proad ikka kõhtu paitama asusid. Alguses oli see veidi ootamatu tähelepanu aga ma sain kenasti nii oma keeleoskust lihvida ja täitsa lõbus oli ka) ja muidugi imelised rannad. DSC04463

 

Foresta Umbra – matk Gargano südames

Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.

DSC04391

Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.

DSC04416

Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.

DSC04399

Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.

 

 

Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.

Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.

 

 

Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.

DSC04394

Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.

 

Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀

 

 

Vieste – kuurort, kus on kõik ideaalseks puhkuseks olemas

DSC04296

Umbes siis, kui meie puhkus oli poole peale jõudnud, pakkisime oma asjad ja võtsime suuna teisele poole “kontsa” Viestesse. Õnneks oli meid hoiatatud, et tunnike enne suurepärast kuurortlinna kulgeb tee puhta mööda serpentiine. Kuna selline pisiasi oli ette teada, ei olnud see ka kuigi raskesti üleelatav. Lapsed küll väsisid pikast sõidust ja hakkasid enne kohale jõudmist nurisema aga üllataval kombel tuli see meile kasuks. Nimelt linna sisse sõites pidas meid kohalik politsei kinni, uuris, kust tuleme ja vaadates,  et meie noorhärrale selline suhtlus hetkel ei sobi, soovis head teed.

DSC04289

Viestes olime broneerinud hotelli, esimest korda sellise, kus reklaamiti lasteklubi s.t. lõbusaid tegevusi lastele, mängutuba ja mänguväljakut. Need kaks viimast olid küll olemas ja said meie poolt ka korduvalt külastatud aga ups… lasteklubi just lõpetas sel hooajal tegevuse. Ja kuskil polnud märgitud, et mis ajani see toimub. Mõnes mõttes oli ikka seal kergem, et ei pidanud ise koguaeg lastele tegevusi välja mõtlema, vaid nad said ise mängida.

 

Hotelli plussiks oli see, et iga päev saime puhtad rätikud ja puhtad põrandad, ilma ise vaeva nägemata. Isegi, kui me enda arvates olime rannast suhteliselt puhtalt ära tulnud, olid rätikud ikka pidevalt liivased ja põrandad ka. Mõnes rannas oli veel selline hästi peenike aga väga kleepuv liiv, mis meiega kaasa tahtis tulla. Ja rannas käisime me jätkuvalt 2 korda päevas.

DSC04443

Miinuseks oli kindlasti toit, sest ise ei saanud midagi kokata. Meile pakuti kohe esimesel õhtul, et hotellis on võimalik süüa õhtust ja maksta vastavalt sellele, mida me valime ning lisaks valida salatibufeest endale meelepärast. Valisime mitmest käigust ainult eelroa nimekirjast, sest koos salatitega oli see enam kui piisav meile. Kokku käisime kahel korral nii õhtust söömas, sest värke salat ja soe toit olid ikka head. Üllatuse saime hotelli arvet makstes, kaks mitte just eriti suurt õhtusööki maksid kokku veidi üle 100 euro… Oleks ette teadnud, oleks kuskilt restost linna pealt omale söögi kohale toonud. Kuna Viestes on palju turiste, kes on tulnud mööda maad või merd (päris uhkete jahtidega sadam oli vanalinna servas), siis mõned söögikohad olid avatud ka päevasel ajal.

Vieste on kindlasti üks minu lemmikumatest linnadest, kuhu me Apuulias sattusime. Seal on nunnu vanalinn oma kitsaste tänavate ja poekestega, uhked rannad ja muidu oli ka selline mõnus õhustik. See on ka üks väheseid kohti, kuhu ma hea meelega tagasi suvitama läheks.

DSC04500

Teadsime, et ilm muutub viimasel päeval jahedamaks ja võib ka vihma tulla aga nii järsku ilmamuutust ei oleks oodanud. Läksime veel viimast ujumist randa tegema, kui 10 minuti jooksul muutus ilm täiesti tormiseks ja pidime lapsed otse ujumisest rätikute sisse püüdma ning autosse jooksma. Isegi lõbus oli, et meeletult päikeselised ja soojad suveilmad nüüd puhkuse lõppedes otsa said.

DSC04515

IMG_20180924_182619

Alberobello – trullide linn

Olime igasuguseid linnakesi endale külastamiseks välja valinud aga tegelikult vaatasime, et lastele meeldib rohkem rannas liivaga mängida ja meres sulistada, kui et autoga sõita ja linnades kolada. Tõmbasime siis kohad nagu Lecce, Leuca (maailma lõpu kohvik), Otranto jm. oma seekordse reisi nimekirjast maha ja loodame, et saame kunagi teinekordki sinna minna. Üks koht oli küll selline, kuhu ma kindlasti tahtsin minna ja see oli Alberobello linnake, kus on koos hulk lõbusaid trullisid. Õnneks oli see ka üpris lähedal meile.

Apuulias võib trullisid näha mitmel pool aga Alberobellos on neid koos väga palju ja see on täitsa eriline vaatepilt. Trullid olid algselt ilma seguta laotud katustega majakesed. Kuigi on mitmeid variante, miks nad just sellised ehitati, on levinud versioon selline, et kui maksuametnik tuli kontrollima, siis sai katuse kerge vaevaga tükkideks võtta ja oldi jälle majamaksust prii. Kohapeal uurisime neid katuseid ja igal pool oli nüüdseks ikka segu kivide vahele määritud. Mõningates trullides elasid inimesed sees ja mõned trullid olid külastamiseks avatud. Käisin ka ühes trullis sees. No kunagi võis see olla luksuslik elamu aga tänapäeval on ikka pigem koopa mõõtu.

Turiste oli seal palju, samuti kohvikuid, poode, turgu jms. Selline lõbus lugu juhtus, et ühel tänaval mängis mees akordioniga kohalikke rahvaviise ja I hakkas tema juures tantsima. Tõenäoliselt tuli see kuidagi sellest muusikast, et tema tants meenutas kangesti tarantellat ehk siis kohalikku rahvatantsu ja inimesed tulid meilt küsima, kas meie laps tantsib tarantellat 😀 Me ei hakanud neile pettumust valmistama ja eitama…

Kuigi paljud kohvikud, poed jms. on väga turistikad, siis soovitan seda linnakest ikkagi külastada.

Taranto – Itaalia räpaseim linn

Kuna meie ööbimine oli Taranto lähedal Leporano külakeses, siis tahtsime Taranto linnas ka väikese tiiru teha. Seda enam, et lugesime selle linna ajaloo kohta, kui võimas sadamalinn see on olnud.

IMAG2342

Vanalinn asus saarekesel. Saime õnneks hea parkimiskoha saarele mineva silla lähedusse. Terve päev parkimist maksis 2 eurot.

Esimesed 100 meetrit tundus Taranto vanalinn päris huvitav ja meeldiv. Vägevad antiiksed sambad näitasid iidset elupaika…Edasi läks aina räpasemaks ja haisvamaks. Seal oli küll kirikuid ja muid vaatamisväärsusi aga need kadusid selle mustuse sisse ära. Käisime vapralt saarekese lõpuni, keerasime siis mere äärde ja jalutasime tagasi sillani. Mõnel tänaval oli ikka kohutav kusehais. Eriti tundlik oli minu nina…Tahtsime sealt jubedast kohast põgeneda.

Kuigi alguses oli plaan ka auto juures olevasse parki minna, siis tegelikult oli meil mõõt täis ja ei uskunud, et seal on kuidagi puhtam ja julgeks lapsi mängima lasta. Kuigi tagasiteel nägime ka Taranto äritänavat, mis oli lai ja avar ning mis peamine, tundus puhas, siis me ikkagi ei läinud sinna.

DSC03925

Võtsime suuna majutuse poole, et vahepeal teha põige randa. Tundub, et rannad on parim osa Apuuliast ja nii panime iga päev sellele rõhku, käies erinevates lidodes.

Mõnes mõttes oli hea ka sellist linna näha, siis ei teki illusiooni, et kõik on huvitavad ja külastamist väärivad kohad. Fun fact on see, et O luges Taranto kohta eelneval õhtul tutvustust, et on olnud võimas sadamalinn jne. aga üks sõna jäi arusaamatuks ja kui ta selle järgmisel päeval pärast meie külastust ära tõlkis, saime teada, et see on üks räpaseim linn Itaalias 😛

Leporano majutus ja bella figura Itaalia moodi

Barist sõitsime edasi kontsa teisele poolele ehk Leporanosse. Seal ootas meid korter eramajas koos aiaga. Tee peale olime planeerinud paari linna külastuse aga paraku esimesse ei saanud me sisse, sest seal olid mingid pidustused ja teise otsustasime edasi lükata, sest tundus, et vahemaad olid väikesed ja lastel oleks lõunauni jäänud väga kesiseks. Esimese ujumise saime siiski kirja ja oi kui mõnus oli selges ja soojas veel sulistada-mulistada. Meie teele jäi rand, mis oli kivine ja paksult rahvast täis.

DSC03878

Majutus oli meil suurepärane ja hind veel parem, need on hooaja välise puhkamise rõõmud. Hooaeg polnud veel muidugi septembri keskpaigas täiesti läbi aga enamasti siiski. Igal pool oli näha märke sellest, et kohe pakitakse kõik kokku ja minnakse talveunne 🙂

IMAG2328
Vastu võttis meid majaperenaine Dolores, kes andis meie käsutusse suure korteri teisel korrusel.

Vastuvõtt oli muidugi soe, pakuti jooki ja lastele tehti mingi titerattaga sõitu. Sellel tuli ratas poole sõidu pealt ära aga sellist asja me nägime siin igal pool, pealt on ilus aga tegelikult seisab vaevalt koos. Mõtlesin siis, et see ongi see itaallaste bella figura, kus kõige tähtsam on mulje jätmine. Seda kohtasime ka hiljem oma reisi jooksul.

Siin kandis on majad ilusad ja aiad korras. Aga kaks sammu mööda tänavat minnes on ikka koledal kombel prügi maha visatud. Prügi sorteerimine küll näiliselt toimub aga tegelikult on erinevat värvi konteinerid ikka suvalist prügi täis. Sellest oli täitsa kahju, et väljapool enda kodu ja aeda ei huvita heakord kedagi.

DSC03905

Väike kõrvalepõige keele osas – koolis õppisin 2 aastat itaalia keelt ja aru saan ma täitsa kenasti. Paraku õppisin ma hiljem hispaania keelt ja kui ma räägin, siis tuleb kogu aeg hispaania keel. Eks need keeled on muidugi sarnased aga endal on veidi imelik sellist itaalia-hispaania pudikeelt rääkida:) Samas mõned inimesed olen kuidagi ära petnud. Näiteks tuli Dolores mulle ükspäev ütlema, et kuule, sa räägid ju itaalia keelt ja oli isegi pettunud, kui ma ütlesin, et hispaania keel tuleb mul paremini välja. Üldiselt võib öelda, et väga peale itaalia keele midagi rääkida ei tahetud, nii võiks sinna kanti minnes vähemalt olulisemad sõnad ja väljendid ära õppida.

Kui lõuna ajal tegime ujumise Aadria meres, siis õhtul läksime suuremasse koduranda Joonia mere ääres. Mõlemad mered olid mõnusad 🙂

IMAG2332

Õhtul sõitsime Leporano keskusse ja turnisime mänguväljakul, et aega parajaks teha ja oma pizza kätte saada. Nimelt ei anna keegi seal sulle õhtusööki enne kella seitset, mõnes kohas võib ka kella kuuest midagi juba saada aga enamasti siiski seitsme-kaheksa paiku on lootust midagi hamba alla saada. Pizzameister oli muidugi vaatamisväärsus omaette, selline stiilne itaalia vanahärra. Kui ahi oli kuum, käis pizzategu juba kiiresti.

IMAG2337

Bari

Saabusime lennukiga Bari lennujaama kell 15.00. Vastu võttis soe õhk, väike lennujaam ja autorendi kassade ees looklevad järjekorrad. Selleks, et sinna autorendi sabasse pääseda olime üle tunni aja oma kohvrite ootel. Alguses ei saanud mingit infot, et miks pagas ei tule aga siis ilmus ekraanile kiri, et teostavad lisakontrolli, mis võtab aega. Lapsed läksid seal suht hulluks oma jooksmiste ja lollitamistega. Nad olid niigi mitu tundi lennukis kinni olnud.

DSC03868

Vankrid toodi ülejäänud pagasist eraldi saali teise otsa. Vähemalt oli põhjust edasi-tagasi jalutada 🙂 Märkasin ühel hetkel, et üks itaalia naine paarikuuse lapsega sai kätte oma lapsevankri ja üritas seda hakata kangelaslikult transpordikotist välja sikutama. Läksime I-ga oma abi pakkuma ja ta kohe rõõmsalt kasutas seda võimalust. Ega ta ühe käega ei oleks seda kuidagi kokku saanud, sest vanker tõrkus ka veidi vastu kokkupanemisel. Laps oli täitsa rahul meiega ja nunnu oli ta ka:) Seal kõrval lookles pikk wc järjekord, kus oli igas eas naisi aga keegi ei pakkunud oma abi. Sellega võibolla ongi nii, et kui sul pole veel väikseid lapsi või on nad juba suureks kasvanud, siis sa ei tea või ei mäleta enam, et vahel kuluks üks abikäsi ikka väga ära.

Järgmine saba, mis meid ootas, oli autorendi oma. See oli tüütu, uskumatu ja lõbus korraga. Näiteks olid meie ees kaks meest. Nad olid oma rendiauto paberid korda ajanud aga siis nad hakkasid teenindajalt uurima, et kuhu üldse võiks sõita. See tõmbas teenindajal kohe sellised tuurid ülesse, et ta muudkui seletas, kuhu ta ise nädalavahetuseti sõidab ja mida soovitab. Ühesõnaga, meie jaoks oli selline 10 minutit niisama lobisemist imelik, sest veidi eemal oli ju päriselt selline turistidele mõeldud box, kust päriselt infot sai ja seda koos kaartidega. Kui meie ees seisnud eesti mees oma võtmed kätte sai, siis ta ütles meile, et neil on broneeritud autodest puudus ja annavad täitsa suvaliselt. Nii läks meil ka, anti see, mis oli anda. Kuna meie saime päris hea auto Renault Kadjari, siis olime rahul, mahtusime ära koos pagasi ja vankriga. Kõigil nii hästi ei läinud.

DSC03872

Lennujaamast sõitsime otse majutusse, mis asus eramajas kuskil Bari äärelinnas. Vaatasin seda broneerides, et oleks mõnusalt ruumi ja söögitegemise võimalus. Sinna sõites ei jätnud Bari erilist muljet, teeäärtes oli prügi päris palju ja see oli kole. Majutus oli ühelt poolt mõnus aga teiselt poolt asus see poolenisti keldrikorrusel ja oli suhteliselt pime. Kauemaks, kui üheks ööks ei oleks tahtnud sinna jääda. Teine asi oli see, et majas oli mitu koera ja kuna itaallased lõpetavad kesköö paiku või hiljem oma õhtusööki, siis vastavalt ärkasin veel öösel ühe ajal selle peale, et näe kutsuke on meie akna alla haukuma tulnud, sest ega koerad ka peremeestest varem magama ei saanud minna.

DSC03840

Hommikul olime varakult üleval, sest olime alles Eesti ajaga harjunud. Kõigepealt otsustasime ära vaadata ja kosutava jalutuskäigu teha Bari vanalinnas, sest hiljem reisi jooksul poleks sinna sattunud ja ei tahtnud päris nii ka, et oleks juskui Baris käinud aga pole Barit näinud…

Bari vanalinn meeldis mulle küll, seal elu kees. Meil oleks Tallinna vanalinnas üpris mõeldamatu, et inimesed elavad kõikjal sees ja tuulutavad laupäeva hommikul oma majapidamist ning kraamivad kitsaid tänavaid. Pitskardinad lehvisid uste ees ja kohe selle taga oli köök või elutuba. Tänavast eraldas seda vaid üks samm. Aga tundus, et kohalikud olid sellega harjunud ja ei lasknud ennast ka turistidest segada.

DSC03854

Võtsime ka kohe ühed mõnusad itaalia jäätised 🙂

Teekond Apuuliasse – “Riia, mu arm”

Kui vastata küsimusele, miks me just Apuuliasse puhkama läksime, siis tuleb kohe kaugemalt pihta hakata. Kunagi vaatas O, et Barisse on soodsad piletid, uurisime siis ka muid variante ja sel korral tulid Sardiiniasse soodsad pakkumised, nii sai see valitud. Lõuna-Itaalia jäi kuhugi tahaplaanile, et võibolla kunagi. Kuni ma nägin filmi, mis oli seal kandis filmitud, tegelased seiklesid Alberobellos trullide vahel jms. Mul tekkis huvi selle kandi vastu. Rääkisime kodus sellest paaril korral. Ja siis ma kaitsesin ära magistritöö ning sain oma kaasa poolt üllatuskingituse ehk siis piletid neljale Barisse. Nii oli see asi otsustatud, Itaalia, siit me tuleme!

IMAG2397

 

Esimene sihtkoht oli Riia, sest tegemist oli otselennuga Riia-Bari. Hakkasime autoga lõuna paiku sõitma ja esimesed tunnid olid täitsa rahulikud, sest olime rihtinud sõidu H lõunaune ajale. Lätti jõudes pidime ühes tanklas tegema kohukese ja jalasirutuse pausi, pärast mida läks juba sõit Riiani kiiresti. Riias muidugi oli selleks ajaks kena tipptund tuure kogunud, tegime ise ka google mapsi soovitusi järgides mõned valed valikud aga kuidagi me sealt kesklinna kandist läbi voolasime.

Riias sattusime agulisse, mis oli huvitav kogemus. Ma arvan, et kalamaja võis 10 aastat tagasi selline olla. Räämas majad, kohati kruusatee, veidi kahtlane kontingent kõrvuti noorte peredega. Nostalgia tuli peale, peas hakkas Vennaskond mängima.

Hotell, kus me ööbisime, asus nö aguli ääres, sellest huvitavast piirkonnast läbi jalutades jõudsime suuremale tänavale. Seda ääristasid söögikohad ja poed nagu Maxima ja Rimi. Hotell oli rahulikus ümbruses ja hiigelsuurte vooditega. Muidugi oli boonuseks vastuvõtus elutsev koer, kes oli laste suur lemmik ja nendega sõbralikult suhtles.

DSC03823

Õhtul käisime pizzat söömas, söögikoht oli mängunurgaga ja menüü korralik. Mõningad puudused ilmnesid siis, kui toit lauda toodi. Selgus, et inglise keele oskus oli teenindajat alt vedanud ja päris seda pizzat ma ei saanud, mida olin tellinud. Teenindaja pakkus hinnaalandust. Kuna me olime sööki juba oodanud,  ei tahtnud seda veelkord teha, seda enam, et pidime enne pimedat veel mänguväljakult läbi jõudma. Olin pakutud variandiga nõus, kuigi sööma hakates selgus, et sinna oli pandud mingit tugevamaitselist bbq kastet, mis kogu pizza ära rikkus.