Romantiline suplus, pereratas, müstiline aed ja salajane rand

Üks romantilisemaid õhtuid Mallorcal oli meil suplus Formentori rannas, kuhu me kolmandal õhtul sõitsime. See oli ka esimene kohtumine saare põhjaosa mägedega. Formentori sõites oli veel valge, aga kohale jõudes hakkas kiiresti pimenema, nii et suplemine toimus soojas hämaruses. Pilvede vahelt piilus ajuti kuu ja mida pimedamaks läks, seda erksamalt särasid paatide/laevade, samuti ülevee randade tuled. Kui meie kuurordis oli sel õhtul küllalt tugev idatuul, siis kaljumägedest varjatud Formentori rannas oli vaikne ja rahulik.  Õhtul rahvast enam polnud, vaid meie üksi jooksime, mängisime ning ujusime soojas vees. See rannariba polnud seal teab mis suur, kujutasin ette, kuidas päeval on seal inimesed üksteise kukil 🙂

Sume õhtu Formentori rannas. Foto: Helen Tammepuu

Formentori poolsaarele plaanisin ma meile Ormiga ühte matka aga lõpuks otsustasin ikkagi teise valiku kasuks. Seal matkamiseks tuleks rohkem aega varuda, kui meil seekord laste kõrvalt näpistada oli võimalik.

Pereratas

Mallorcal suvitamiseks sobivat majutuskohta vaadates oli tingimuseks rannapromenaadi olemasolu, et oleks, kus lapsevankriga jalutada. Port Alcudias on säärane asi täiesti olemas, aga no juhtumisi algas see meie villast umbes 1,5 km kauguselt ja seepärast lapsevankriga sinna väga ei sattunudki. Küll aga  tuli ükspäev mõte minna sinna jalgratastega. Jalgrattalaenutusi on Port Alcudias jalaga segada, pakutakse kõikvõimalikke liikumisvahendeid väikestest tõukekatest kuni suurte pereratasteni, viimaseid oleks vist õigem nimetada jalgautodeks.

Me siis laenutasime ka kaks pereratast: viiekohalise ja seitsmekohalise. Viimasesse mahtusime kenasti viiekesi istuma ja taha laadisime veel kotid, lapsekärud ja ujumisvarustuse. Väntasime aga mõnuga piki peatänavat põhja poole ja käänasime peale paari kanali ületamist randa, et jätkata sõitu rannapromenaadil. Paraku oli seal soolas väike üllatus – kõigil randa viivatel teedel oli jalgrataste keelumärk. Põhjus siis selles, et kena ja millegipärast siniseks võõbatud asfaldiga plaažiäärne jalgtee oli napilt mõne meetri laiune ja suht tihedalt jalutajaid täis. Jalgrattad oleks olnud tõesti liiast.

 Seitsmekohaline jalgauto, katus peal ja puha.

Liikusime mööda mereäärseid tänavaid ühe pargini, kus olid turnikad ja kiiged lastele ning parkisime sõidukid, selleks olid rattalukud kaasa antud. Peagi jätsime muidugi pargi ja olime meres ujumas, väljaarvatud need kes jäid kohvikusse jäätist sööma.

Herman pärast meres möllamist friikaid söömas. Täiesti eluga rahul 🙂

Tagasi kulgesime mööda teist teed, merest pisut eemal asuva järve kaldal. Kõik oli ilus sinnamaani, kui taevaluugid avanesid ja hakkas sadama, siis väntasime suht kärmesti koju.

Järve nimi googlemapsis on “Es Llak Gran”, tõlkes: “See on Suur Järv”

Jardin de Alfambra

Olin eelnevalt välja vaadanud kohad, kus kindlasti peaks käima ja üheks selliseks oli Alfambra aed. Sinna sõites jäid poisid autos magama, nii otsustasime Irmaga kahekesi aeda külastada ja ülejäänud tukkusid parklas. See oli selles suhtes hea, et saime kiiresti liikuda ja kauneid paiku aias imetleda. Vankriga oleks seal väga raske olnud, sest palju oli treppe ja astmeid.

Aed oli muidugi kena ja oli igati vaeva nähtud, et kogu see ilu turistidel mõnus vaadata oleks. Keset aeda oli kohvik, hinnatasemelt täiesti söödamatu, õnneks meil polnud huvi ka. Tegime pilte, ahhetasime ja lõpuks paitasime kitsekesi, kes aia kõrval karjamaal meid uudistasid.

Tasus külastamist, kuigi aed oli väiksem, kui ma arvasin ja üpris turistikas, oli ikkagi ilus.

Salarand

(Kuna mina seal avastusretkel ei käinud, siis palusin Ormil selle kohta kirjutada)

Saarel viibimise viimasel päeval oli jälle ilm päris tuuline. Pool, täpsemalt 4/9 meie reisipundist sõitis hommikul pealinna Palmasse, teine pool jäi Port Alcudiasse ja võttis nõuks minna jalutama sadamasse, mille järgi koht on nime saanud. Et sadam ja sealne lahesopp on hästi tuulte ja lainete eest varjatud, võinuks seal olla paradiislik promeneerimine mõnusa supelusega, aga … Lapsed olid kogu reisist nõnda väsinud ja kaheaastane H pani kohe randa jõudes ulguma – tahan koju. Lohutamis – ja rahustamismeetmed ei andnud tulemust ja lõpuks andsime alla, st läksime koju ehk naasime meie toredasse roosasse villasse Rooside tänaval.

Pealelõunal oli siiski kange tahmine veel mõnda ilusat ja tugeva tuule eest varjatud randa külastada. Juba enne saarele tulekut oli erinevatest portaalidest igasugu Mallorca TOP10 randu uuritud ja sõelale jäi Cala Varques. Türkiissinine vesi, hingematvad vaated, imposantsed koopad, peene liivaga rand, tolerantne atmosfäär! Midagi ajasin ma aga ülivõrdelisi rannakirjutisi lugedes täiesti sassi – arvasin selle olevat hõlpsasti autoga ligipääsetava, sest ühes reisiblogis kirjeldati Cala Varquesi kui laste ja perede lemmikut. Olles aga sõitnud kohale saare kaguküljele, selgus ootamatult, et auto tuleb jätta > 2 km kaugusele parklasse maantee äärde ja randa viib esmalt kitsas küpressidega palistet”põlluvahetee”, edasi mere äärde aga konarlik jalgrada läbi männimetsa.

Mallorca põlluvahetee. Kõrged kiviaiad ja küpressid teede ääres on iseloomulikud kogu saarele.

Põllud siinjuures tähendavad hõredaid oliiviistandusi, kus puude all pole näha rohtu ega midagi, kuid ometi käivad ringi lambad ja midagi sealt kiviklibust muudkui nosivad. Lopsakast loodusest on asi väga kaugel ja paneb mõtlema, et elu pidi sel saarel ikka üsna armetu olema, enne kui sakslased Mallorcast oma 16. liidumaa tegid.

Tee mereni oli niisiis ilus, aga ootamatult pikk ja raske natuke väsinud viieaastase jaoks. Kohale jõudes ootas järgmine üllatus – rand vastas kõigile suurepärastele kirjeldustele ja ka tuult polnud tuhkagi, küll aga mühisesid suured lained ja veeretasid “liivarannas” kõva kolinaga kuni rusikasuurusi kive. Jah, rannariba oli liiv, ent veepiiril ja mere poole kiviklibu. Tulemuseks oli, et Irma ujuma ei saanudki. Mina trügisin kangelaslikult vette, kivid tagusid kole valusasti vastu jalgu ja üks varvas löödi veriseks ka. Piisavalt sügavasse jõudes oli suurtes lainetes ujuda juba ülimõnus, selle naudingu eest polnud katkine varvas liiga suur hind.   I mängis siis lihtsalt liivaga ja jooksis niisama ringi.

Cala Varques. Jälle selfi 😀

Kui tagasi minema hakkasime, nõudis I, et läheks mööda teist teed. Tõepoolest oli märgata, et inimesed ühelt ja teiselt poolt tulid läksid läksid mööda mereäärseid radu. Ju need kuhugi viivad, mõtlesime meiegi ning asusime mööda kaljut üles turnima. Vaated olid hunnitud ja õhtu imeline, kuid õige pea jõudis terve mõistus kohale – napp tund enne päikeseloojangut pole väga arukas ilma kaardita, matkavarustuseta, toidu -ja joogivaruta ja viieaastase plikaga tundmatuid radu mõõtma minna.

Matkarada kaldakaljudel, millest siiski loobusime.

Sestap laskusime supelranda tagasi, ostsime hipide putkast kartulikrõpsu ja limpsi ning kõmpisime tuldud teed tagasi autosse. Või noh, pool teed kulges I juba minu kukil. Koduteel tegime veel jäätisepeatuse Manacori nimelise linna servas, päike läks looja ja sedasi see viimane õhtune ujumisretk otsa saigi.

 

Lastematk Mallorcal

Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.

Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid  ümberringi on mäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses.  Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga. 

Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu

Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võib näha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.

Kive on alati mõnus vette loopida

Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid.  Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.

Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal

Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.

Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu

Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀

Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”

Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.

Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂

Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem  maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.

See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal

Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis  mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti. 

Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.

 

Meie Mallorca

Olime juba päris kaua veeretanud mõtet, et võiks Mallorcale puhkama minna aga hea hinnaga pileteid ei sattunud kuidagi me teele. Ega meil sinna kiiret ka polnud. Sel aastal siis leidsime sobivad lennud meeldiva hinnaga ja nii me selle Mallorca plaani võtsime.

Meie kodurand Mallorcal, Alcudia laht

Kuna meid oli saarele minemas päris mitu – kokku üheksa hinge, siis otsisime põhjalikult mõnusat majutust ja lõpuks leidsime villa, mis sobis meile täiuslikult. Asus Port d’Alcudia lõunaosas, suhteliselt mere ääres (u. 400 m jalutada), oli oma aiaga, värav käis lukku, autot sai hoovi parkida ja majas oli palju ruumi (tube oli vist tõesti 6).

Meie villa, rendiauto ja kaksikute käru, mille samuti saarelt laenutasime.

Majutuse broneerimine kõige libedamalt ei läinud, küll ajasid nad majutuse kinnitust saates kuupäevad ja inimeste arvu sassi, küll saatsid sama asja mitu korda, aga midagi väga hullu ka polnud. Üllatusena tuli aga kohale jõudes tasuda turismimaks, mida ühed vanemad inimesed meilt sularahas sisse nõudma saabusid. Tundus, et nad on selle maja hooldajad või lausa omanikud, igatahes käisid nad seal ka vahepeal kastmas ja tormi eel päikesevarjusid kokku panemas, enamasti nii, et meie neid ei näinud. Nojah, googeldades sain küll teada, et selline turismimaks tõesti seal on ja isegi mingi kalkulaator on selleks, et seda välja arvutada (suurus oleneb siis sellest, mis tüüpi majutuses sa peatud), aga kuskil majutuse infos seda kirjas polnud. Ja ma olen üpris kindel, et päris see summa, mis me maksime, õigesse kassasse ei jõudnud.

Paradiisiaed. Väikest paati sai aias kasutada lastebasseinina.

Parim osa majutuses oli aed, kus lapsed said lõputult veega sulistada (hulk erinevaid kraane, dušše, voolikuid!), niisama mängida, paljalt ringi joosta ja jäätist süüa. Ei puudunud ka mängumaja koos hunniku mänguasjadega, mõnus istumisnurk pehme aiamööbliga, lauad- toolid ja kõik mis vaja õdusaks õuesolemiseks. Istusime aias mõnel õhtul niisama või tegime grilli, päeval aga muidu chilli. Ent hilisematel õhtutundidel meeldis meile  rohkem kohaliku Mallorca veini elik väikese sangriaga maja ees verandal aega veeta, sest sealt nägi tänavale, kus inimesed liikusid ja oma õhtuseid asju ajasid ning naabrid – ehedad hispaanlased – võtsid meie meelelahutuseks oma verandal aeg-ajalt temperamentse viisijupi üles 🙂

Niisama nunnukas aias. Foto:Helen Tammepuu

Meie seltskonnas olnud kolme lasteaiaealise lapse jaoks leidus muidugi ka väljaspool koduaeda lisaks mererannale rohkelt lõbustusi, neist kõige uhkem oli lähedalasuv batuudipark.  Väiksemaid mängualasid erinevate turnikate, mängumasinate ja batuutidega leidus kuurordis tihedasti. Ka poisid – kaheaastane H ja kolmeaastane R said oma esimesed traksidega hüppamise kogemused, rõõmu jagus taevani 🙂

Batuudipargis oli ka bassein väikse mootorpaadiga

Ilm sel puhkusereisil oli vahelduv ehk siis saime nii palavat päikest kui ka vihma, pilvi ja tuult. Vali äikesetorm näiteks segas meie Palma Aquariumi külastamist, sest pidime seal pikse eest siseruumidesse põgenema ega saanudki õueala basseinide vee-elukaid kaeda.  Muidu polnud sellest lugugi, et päike koguaeg ei paistnud. Tundus isegi mõnus, kui pilved taevas olid, sest siis ei olnud ohtu end päikese käes ära kõrvetada. Sooja oli ikka piisavalt ehk päeval ca 25 kraadi. Tuul tegi aga merele uhkeid laineid.

Foto: Helen Tammepuu

Eredamad hetkel reisil olid:

• matk lastega Cuberi tehisjärve ümber (4 km)
• pärismatk Betlemi kloostri juurde (6 km)
• pealinn Palma de Mallorca
• imeline aiake Jardines de Alfabia
• pererattaga väljasõit Port Alcudia promenaadile
• soojas meres suplemine ja lainete püüdmine
• romantiline ujumine õhtuses Formentori rannas
• matk Cala Varquesi randa (5 km, ainult O ja I)

Nendest tulevad ka eraldi postitused.

Kiiksuga lollakas lennujaamas

Käisin eile lennujaamas. Ei, mitte selleks, et kuhugi lennata või mõne lennu pealt tulla. Nagu ikka viimasel ajal, on minu roll lennuki vastas käimine. Aga minu jaoks on see tõeline pidupäev 🙂 Tavaliselt lähen ma varem kohale, et saaksin ikka ühest lennujaama otsast teise kõndida, inimesi vahtida ja kogu seda sagimist kohvi juues endasse ahmida. Peaaegu tuleb juba endale ka kerge reisiärevus sisse, kuigi ma kuhugi ei lähe. Ikkagi on tunda mingit vabadust või võimaluste assortiid, mis kaasneb lennukile minemisega.

Kui ma siis seda lennujaama saginat naudin ja ootan, et kedagi lennukile tuua/viia on küll mõnikord selline lollaka tunne, et kas nii ikka on ilus aga hei, see väike kiiks ei tee ju kellelegi halba, järelikult on kõik ok 🙂

Tallinna lennujaam on muidugi eriti armas ka, seal on vaeva nähtud, et inimesed ennast hästi tunneksid. Näiteks siin WC-s on küllaga sõbraselfisid tehtud. Lastega reisides on mulle väga meeltmööda, et seal on nii tore Lotte mängunurk ja lastevankrid. 

Muidugi on see ka koht, kus tegelikult pole eriti soovitav kohvi juua, mitte kvaliteedi või maitse pärast, vaid hinna pärast. Ma olen seal maksnud kohvi eest 4.60, mis on ka vist kõige kõrgem hind, mis ma selle joogi eest välja käinud olen.

Päris lend on mind ootamas septembris, seni käin võimalusel niisama lennukas  🙂

Kellel veel selline “lennujaamakiiks” on?

 

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Kokkuvõte Apuulia reisi kohta

Üldiselt võisime me reisiga täitsa rahule jääda. Mõned tähelepanekud tegime omavahel arutades siiski järgmiseks korraks, et oleks veelgi rohkem puhkus ja chill 🙂

1.  Võimalikult vähe erinevaid ööbimiskohti ja kiiresti sihtkohta. Nägime, et lastel võttis uue kohaga harjumine 2-3 päeva aega ja kuna meil oli kokku 4 erinevat majutust, siis ilmselgelt oli seda liiga palju. Kõige parem oleks ühe päevaga reisida sihtkohta ja hakata kohe harjuma.
2. Majutuseks võiks valida korteri. Et oleks piisavalt ruumi ja et saaks süüa ise teha. Sel korral me olime osa puhkusest hotellist ja see ei õigustanud end, lubatud hüvesid seal ei olnud ja söök läks mõttetult kalliks, olemata seejuures eriti maitsev.
3. Kui üks koht on baasiks, siis saab ümbrus tuttavamaks ja teab juba, kus on parimad söögikohad ja kust tasub eemale hoida. Leisime mõned eriti mõnusad söögikohad, üks oli linna keskväljakul ja teine mere ääres, kus oli ka mängunurk liumäe ja kiikedega. Need olid tõesti oivalised, nii gurmee-elamuse kui ka selle poolest, et lapsed said sööki oodates rahus silme all toimetada. Aga sattusime ka sellistesse, kus oli autotee kohe kõrval ja pidevalt pidi kullipilgul lapsi jälgima.
4. Järgmisel korral võiks ikka lapsehoidja ka kaasa võtta. Kuigi me saime igati hakkama, siis jäi puudu see, et me O-ga oleksime läinud kahekesi ilma kedagi seljas või vankris tassimata ja iga sekund valvel olemata kasvõi linna peale jalutama või õhtust sööma sellisesse restosse, kuhu lastega ei julge minna. Sellised väikesed puhkemomendid jäid puudu, mis ometigi on suure tähtsusega.
5. Konkreetselt selle kandi osas tahaksime me külastada kohti, mis nägemata jäid: Matera, see linn pidi olema ka järgmise aasta kultuuripealinn, tundub väga põnev aga lapsed peaksid seal siiski ise jaksama käia, seal neid treppe ikka jagub, Lecce, Otranto, Leuca ehk “maailma lõpp” jm. väiksemad linnakesed.
6. Käia matkamas. Vaatasime vesise suuga mitmeid matakaradasid aga enamus ei olnud pikkuse või läbipääsetavuse tõttu sel reisil vastuvõtavad. Sel korral tegime ühe matka, mis oli väga äge. Mõned “pärlid” võiks ka järgmistel kordadel ette võtta.
   

   
7. Ise süüa teha. Käib osaliselt sinna majutuse rubriiki aga tooksin siiski veel eraldi välja. Esmalt ka mõningad turud enda jaoks kaardistada, sest supermarketites oli ka üpris kahtlast päritolu juurvilja, mis paari tunniga suhteliselt koledaks läks. Võiks loota, et turult saadud kraam on parem.
8. Külastada töötavat veinimõisa. Nägime päris palju kunagisi veinitööstusi ja enamus nendest olid maha jäetud ja lagunenud. Kuid olid ka mõned, milles sai degusteerida kohalikke veine ning osaleda ekskursioonidel. Ühes sellises võiks ka ära käia, sellises just, mis näeb ka ilus välja 🙂
9. Korteri juures olev aed võiks olla “lastesõbralik”. Valisime Leporano korteri osaliselt selle järgi, et seal oli ka võimalik aeda kasutada. Jah, seal oli aed ja lastele kiiged (üks küll kukkus kohe alla…) jms. aga me ei saanud seal eriti olla, kuna mingi puu või põõsas oli terve aia täis pildunud väikeseid ja väga teravaid osakesi, mis jäid talla alla kinni nagu knopkad. Mõtlesime õudusega, kui mõni laps lihtsalt kukub ja terve pihu neid täis on. Suurema lapsega ikka paaril korral käisime seal aga väiksemaga ei julgenud.

Lõuna-Itaalia jättis vaatamata mõningatele puudustele väga hea mulje, mitte liiga turistikas ja ülerahvastatud, sai suhelda kohalikega (Oli täiesti tavaline, et ma pidin mitu korda päevas vastama küsimusele, kas see inglilokkidega lapsuke on poiss või tüdruk ja millal uus ilmakodanik sünnib, kuuldes, et jõulude ajal, hakkasid prouadel põsed õhetama ja nad teatasid käsi kokku lüües ahh natale bambino, oli ka täitsa tavaline, et julgemad proad ikka kõhtu paitama asusid. Alguses oli see veidi ootamatu tähelepanu aga ma sain kenasti nii oma keeleoskust lihvida ja täitsa lõbus oli ka) ja muidugi imelised rannad.

 

Foresta Umbra – matk Gargano südames

Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.

Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.

Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.

Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.

 

 

Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.

Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.

 

 

Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.

Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.

 

Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀

 

 

Vieste – kuurort, kus on kõik ideaalseks puhkuseks olemas

Umbes siis, kui meie puhkus oli poole peale jõudnud, pakkisime oma asjad ja võtsime suuna teisele poole “kontsa” Viestesse. Õnneks oli meid hoiatatud, et tunnike enne suurepärast kuurortlinna kulgeb tee puhta mööda serpentiine. Kuna selline pisiasi oli ette teada, ei olnud see ka kuigi raskesti üleelatav. Lapsed küll väsisid pikast sõidust ja hakkasid enne kohale jõudmist nurisema aga üllataval kombel tuli see meile kasuks. Nimelt linna sisse sõites pidas meid kohalik politsei kinni, uuris, kust tuleme ja vaadates,  et meie noorhärrale selline suhtlus hetkel ei sobi, soovis head teed.

Viestes olime broneerinud hotelli, esimest korda sellise, kus reklaamiti lasteklubi s.t. lõbusaid tegevusi lastele, mängutuba ja mänguväljakut. Need kaks viimast olid küll olemas ja said meie poolt ka korduvalt külastatud aga ups… lasteklubi just lõpetas sel hooajal tegevuse. Ja kuskil polnud märgitud, et mis ajani see toimub. Mõnes mõttes oli ikka seal kergem, et ei pidanud ise koguaeg lastele tegevusi välja mõtlema, vaid nad said ise mängida.

 

Hotelli plussiks oli see, et iga päev saime puhtad rätikud ja puhtad põrandad, ilma ise vaeva nägemata. Isegi, kui me enda arvates olime rannast suhteliselt puhtalt ära tulnud, olid rätikud ikka pidevalt liivased ja põrandad ka. Mõnes rannas oli veel selline hästi peenike aga väga kleepuv liiv, mis meiega kaasa tahtis tulla. Ja rannas käisime me jätkuvalt 2 korda päevas.

Miinuseks oli kindlasti toit, sest ise ei saanud midagi kokata. Meile pakuti kohe esimesel õhtul, et hotellis on võimalik süüa õhtust ja maksta vastavalt sellele, mida me valime ning lisaks valida salatibufeest endale meelepärast. Valisime mitmest käigust ainult eelroa nimekirjast, sest koos salatitega oli see enam kui piisav meile. Kokku käisime kahel korral nii õhtust söömas, sest värke salat ja soe toit olid ikka head. Üllatuse saime hotelli arvet makstes, kaks mitte just eriti suurt õhtusööki maksid kokku veidi üle 100 euro… Oleks ette teadnud, oleks kuskilt restost linna pealt omale söögi kohale toonud. Kuna Viestes on palju turiste, kes on tulnud mööda maad või merd (päris uhkete jahtidega sadam oli vanalinna servas), siis mõned söögikohad olid avatud ka päevasel ajal.

Vieste on kindlasti üks minu lemmikumatest linnadest, kuhu me Apuulias sattusime. Seal on nunnu vanalinn oma kitsaste tänavate ja poekestega, uhked rannad ja muidu oli ka selline mõnus õhustik. See on ka üks väheseid kohti, kuhu ma hea meelega tagasi suvitama läheks.

Teadsime, et ilm muutub viimasel päeval jahedamaks ja võib ka vihma tulla aga nii järsku ilmamuutust ei oleks oodanud. Läksime veel viimast ujumist randa tegema, kui 10 minuti jooksul muutus ilm täiesti tormiseks ja pidime lapsed otse ujumisest rätikute sisse püüdma ning autosse jooksma. Isegi lõbus oli, et meeletult päikeselised ja soojad suveilmad nüüd puhkuse lõppedes otsa said.

Alberobello – trullide linn

Olime igasuguseid linnakesi endale külastamiseks välja valinud aga tegelikult vaatasime, et lastele meeldib rohkem rannas liivaga mängida ja meres sulistada, kui et autoga sõita ja linnades kolada. Tõmbasime siis kohad nagu Lecce, Leuca (maailma lõpu kohvik), Otranto jm. oma seekordse reisi nimekirjast maha ja loodame, et saame kunagi teinekordki sinna minna. Üks koht oli küll selline, kuhu ma kindlasti tahtsin minna ja see oli Alberobello linnake, kus on koos hulk lõbusaid trullisid. Õnneks oli see ka üpris lähedal meile.

Apuulias võib trullisid näha mitmel pool aga Alberobellos on neid koos väga palju ja see on täitsa eriline vaatepilt. Trullid olid algselt ilma seguta laotud katustega majakesed. Kuigi on mitmeid variante, miks nad just sellised ehitati, on levinud versioon selline, et kui maksuametnik tuli kontrollima, siis sai katuse kerge vaevaga tükkideks võtta ja oldi jälle majamaksust prii. Kohapeal uurisime neid katuseid ja igal pool oli nüüdseks ikka segu kivide vahele määritud. Mõningates trullides elasid inimesed sees ja mõned trullid olid külastamiseks avatud. Käisin ka ühes trullis sees. No kunagi võis see olla luksuslik elamu aga tänapäeval on ikka pigem koopa mõõtu.

Turiste oli seal palju, samuti kohvikuid, poode, turgu jms. Selline lõbus lugu juhtus, et ühel tänaval mängis mees akordioniga kohalikke rahvaviise ja I hakkas tema juures tantsima. Tõenäoliselt tuli see kuidagi sellest muusikast, et tema tants meenutas kangesti tarantellat ehk siis kohalikku rahvatantsu ja inimesed tulid meilt küsima, kas meie laps tantsib tarantellat 😀 Me ei hakanud neile pettumust valmistama ja eitama…

Kuigi paljud kohvikud, poed jms. on väga turistikad, siis soovitan seda linnakest ikkagi külastada.

Taranto – Itaalia räpaseim linn

Kuna meie ööbimine oli Taranto lähedal Leporano külakeses, siis tahtsime Taranto linnas ka väikese tiiru teha. Seda enam, et lugesime selle linna ajaloo kohta, kui võimas sadamalinn see on olnud.

Vanalinn asus saarekesel. Saime õnneks hea parkimiskoha saarele mineva silla lähedusse. Terve päev parkimist maksis 2 eurot.

Esimesed 100 meetrit tundus Taranto vanalinn päris huvitav ja meeldiv. Vägevad antiiksed sambad näitasid iidset elupaika…Edasi läks aina räpasemaks ja haisvamaks. Seal oli küll kirikuid ja muid vaatamisväärsusi aga need kadusid selle mustuse sisse ära. Käisime vapralt saarekese lõpuni, keerasime siis mere äärde ja jalutasime tagasi sillani. Mõnel tänaval oli ikka kohutav kusehais. Eriti tundlik oli minu nina…Tahtsime sealt jubedast kohast põgeneda.

Kuigi alguses oli plaan ka auto juures olevasse parki minna, siis tegelikult oli meil mõõt täis ja ei uskunud, et seal on kuidagi puhtam ja julgeks lapsi mängima lasta. Kuigi tagasiteel nägime ka Taranto äritänavat, mis oli lai ja avar ning mis peamine, tundus puhas, siis me ikkagi ei läinud sinna.

Võtsime suuna majutuse poole, et vahepeal teha põige randa. Tundub, et rannad on parim osa Apuuliast ja nii panime iga päev sellele rõhku, käies erinevates lidodes.

Mõnes mõttes oli hea ka sellist linna näha, siis ei teki illusiooni, et kõik on huvitavad ja külastamist väärivad kohad. Fun fact on see, et O luges Taranto kohta eelneval õhtul tutvustust, et on olnud võimas sadamalinn jne. aga üks sõna jäi arusaamatuks ja kui ta selle järgmisel päeval pärast meie külastust ära tõlkis, saime teada, et see on üks räpaseim linn Itaalias 😛