Võiks ju arvata, et päkapiku elu on lust ja lillepidu, paned aga maiust ja nänni lastele sussi sisse ja pärast saad jalad seinale visata, aga kus sa sellega!
Esiteks pead sa mõtlema, mida sussi sisse panna, mida mitte. Kas maiustused/kommid käivad sussi sees või mitte? Mänguasjad, in or out? Väikesed või suured mänguasjad, selles ju on ka veel küsimus. Ja kas jõulukalendrit on vaja, kui jah, siis kas selline, kus on šokolaad sees või selline, kus on mänguasjad.
Ma mõtlesin eelnevas lõigus välja toodud asjad kõik läbi. Eelmisel aastal oli suurem laps õnnetu, et miks talle küll jõulukalendrit pole toodud, et kas tema siis on paha laps olnud. Sel aastal tahtsin seda tunnet temas mitte tekitada ja tellisin talle ning keskmisele lapsele jõulukalendrid oma lemmikpoest Mytoys`st (kui asi puudutab lapsi muidugi). Irma sai ükssarviku kalendri, kus on ka juuksevidinaid, mida meil alati ära kulub ja Herman autodega, kus on ka lisaks liiklusmärke. Ja päkapikk lubas ainult advendipühapäevadel midagi suuremat tuua, kui üks komm sussi sisse. Tundus nagu ideaalne plaan, lastel käib päkapikk, kes toob neile väikese maiuse ja mänguasja saavad nad advendikalendrist.
Aga vot, ei ole see kõik nii lihtne!
Eile tuli laps laulustuudiost koju ja nuttis pool tundi, sest tema sõpradele toovad päkapikud mänguasju aga talle millegipärast mitte. Ta näitas mulle isegi poes, mida siis päkapikud teistele olid toonud. Suht mõttetu kola, millest üks päev on rõõmu ja siis unustatakse kuhugi vedelema. Ok, võib-olla mõnel päeval veel mängitakse aga ei midagi arendavat. Ma ei taha selliseid asju osta, esiteks meil on neid omajagu kogunenud ja teiseks ei mahuks me varsti oma majja ära, kui me neid muudkui juurde ostaksime.
Kuigi mulle eriti ei meeldi argument, et kõigil teistel on, tegin siiski väikese kompromissi, mul oli ammusest ajast üks erilisem poni koos kuivatatud ananassiga ja linnuvile. Ikka peab selline varu olema ja nüüd oligi hea see käiku lasta. Jällegi arvasin ma naiivselt, et ideaalne plaan!
Irma muidugi oli õnnelik oma poni üle, ju sai oma tõestuse, et ka talle toob päkapikk mänguasju. Hermani arvates oli linnuvile kahtlane ja ta kartis seda, meie suureks üllatuseks. Küllap ta harjub ja leiab, et sellega saab siiski vahvalt mängida. Nojaa, aga selle peale tuli mees, kellele ma ei olnud õhtust draamat tutvustanud, ja teatas, et mida see päkapikk mõtleb, kas meil niigi pole kõik kohad mänguasju täis…
Ühesõnaga on loo moraal selles, et kunagi ei ole nii, et kõik on rahul 😀 Isegi, kui tundub, et on ideaalne plaan 😛
Edaspidi katsun ikka oma mõtet jälgida, et sussi sisse väike komm ja ainult mõnikord suurem asi, mis võiks olla meisterdamise või joonistamise vms vallast. Piparkooke tehes mõtlesin, et võiks olla mõlemale üks uus ja eriti vahva piparkoogivorm aga Raplas ma pole näinud sellist, mida tahaks osta.
Arts, me and cookies 