Segased ajad

Ja täiesti ootamatult on maailm muutunud ühe kiiresti leviva viiruse tõttu. Mõni aeg tagasi oleksin seda ebarealistlikuks pidanud ja arvanud, et tegemist võiks olla filmistsenaariumiga, aga võta näpust, kõik juhtub siin ja praegu. Minul on muidugi hetkel suhtelist väike elumuutus seoses eriolukorraga, ma olen ju nagunii lapsega kodus vanemapuhkusel ja tööd teen ainult nokitsemise korras (ehk siis paar tundi nädalas). Jah, see on küll suur vahe, et suuremad lapsed ei käi lasteaias ja vanemate juurde ka ei ole neid nüüd viinud.

Alles kuu aega tagasi oli täiesti normaalne sõbrannaga päev Helsingis veeta. Nüüd ei kujuta ette, millal jälle liikuda saab.

Üldiselt on olukord kergelt ahistav aga pole miskit parata, kui muu ei aita, siis peab ennast isoleerima ja muudele asjadele keskenduma. Sünnipäevaks saadud raha eest ostetud Viini lend tühistati ja raha kanti mulle tagasi, hea seegi aga ikka on kaju, et reis ära jääb. Broneeritud majutuse raha nii lihtne tagasi saada pole aga ikka proovin veidi läbirääkimisi pidada.

Lastega on täitsa kenasti läinud, mulle tundub, et nad on isegi rahulikumad, kui lasteaiast tulles, kui kõik päeva jooksul peidetud emotsioonid tahtsid valla pääseda. Enamasti käime õues hommikul ja õhtul, püüan nendega iga päev midagi meisterdada ja koos süüa teha, muud mängud/raamatud jne nagunii. Õnneks on tunda ka kevadet lähenemas, avardab väljas viibimise võimalust veelgi.

Mõnes mõttes on eriolukord huvitav ka, näiteks mingite uute nutikate lahenduste osas. Olen nüüd osalenud joogatunnis, mille üks joogaõpetaja kuskilt Võrumaa metsade vahelt ühel pühapäevaõhtul pidas. See oli nii äge. Ja kuna ta tegi seda täiesti tasuta, siis ostsin hea meelega ta raamatu, et teda toetada. Tund aega joogat võib anda nii hea tunde. Olen muidu kodus teinud youtube trennivideo saatel, aga see on ikka tuim, täitsa teine tera on otse tunnis osaleda.

Ja ükspäev õmblesin ma mehele kaitsemaski. Mulle tuli õmblusmasinaga suristades nõukogude aeg meelde, midagi ma sellest ajast ikka mäletan. Näiteks seda, et kui riideid polnud saada, siis ema õmbles. Nüüd oli täpselt samasugune tunne, et poodidest pole saada, siis tuleb ise teha. Meil on ju remont käsil ja katsu sa seina lammutada või lihvida nii, et maski ees pole.

Õhtujuttu loen ma lastele praegu raamatust “Karlsson katuselt” ja väga sobilikult on ka Väikevend isolatsioonis, sest tema õde ja vend viidi sarlakitega haiglasse. Meil muidugi Karlssonit ei ole, kes Vaasalinna Väiketonti etendaks aga tegevust jätkub meilgi hommikust õhtuni. Näiteks just märkasin, et rõduaknal on huvitav jogutinäppude maalitud muster, uskumatult kena võimalus mulle taas lapiga veidi käeringe teha 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s