Nüüd, kui ma sain Mallorca jutud blogisse üles, saan ma lõpuks ka midagi muud siia kirjutada. Ega mul liiga palju aega kirjutamise jaoks pole aga ikka vahel on mõnus paar rida kirja panna.
Ma pole 5 aastat ühelgi näitusel osalenud ja detsembris avame me koos Kairiga, kellega me kunstikeskust Raplas peame, oma suure ühise näituse. Me alustasime planeerimisega 1,5 aastat tagasi ja nüüd on avamine käega katsuda. Nii põnev. Olen seda protsessi täiega nautinud, ka neid hetki, kui on tunne, et üldse ei tule välja, sest ma tean, juba järgmisel päeval suudan ma lahendada värvide tasakaalu, kompositsiooni vms probleemi. Ja see on nii hea tunne.
Mul on tõesti hea meel, et me otsustasime näituse teha, sest see on andnud mulle tegevust, mida ma armastan. Väikeste lastega kipub aeg lihtsalt lahustuma. Valmistades ette näitust on mul tunne olnud, et see on midagi hingele. Nii ei upu igapäevastesse tegemistesse ära.
Vahepeal on veel mõningad tähtsad sündmused olnud. Näiteks sai minu “väike lapsuke” 6-aastaseks. Ta on nii asjalik, ikka imestan vahel. Eriti armas on siis, kui ta väiksemaid vendi kantseldab või mõne nalja välja on mõelnud.
Siis tähistasime veel pulma-aastapäeva, mis oli tõesti mõnus pidu pere seltsis. Üürisime Kohilas Harakapesa mängutoa ja pidulik vahuvein/maasikad ning söömine toimusid all restoranis. See sobis suurepäraselt. Lapsed said mängida ja olid rahul, nii saime meie ka rahul olla ja pidu nautida.
Ja siis veel muidugi see, et õetütar sai kaksikud. Täiesti võimatult võluvad väikesed inimesed. Kahjuks pilti ei saa panna, võite lihtsalt ette kujutada kahte kõige nunnumat beebit 😀
Pealkirja juurde minnes on täna tõesti selline tunne, et kogu energia on ära kulutatud. Maalisin täna palju, sest tahtsin, et kõige suurem maal enam-vähem valmis saaks. Nüüd ongi vaja veel lihtsalt lõpetada mõned väiksemad maalid, heliinstallatsiooniga tegeleda ja hakkabki valmis saama.
Ja järgmisel nädalal on minipuhkus koos mehega Berliinis! Jee!
Arts, me and cookies 