Ja selle päikese me leidsime ka. Mõnes mõttes on mul isegi naljakas kirjutada, et ma olen Egiptuses käinud, sest tunne on küll selline, et jah ma olen käinud Hurghadas ühes hotellis ja veidi selle ümbruses, aga päris Egiptusest ei tea ma endiselt midagi. Ainult nii palju, et igal pool paistis tühi kruusaväli, kuid kõik need ajaloolised kultuurikihid ja loetud legendid, neid ei paistnud sellisel külaskäigul küll kuskilt otsast.
Ma poleks ise tulnud selle peale, et minna talvel Egiptusesse puhkama, miski ei tõmmanud mind sinna, aga kuna mees nii ilusti kirjeldas, kuidas see võiks just meile väikeste lastega sobida, siis olin nõus. Ja mul on hea meel, et me ära käisime ja ära nägime, milline see puhkus seal on.
Päike oli muidugi mõnus, iga päev ärkad päikesega ja terve päev on ta sul saatjaks. Ei mingit rusuvat pimedust. Tuul oli küll kohati päris jahe ja iga päev polnud päris rannailm, kuid mõnusasti jalutada sai ikka. Meil oli selline hotell, mille kõrval asuvate kahe teise hotelliga oli territooriumi ristkasutus. Seega sai laiendada jalutuskäike ja oli huvitavam ka, kui ainult ühes hotellis olles.
Võtsime paketi “kõik hinnas” ja tõepoolest oli mugav, kui puhkuse ajal ei pidanud kokkama ega koristama. Esimesel päeval olime küll pisut kimbatuses, et mida süüa ja mida mitte, aga kiiresti kujunesid välja omad lemmikud ja söögid, mis olid nö kindla peale minekud. Paljud toidud nägid välja sellised nagu me neid teama, kuid sööma hakates selgus siiski, et need on väikese Egiptuse lisandiga. Enamasti oli selleks maitseaine, millele ma täpselt nime ei osanud anda või oli muul moel veidi omapärane.
Hommikuti sõime tavaliselt suures sööklas, kus oli buffeest võimalik valida soolast, magusat, puuvilja vms. valik oli suur. Lõuna ajal olime nagunii ranna piirkonnas või jalutasime spetsiaalselt rannarestosse. Seal olid valikus paar päevapakkumist, igapäevaselt sai lasta teha kebabitasku ja võtta küpsetatud bataati, lisaks magusalett, salatid ja puuviljad. Valik oli väiksem aga piisav, et iga päev hästi süüa. Rannarestos tekkis meil oma kelner, kes juba enne seda, kui me jõudsime lauda istuda, tõi meile joogid – mulle coca (sooja ilmaga on kohvi asemel just see jook mu lemmik) ja teistele mahla. See oli nii armas, et talle meelde jäi ja muidugi jätsime talle hea meelega kohe jootraha.
Jootraha andmine oli seal üldiselt igal pool tavaks, olime enne seda lugenud ja võtsime kaasa piisavalt väikesi rahatähti. Jätsime iga päev koristajale dollari voodile ja päev enne ärasõitu tegi ta minuga juttu, et kas me homme sõidame ära ja siis teatas, et me võiks talle 25 dollarit veel jätta. Hmm, küsisin, kas seda liiga palju pole küsitud ja siis ta vastas: “Okey”. Nii palju me siiski ei jätnud, aga tundus, et ta ikka üritab küsida, äkki läheb õnneks ja jäetaksegi nii palju.
Üldiselt ikka kooriti Egiptuses igal võimalikul juhul, või siis, kui sa ei olnud piisavalt tähelepanelik. Ja kuna me siin pole harjunud sellise kauplemise ja trikitamisega, siis olime ka meie paaril korral kerge saak. Käisime hotellist väljas kaubandustänaval. Kui mees oli kaasas, siis ei tülitatud väga, aga kui korra üksi läksin, siis olid müüjad nii pealetükkivad, et pidin ruttu jalga laskma. Ostes püüdsin ikka kaubelda ja paaril korral läks hästi, aga siis korra sai üks müüja mu peale nii vihaseks, et tema tegi mulle niigi soodsad hinnad ja nüüd veel küsin alla. Kuna ma ei tea sealseid kombeid, siis väga enam ei kaubelnud, kuigi oli väga võimalik, et tegemist oli näitemänguga ja see pahaseks saamine oli osa etendusest. Mees ostis lapsele mänguasja, millele tehti soodustus 30%, see oli päris poes, mitte tänaval. Ostsime paar asja veel seal mänguasjapoest, maksime ja tulime hotelli. Vaatasime siis tšekki, oli küll ilusti allahindlusprotsent maha arvutatud aga siis jälle lambist veel suurem summa juurde lisatud. Nii et kohe kui valvsuse kaotad, tõmmatakse nahk üle kõrvade. Turist on nende jaoks kõndiv rahakott, saak …
Hotelliga võib igati rahule jääda, sest see oli ilus, puhas, basseinid väga soojad – 28 kraadi – ja teenindus sõbralik. Väga turvaline tundus ka. Ent tuba oli jaanuarikuiste tuultega pisut jahe, mingit soojustust ega kütet ju pole. Territooriumil oli kuus majutushoonet, meie family-roomi asukoht osutus paraku kõige mürarikkamaks: ühel pool oli pearesto oma õhtuse ansambliga ja nokastanud turistidega, otsaseina taga oli “amfiteater” õhtuse lastedisco ja erinevate showdega ning maja taga oli veepark liutorudega, kust täpselt poiste lõunaune ajal tuli maksimaalselt kiljumist ja kisa. Vaikust ja rahu meil ei olnud ja võib-olla oli see ka põhjuseks, et poisid päris hästi seda kohta omaks ei võtnud ja päeval oma käitumisega meile seda ka välja näitasid ning öösiti järjekindlalt meie kaissu ronisid. Ka Kids Club ei pakkunud suurt midagi meie noormeestele: väike ja suht räpane mängutuba, seegi avatud vaid vähesed tunnid hommikul ja pealelõunal.
Irmal oli seevastu ilmatumalt lõbus, 6-aastastel on sellises kohas eriti tore. Tema sai omapead ringi joosta (korra eksis pimedas ära ka ja viidi juhuslike inimeste poolt retseptsiooni, kust me ta kenasti jälle kätte saime), käia lasteklubis endale T-särki maalimas, õhtuti lastediscol tantsimas, basseinides ujumas ja snorgeldamas, liutorudest laskmas jms. Poistega käisime suplemas paaril soojemal päeval aga jaheda tuulega nemad vette ei saanud, kuna nad on madalas vees plätserdades ikka nii palju veest väljas, et oleks kohe külma saanud.
Kokkuvõttes oli tore ja ei olnud ka. Lennusõit oli ikka pingutus ja öised uned pisipoiste rahutuse tõttu napid, mistõttu kimbutas pidevalt üleväsimus. Ma järgmisel korral valin siiski Kanaari saared, mis on mulle rohkem meeltmööda ja kindlasti minu teetassike. Hea oli ära proovida selline paketipuhkus aga niipea uuesti ei läheks. Kunagi lähen ehk snorgeldama, see oleks vast huvitav seal.
Kuna mees käis ühel päeval merel, siis kirjutab ta oma käigust ise:
Üks mõjuv põhjus Egiptuse kuurorte väisata on kahtlemata Punane meri – üks soolasemaid, liigirikkamaid ja selgeveelisemaid meresid maailmas. Bronesin juba Eestis endale päeva Punasel merel eesti firmaga Sinaistar. Kõik oli viks ja viisakas, hommikul võeti hotelli eest mikrobussile ja viidi Hurghadasse sadamasse ning õhtul tagasi, vahelpeal siis päev koos kaasmaalastega merel. Ilmaga väga vedas, see oli kõige tuulevaiksem päev meie Egiptuse nädala jooksul. Laevuke seilas kaldast ca 10 meremiili kaugusele Abu Ramada rifi juurde, seal oli trobikond teisi laevu juba ankrus ootamas ja arvukalt inimesi vees mulistamas. Sõidu ajal räägiti Punasest merest, miski paber tuli ka täita, et olen terve ja võin sukelduda. Kohale jõudes tõmmati kiiresti varustus selga, snorgeldajad ujusid mõne meetri sügavuses vees korallrifi kohal ja sukeldujad laskusid 12-14 m sügavusele põhja. Vees käisime kaks korda, põhjaajaga ca 45 + 45 minutit, ujudes kord ühelepoole ja siis teisele poole piki riffi. Vahepeal veerand tundi puhkust ja balloonivahetus. Vesi oli 23 kraadi, külm ei hakanud. Sukeldumisele järgnes lõunasöök ja tagasisõit.
Kirevate korallide ja kalade seltsis ujumine on loomulikult imeilus. Suurematest vee-elukatest nägime vast kolmemeetrist mureeni ja üle meetri pikkust tuunikala. Väiksemaid kalakesi oli lõputult igas värvis ja kujus: niitjaid ja nooljaid, latakaid ja ümmargusi, kergelt hõbehallidest erkpunaste või -kollasteni ja igatepidi kirjusid ka. Natuke oli karpe, meritähti ja siilikuid. Ning muidugi korallid ise oma laias vormi- ja värvigammas. Vaikselt piki riffi kulgedes osutas kohalik sukeldumisinstruktor pidevalt mõnda urgu varjunud või muidu head kaitsevärvi eluvormidele, mida ise poleks osanud vaadatagi. Vaatad siis ja mõtled, mis hämmastavaid vorme meie loomariigis kõik leidub. Nii et uhke ja põnev veemaailm igatahes.
Aga siingi tuleb nentida, et oli tore ja ei olnud ka. Paljud korallid olid tuhandete sukeldujate poolt vigastatud, merepõhi korallitükke täis. No mis sa teed, kui kogemata vastu ujud, eks ole. Küllap mõni kangutab ka meelega endale meeneks tükikesi, kuigi see on karmisti keelatud. Palju koralli oli ka surnud või suremas, seda just sügavamas vees. Põhjus tundus arusaadav – kui vees hõljub silmaga nähtavat peenemat ja jämedamat plastikut, siis loomakesi surmavat mikroplasti on ilmselt väga palju. Sestap tabas mind emotsioon, mida nimetan Veneetsia tundeks – sa näed kunagist rikkust ja toredust, mis praegugi võib olla hingematvalt ilus, aga kindlal surmakursil. Vaatad seda uhkust ja tead, et varsti see on hävinud. Nii et kes veel käinud ei ole, marss Punasesse merre sukelduma.
Arts, me and cookies 