Lastematk Mallorcal

IMAG3662

Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.

Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid  ümberringi on mäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses.  Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga. 

DSC_0170
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu

Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võib näha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.

DSC_0213
Kive on alati mõnus vette loopida

Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid.  Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.

IMAG3669
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal

Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.

DSC_0247
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu

Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀

IMAG3673
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”

Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.

IMAG3681
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂

Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem  maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.

IMAG3689
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal

Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis  mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti. 

Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s