Alberobello – trullide linn

Olime igasuguseid linnakesi endale külastamiseks välja valinud aga tegelikult vaatasime, et lastele meeldib rohkem rannas liivaga mängida ja meres sulistada, kui et autoga sõita ja linnades kolada. Tõmbasime siis kohad nagu Lecce, Leuca (maailma lõpu kohvik), Otranto jm. oma seekordse reisi nimekirjast maha ja loodame, et saame kunagi teinekordki sinna minna. Üks koht oli küll selline, kuhu ma kindlasti tahtsin minna ja see oli Alberobello linnake, kus on koos hulk lõbusaid trullisid. Õnneks oli see ka üpris lähedal meile.

Apuulias võib trullisid näha mitmel pool aga Alberobellos on neid koos väga palju ja see on täitsa eriline vaatepilt. Trullid olid algselt ilma seguta laotud katustega majakesed. Kuigi on mitmeid variante, miks nad just sellised ehitati, on levinud versioon selline, et kui maksuametnik tuli kontrollima, siis sai katuse kerge vaevaga tükkideks võtta ja oldi jälle majamaksust prii. Kohapeal uurisime neid katuseid ja igal pool oli nüüdseks ikka segu kivide vahele määritud. Mõningates trullides elasid inimesed sees ja mõned trullid olid külastamiseks avatud. Käisin ka ühes trullis sees. No kunagi võis see olla luksuslik elamu aga tänapäeval on ikka pigem koopa mõõtu.

Turiste oli seal palju, samuti kohvikuid, poode, turgu jms. Selline lõbus lugu juhtus, et ühel tänaval mängis mees akordioniga kohalikke rahvaviise ja I hakkas tema juures tantsima. Tõenäoliselt tuli see kuidagi sellest muusikast, et tema tants meenutas kangesti tarantellat ehk siis kohalikku rahvatantsu ja inimesed tulid meilt küsima, kas meie laps tantsib tarantellat 😀 Me ei hakanud neile pettumust valmistama ja eitama…

Kuigi paljud kohvikud, poed jms. on väga turistikad, siis soovitan seda linnakest ikkagi külastada.

Advertisements

Taranto – Itaalia räpaseim linn

Kuna meie ööbimine oli Taranto lähedal Leporano külakeses, siis tahtsime Taranto linnas ka väikese tiiru teha. Seda enam, et lugesime selle linna ajaloo kohta, kui võimas sadamalinn see on olnud.

IMAG2342

Vanalinn asus saarekesel. Saime õnneks hea parkimiskoha saarele mineva silla lähedusse. Terve päev parkimist maksis 2 eurot.

Esimesed 100 meetrit tundus Taranto vanalinn päris huvitav ja meeldiv. Vägevad antiiksed sambad näitasid iidset elupaika…Edasi läks aina räpasemaks ja haisvamaks. Seal oli küll kirikuid ja muid vaatamisväärsusi aga need kadusid selle mustuse sisse ära. Käisime vapralt saarekese lõpuni, keerasime siis mere äärde ja jalutasime tagasi sillani. Mõnel tänaval oli ikka kohutav kusehais. Eriti tundlik oli minu nina…Tahtsime sealt jubedast kohast põgeneda.

Kuigi alguses oli plaan ka auto juures olevasse parki minna, siis tegelikult oli meil mõõt täis ja ei uskunud, et seal on kuidagi puhtam ja julgeks lapsi mängima lasta. Kuigi tagasiteel nägime ka Taranto äritänavat, mis oli lai ja avar ning mis peamine, tundus puhas, siis me ikkagi ei läinud sinna.

DSC03925

Võtsime suuna majutuse poole, et vahepeal teha põige randa. Tundub, et rannad on parim osa Apuuliast ja nii panime iga päev sellele rõhku, käies erinevates lidodes.

Mõnes mõttes oli hea ka sellist linna näha, siis ei teki illusiooni, et kõik on huvitavad ja külastamist väärivad kohad. Fun fact on see, et O luges Taranto kohta eelneval õhtul tutvustust, et on olnud võimas sadamalinn jne. aga üks sõna jäi arusaamatuks ja kui ta selle järgmisel päeval pärast meie külastust ära tõlkis, saime teada, et see on üks räpaseim linn Itaalias 😛

Leporano majutus ja bella figura Itaalia moodi

Barist sõitsime edasi kontsa teisele poolele ehk Leporanosse. Seal ootas meid korter eramajas koos aiaga. Tee peale olime planeerinud paari linna külastuse aga paraku esimesse ei saanud me sisse, sest seal olid mingid pidustused ja teise otsustasime edasi lükata, sest tundus, et vahemaad olid väikesed ja lastel oleks lõunauni jäänud väga kesiseks. Esimese ujumise saime siiski kirja ja oi kui mõnus oli selges ja soojas veel sulistada-mulistada. Meie teele jäi rand, mis oli kivine ja paksult rahvast täis.

DSC03878

Majutus oli meil suurepärane ja hind veel parem, need on hooaja välise puhkamise rõõmud. Hooaeg polnud veel muidugi septembri keskpaigas täiesti läbi aga enamasti siiski. Igal pool oli näha märke sellest, et kohe pakitakse kõik kokku ja minnakse talveunne 🙂

IMAG2328
Vastu võttis meid majaperenaine Dolores, kes andis meie käsutusse suure korteri teisel korrusel.

Vastuvõtt oli muidugi soe, pakuti jooki ja lastele tehti mingi titerattaga sõitu. Sellel tuli ratas poole sõidu pealt ära aga sellist asja me nägime siin igal pool, pealt on ilus aga tegelikult seisab vaevalt koos. Mõtlesin siis, et see ongi see itaallaste bella figura, kus kõige tähtsam on mulje jätmine. Seda kohtasime ka hiljem oma reisi jooksul.

Siin kandis on majad ilusad ja aiad korras. Aga kaks sammu mööda tänavat minnes on ikka koledal kombel prügi maha visatud. Prügi sorteerimine küll näiliselt toimub aga tegelikult on erinevat värvi konteinerid ikka suvalist prügi täis. Sellest oli täitsa kahju, et väljapool enda kodu ja aeda ei huvita heakord kedagi.

DSC03905

Väike kõrvalepõige keele osas – koolis õppisin 2 aastat itaalia keelt ja aru saan ma täitsa kenasti. Paraku õppisin ma hiljem hispaania keelt ja kui ma räägin, siis tuleb kogu aeg hispaania keel. Eks need keeled on muidugi sarnased aga endal on veidi imelik sellist itaalia-hispaania pudikeelt rääkida:) Samas mõned inimesed olen kuidagi ära petnud. Näiteks tuli Dolores mulle ükspäev ütlema, et kuule, sa räägid ju itaalia keelt ja oli isegi pettunud, kui ma ütlesin, et hispaania keel tuleb mul paremini välja. Üldiselt võib öelda, et väga peale itaalia keele midagi rääkida ei tahetud, nii võiks sinna kanti minnes vähemalt olulisemad sõnad ja väljendid ära õppida.

Kui lõuna ajal tegime ujumise Aadria meres, siis õhtul läksime suuremasse koduranda Joonia mere ääres. Mõlemad mered olid mõnusad 🙂

IMAG2332

Õhtul sõitsime Leporano keskusse ja turnisime mänguväljakul, et aega parajaks teha ja oma pizza kätte saada. Nimelt ei anna keegi seal sulle õhtusööki enne kella seitset, mõnes kohas võib ka kella kuuest midagi juba saada aga enamasti siiski seitsme-kaheksa paiku on lootust midagi hamba alla saada. Pizzameister oli muidugi vaatamisväärsus omaette, selline stiilne itaalia vanahärra. Kui ahi oli kuum, käis pizzategu juba kiiresti.

IMAG2337

Bari

Saabusime lennukiga Bari lennujaama kell 15.00. Vastu võttis soe õhk, väike lennujaam ja autorendi kassade ees looklevad järjekorrad. Selleks, et sinna autorendi sabasse pääseda olime üle tunni aja oma kohvrite ootel. Alguses ei saanud mingit infot, et miks pagas ei tule aga siis ilmus ekraanile kiri, et teostavad lisakontrolli, mis võtab aega. Lapsed läksid seal suht hulluks oma jooksmiste ja lollitamistega. Nad olid niigi mitu tundi lennukis kinni olnud.

DSC03868

Vankrid toodi ülejäänud pagasist eraldi saali teise otsa. Vähemalt oli põhjust edasi-tagasi jalutada 🙂 Märkasin ühel hetkel, et üks itaalia naine paarikuuse lapsega sai kätte oma lapsevankri ja üritas seda hakata kangelaslikult transpordikotist välja sikutama. Läksime I-ga oma abi pakkuma ja ta kohe rõõmsalt kasutas seda võimalust. Ega ta ühe käega ei oleks seda kuidagi kokku saanud, sest vanker tõrkus ka veidi vastu kokkupanemisel. Laps oli täitsa rahul meiega ja nunnu oli ta ka:) Seal kõrval lookles pikk wc järjekord, kus oli igas eas naisi aga keegi ei pakkunud oma abi. Sellega võibolla ongi nii, et kui sul pole veel väikseid lapsi või on nad juba suureks kasvanud, siis sa ei tea või ei mäleta enam, et vahel kuluks üks abikäsi ikka väga ära.

Järgmine saba, mis meid ootas, oli autorendi oma. See oli tüütu, uskumatu ja lõbus korraga. Näiteks olid meie ees kaks meest. Nad olid oma rendiauto paberid korda ajanud aga siis nad hakkasid teenindajalt uurima, et kuhu üldse võiks sõita. See tõmbas teenindajal kohe sellised tuurid ülesse, et ta muudkui seletas, kuhu ta ise nädalavahetuseti sõidab ja mida soovitab. Ühesõnaga, meie jaoks oli selline 10 minutit niisama lobisemist imelik, sest veidi eemal oli ju päriselt selline turistidele mõeldud box, kust päriselt infot sai ja seda koos kaartidega. Kui meie ees seisnud eesti mees oma võtmed kätte sai, siis ta ütles meile, et neil on broneeritud autodest puudus ja annavad täitsa suvaliselt. Nii läks meil ka, anti see, mis oli anda. Kuna meie saime päris hea auto Renault Kadjari, siis olime rahul, mahtusime ära koos pagasi ja vankriga. Kõigil nii hästi ei läinud.

DSC03872

Lennujaamast sõitsime otse majutusse, mis asus eramajas kuskil Bari äärelinnas. Vaatasin seda broneerides, et oleks mõnusalt ruumi ja söögitegemise võimalus. Sinna sõites ei jätnud Bari erilist muljet, teeäärtes oli prügi päris palju ja see oli kole. Majutus oli ühelt poolt mõnus aga teiselt poolt asus see poolenisti keldrikorrusel ja oli suhteliselt pime. Kauemaks, kui üheks ööks ei oleks tahtnud sinna jääda. Teine asi oli see, et majas oli mitu koera ja kuna itaallased lõpetavad kesköö paiku või hiljem oma õhtusööki, siis vastavalt ärkasin veel öösel ühe ajal selle peale, et näe kutsuke on meie akna alla haukuma tulnud, sest ega koerad ka peremeestest varem magama ei saanud minna.

DSC03840

Hommikul olime varakult üleval, sest olime alles Eesti ajaga harjunud. Kõigepealt otsustasime ära vaadata ja kosutava jalutuskäigu teha Bari vanalinnas, sest hiljem reisi jooksul poleks sinna sattunud ja ei tahtnud päris nii ka, et oleks juskui Baris käinud aga pole Barit näinud…

Bari vanalinn meeldis mulle küll, seal elu kees. Meil oleks Tallinna vanalinnas üpris mõeldamatu, et inimesed elavad kõikjal sees ja tuulutavad laupäeva hommikul oma majapidamist ning kraamivad kitsaid tänavaid. Pitskardinad lehvisid uste ees ja kohe selle taga oli köök või elutuba. Tänavast eraldas seda vaid üks samm. Aga tundus, et kohalikud olid sellega harjunud ja ei lasknud ennast ka turistidest segada.

DSC03854

Võtsime ka kohe ühed mõnusad itaalia jäätised 🙂

Teekond Apuuliasse – “Riia, mu arm”

Kui vastata küsimusele, miks me just Apuuliasse puhkama läksime, siis tuleb kohe kaugemalt pihta hakata. Kunagi vaatas O, et Barisse on soodsad piletid, uurisime siis ka muid variante ja sel korral tulid Sardiiniasse soodsad pakkumised, nii sai see valitud. Lõuna-Itaalia jäi kuhugi tahaplaanile, et võibolla kunagi. Kuni ma nägin filmi, mis oli seal kandis filmitud, tegelased seiklesid Alberobellos trullide vahel jms. Mul tekkis huvi selle kandi vastu. Rääkisime kodus sellest paaril korral. Ja siis ma kaitsesin ära magistritöö ning sain oma kaasa poolt üllatuskingituse ehk siis piletid neljale Barisse. Nii oli see asi otsustatud, Itaalia, siit me tuleme!

IMAG2397

 

Esimene sihtkoht oli Riia, sest tegemist oli otselennuga Riia-Bari. Hakkasime autoga lõuna paiku sõitma ja esimesed tunnid olid täitsa rahulikud, sest olime rihtinud sõidu H lõunaune ajale. Lätti jõudes pidime ühes tanklas tegema kohukese ja jalasirutuse pausi, pärast mida läks juba sõit Riiani kiiresti. Riias muidugi oli selleks ajaks kena tipptund tuure kogunud, tegime ise ka google mapsi soovitusi järgides mõned valed valikud aga kuidagi me sealt kesklinna kandist läbi voolasime.

Riias sattusime agulisse, mis oli huvitav kogemus. Ma arvan, et kalamaja võis 10 aastat tagasi selline olla. Räämas majad, kohati kruusatee, veidi kahtlane kontingent kõrvuti noorte peredega. Nostalgia tuli peale, peas hakkas Vennaskond mängima.

Hotell, kus me ööbisime, asus nö aguli ääres, sellest huvitavast piirkonnast läbi jalutades jõudsime suuremale tänavale. Seda ääristasid söögikohad ja poed nagu Maxima ja Rimi. Hotell oli rahulikus ümbruses ja hiigelsuurte vooditega. Muidugi oli boonuseks vastuvõtus elutsev koer, kes oli laste suur lemmik ja nendega sõbralikult suhtles.

DSC03823

Õhtul käisime pizzat söömas, söögikoht oli mängunurgaga ja menüü korralik. Mõningad puudused ilmnesid siis, kui toit lauda toodi. Selgus, et inglise keele oskus oli teenindajat alt vedanud ja päris seda pizzat ma ei saanud, mida olin tellinud. Teenindaja pakkus hinnaalandust. Kuna me olime sööki juba oodanud,  ei tahtnud seda veelkord teha, seda enam, et pidime enne pimedat veel mänguväljakult läbi jõudma. Olin pakutud variandiga nõus, kuigi sööma hakates selgus, et sinna oli pandud mingit tugevamaitselist bbq kastet, mis kogu pizza ära rikkus.

Laseme lastel maailma avastada…

IMAG2124

Käisin paari nädala eest lastega mänguväljakul. Sinna tuli ka üks vanaema oma lapselapsega, tundus umbes 4-aastane ja seetõttu läks I kohe tüdruku juurde, et tutvust sobitada. Nad klappisid päris hästi ja jooksid ringi ning hakkasid kohe mingeid mänge välja mõtlema. Vanaema oli alguses 10 minutit vaikselt, siis rääkis telefoniga ja kui kõne läbi sai, oli näha, et tal hakkas igav. Tõenäoliselt ketras ta peas kõiki tegemata toimetusi ja mida ta võiks teha siis kui ta ei peaks olema mänguväljakul. Selle peale hakkas ta oma lapselast suunama, et too teeks seda ja mängiks … Ühesõnaga lapsel oli tegevust küll aga vanaema tundis, et peab kuidagi juhendama, sest muidu lapselaps ei tee kõike nii nagu talle tundub, et on õige. Nojah, ega tal närv kaua vastu ei pidanud, varsti vedas oma lapselapse kodu poole minema.

See pani mind mõtlema sellele, kuidas ma isegi olen ennast korrale kutsunud, et ma ei pea oma lastele koguaeg ette ütlema, mida nad tegema peavad. Ma olen seda õppinud – lasen neil ise mingeid asju teha ja ei kontrolli liialt. Muidugi tuleb vaadata, et oleks turvaline ja ohutu aga jah, ma ütlen endale küll mõnikord, et ära sega vahele, kui laps mingi mängu leiutab vms. Muidugi on koos tehes ka tore aga peab jätma lapsele avastamise ruumi.

Lugedes kriitikat Eveliisi blogist, kuidas lapsevanemad teevad laste eest kodutöid ära, tuli kohe see seik meelde. Täiskasvanud tahaksid kangesti kontollida ja juhendada, mingi piirini see ongi ok. Aga tuleks õppida kontrolli-kolli endas vabaks laskma. Kus see piir on, see on muidugi teine küsimus, peen tunnetamine, sest lapsed ja vanemad on ju erinevad. Ja tegelikult on hea, kui keegi sellele tähelepanu juhib, mõnikord ollakse oma mulli sees ja ei panda tähele, et midagi on valesti. Samas peab olema ka vanemal teatud avatus kriitika suhtes, olen ise kogenud, et mõni lihtsalt ei talu seda ja ei võta seda selliselt, et see tema kohta käiks.

Käisime lastega tarkuse matkal

DSC_0053

Võtsime plaani 1. septembril teha lastega väikese matka. Kuna O. oli uurinud Kaisma järve ääres olevat matkarada ja tunnistanud sobivaks, siis võtsimegi laupäeva hommikul suuna sinna poole. Kuigi mõtlesime kõhukotiga läbi ajada, siis panin igaks juhuks ikka vankri autosse (olgu öeldud, et kõhukott jäi meist kenasti valmis panduna koju diivanile). Õnneks, sest rada oli vankriga täiesti läbitav ja oli ikka kordades kergem, kui vahepeal sai lapsi kordamööda ja isegi korraga vankrisse panna (Tegime matkal väikese DIY projekti ühesest kärust kaheseks :D).

DSC_0008

Jätsime auto esimesse parklasse, mis järve ääres oli ja hakkasime minema. Alguses ei osanud midagi arvata, isegi ühtegi silti ei hakanud silma aga siis sattusime viitadega posti juurde ja tuli kohe tugevam tunne, et läheme täitsa õiget teed mööda.

Pärast viidapostist möödumist sattusime mänguväljakule, mis oli suureks üllatuseks. Ma pole just paljusid matkaradasid kohanud, kus oleks ka mingisugune lasteala eraldi olnud. Olime sellest vaimustunud, hoolimata sellest, et kõik pisut räämas ja kulunud oli.

Edasi minnes läksime mööda järve ääres asuvast puhkemajast ja siis algaski laudtee. Laudtee oli väga heas korras, lausa lust oli käia. Lapsed olid tublid ja käisid ka oma jala peal päris pikalt. H. muidugi pigem jooksis 🙂 Laudtee pluss oli veel see, et ega lapsed omapead teelt kõrvale ei kaldunud, kõndisid ilusti mööda rada.

Meie matk kulges siis vaatetornini ja tagasi, mis on kirjade järgi 1,8 km (sellest 1,5 km laudteed, kokku käisime üle 3 km, kuigi peab ütlema, et tundus ikka pikem maa… aga muidu on võimalik teha ka ring ümber Kaisma järve. Alguses mõtlesime, et see oleks ju ka tehtav aga tegelikult kadus aeg märkamatult ja lastel hakkas une- ja söögiaeg peale tulema. Nüüd meil jäi nägemata, milline rada sealt edasi läheb ja kuidas on selle läbitavusega, eks jääb järgmiseks korraks siis avastamiseks.

DSC_0058

Pildil on I. tarkust ammutamas ehk siis tarkus tuli peamiselt infotahvlitelt, mille pealkirju I. innukalt ette luges. Vaatetorni juures oli palju jõhvikaid ja üliküpseid mustikaid, neid me nosisime kohe hea isuga. Tagasitee matka alguspunkti kulges vähem ringi vaadates ja rohkem kõndimisele rõhku pannes, sest kõht hakkas tõesti tunda andma ja ootamas oli toidukorv hea ja paremaga.

Matk oli väga paraja pikkusega ja kokku olime seal u. 3 tundi, mis väikeste lastega oli väga paras. Väga mõnus leid oli igatahes Kaisma matkarada. Kui on soovitusi, siis võiks jagada, millised matkarajad on väikeste lastega hea ette võtta.

 

 

 

Nukuteatri maagia

I armastab väga teatrit. Olen püüdnud talle otsida sobilikke teatrietendusi, mida vaadata ja alati on ta teatrist lihtsalt üleni võlutud olnud. Esimene etendus, kus me temaga käisime oli 2 aastat tagasi Viljadi Hansapäevadel toimunud beebidele ja väikelastele mõteldud tükk, I oli siis 2-aastane. Nime ma ei mäleta aga kõik said reas laval istuda ja vahepeal sai ka kaasa lüüa, kastanimune korjates vms. Igatahes oli see lahe esmakokkupuude teatriga. Peale seda oleme veel Tallinnas Nukuteatris käinud ja eelmisel aastal, kui olid tasuta lastepäevad üle Eesti, siis istus I issiga esireas ja vaatas ära lasteetenduse Raplas ja Märjamaal. Seal juhtus veel selline naljakas asi, et Raplas hakkas vihma sadama aga kuna nemad istusid vihmavarju all, siis ei pannud tähele, et ülejäänud publik jalga lasi. Nad märkasid alles siis seda, kui laval hakati otsi äkitselt kokku tõmbama.

gustavson_julgepyks-300x200

Harry Gustavsoni nukuteateri etendusest “Jänes Julgepüks”, mida käisime Viljandis vaatamas. Pildi leidsin internetist.

Nüüd käisime taas Viljandis nukuteatris, avastasin täitsa juhuslikult, et seal on etendused. Täitsa suvaline suvine pühapäev oli, ilma oli kehv ja kohale ei olnud just palju vaatajaid tulnud. Kümmekond vast oli. Teater oli armas, selline mida hea meelega lapsega vaatama minna. Ma tean, et neil on vahel lasteaias käinud veidi kahtlased etendused külas ja sellise otsa ei tahaks ise koperdada. I jäi muidugi väga rahule, H ka, kuigi poole etenduse pealt meeldis talle pigem lava taha piiluda. Pärast sai nukkudega mängida, see on alati nii tore.

Mulle tundub, et lastele ei ole kuigi keeruline etendust teha, peab ainult tahtmist olema. Kui tahtmist ei ole, siis see paistab kohe välja ja siis on tunne, et tehakse asja lihtsalt inertsist. Ja ega siis pole ka tore vaadata.

Viljandi oli ise ka muidugi tore, hoolimata tuulisest ja jahedast ilmast. Lähen sinna alati hea meelega, seal on selline armas romantika hõng tänavatel. Käisime Rohelise Maja kohvikus ja saime isegi laua, seal on alati nii rahvast täis. Toit oli hea ja kohv veel parem 🙂

Vuosaari

Mõned filmid jäävad kuidagi eriti meelde ja südamesse. Mul on nii Aku Luohimies`i filmi Vuosaarega. Seal filmis on tabatud mingit peaaegu seletamatut meeleolu või siis läbi erinevate liinide kaudu on kirjeldatud midagi, mis minu jaoks on omane üheksakümnendate aastate Eestile. Mingi äng, teadmatus, mis tulevik toob. Tahtmine on midagi teha aga senised süsteemid enam ei tööta ja peab avastama katse-eksituse meetodil, kuidas võiks edasi minna. Ja filmi lõpus teatud vabanemine ja enese üle naermine.

Nägin seda filmi esimest korda Tartu Armastusfilmide festivalil Tartuff, see võiski olla esilinastus või siis esitleti seda samal päeval veel mujal. Igatahes oli see täiesti uus film sel hetkel ja kuidagi väga sobis keset ööd Tartu raekoja platsile, kuhu oli tehtud välikino selleks õhtuks.

Mõnikord, kui mul on nostalgiline meeleolu, siis mulle meeldib kuulata Vuosaari filmimuusikat, eriti pealaulu: Laura Närhi – Hetken tie on kevyt. Väga hea laul aga tuju peab kuulamiseks õige olema. Tekkis kohe tahtmine jälle Tartuffile sattuda 🙂

 

Vahepala Bad Mergentheimi loomapargis

DSC00584

Schwazwaldist Würzburgi sõites jäi meile tee peale Bad Mergentheimi loomapark, mis oli parajaks kohaks, et lastega väike jalasirutuspaus pikal autosõidul  teha. Loomapark ületas kõik ootused, see oli suur ja tundus, et kõikidel loomadel oli seal hea elada. Hiiglaslik maa-ala ja huvitavad kraavide-müüride lahendused tegid loomadele seal elamise kindlasti  mõnusamaks. Kohe loomapargi alguses sai ka kitsekesi peost toita, selleks müüdi spetsiaalset sööta väikestes pakkides, mida võis anda.

Omaette vaatamisväärsus ja laste suur lemmik oli sealne mänguväljak, mis oli küll üks uhkematest, mida oleme näinud. Kogu selle uhkuse juures oli ta kuidagi mõnusalt maalähedastest materjalidest ja ajaloohõnguline oma vahvate teematubadega. Mängulinnakus olid pood, apteek, kool jne. aga sai ka niisama turnida, kuskilt läbi pugeda ja liugu lasta.

See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, siis kui lapsed on suuremad. Mänguväljak oli ametlikult 4-99 aastastele 🙂 H ronis ka seal hoolega aga tal pidi koguaeg käest kinni hoidma või siis lihtsalt kõrval seisma. Ka loomapargis jäid paljud asukad vaatamata, kuna jõudsime sinna suhteliselt hilja.