Lastematk Mallorcal

IMAG3662

Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.

Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid  ümberringi on mäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses.  Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga. 

DSC_0170
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu

Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võib näha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.

DSC_0213
Kive on alati mõnus vette loopida

Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid.  Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.

IMAG3669
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal

Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.

DSC_0247
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu

Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀

IMAG3673
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”

Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.

IMAG3681
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂

Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem  maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.

IMAG3689
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal

Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis  mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti. 

Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.

 

Advertisements

Meie Mallorca

IMAG3905

Olime juba päris kaua veeretanud mõtet, et võiks Mallorcale puhkama minna aga hea hinnaga pileteid ei sattunud kuidagi me teele. Ega meil sinna kiiret ka polnud. Sel aastal siis leidsime sobivad lennud meeldiva hinnaga ja nii me selle Mallorca plaani võtsime.

IMAG3783
Meie kodurand Mallorcal, Alcudia laht

Kuna meid oli saarele minemas päris mitu – kokku üheksa hinge, siis otsisime põhjalikult mõnusat majutust ja lõpuks leidsime villa, mis sobis meile täiuslikult. Asus Port d’Alcudia lõunaosas, suhteliselt mere ääres (u. 400 m jalutada), oli oma aiaga, värav käis lukku, autot sai hoovi parkida ja majas oli palju ruumi (tube oli vist tõesti 6).

IMAG3711
Meie villa, rendiauto ja kaksikute käru, mille samuti saarelt laenutasime.

Majutuse broneerimine kõige libedamalt ei läinud, küll ajasid nad majutuse kinnitust saates kuupäevad ja inimeste arvu sassi, küll saatsid sama asja mitu korda, aga midagi väga hullu ka polnud. Üllatusena tuli aga kohale jõudes tasuda turismimaks, mida ühed vanemad inimesed meilt sularahas sisse nõudma saabusid. Tundus, et nad on selle maja hooldajad või lausa omanikud, igatahes käisid nad seal ka vahepeal kastmas ja tormi eel päikesevarjusid kokku panemas, enamasti nii, et meie neid ei näinud. Nojah, googeldades sain küll teada, et selline turismimaks tõesti seal on ja isegi mingi kalkulaator on selleks, et seda välja arvutada (suurus oleneb siis sellest, mis tüüpi majutuses sa peatud), aga kuskil majutuse infos seda kirjas polnud. Ja ma olen üpris kindel, et päris see summa, mis me maksime, õigesse kassasse ei jõudnud.

IMAG3781
Paradiisiaed. Väikest paati sai aias kasutada lastebasseinina.

Parim osa majutuses oli aed, kus lapsed said lõputult veega sulistada (hulk erinevaid kraane, dušše, voolikuid!), niisama mängida, paljalt ringi joosta ja jäätist süüa. Ei puudunud ka mängumaja koos hunniku mänguasjadega, mõnus istumisnurk pehme aiamööbliga, lauad- toolid ja kõik mis vaja õdusaks õuesolemiseks. Istusime aias mõnel õhtul niisama või tegime grilli, päeval aga muidu chilli. Ent hilisematel õhtutundidel meeldis meile  rohkem kohaliku Mallorca veini elik väikese sangriaga maja ees verandal aega veeta, sest sealt nägi tänavale, kus inimesed liikusid ja oma õhtuseid asju ajasid ning naabrid – ehedad hispaanlased – võtsid meie meelelahutuseks oma verandal aeg-ajalt temperamentse viisijupi üles 🙂

DSC_0040
Niisama nunnukas aias. Foto:Helen Tammepuu

Meie seltskonnas olnud kolme lasteaiaealise lapse jaoks leidus muidugi ka väljaspool koduaeda lisaks mererannale rohkelt lõbustusi, neist kõige uhkem oli lähedalasuv batuudipark.  Väiksemaid mängualasid erinevate turnikate, mängumasinate ja batuutidega leidus kuurordis tihedasti. Ka poisid – kaheaastane H ja kolmeaastane R said oma esimesed traksidega hüppamise kogemused, rõõmu jagus taevani 🙂

IMG_20190906_173452
Batuudipargis oli ka bassein väikse mootorpaadiga

Ilm sel puhkusereisil oli vahelduv ehk siis saime nii palavat päikest kui ka vihma, pilvi ja tuult. Vali äikesetorm näiteks segas meie Palma Aquariumi külastamist, sest pidime seal pikse eest siseruumidesse põgenema ega saanudki õueala basseinide vee-elukaid kaeda.  Muidu polnud sellest lugugi, et päike koguaeg ei paistnud. Tundus isegi mõnus, kui pilved taevas olid, sest siis ei olnud ohtu end päikese käes ära kõrvetada. Sooja oli ikka piisavalt ehk päeval ca 25 kraadi. Tuul tegi aga merele uhkeid laineid.

DSC_0109
Foto: Helen Tammepuu

Eredamad hetkel reisil olid:

  • matk lastega Cuberi tehisjärve ümber (4 km)
  • pärismatk Betlemi kloostri juurde (6 km)
  • pealinn Palma de Mallorca
  • imeline aiake Jardines de Alfabia
  • pererattaga väljasõit Port Alcudia promenaadile
  • soojas meres suplemine ja lainete püüdmine
  • romantiline ujumine õhtuses Formentori rannas
  • matk Cala Varquesi randa (5 km, ainult O ja I)

Nendest tulevad ka eraldi postitused.

Meeletu koogitamine mõjub kaalule hästi!

Seoses sellega, et me saime oma rõdu suve teises pooles jälle “töökorda” ehk siis mina tegin kohvilaua ja mees tegi palgist pingi, hakkas pihta üks suur koogitegu ja kohvitamine. Võiks ju arvata, et hmm.. kas neid lisakilosid pole juba piisavalt aga noh “nali” on selles, et need uhked koogid on enamasti ilma suhkruta ja tegelikult just väga figuurisõbralikud. Olen inspiratsiooni kogunud Fitlapi retseptidest ja mõnikord ise mõne muudatuse teinud.

Visuaalsel poolel on söömise juures väga oluline roll. Kui ma peaksin sööma samu toiduaineid pärastlõunase kohvi juurde aga mitte koogiks või muffiniks vormistatuna, oleks kohe midagi puudu. Näiteks, et kooki pole ju saanud. Aga kui sööd kooki, isegi, kui see pole traditsiooniline kook vaid koosneb vaid “headest ja kasulikest” ainetest, siis on tunne kohe rõõmsam.

IMAG3385.jpg

Kuna nüüd on koogiteol vahe sisse tulnud, panen endale meeldetuletuseks ja inspiratsiooniks mõned pildid siia. Ja see kohviku mängimine Irmaga oli ikka väga vahva.

Ja kui lapsed magama olid läinud, siis katsime sellise laua ja nautisime sumedat suveõhtut.

IMAG3479

Juba nende mõnusate kohvitamiste ja koogitamiste pärast tasub järgmist suve oodata 🙂

DIY – kartulikastist sai kohvilaud ja palgist pink

Sellest ajast, kui me rõdu valmis saime ehk siis ligi 10 aastat tagasi, on see meil suveti ikka au sees olnud. Vapustavalt mõnus on einestada ja kohvitada toast välja astudes ja seda vähest sooja suveaega nautides. Kui meil varem oli suur tavalise köögilaua mõõtu laud rõdul, siis laste jaoks oli see liiga kõrge ja toole ma rõdule eriti ei taha, sest siis saavad lapsed neid ka rõdu äärde vedada ja otsas turnida ning see ei lähe mitte. Nii tuligi mõte, et üks mõnusalt raske palk oma metsast oleks paslik pingiks ning ma ei tea, kust see mõte täpselt tuli aga teadsin, et vanaaegne valgeks värvitud kartulikast on täpselt õige rõdule kohvilauaks.

DSC_0089

Aga kust leida sellist kartulikasti nagu me kooli esimestel nädalatel kartulivagude vahel vedasime? Mina sain küll vist ühe korra kooliga kartuleid korjata aga maal vanavanemate juures sai ikka kartulipõllul rügatud 🙂

Kurtsin muret oma emale, et ehk tema teab kellel võiks midagi sellist leiduda. Ja tõepoolest olid naabrid talle just eelmisel nädalal pakkunud, et kas kartulikaste pole vaja. Uskumatu õnn minu jaoks, läksime naabrite poole ja voila! oligi olemas.

See on siis “enne” pilt

Kast oli muidugi aus, kogu oma kultuurikihiga, mis aastate jooksul kogunenud. Vedasin koju ja hakkasin kõigepealt lapiga pihta, siis liivapaberiga, jälle lapiga, harjaga ja lõpuks värviga. Juba esimese värvikihi järel sain aru, et see on täpselt see, mida ma tahtsin.

IMAG3384.jpg
See on “pärast” pilt

Laud läks kohe käiku ja peale hakkas lõputu kodukohvik 🙂 Pingi valmimine võttis veel nädalakese aega aga valmis sai seegi.

DSC_0092

Isetegemise rõõm on muidugi alati mõnusat elevust tekitav aga mulle meeldib just see, et sa saad täpselt sellise asja, mida tahtsid ja pealegi sellise, mida teistel pole.

 

Lahkuminekutest ja ponidest

Eelmisel nädalal oli mitu uudist selle kohta, et mõned tuntud paarid on lahku läinud. Iseenesest ju ei midagi erilist, kui nii, mis siis ikka. Mind aga häiris üks asi. Nimelt see, kuidas muudkui korrutati, et kõik on hästi ja kõik on sõbrad. Jaa, see on küll tore, et kõik sõbralikult ka pärast lahutust läbi saavad aga ei ole ju kõik hästi, selle pärast ei minda ju lahku, et kõik on hästi. Võib-olla on see muidugi selline zen-hoiak, et kui seda korrutada, siis jäävad kõik ise ka uskuma, et tegelt on kõik väga lahe… Ja tegelikult üks asi häiris mind veel, nimelt on üks kõnealustest ka mu fb sõber ja alles hiljaaegu kirjutas ta ühe pildi alla oma naisest ja sellest, kuidas ta teda armastab. See oli kuidagi armas ja jäi mulle meelde. Nüüd aga mõtlen ma, kas see oli näitlemine, kas nad juba siis mõtlesid, et lähevad lahku… või mõtles ta seda tõsiselt. Ok, ma saan aru, et nende inimeste isiklik draama ei peaks mind häirima aga samas ega ju ei häirigi, pigem see, mis väljapoole paistab või lastakse paista. Ma olen üpris kindel, et kui keegi järgmisel korral avalikult oma kaasat kiidab, siis hakkan ma tema sõnades kahtlema.

Aga nüüd siis ponidest. Irma on ikka aeg-ajalt tahtnud ponidega ratsutada ja oleme selleks võimalusi otsinud. Eelmisel suvel tahtsime minna Kuusemäe Kitsetallu aga neil oli laatadel käimisega nii palju tegemist, et ei saanudki aegu klappima. Käisime siis ühes väikeses loomaaias, kus ka ratsutada saab. See oli kallis ja aega päris täis ei sõidetudki ning suhtumine oli kohutav, tundsime, et me pole sinna oodatud ja olime nende jaoks lihtsalt ühed tüütused. Ei tahaks sinna enam tagasi minna.

Sel aastal saime Kuusemäe talu pererahvaga jutule, et saame ponidega ratsutada ja läksime kohale arvates, et ehk maksimum pool tundi kulub seal. Me olime kohapeal kaks tundi ja ka siis tundus, et pidin lõpuks lapsi autosse ajama, et hakkame nüüd minema. Ühesõnaga ei saaks üks vastuvõtt olla soojem ja armsam, kui meil oli. Me saime näha ka teisi taluloomi- ja linde ning muidugi hulga ponisid. Ponisid saime ise jalutada ja paitada. See oli kõik nii tore, et lahkusime sealt parimate emotsioonidega ja tahakski juba sinna tagasi.

Väikesel ponihobul tekkis võimalus puu otsast lehti süüa ja seda ta kohe ahnesti kasutas. Unustades täiesti ära, et ta ühte tüdrukut vedama pidi 🙂 

Blogide lugemine tasuliseks?

blog-post-to-do-list

Lehitsesin eile Rootsi blogide nimekirja, lootes sealt leida mõnda mõnusat blogi, mida jälgida. Kuna ükski nimi mulle tuttav polnud, valisin sealt suvaliselt. Ühte ma tõenäoliselt hakkan tihemini külastama aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid ühest teisest blogist, mis jäi mulle silma väga heade ja kvaliteetsete fotodega ning üldse sellise mõnusa stiiliga. Aga kuna teema mind otseselt ei kõnetanud, nimelt aiapidamine ja mahedalt köögiviljade kasvatamine, panin selle esialgu kõrvale.

Täna tundus, et midagi seal blogis oli sellist, mille pärast võiks korra veel sinna piiluda. Mõtlesin, et pealiskaudne vaatamine ei anna midagi, võiks mõne postituse läbi lugeda (või pigem vaadata, sest rootsi keelt ma ei oska) ja siis otsustada, kas salvestada endale lehekülg või mitte. Paraku ei õnnestunud mul seda teha… Kuna selle blogi lugemine on tasuline! Osaliselt on ta nimetanud selle ajakirjaks ja seal saab tellida uudiskirja ning võimalik on osta ühekordne pääse ühe postituse lugemiseks või siis kallim, millega saab rohkem lugeda. Nii täpselt ma aru ei saanud, et kui osta see kallim pääse, kas siis saab kõiki asju lugeda. Olin väga üllatunud, selline lähenemine on ootamatu.

Ühelt poolt võiks öelda, et miks mitte, ajalehed toimivad täpselt samamoodi ja küsivad lugemise eest raha aga teiselt poolt ma vaatasin veidi veel seal lehel ringi ning leidsin koostöö soovijatele juhised jms. Päris tore ju: kõigepealt teed seda, mis sulle meeldib (tema siis toimetab aias ja jäädvustab seda ning kirjutab sellest), pakud reklaamikanali teenust firmadele, kes sulle meeldivad ning lõpuks küsid selle vaatamise/lugemise eest raha. Hmm, see ongi see, millele igasugu õigesti elamise õpikud vihjavad, tee seda, mida armastad ja siis tuleb raha ka sinu juurde 🙂 Peab oskama ise küsida.

Huvitav, kas Eestis on ka tulevikus midagi sellist oodata või on meil selleks liiga väike lugejaskond. Võib ka olla, et tegemist on Rootsi mõistes “staarblogijaga” või ajakirjanikuga, kes on endale nime teinud ja keda seal igal pool tuntakse. Väimus oli sellel lehel täitsa blogilik, ei oskaks küll ajakirjaks nimetada. Siia ma blogilinki ei pane, kuna mõte ei ole selles, et kõik peaksid seda uudistama minema. Lihtsalt mind jäi see asi kummitama ja tahtsin selle siia kirjutada kui näite kõrgemast pilotaažist bloginduses.

Mind tabas popikute maania

Kui muffiniretsepti vaadates tundus, et see pole päris see, mõtlesin oma suhteid popikutega taas üles soojendada. Popikud või siis Pop-Overid või ka Ahjupannkoogirullid on sellised mõnusad ampsud, mida saab teha saja erineva lisandiga ja tulemuseks on ikka maitsev amps. Meenutab muffinit aga ei ole seda. Tainasse ei lisata küpsetuspulbrit, kuigi kerkivad nad kenasti. Nende saladus seisneb selles, et muffinivorm (või ka spetsiaalne popikute vorm) kuumutatakse ja taigen hoitakse tunnike enne vormi panemist külmikus, sellise külma-kuuma kokkupõrkena kerkib tainas vupsti vormist välja. Kokku tulebki selline lõbus popik, mis võib olla mõnusaks ampsuks nii hommikul, lõunal või õhtul.

Mina kohtusin popikutega esmakordselt siis, kui olin tellinud mehelt, kui too Saksamaale läks, et ta tooks mulle Lecker ajakirja küpsetiste erinumbri. See oli juba aastal 2014 väärt lugemine ja on seda siiani. Olen ka hiljem seda ajakirja sirvinud ja pole midagi põnevat leidnud aga siia erinumbrisse on nad kokku pannud nii palju lahedaid ideid. Samal aastal tegin esimest korda popikuid. Need olid küll maitsvad aga kuna ma kasutasin muffinipabereid, siis oli tükk tööd nende välja arutamisega. Vahepeal ma ei juhtunudki neid tegema ja nüüd tuli jälle selline hoog, et prooviks taas.

Ajakirjas on antud popikute põhiretsept ja siis erinevad variandid, mida lisada. Õuna-kaneeli, karamelli-mandli ja oliivi-juustu. Eks tegelikult võib lähtuda sellest, mille järgi isu on või mis külmutuses olemas on. Mina tahtsin teha oliivide ja juustuga. Vaatasin ka Eesti lehtedelt, milliseid retsepte pakutakse ja enam-vähem kattus see ajakirjas olevaga. Leidsin, et popikute kohta olid sissekanded peamiselt 2015-2016 tehtud, võib-olla oli siis nende kõrgaeg 🙂

Retsept ka:

15 g võid, 2 muna, 250 ml piima, 130 g jahu, näpuotsaga soola. Või sulatada ja segada hulka kõik ülejäänud koostisosad. Tainas panna üheks tunniks külmikusse. Enne küpsetamist määrida vorm õliga ja kuumutada 5 minutit. Siis tainas sisse panna ja taas ahju pista. Küpsevad u. 20 minutit 220 kraadi juures.

Tainast jätkus täpselt ühe 12-se muffinivormi jaoks, pelgasin veidi, et kas pärast ikka vormist kätte saan aga sellega polnud üldse probleemi. Kuna ma ei saanud nii kaua tainast külmas hoida, kui oleks pidanud, siis sel korral nad väga kohevad ei tulnud. Aga maitselt tulid päris head, tundsin puudust ainult päikesekuivatatud tomatitest, neid peaks järgmisel korral kindlasti lisama. Ja veel tahaks katsetada magusaid popikuid, näiteks õuna-kaneeli ja siis vahetaks välja nisujahu rukkijahu vastu, vaataks kuidas nii maitseb.

Nojah siis, katsetamisteni! 😀

 

Päikesegarantiid Eestis ju pole

Gustav harjutab Pokumaal roomamist.

Ükspäev tuli meil idee, et võiks sel suvel Lõuna-Eestis puhata. No mõeldud-tehtud. Majutust otsisin nii booking.com-ist kui ka Puhka Eestis lehelt. Viimases olid igasugu ägedad majakesed ja põnevad kohad keset loodust aga neil kõigil oli üks pisike kuid väga oluline puudus, nimelt oli iga maja kõrval tiik ja ma tõesti ei tahtnud hakata mängima seda mängu, et mitme minutiga esimene laps märjaks saab. Ühesõnaga võtsin siis booking.com-ist ühe korterti keset Otepääd. Korter oli hea, kolmas korrus mitte nii hea aga saime hakkama.

Nutuseks läks asi siis, kui meie puhkus lähemale jõudis ja ilmad kehvemaks muutusid. Nojah, “päikeseganrantiid” meil siin Eestis ju pole, sellele vihjavad tavaliselt meie tuttavad Saksamaal, kui neid endale külla kutsume, et õudselt tahaks tulla aga ei raatsi oma puhkust veeta kohas, kus ei pruugi päikest olla. Tõenäoliselt on nad salaja piilunud meie ilmateadet ja sellest ära kohkunud.

Kolmest päevast kaks olime sunnitud rohkem siseruumides veetma ja igasugused Ponimaad, Cantervillad ja Maanteemuuseumid jäid mingit järgmist korda ootama. Selle eest käisime V-Spas ja sealses mängutoas, Lõunakeskuse mängutoas, Pühajärve Spas ja mängutoas – nii saimegi oma puhkuse veedetud. Niipea teist sellist reisi ette võtta ei tahaks, polnud just unistuste puhkus.

Pokumaal saime näha kõiksugu puust nikerdisi, mõnega neist sai pilli mängida või lihtsalt heli tekitada. Minu jaoks uus oli kilgipill, mis kõlas kilgilikult 🙂 Tore, et neil seal selline vanamees toimetab ja puunikerdusi teeb. Kuna me olime esimesed ja sel hetkel ainukesed külastajad, siis pühendas ta meile lausa pool tundi, et oma imenikerdusi näidata ja lastele äraarvamismänge teha.

Viimasel päeval õnneks ei sadanud ja saime teha seda, mis meil plaanis oli. Seadsime sammud või siis õigemini autonina Pokumaa poole, mis ostutus üllatavalt toredaks kohaks. No sellist tunnet küll ei tekkinud nagu Lottemaal või Iloni Imedemaal, mis on mu lemmikud lastega käimise kohad. Siiski oli seal tore, eriti meeldis mulle, et lapsed said ise endale pokusid meisterdada. Maja oli ka põnev, läbi väikese ava sai mängutuppa minna, mis oli laste jaoks kohe põnevust lisas. Kõik pildid pärinevad Pokumaal käimisest, kuna siseruumides ja vihmase ilmaga ei tule telefoniga pildistamisest midagi välja.

Aknalaual oli juba hulk valmis tehtud Pokusid, ka meie meisterdasime endale oma Pokud.

Matkarajad lisaks majale olid muidugi kutsuvad, seal olid nii vaatetorn kui ka taimerajad. Teoreetiliselt peaks need ka vankriga läbitavad olema nagu meile kassast öeldi aga tegelikult pöörasime mingil hetkel ikka tagasi, sest rada oli nii juurikaid täis ja loksutamine tüütas ära. Võib-olla oleks seal kõhukott abiks olnud, kuna vahemaad iseenesest pikad ei olnud aga seda me ei taibanud kaasa võtta.

Pilet oli ka mõistliku hinnaga, eriti vastuvõetav oli hind perekaardi omanikule. Mul on hea meel, et ma Liivi blogis selle postituse peale sattusin, kus ta perekaardist kirjutas. Tellisin endale ka talvel kaardi ja olen mitmel korral päris kenasti tänu sellele säästnud. Pokumaad julgen küll soovitada, rahulik koht keset metsa, kuhu lastega minna.

Kiiksuga lollakas lennujaamas

Käisin eile lennujaamas. Ei, mitte selleks, et kuhugi lennata või mõne lennu pealt tulla. Nagu ikka viimasel ajal, on minu roll lennuki vastas käimine. Aga minu jaoks on see tõeline pidupäev 🙂 Tavaliselt lähen ma varem kohale, et saaksin ikka ühest lennujaama otsast teise kõndida, inimesi vahtida ja kogu seda sagimist kohvi juues endasse ahmida. Peaaegu tuleb juba endale ka kerge reisiärevus sisse, kuigi ma kuhugi ei lähe. Ikkagi on tunda mingit vabadust või võimaluste assortiid, mis kaasneb lennukile minemisega.

Kui ma siis seda lennujaama saginat naudin ja ootan, et kedagi lennukile tuua/viia on küll mõnikord selline lollaka tunne, et kas nii ikka on ilus aga hei, see väike kiiks ei tee ju kellelegi halba, järelikult on kõik ok 🙂

Tallinna lennujaam on muidugi eriti armas ka, seal on vaeva nähtud, et inimesed ennast hästi tunneksid. Näiteks siin WC-s on küllaga sõbraselfisid tehtud. Lastega reisides on mulle väga meeltmööda, et seal on nii tore Lotte mängunurk ja lastevankrid. 

Muidugi on see ka koht, kus tegelikult pole eriti soovitav kohvi juua, mitte kvaliteedi või maitse pärast, vaid hinna pärast. Ma olen seal maksnud kohvi eest 4.60, mis on ka vist kõige kõrgem hind, mis ma selle joogi eest välja käinud olen.

Päris lend on mind ootamas septembris, seni käin võimalusel niisama lennukas  🙂

Kellel veel selline “lennujaamakiiks” on?

 

Lastepäev

Aasta tagasi enne Lastekaitsepäeva sirvisin Raplamaa kalendrit, tahtsin leida mõnda toredat sündmust, kuhu lastega 1. juunil minna saaks. Raplas polnud midagi, kohe üldse midagi. Rapla vallas üht-teist oli aga see polnud päris see, mis nii väikestele oleks sobinud. Läksime siis Märjamaale, kus oli kõike ja kuna toimus see mänguväljaku kõrval, siis ilusa ilmaga olid lapsed pool aega seal. Ajasime seal korraldajatega juttu ja ütlesin juba siis neile, et me peame ikka Raplas ka midagi tegema, sest kuidas see ikka nii on, et kohe midagi pole.

Mõeldud-tehtud. Sel aastal korraldame Lastepäeva ja kuna ma selline kunstilemb olen, siis muidugi on see üks teema – kunst, teater ja multika tegemine. Naiskodukaitsjad on sel päeval vabatahtlikena igal sammul aitamas. Käisime I-ga seda kohalikus raadios tutvustamas: http://rapla.tre.ee/lastekaitsepaev-raplas-kunstiopitoast-ettevotlike-laste-laadani-kuula-intervjuud/?fbclid=IwAR2La3kjLrfJCmRVxXG3-xkAww4PGLGhzxftLHennowE59E0ylc-G0id708

Lisan siia pildikesi Lastepäevast: