Endomondo lõpetab, mida nüüd siis teha?

Tahtsin küll taas blogis kirjutades rääkida oma uuest kunstniku kodulehest, mida ma olen nii kaua planeerinud teha ja lõpuks, kui asi kätte sai võetud, käis see väga kiiresti. Koduleht on siin: http://riinpallon.raplakunst.eu

Pean nüüd kohe aga tormama teise teema juurde, millega mul on palju emotsioone ja mõnusaid mälestusi 🙂

Olen Endomondo äppi kasutanud alates 2011 aasta septembrist. Kõik minu pikemad jalutamised, matkamised ja jooksmised, rääkimata igasugu võimlemistest, sekka ka kanuutamised, pinksimängud jne. on seal kirjas. Omamoodi isiklik liigutamise ajalugu. Ja nüüd kaob kõik see ajalugu ära. Info selle kohta on siin.

Nii mõnus on vaadata, kus ja mis tehtud on. Lisaks magusad meenutused, kui loed oma matkadest Saksamaal, Kanaaridel vm. Vaatad trenni juures olevat kaarti ja unistad, et kunagi taas tekiks võimalus nii ägedaid matku ette võtta.

Eks ma seda hakkasin arvama juba juulis, kui EM enam ei korrektselt töötanud. Enne seda juhtus ka vahel, et trenni lõpus oli ekraanil ainult kulunud aeg aga ei ühtegi läbitud kilomeetrit. Mul oli küll teooria, et EM tahab endale kliente, kes ostaksid tasulise paketi, mis siis ilusti töötab aga tundub, et nende probleemid olid suuremat laadi.

Kui ma oma EM trennide ajalugu vaatan, saan kohe teada, et joogas hakkasin regulaarselt käima 1 aasta pärast Irma sündi. Samal ajal tegin iga nädal paar muud trenni Youtubist leitud videote järgi, näiteks Les Mills, Cafemom, Popsugar fitness, Tanz dich fit! jm. Täiesti müstika, kuidas ma nii tubli olin, see EM ajaloo uurimine on tõeliselt motiveeriv. Ja jooga Tenerifel ookeani kaldal, ojaa, mis mõnus trenn see oli ja nii eriline päikeseloojangus ennast ühte- ja teistpidi väänata 🙂

Ma pole leidnud midagi muud samaväärset, mida kasutama hakata. Pärast pikka kaalumist tõmbasin ühe äpi telefoni ja ühe korra olen seda ka kasutanud aga see pole üldse nii hea. Olen seda ka teistelt kuulnud, et head asendust on raske leida, sest need kipuvad olema kaldu, kas jooksu, ratta või fitnessi poole aga ma tahaks just sellist, kuhu saaks igasugused liigutamised kirja panna, jooksmisest ping-pongini. Kas soovitusi on?

Mäe tippu ja tagasi

Lugesin otsa veel ühe raamatu, kus seigeldakse Indias. Võib ju tunduda, et see blogi siin hakkab vaikselt raamatublogiks muutuma 🙂 Tegelikult siiski mitte, vaatasin Goodreadsist, et olen sel aastal lugenud juba 35 raamatut (Vauu!) ja kirjutanud olen ainult paari kohta, nii et seda hirmu siis ei ole. Aga raamatuks oli seekord Triin Sinissaare “Mäe tippu ja tagasi”. Algas see raamat tagasihoidlikult, kui oli alles nö tutvustav osa ja polnud raamatusse päris sisse elanud, siis mõtlesin küll paar korda, et ei tea kas viitsin lõpuni lugeda. Andsin siiski raamatule võimaluse, sest mulle ei meeldi kergelt alla anda. Ja mingil hetkel ma tundsin, et tahan lugeda, tahan teada, mis tegelaste minevikus oli juhtunud, et nad olid just sellised, nagu nad olid. Ja muidugi tahtsin ma lõpu poole ka seda teada, mis neist saab ja kuidas kõik laheneb.

Ma ei hakanud kõiki oma pilte läbi kammima, et mägede kohta midagi leida. Panin visandivihikust ühe akvarelli, kus on kasutatud India kollast, see ju ka nagu teemakohane 🙂

Uskumatu, aga otsustasin raamatule anda Goodreadsis 5 tärni, sest see raamat üllatas mind. Ma ei arvanud ära tegelaste minevikus juhtunud asju. Pakkusin küll igasuguseid variante aga ükski ei läinud täppi. Ka lõpp oli üllatav. Mulle meeldis, et raamatu tegelased tegid rahu minevikuga ja suutsin kõike uues valguses näha. Nad ei hoidnud enam kramplikult kinni oma ettekujutusest, kuidas kõik peab olema, vaid võtsid asju nii nagu nad on, sest elu pole iial ideaalne. Selleni jõudmiseks pidid nad muidugi rännaku ette võtma.

Lõppes see raamat hästi. Eks jäi ka mõningaid lahtisi otsi aga üldjoontes loksus kõik paika. Ja ma arrmastasin seda, et lõpp oli positiivne, nii naiivne, kui see ka poleks 🙂 Oli selline kerge lootuse aimdus, sest rasked teemad võivad lootuse teinekord enda alla matta, nii et miskit ei paista, õnneks siin sedasi ei juhtunud.

Järelsõna lugedes sain teada, et see oli algselt filmistsenaariumiks kirjutatud ja alles hiljem vormus raamatuks. Aga see teadmine, et see oli filmina mõeldud, pani kaadrid mu silme ees jooksma. Mõnus.

Ümmargused südamed

Koroona-ajastu üks positiivne tagajärg oli minu jaoks see, et ma sain taas lugemishoo sisse. Kodus olemist ja rutiini oli nii palju, et teiste seiklustele raamatu vahendusel kaasa elamine oli just see, mis tegi päeva paremaks. Põnevikud, elulooraamatud, sekka kasvatusteooriat ja naistekaid – haarasin pea kõike, mis tundus huvitav ja eriti neid raamatuid, mida kiideti fb-i Lugemise väljakutse grupis.

Pilt internetist

Viimane raamat, mida lugesin, on Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” 3. osa alapealkirjaga jumala juurde. Esimene osa oli minu jaoks pool-huvitav, ega ma eriti ei mäleta, sest lugesin seda ammu aga meeles on, et mingid kordused hakkasid häirima, samas oli Kanaaridel seiklemise põnevust. Teist osa ma alustasin, kuid ei suutnud lugeda. Minu jaoks liiga hüplik tekst, sisu kadus kuhugi ära. Äkki oleks lõpus paremaks läinud aga ju siis ei kõnetanud, et oleksin edasi lugeda rühkinud. Ja see viimane kolmas oli nüüd küll ladusalt ja hästi kirjutatud. Lausa lust oli lugeda.

Natuke nagu Eesti oma “Söö, palveta, armasta”. Ja kuigi oli kohti, kus ikka imestasin, kui kirju see issanda loomaaed on, siis oli ikkagi huvitav täiesti teistsuguseid vaateid elule kaugelt piiluda. Sest Indiaga on mul täpselt see suhe, et kaugelt on tore aga ise sinna ei ihka. Natuke joogat võib teha aga mitte liiga palju. Mõni ilus värviline riidetükk võib olla aga mitte üleni sellises riietuses ja mitte sari. Mis mind Indiast eemale peletab on räpasus, kultuuriline erinevus, inimestevaheline suhtlus, haigused, liiklus, kui siia lisada veel isikliku ruumi puudumine (ma olen ikkagi põhjamaa inimene ja harjunud, et mul on privaatset ruumi nii palju, kui tahan ja siis kui tahan) ja põrgukuumus, siis ei meelita mind tõesti miski lennukile, et peaaegu maailma teise otsa lennata.

Aga teiste seiklusi meeldib mulle lugeda. Epp kirjutab sellistest teemadest, mis kõiki inimesi teatud ajahetkedel vaevavad. Kus on mu koht siin päikese all? Kuidas maailmast aru saada? Mis on minu missioon? Mis edasi? Kõik muidugi ei tunne nii suurt vajadust enesesse kaevuda või Indiasse lennata vastuste otsimiseks aga usun, et nendele küsimustele mõtlemine on täiesti loomulik elu osa.

Kui enamus raamatust oli kergelt jälgitav, siis lõpp läks veidi kompotiks kätte – usuline kõikesööja ei tundunud enam usutav aga ega teiste usku ma kritiseerima ei hakka. Minu jaoks oli kummaline see, et pidevalt kumas läbi, et otsuste tegemisel otsis autor pidevalt märki, kas ta peaks nii või teisiti tegema. Tunnen ise ka selliseid inimesi, kes nii mõtlevad ja teatud asjades võib selles olla oma maagiline moment aga mulle tundub, et sellega veeretatakse vastutus enda pealt ära, ei julgeta või ei suudeta otsustada. Kuigi ma ise olen ka vähemalt ühe otsuse täpselt nii vastu võtnud (kindlasti on neid veel aga see tuli mulle just meelde). Nimelt meeldib mulle matkamine ja päris palju aastaid ma mõtlesin, et võiks minna Santiago de Compostelasse palverännakule. Ma sain Turismimessi Hispaania letist palverännu raamatu, mille vahel olid kaardid iga marsruudi kohta ja laenutasin selle välja ühele inimesele, kes oli selle üle üliõnnelik ja kellega me suhtleme siiani. Väga tore tutvus sai sellest alguse. Kuna ma ise ikka veel kuhugi minema ei hakanud, siis laenutasin raamatutu ka teist korda välja aga sel korral ma seda enam tagasi ei saanud. See oli omamoodi irooniline, et inimene läheb palverännakule samal ajal ise veidi varastades. Ma ei tea, kuidas see kokku peaks sobima. Aga minu kätte raamat enam ei jõudnud ja mingil hetkel ma tõlgendasin seda kui märki, et ma ei pea Santiago de Compostelasse minema. Ma muidugi võin veel kunagi ümber mõelda.

Üks huvitav äratundmine oli Epu raamatus see, et ta polnud mitu aastat ehteid kandnud, sest tundus, et vanad ehted ei sobi enam. Ja mul on täpselt sama tunne. Ma võin vist kõik oma ehted ära anda va. muidugi perekonna ajaloolise taustaga ehted. Tõesti on juba paar aastat selline tunne, et üldse ei sobi vanad kaelakeed, kõrvarõngad ja käevõrud, hetkel pole ka selliseid ehteid silma hakanud, mis meeldiksid. Aktiivselt ma ei otsi ka aga kui olen vaadanud, siis pole midagi silma hakanud. Keegi seletas Epule, et see tuleb sellest, et tal on üks karma õppetund läbi saanud ja uus pole veel alanud. Hmm, jaa, võib-olla tõesti.

Kahest nädalast sai kaks kuud ja kahest kuust saab kaks aastat?

Nüüd on juba 2 kuud eriolukorras elatud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, et alguses öeldi, pidage see 2 nädalat vastu, siis on taas kõik endistviisi, saate suhelda ja liikuda. Lõpuks sai sellest 2 kuud ja tegelikult ei muutu nüüd kõik ikka endiseks tagasi. Räägitakse, et 2 aastat kulub selleks, et elu oleks enam-vähem selline nagu ta oli enne koroonakriisi.

Jah, see on veel üks postitus, mis keerleb koroonakriisi ümber. Aga mis parata, kui eriolukorral on eluolule nii suur mõju. Täna me näiteks oleksime mehega Viinis pikka nädalalõppu veetmas… Rohkem sellest ka ei viitsi kirjutada, loodetavasti on see peatselt minevik ja ei pea sellega arvestama ja sellele isegi mõtlema.

Vaatasin telekast kuidas Krister Kivi käis reisimas, lendas kõigepealt Saksamaale, sealt Hollandisse ja edasi veel Rootsi. Intervjuust temaga, kui ta viibis Göteborgi kesklinnas, jäi mind kummitama üks lause, nimelt väitis ta, et leebete kriisimeetmetega tuntuks saanud Rootsis on kuulda naeru ka tänaval. Seda pole ta ammu kuulnud ei Eestis ega ka Hollandis, kust ta just tuli.

Hakkasin mõtlema, et tal on täitsa õigus. Kodus ma ei oska seda märgata, siin on koguaeg mingi möll ning sõprade ja perega tuleb naeru ja naljatamisi telefonitsi ikka ette aga tõesti, avalikus ruumis on kõik mures 2+2 ja muu sellisega ning inimesed on pinges, naerma ja naeratama ei kipu.

Mis on viimasel ajal minu jaoks teisiti olnud, kui tavaliselt? Lastega on olnud meeletult palju tegemist, kuna tugivõrgustik (lasteaed, minu vanemad, lapsehoidja) kukkus mõneks ajaks ära. Ise olen püüdnud midagi huvitavat ka teha, näiteks osalenud vebinaridel ja joogatunnis nii, et õpetaja on samal ajal Võrumaa metsas 🙂 Raamatuid olen päris palju lugenud, sest lugedes saan teha pausi ükskõik, millise koha peal, maalimisega nii lihtne ei ole. Olen selle aja sees teinud ühe korra visandeid aga ei midagi rohkemat. Laste kõrvalt lihtsalt ei jõua keskenduda, kunst vajab rohkem aega. Järgmisel nädalal lähevad suuremad lapsed lasteaeda ehk siis hakkab olukord ka normaliseeruma.

Karamelline õunakook #isolateandbake

Kuna kõik toidud tuleb nüüd juba mitmendat nädalat kodus valmis teha, siis tekib tahtmine aeg-ajalt midagi paremat välja mõelda. Õunakooki tahtsin ma juba mitu päeva teha, lõpuks jõudsin ka tegudeni. Otsisin õunakoogi retsepte, isutas millegi erilisema järgi ja lõpuks leidsin karamellise õunakoogi, mis tundus kohe õige.

Kuna mul ei olnud piisavalt õunu, siis panin sügavkülmast mustsõstraid lisaks. Järgmisel korral jätaksin need ära, olid liiga tugeva maitsega, samas otseselt halvaks ka kooki ei teinud.

Ja siis hakkas peale see “kauplemine ja sobitamine”, sest kõiki vajaminevaid aineid mul kodus polnud. Aga sellest polnud lugu, sain koogi tehtud nii, et mina ja mu kodused jäime koogiga ülimalt rahule ja muudatused, mis ma olin sunnitud tegema, jätan ma ka edaspidi sisse.

Karamelline sisu pressis ennast pinnale.

Panen nüüd kõik kirja, et järgmisel korral enam jalgratast – khmm, vabandust, karamellist õunakooki – leiutama ei peaks 🙂

Põhi:

3 dl jahu

2 tl suhkur

sool

75 g või

1 muna

Täidis:

1,5 dl demerara suhkur

500g õunu

2 spl rummi

2 dl rõõska koort

2 muna

  1. Sulata või ja sega kõik ained tainaks kokku. Pane tainas vähemalt pooleks tunniks külmutusse seisma. Vajuta tainas vormi ja küpseta 15 minutit 220 kraadises ahjus.
  2. Samal ajal, kui tainas ahjus küpseb, saad lõigata õunad tükkideks ja panna suhkru pannile sulama. Kui suhkur on sulanud, lisa õunad ja hauta neid seal u. 10 minutit.
  3. Kui tainas on küpsenud, võta see ahjust ja tõsta pannilt ilma vedelikuta õunad koogi põhjale.
  4. Sega omavahel kokku rõõsk koor ja munad, lisa need pannil olevale sulanud suhkrule. Ära unusta tilka rummi, brändit vm kangemat lisamast. Kuumuta kergelt läbi ja vala kõik õuntele.
  5. Küpseta kogu kupatust 180 kraadi juures 40 minutit.

Uskumatult maitsev ja polnudki nii keeruline teha, kui alguses tundus. Kindlasti teen veel!

Segased ajad

Ja täiesti ootamatult on maailm muutunud ühe kiiresti leviva viiruse tõttu. Mõni aeg tagasi oleksin seda ebarealistlikuks pidanud ja arvanud, et tegemist võiks olla filmistsenaariumiga, aga võta näpust, kõik juhtub siin ja praegu. Minul on muidugi hetkel suhtelist väike elumuutus seoses eriolukorraga, ma olen ju nagunii lapsega kodus vanemapuhkusel ja tööd teen ainult nokitsemise korras (ehk siis paar tundi nädalas). Jah, see on küll suur vahe, et suuremad lapsed ei käi lasteaias ja vanemate juurde ka ei ole neid nüüd viinud.

Alles kuu aega tagasi oli täiesti normaalne sõbrannaga päev Helsingis veeta. Nüüd ei kujuta ette, millal jälle liikuda saab.

Üldiselt on olukord kergelt ahistav aga pole miskit parata, kui muu ei aita, siis peab ennast isoleerima ja muudele asjadele keskenduma. Sünnipäevaks saadud raha eest ostetud Viini lend tühistati ja raha kanti mulle tagasi, hea seegi aga ikka on kaju, et reis ära jääb. Broneeritud majutuse raha nii lihtne tagasi saada pole aga ikka proovin veidi läbirääkimisi pidada.

Lastega on täitsa kenasti läinud, mulle tundub, et nad on isegi rahulikumad, kui lasteaiast tulles, kui kõik päeva jooksul peidetud emotsioonid tahtsid valla pääseda. Enamasti käime õues hommikul ja õhtul, püüan nendega iga päev midagi meisterdada ja koos süüa teha, muud mängud/raamatud jne nagunii. Õnneks on tunda ka kevadet lähenemas, avardab väljas viibimise võimalust veelgi.

Mõnes mõttes on eriolukord huvitav ka, näiteks mingite uute nutikate lahenduste osas. Olen nüüd osalenud joogatunnis, mille üks joogaõpetaja kuskilt Võrumaa metsade vahelt ühel pühapäevaõhtul pidas. See oli nii äge. Ja kuna ta tegi seda täiesti tasuta, siis ostsin hea meelega ta raamatu, et teda toetada. Tund aega joogat võib anda nii hea tunde. Olen muidu kodus teinud youtube trennivideo saatel, aga see on ikka tuim, täitsa teine tera on otse tunnis osaleda.

Ja ükspäev õmblesin ma mehele kaitsemaski. Mulle tuli õmblusmasinaga suristades nõukogude aeg meelde, midagi ma sellest ajast ikka mäletan. Näiteks seda, et kui riideid polnud saada, siis ema õmbles. Nüüd oli täpselt samasugune tunne, et poodidest pole saada, siis tuleb ise teha. Meil on ju remont käsil ja katsu sa seina lammutada või lihvida nii, et maski ees pole.

Õhtujuttu loen ma lastele praegu raamatust “Karlsson katuselt” ja väga sobilikult on ka Väikevend isolatsioonis, sest tema õde ja vend viidi sarlakitega haiglasse. Meil muidugi Karlssonit ei ole, kes Vaasalinna Väiketonti etendaks aga tegevust jätkub meilgi hommikust õhtuni. Näiteks just märkasin, et rõduaknal on huvitav jogutinäppude maalitud muster, uskumatult kena võimalus mulle taas lapiga veidi käeringe teha 😀

Sünnipäev ja hakkame remonti tegema

Kaks aastat tagasi pidasin oma sünnipäeva Tenerifel. Jäin väga rahule päikest ja seiklusi täis päevaga. (Omg, kui pisike ja armas on Herman siin pildil:)

Ma ei tea, kas see tuleb vanusega või mis, aga mida lähemale sünnipäev jõudis, seda vähem ma seda tahtsin. Ei tahtnud, et number vahetuks ja saaksin vanemaks. Üldiselt mul pole selle vastu midagi olnud, et saan jälle aastaksese targemaks ja paremaks, kaasnegu siis see numbrivahetus.

Üldse olen ma päris paljudel kordadel oma sünnipäeval kuskil reisil olnud: mitu korda Kanaaridel, Viinis ja kohtades, mis mulle kohe meelde ei tule 😀 Mulle täitsa meeldib nii, et kingin endale erilise päeva, tehes midagi, mis mulle meeldib, antud juhul siis reisimine. Tundub kuidagi hea nii tähistada, kui et koristada/süüa teha/ koristada, kuigi külalised on ikka toredad. Suurt sünnipäeva pole ma nagunii ammu pidanud, pigem siis perega üks suurem pidamine ja sõprade/töökaaslastega väiksem.

Sel aastal oli enne sünnipäeva selline rahutus sees, et eriti ei tahtnudki pidutseda aga kui kõik juba käes oli, siis polnud viga. Täitsa mõnus oli: sai õnnitlusi ja kallistusi, lilli ja kingitusi 🙂 Kuigi sel aastal valisin ma endale kingituse ise ja selleks on minipuhkus mehega Viinis koos väikese matkaga Viini lähedal Hermannskogelil. Seda peab küll paar kuud veel ootama aga ma olen ette juba põnevil. Väikesed põgenemised argipäevast teevad elu kohe tükiks ajaks mõnusamaks, alguses on mida oodata, siis on suur seiklemine ja pärast on mida meenutada 🙂

Selline mõnus mägi matkamiseks – Hermannskogel – ja taamal paistab Viin

Lisaks sünnipäevale on hetkel aktuaalne remont. Meil on vaja kahes toas remonti teha, et saaksime teha ümberpaigutusi ehk siis minu magamistoast saab poistele oma tuba ja mina koos magamistoaga kolin nö vahetuppa. Vahetuba on selline koht, kus on palju ajaloolist tavaari ja palju raamatuid, lisaks hoiame seal laua peal sorteerimist ootavat pesu. Ühesõnaga on see tuba, kus on kõike aga samas ei ole see väga kasutuses.

Nüüd oleme seda tühjendanud pea nädal aega ja üks nädal läheb vast veel, enne kui päris tühjaks saab. Raamatud ja dokumendid, maalid ja muud tähtsad asjad on juba enam-vähem ära kolitud, järgmine etapp on mööbel välja saada.

Mul on idee, et teeks sellised seinad, kus allosas on tapeet, siis keskel liist ja üleval lihtsalt valge värv. Otsisin selle kohta pilte otsisin, aga leidsin ainult teistpidi variante.

Ma siis mõtlen just teistpidi teha, et all tapeet, vahel liist ja siis ülevalt valge (mitte puidust vaid värvitud)

Sain oma õetütrelt ka soovituse tapeedifirma osas ja jessas küll see kohutav, kui pea kõik tapeedid on nii lahedad 🙂 Olen ikka palju neid kollektsioone https://www.borastapeter.com/en lehel läbi vaadanud. Ainuke mure on, et ma tahaks hoida sinist joont magamistoas aga samas mitte liiga tumedat või liiga heledat, sellist “õiget”. Pean vist veel vaatama, kuigi mõned kindlad favoriidid juba on olemas.

“Südamering” – film armukolmnurgast ökokogukonnas

undefined

Kui nägime reklaami, et selline film on kinodesse tulemas, teadsime mehega mõlemad, et tahame vaatama minna. Minul oli huvi teada saada, mis seal Mõisamaal samal ajal toimus, kui ma käisin paari aasta eest tööalaselt nende juures. Sain ju ka tookord aru, et kõik ei ole päris nii nagu välja paistab, aga noh, kes neid teab, äkki just nii asjad seal käivad.

Film oli muidugi karm, just selles mõttes, et need inimesed on ju kõik päriselt olemas, koos oma probleemide, murede ja südamevaluga. Mängufilmi on selles mõttes kergem vaadata, et kui on jube koht, siis saad alati mõelda, et see on ju ainult näitleja ja olukord on lavastatud.

Sisust nii palju, et film on Eesti esimese ökokogukonna loomisest ja arenemisest 5 aasta jooksul. Peamine liin on Riinu, Liina ja Mareki nö armukolmnurgast. Ja see oli kindlasti üks põhjustest, miks see kõik lõhki läks.

Ma ise ei tahaks kindlasti kogukonnas elada. Mul on vaja oma privaatsust ja otsuseid tahan ka oma peaga teha. Mulle piisab, kui saan perega igapäevaseid asju arutada. Oleks pigem koormaks, kui peaks igas asjas 10 inimese arvamust kuulama ja lõputult arutama. Samuti ei jaksaks nii palju teiste muresid kuulata ja neile kaasa elada.

Kõneainet pakkus film päris palju. Saime mehega tükk aega nähtu üle arutada. Kõrvaltvaatajana (või siis filmivaatajana 🙂 ) võiks öelda, et asjaosalised ei õppinud sellest jamast suurt midagi ja rikkusid enda ning teiste elu päris korralikult. Keegi neist polnud targem, kes oleks järele andnud. Tundus, et nad olid täiesti pimestatud oma usust kogukonda. Lõpus ma enam ei saanudki aru, mida nad selle kogukonnaga saavutada tahtsid, sest oli täiesti selge, et see ei toimi.

Käisime filmi vaatamas Kosmose kinos ja oh üllatust, kui selgus, et see on selline linastus, kus režissöör ise ka kohal on. Kui film läbi sai, rääkis režissöör paar sõna ja temaga olid kaasas ka 2 kogukonna elanikku, kes seal ikka püüavad asja edasi viia. Ühelt poolt oli huvitav neid kuulata aga teiselt poolt tahtsin juba värske õhu kätte. Režissöör ütles näiteks seda, et tal on musta materjali 300 tunni jagu ja võimalik, et tuleb väiksemat sorti seriaal sellest veel, sest teemasid, millele keskenduda, on seal mitmeid.

Käisime Egiptuses päikest otsimas

RIMG2134
Hotell oli meil ilus

Ja selle päikese me leidsime ka. Mõnes mõttes on mul isegi naljakas kirjutada, et ma olen Egiptuses käinud, sest tunne on küll selline, et jah ma olen käinud Hurghadas ühes hotellis ja veidi selle ümbruses, aga päris Egiptusest ei tea ma endiselt midagi. Ainult nii palju, et igal pool paistis tühi kruusaväli, kuid kõik need ajaloolised kultuurikihid ja loetud legendid, neid ei paistnud sellisel külaskäigul küll kuskilt otsast.

Meie hotelli ees. “Vaadake nüüd kõik korraks kaamerasse” Ei, siiski mitte…

Ma poleks ise tulnud selle peale, et minna talvel Egiptusesse puhkama, miski ei tõmmanud mind sinna, aga kuna mees nii ilusti kirjeldas, kuidas see võiks just meile väikeste lastega sobida, siis olin nõus. Ja mul on hea meel, et me ära käisime ja ära nägime, milline see puhkus seal on.

Kõigepealt harjutasime kuju seljas kaamelisõitu 🙂

Päike oli muidugi mõnus, iga päev ärkad päikesega ja terve päev on ta sul saatjaks. Ei mingit rusuvat pimedust. Tuul oli küll kohati päris jahe ja iga päev polnud päris rannailm, kuid mõnusasti jalutada sai ikka. Meil oli selline hotell, mille kõrval asuvate kahe teise hotelliga oli territooriumi ristkasutus. Seega sai laiendada jalutuskäike ja oli huvitavam ka, kui ainult ühes hotellis olles.

Hommikused ampsud

Võtsime paketi “kõik hinnas” ja tõepoolest oli mugav, kui puhkuse ajal ei pidanud kokkama ega koristama. Esimesel päeval olime küll pisut kimbatuses, et mida süüa ja mida mitte, aga kiiresti kujunesid välja omad lemmikud ja söögid, mis olid nö kindla peale minekud. Paljud toidud nägid välja sellised nagu me neid teama, kuid sööma hakates selgus siiski, et need on väikese Egiptuse lisandiga. Enamasti oli selleks maitseaine, millele ma täpselt nime ei osanud anda või oli muul moel veidi omapärane.

Ja nii praadis see onu mulle igal hommikul 2 muna

Hommikuti sõime tavaliselt suures sööklas, kus oli buffeest võimalik valida soolast, magusat, puuvilja vms. valik oli suur. Lõuna ajal olime nagunii ranna piirkonnas või jalutasime spetsiaalselt rannarestosse. Seal olid valikus paar päevapakkumist, igapäevaselt sai lasta teha kebabitasku ja võtta küpsetatud bataati, lisaks magusalett, salatid ja puuviljad. Valik oli väiksem aga piisav, et iga päev hästi süüa. Rannarestos tekkis meil oma kelner, kes juba enne seda, kui me jõudsime lauda istuda, tõi meile joogid – mulle coca (sooja ilmaga on kohvi asemel just see jook mu lemmik) ja teistele mahla. See oli nii armas, et talle meelde jäi ja muidugi jätsime talle hea meelega kohe jootraha.

IMAG4300
Saialillepeenra kõrval poseerimas

Jootraha andmine oli seal üldiselt igal pool tavaks, olime enne seda lugenud ja võtsime kaasa piisavalt väikesi rahatähti. Jätsime iga päev koristajale dollari voodile ja päev enne ärasõitu tegi ta minuga juttu, et kas me homme sõidame ära ja siis teatas, et me võiks talle 25 dollarit veel jätta. Hmm, küsisin, kas seda liiga palju pole küsitud ja siis ta vastas: “Okey”. Nii palju me siiski ei jätnud, aga tundus, et ta ikka üritab küsida, äkki läheb õnneks ja jäetaksegi nii palju.

RIMG2126
Teeületus oli paras ettevõtmine (eriti lapsevankriga), sellised asjad nagu ülekäigurada ja valgusfoor on seal tundmatud

Üldiselt ikka kooriti Egiptuses igal võimalikul juhul, või siis, kui sa ei olnud piisavalt tähelepanelik. Ja kuna me siin pole harjunud sellise kauplemise ja trikitamisega, siis olime ka meie paaril korral kerge saak. Käisime hotellist väljas kaubandustänaval. Kui mees oli kaasas, siis ei tülitatud väga, aga kui korra üksi läksin, siis olid müüjad nii pealetükkivad, et pidin ruttu jalga laskma. Ostes püüdsin ikka kaubelda ja paaril korral läks hästi, aga siis korra sai üks müüja mu peale nii vihaseks, et tema tegi mulle niigi soodsad hinnad ja nüüd veel küsin alla. Kuna ma ei tea sealseid kombeid, siis väga enam ei kaubelnud, kuigi oli väga võimalik, et tegemist oli näitemänguga ja see pahaseks saamine oli osa etendusest. Mees ostis lapsele mänguasja, millele tehti soodustus 30%, see oli päris poes, mitte tänaval. Ostsime paar asja veel seal mänguasjapoest, maksime ja tulime hotelli. Vaatasime siis tšekki, oli küll ilusti allahindlusprotsent maha arvutatud aga siis jälle lambist veel suurem summa juurde lisatud. Nii et kohe kui valvsuse kaotad, tõmmatakse nahk üle kõrvade. Turist on nende jaoks kõndiv rahakott, saak …

Lebo ja chill

Hotelliga võib igati rahule jääda, sest see oli ilus, puhas, basseinid väga soojad – 28 kraadi – ja teenindus sõbralik. Väga turvaline tundus ka. Ent tuba oli jaanuarikuiste tuultega pisut jahe, mingit soojustust ega kütet ju pole. Territooriumil oli kuus majutushoonet, meie family-roomi asukoht osutus paraku kõige mürarikkamaks: ühel pool oli pearesto oma õhtuse ansambliga ja nokastanud turistidega, otsaseina taga oli “amfiteater” õhtuse lastedisco ja erinevate showdega ning maja taga oli veepark liutorudega, kust täpselt poiste lõunaune ajal tuli maksimaalselt kiljumist ja kisa. Vaikust ja rahu meil ei olnud ja võib-olla oli see ka põhjuseks, et poisid päris hästi seda kohta omaks ei võtnud ja päeval oma käitumisega meile seda ka välja näitasid ning öösiti järjekindlalt meie kaissu ronisid. Ka Kids Club ei pakkunud suurt midagi meie noormeestele: väike ja suht räpane mängutuba, seegi avatud vaid vähesed tunnid hommikul ja pealelõunal.

Egiptuse liiv maitseb väga hästi

Kas soovite ka liiva?

Irmal oli seevastu ilmatumalt lõbus, 6-aastastel on sellises kohas eriti tore. Tema sai omapead ringi joosta (korra eksis pimedas ära ka ja viidi juhuslike inimeste poolt retseptsiooni, kust me ta kenasti jälle kätte saime), käia lasteklubis endale T-särki maalimas, õhtuti lastediscol tantsimas, basseinides ujumas ja snorgeldamas, liutorudest laskmas jms. Poistega käisime suplemas paaril soojemal päeval aga jaheda tuulega nemad vette ei saanud, kuna nad on madalas vees plätserdades ikka nii palju veest väljas, et oleks kohe külma saanud.

Kaamelisõit oli päris vahva, sel päeval oli kaamelimehel ka rõõmsam nägu ees ja tuju hea.

Kokkuvõttes oli tore ja ei olnud ka. Lennusõit oli ikka pingutus ja öised uned pisipoiste rahutuse tõttu napid, mistõttu kimbutas pidevalt üleväsimus. Ma järgmisel korral valin siiski Kanaari saared, mis on mulle rohkem meeltmööda ja kindlasti minu teetassike. Hea oli ära proovida selline paketipuhkus aga niipea uuesti ei läheks. Kunagi lähen ehk snorgeldama, see oleks vast huvitav seal.

Kuna mees käis ühel päeval merel, siis kirjutab ta oma käigust ise:

Üks mõjuv põhjus Egiptuse kuurorte väisata on kahtlemata Punane meri – üks soolasemaid, liigirikkamaid ja selgeveelisemaid meresid maailmas. Bronesin juba Eestis endale päeva Punasel merel eesti firmaga Sinaistar. Kõik oli viks ja viisakas, hommikul võeti hotelli eest mikrobussile ja viidi Hurghadasse sadamasse ning õhtul tagasi, vahelpeal siis päev koos kaasmaalastega merel. Ilmaga väga vedas, see oli kõige tuulevaiksem päev meie Egiptuse nädala jooksul. Laevuke seilas kaldast ca 10 meremiili kaugusele Abu Ramada rifi juurde, seal oli trobikond teisi laevu juba ankrus ootamas ja arvukalt inimesi vees mulistamas. Sõidu ajal räägiti Punasest merest, miski paber tuli ka täita, et olen terve ja võin sukelduda. Kohale jõudes tõmmati kiiresti varustus selga, snorgeldajad ujusid mõne meetri sügavuses vees korallrifi kohal ja sukeldujad laskusid 12-14 m sügavusele põhja. Vees käisime kaks korda, põhjaajaga ca 45 + 45 minutit, ujudes kord ühelepoole ja siis teisele poole piki riffi. Vahepeal veerand tundi puhkust ja balloonivahetus. Vesi oli 23 kraadi, külm ei hakanud. Sukeldumisele järgnes lõunasöök ja tagasisõit.

RIMG2202
Sukeldujate laevad kogunevad ühele “parkimisplatsile” meres

Kirevate korallide ja kalade seltsis ujumine on loomulikult imeilus. Suurematest vee-elukatest nägime vast kolmemeetrist mureeni ja üle meetri pikkust tuunikala. Väiksemaid kalakesi oli lõputult igas värvis ja kujus: niitjaid ja nooljaid, latakaid ja ümmargusi, kergelt hõbehallidest erkpunaste või -kollasteni ja igatepidi kirjusid ka. Natuke oli karpe, meritähti ja siilikuid. Ning muidugi korallid ise oma laias vormi- ja värvigammas. Vaikselt piki riffi kulgedes osutas kohalik sukeldumisinstruktor pidevalt mõnda urgu varjunud või muidu head kaitsevärvi eluvormidele, mida ise poleks osanud vaadatagi. Vaatad siis ja mõtled, mis hämmastavaid vorme meie loomariigis kõik leidub. Nii et uhke ja põnev veemaailm igatahes.

RIMG2203
Kuskil siin käisid sukeldumas

Aga siingi tuleb nentida, et oli tore ja ei olnud ka. Paljud korallid olid tuhandete sukeldujate poolt vigastatud, merepõhi korallitükke täis. No mis sa teed, kui kogemata vastu ujud, eks ole. Küllap mõni kangutab ka meelega endale meeneks tükikesi, kuigi see on karmisti keelatud. Palju koralli oli ka surnud või suremas, seda just sügavamas vees. Põhjus tundus arusaadav – kui vees hõljub silmaga nähtavat peenemat ja jämedamat plastikut, siis loomakesi surmavat mikroplasti on ilmselt väga palju. Sestap tabas mind emotsioon, mida nimetan Veneetsia tundeks – sa näed kunagist rikkust ja toredust, mis praegugi võib olla hingematvalt ilus, aga kindlal surmakursil. Vaatad seda uhkust ja tead, et varsti see on hävinud. Nii et kes veel käinud ei ole, marss Punasesse merre sukelduma.

IMAG4404.jpg
Romantiline kuu peegeldab mere pealt

Ja lõpuks tulid jõulud…

Esimene advent oli sel aastal imekaunis, lumi ja jõulutulede süütamine lauluga linna jõulupuul. Kõik oli nagu päris, tuli kohe selline mõnus jõuluootus sisse. Ja sellega seoses tõime sel aastal tuppa esimest korda advendikuuse, mis on siis see kuusk, mis peab oma kohaloluga meid lõbustama seni, kuni tuuakse tuppa päris jõulukuusk. Ja kuna meil on metsas selliseid väikseid isendeid palju, kes on teiste kuuskede alla kasvama hakanud, siis harvendamise nime all üks pisike kuuseke meile rõõmu valmistama tuli.

DSC_0149

Seal edasi läks mõte juba nii kaugele, et teeme kohe päris jõulunurga. Mulle oli see mõte eriti meeltmööda, kuna siis sain ma suunata ka sussid kuuse alla. Muidu olin ikka veidi mures, et kui ma keset ööd magavate laste juures aknani suudan vaikselt minna, siis kohale jõudes tahtis põrand ikka mõne kriiksu sisse visata just seal kohas, kust ma seda oodata ei osanud. Ja muidugi legod, kuigi 95% ajast me koristame õhtuti kõik legoklotsid kasti sisse ja tõstame kapi otsa, siis see 5% on piisavalt valusalt mu taldadel meeles. Ühesõnaga win-win 😀

Nii kui me oma jõulunurga valmis saime, poetas Herman sellise lause, et ta tahab, et me piparkoogimaja teeksime… Nojah, kui laps tahab, siis võiks ju teha. Ma pole varem teinud ja isegi mitte mõtelnud, et võiks teha aga nüüd võtsime asja käsile. Lubasin lastele, et sel ajal, kui nad lasteaias on, küpsetan ma maja tükid valmis ja koos jääb vaid kaunistada ja kõik tükid kokku üheks majaks panna.

DSC_0174

Tegin šabloonid ja lõikasin nende järgi taignast tükid välja. Kõik tundus perfecto aga kui ahjust välja võtsin, olid tükid oma kuju ja suurust muutnud. Jätsin nad siiski selliseks nagu nad küpsenud olid, sest lõikama ei julgenud hakata, läheb veel katki. Mul tuli neid tükke tehes juba idee, kuidas võiks kaunistada ja mulle hakkas üha enam tunduma, et koos lastega kaunistades võivad meie arvamused lahku minna. Ega midagi, küpsetasin veel ühe maja jagu tükke, seekord siiski väiksemates mõõtudes.

Kokku “liimisin” tavalise piparkoogi glasuuriga, eelnevalt olin tükid kaunistanud. Ja lapsed kaunistasid oma majakest, nii olid kõik rahul. Täitsa tore tegemine oli, võimalik, et võtan tulevikus veel plaani. Igatahes andis see majadega nikerdamine jõuluootusele mõnusat sisu, sest väljas polnud peale paari lumepäeva valgest vaibast midagi näha ega kuulda. Lõputu hallus ei tekitanud küll grammivõrdki jõulutunnet juurde.