Kahest nädalast sai kaks kuud ja kahest kuust saab kaks aastat?

Nüüd on juba 2 kuud eriolukorras elatud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, et alguses öeldi, pidage see 2 nädalat vastu, siis on taas kõik endistviisi, saate suhelda ja liikuda. Lõpuks sai sellest 2 kuud ja tegelikult ei muutu nüüd kõik ikka endiseks tagasi. Räägitakse, et 2 aastat kulub selleks, et elu oleks enam-vähem selline nagu ta oli enne koroonakriisi.

Jah, see on veel üks postitus, mis keerleb koroonakriisi ümber. Aga mis parata, kui eriolukorral on eluolule nii suur mõju. Täna me näiteks oleksime mehega Viinis pikka nädalalõppu veetmas… Rohkem sellest ka ei viitsi kirjutada, loodetavasti on see peatselt minevik ja ei pea sellega arvestama ja sellele isegi mõtlema.

Vaatasin telekast kuidas Krister Kivi käis reisimas, lendas kõigepealt Saksamaale, sealt Hollandisse ja edasi veel Rootsi. Intervjuust temaga, kui ta viibis Göteborgi kesklinnas, jäi mind kummitama üks lause, nimelt väitis ta, et leebete kriisimeetmetega tuntuks saanud Rootsis on kuulda naeru ka tänaval. Seda pole ta ammu kuulnud ei Eestis ega ka Hollandis, kust ta just tuli.

Hakkasin mõtlema, et tal on täitsa õigus. Kodus ma ei oska seda märgata, siin on koguaeg mingi möll ning sõprade ja perega tuleb naeru ja naljatamisi telefonitsi ikka ette aga tõesti, avalikus ruumis on kõik mures 2+2 ja muu sellisega ning inimesed on pinges, naerma ja naeratama ei kipu.

Mis on viimasel ajal minu jaoks teisiti olnud, kui tavaliselt? Lastega on olnud meeletult palju tegemist, kuna tugivõrgustik (lasteaed, minu vanemad, lapsehoidja) kukkus mõneks ajaks ära. Ise olen püüdnud midagi huvitavat ka teha, näiteks osalenud vebinaridel ja joogatunnis nii, et õpetaja on samal ajal Võrumaa metsas 🙂 Raamatuid olen päris palju lugenud, sest lugedes saan teha pausi ükskõik, millise koha peal, maalimisega nii lihtne ei ole. Olen selle aja sees teinud ühe korra visandeid aga ei midagi rohkemat. Laste kõrvalt lihtsalt ei jõua keskenduda, kunst vajab rohkem aega. Järgmisel nädalal lähevad suuremad lapsed lasteaeda ehk siis hakkab olukord ka normaliseeruma.

Karamelline õunakook #isolateandbake

Kuna kõik toidud tuleb nüüd juba mitmendat nädalat kodus valmis teha, siis tekib tahtmine aeg-ajalt midagi paremat välja mõelda. Õunakooki tahtsin ma juba mitu päeva teha, lõpuks jõudsin ka tegudeni. Otsisin õunakoogi retsepte, isutas millegi erilisema järgi ja lõpuks leidsin karamellise õunakoogi, mis tundus kohe õige.

Kuna mul ei olnud piisavalt õunu, siis panin sügavkülmast mustsõstraid lisaks. Järgmisel korral jätaksin need ära, olid liiga tugeva maitsega, samas otseselt halvaks ka kooki ei teinud.

Ja siis hakkas peale see “kauplemine ja sobitamine”, sest kõiki vajaminevaid aineid mul kodus polnud. Aga sellest polnud lugu, sain koogi tehtud nii, et mina ja mu kodused jäime koogiga ülimalt rahule ja muudatused, mis ma olin sunnitud tegema, jätan ma ka edaspidi sisse.

Karamelline sisu pressis ennast pinnale.

Panen nüüd kõik kirja, et järgmisel korral enam jalgratast – khmm, vabandust, karamellist õunakooki – leiutama ei peaks 🙂

Põhi:

3 dl jahu

2 tl suhkur

sool

75 g või

1 muna

Täidis:

1,5 dl demerara suhkur

500g õunu

2 spl rummi

2 dl rõõska koort

2 muna

  1. Sulata või ja sega kõik ained tainaks kokku. Pane tainas vähemalt pooleks tunniks külmutusse seisma. Vajuta tainas vormi ja küpseta 15 minutit 220 kraadises ahjus.
  2. Samal ajal, kui tainas ahjus küpseb, saad lõigata õunad tükkideks ja panna suhkru pannile sulama. Kui suhkur on sulanud, lisa õunad ja hauta neid seal u. 10 minutit.
  3. Kui tainas on küpsenud, võta see ahjust ja tõsta pannilt ilma vedelikuta õunad koogi põhjale.
  4. Sega omavahel kokku rõõsk koor ja munad, lisa need pannil olevale sulanud suhkrule. Ära unusta tilka rummi, brändit vm kangemat lisamast. Kuumuta kergelt läbi ja vala kõik õuntele.
  5. Küpseta kogu kupatust 180 kraadi juures 40 minutit.

Uskumatult maitsev ja polnudki nii keeruline teha, kui alguses tundus. Kindlasti teen veel!

Segased ajad

Ja täiesti ootamatult on maailm muutunud ühe kiiresti leviva viiruse tõttu. Mõni aeg tagasi oleksin seda ebarealistlikuks pidanud ja arvanud, et tegemist võiks olla filmistsenaariumiga, aga võta näpust, kõik juhtub siin ja praegu. Minul on muidugi hetkel suhtelist väike elumuutus seoses eriolukorraga, ma olen ju nagunii lapsega kodus vanemapuhkusel ja tööd teen ainult nokitsemise korras (ehk siis paar tundi nädalas). Jah, see on küll suur vahe, et suuremad lapsed ei käi lasteaias ja vanemate juurde ka ei ole neid nüüd viinud.

Alles kuu aega tagasi oli täiesti normaalne sõbrannaga päev Helsingis veeta. Nüüd ei kujuta ette, millal jälle liikuda saab.

Üldiselt on olukord kergelt ahistav aga pole miskit parata, kui muu ei aita, siis peab ennast isoleerima ja muudele asjadele keskenduma. Sünnipäevaks saadud raha eest ostetud Viini lend tühistati ja raha kanti mulle tagasi, hea seegi aga ikka on kaju, et reis ära jääb. Broneeritud majutuse raha nii lihtne tagasi saada pole aga ikka proovin veidi läbirääkimisi pidada.

Lastega on täitsa kenasti läinud, mulle tundub, et nad on isegi rahulikumad, kui lasteaiast tulles, kui kõik päeva jooksul peidetud emotsioonid tahtsid valla pääseda. Enamasti käime õues hommikul ja õhtul, püüan nendega iga päev midagi meisterdada ja koos süüa teha, muud mängud/raamatud jne nagunii. Õnneks on tunda ka kevadet lähenemas, avardab väljas viibimise võimalust veelgi.

Mõnes mõttes on eriolukord huvitav ka, näiteks mingite uute nutikate lahenduste osas. Olen nüüd osalenud joogatunnis, mille üks joogaõpetaja kuskilt Võrumaa metsade vahelt ühel pühapäevaõhtul pidas. See oli nii äge. Ja kuna ta tegi seda täiesti tasuta, siis ostsin hea meelega ta raamatu, et teda toetada. Tund aega joogat võib anda nii hea tunde. Olen muidu kodus teinud youtube trennivideo saatel, aga see on ikka tuim, täitsa teine tera on otse tunnis osaleda.

Ja ükspäev õmblesin ma mehele kaitsemaski. Mulle tuli õmblusmasinaga suristades nõukogude aeg meelde, midagi ma sellest ajast ikka mäletan. Näiteks seda, et kui riideid polnud saada, siis ema õmbles. Nüüd oli täpselt samasugune tunne, et poodidest pole saada, siis tuleb ise teha. Meil on ju remont käsil ja katsu sa seina lammutada või lihvida nii, et maski ees pole.

Õhtujuttu loen ma lastele praegu raamatust “Karlsson katuselt” ja väga sobilikult on ka Väikevend isolatsioonis, sest tema õde ja vend viidi sarlakitega haiglasse. Meil muidugi Karlssonit ei ole, kes Vaasalinna Väiketonti etendaks aga tegevust jätkub meilgi hommikust õhtuni. Näiteks just märkasin, et rõduaknal on huvitav jogutinäppude maalitud muster, uskumatult kena võimalus mulle taas lapiga veidi käeringe teha 😀

Sünnipäev ja hakkame remonti tegema

Kaks aastat tagasi pidasin oma sünnipäeva Tenerifel. Jäin väga rahule päikest ja seiklusi täis päevaga. (Omg, kui pisike ja armas on Herman siin pildil:)

Ma ei tea, kas see tuleb vanusega või mis, aga mida lähemale sünnipäev jõudis, seda vähem ma seda tahtsin. Ei tahtnud, et number vahetuks ja saaksin vanemaks. Üldiselt mul pole selle vastu midagi olnud, et saan jälle aastaksese targemaks ja paremaks, kaasnegu siis see numbrivahetus.

Üldse olen ma päris paljudel kordadel oma sünnipäeval kuskil reisil olnud: mitu korda Kanaaridel, Viinis ja kohtades, mis mulle kohe meelde ei tule 😀 Mulle täitsa meeldib nii, et kingin endale erilise päeva, tehes midagi, mis mulle meeldib, antud juhul siis reisimine. Tundub kuidagi hea nii tähistada, kui et koristada/süüa teha/ koristada, kuigi külalised on ikka toredad. Suurt sünnipäeva pole ma nagunii ammu pidanud, pigem siis perega üks suurem pidamine ja sõprade/töökaaslastega väiksem.

Sel aastal oli enne sünnipäeva selline rahutus sees, et eriti ei tahtnudki pidutseda aga kui kõik juba käes oli, siis polnud viga. Täitsa mõnus oli: sai õnnitlusi ja kallistusi, lilli ja kingitusi 🙂 Kuigi sel aastal valisin ma endale kingituse ise ja selleks on minipuhkus mehega Viinis koos väikese matkaga Viini lähedal Hermannskogelil. Seda peab küll paar kuud veel ootama aga ma olen ette juba põnevil. Väikesed põgenemised argipäevast teevad elu kohe tükiks ajaks mõnusamaks, alguses on mida oodata, siis on suur seiklemine ja pärast on mida meenutada 🙂

Selline mõnus mägi matkamiseks – Hermannskogel – ja taamal paistab Viin

Lisaks sünnipäevale on hetkel aktuaalne remont. Meil on vaja kahes toas remonti teha, et saaksime teha ümberpaigutusi ehk siis minu magamistoast saab poistele oma tuba ja mina koos magamistoaga kolin nö vahetuppa. Vahetuba on selline koht, kus on palju ajaloolist tavaari ja palju raamatuid, lisaks hoiame seal laua peal sorteerimist ootavat pesu. Ühesõnaga on see tuba, kus on kõike aga samas ei ole see väga kasutuses.

Nüüd oleme seda tühjendanud pea nädal aega ja üks nädal läheb vast veel, enne kui päris tühjaks saab. Raamatud ja dokumendid, maalid ja muud tähtsad asjad on juba enam-vähem ära kolitud, järgmine etapp on mööbel välja saada.

Mul on idee, et teeks sellised seinad, kus allosas on tapeet, siis keskel liist ja üleval lihtsalt valge värv. Otsisin selle kohta pilte otsisin, aga leidsin ainult teistpidi variante.

Ma siis mõtlen just teistpidi teha, et all tapeet, vahel liist ja siis ülevalt valge (mitte puidust vaid värvitud)

Sain oma õetütrelt ka soovituse tapeedifirma osas ja jessas küll see kohutav, kui pea kõik tapeedid on nii lahedad 🙂 Olen ikka palju neid kollektsioone https://www.borastapeter.com/en lehel läbi vaadanud. Ainuke mure on, et ma tahaks hoida sinist joont magamistoas aga samas mitte liiga tumedat või liiga heledat, sellist “õiget”. Pean vist veel vaatama, kuigi mõned kindlad favoriidid juba on olemas.

“Südamering” – film armukolmnurgast ökokogukonnas

undefined

Kui nägime reklaami, et selline film on kinodesse tulemas, teadsime mehega mõlemad, et tahame vaatama minna. Minul oli huvi teada saada, mis seal Mõisamaal samal ajal toimus, kui ma käisin paari aasta eest tööalaselt nende juures. Sain ju ka tookord aru, et kõik ei ole päris nii nagu välja paistab, aga noh, kes neid teab, äkki just nii asjad seal käivad.

Film oli muidugi karm, just selles mõttes, et need inimesed on ju kõik päriselt olemas, koos oma probleemide, murede ja südamevaluga. Mängufilmi on selles mõttes kergem vaadata, et kui on jube koht, siis saad alati mõelda, et see on ju ainult näitleja ja olukord on lavastatud.

Sisust nii palju, et film on Eesti esimese ökokogukonna loomisest ja arenemisest 5 aasta jooksul. Peamine liin on Riinu, Liina ja Mareki nö armukolmnurgast. Ja see oli kindlasti üks põhjustest, miks see kõik lõhki läks.

Ma ise ei tahaks kindlasti kogukonnas elada. Mul on vaja oma privaatsust ja otsuseid tahan ka oma peaga teha. Mulle piisab, kui saan perega igapäevaseid asju arutada. Oleks pigem koormaks, kui peaks igas asjas 10 inimese arvamust kuulama ja lõputult arutama. Samuti ei jaksaks nii palju teiste muresid kuulata ja neile kaasa elada.

Kõneainet pakkus film päris palju. Saime mehega tükk aega nähtu üle arutada. Kõrvaltvaatajana (või siis filmivaatajana 🙂 ) võiks öelda, et asjaosalised ei õppinud sellest jamast suurt midagi ja rikkusid enda ning teiste elu päris korralikult. Keegi neist polnud targem, kes oleks järele andnud. Tundus, et nad olid täiesti pimestatud oma usust kogukonda. Lõpus ma enam ei saanudki aru, mida nad selle kogukonnaga saavutada tahtsid, sest oli täiesti selge, et see ei toimi.

Käisime filmi vaatamas Kosmose kinos ja oh üllatust, kui selgus, et see on selline linastus, kus režissöör ise ka kohal on. Kui film läbi sai, rääkis režissöör paar sõna ja temaga olid kaasas ka 2 kogukonna elanikku, kes seal ikka püüavad asja edasi viia. Ühelt poolt oli huvitav neid kuulata aga teiselt poolt tahtsin juba värske õhu kätte. Režissöör ütles näiteks seda, et tal on musta materjali 300 tunni jagu ja võimalik, et tuleb väiksemat sorti seriaal sellest veel, sest teemasid, millele keskenduda, on seal mitmeid.

Käisime Egiptuses päikest otsimas

RIMG2134
Hotell oli meil ilus

Ja selle päikese me leidsime ka. Mõnes mõttes on mul isegi naljakas kirjutada, et ma olen Egiptuses käinud, sest tunne on küll selline, et jah ma olen käinud Hurghadas ühes hotellis ja veidi selle ümbruses, aga päris Egiptusest ei tea ma endiselt midagi. Ainult nii palju, et igal pool paistis tühi kruusaväli, kuid kõik need ajaloolised kultuurikihid ja loetud legendid, neid ei paistnud sellisel külaskäigul küll kuskilt otsast.

Meie hotelli ees. “Vaadake nüüd kõik korraks kaamerasse” Ei, siiski mitte…

Ma poleks ise tulnud selle peale, et minna talvel Egiptusesse puhkama, miski ei tõmmanud mind sinna, aga kuna mees nii ilusti kirjeldas, kuidas see võiks just meile väikeste lastega sobida, siis olin nõus. Ja mul on hea meel, et me ära käisime ja ära nägime, milline see puhkus seal on.

Kõigepealt harjutasime kuju seljas kaamelisõitu 🙂

Päike oli muidugi mõnus, iga päev ärkad päikesega ja terve päev on ta sul saatjaks. Ei mingit rusuvat pimedust. Tuul oli küll kohati päris jahe ja iga päev polnud päris rannailm, kuid mõnusasti jalutada sai ikka. Meil oli selline hotell, mille kõrval asuvate kahe teise hotelliga oli territooriumi ristkasutus. Seega sai laiendada jalutuskäike ja oli huvitavam ka, kui ainult ühes hotellis olles.

Hommikused ampsud

Võtsime paketi “kõik hinnas” ja tõepoolest oli mugav, kui puhkuse ajal ei pidanud kokkama ega koristama. Esimesel päeval olime küll pisut kimbatuses, et mida süüa ja mida mitte, aga kiiresti kujunesid välja omad lemmikud ja söögid, mis olid nö kindla peale minekud. Paljud toidud nägid välja sellised nagu me neid teama, kuid sööma hakates selgus siiski, et need on väikese Egiptuse lisandiga. Enamasti oli selleks maitseaine, millele ma täpselt nime ei osanud anda või oli muul moel veidi omapärane.

Ja nii praadis see onu mulle igal hommikul 2 muna

Hommikuti sõime tavaliselt suures sööklas, kus oli buffeest võimalik valida soolast, magusat, puuvilja vms. valik oli suur. Lõuna ajal olime nagunii ranna piirkonnas või jalutasime spetsiaalselt rannarestosse. Seal olid valikus paar päevapakkumist, igapäevaselt sai lasta teha kebabitasku ja võtta küpsetatud bataati, lisaks magusalett, salatid ja puuviljad. Valik oli väiksem aga piisav, et iga päev hästi süüa. Rannarestos tekkis meil oma kelner, kes juba enne seda, kui me jõudsime lauda istuda, tõi meile joogid – mulle coca (sooja ilmaga on kohvi asemel just see jook mu lemmik) ja teistele mahla. See oli nii armas, et talle meelde jäi ja muidugi jätsime talle hea meelega kohe jootraha.

IMAG4300
Saialillepeenra kõrval poseerimas

Jootraha andmine oli seal üldiselt igal pool tavaks, olime enne seda lugenud ja võtsime kaasa piisavalt väikesi rahatähti. Jätsime iga päev koristajale dollari voodile ja päev enne ärasõitu tegi ta minuga juttu, et kas me homme sõidame ära ja siis teatas, et me võiks talle 25 dollarit veel jätta. Hmm, küsisin, kas seda liiga palju pole küsitud ja siis ta vastas: “Okey”. Nii palju me siiski ei jätnud, aga tundus, et ta ikka üritab küsida, äkki läheb õnneks ja jäetaksegi nii palju.

RIMG2126
Teeületus oli paras ettevõtmine (eriti lapsevankriga), sellised asjad nagu ülekäigurada ja valgusfoor on seal tundmatud

Üldiselt ikka kooriti Egiptuses igal võimalikul juhul, või siis, kui sa ei olnud piisavalt tähelepanelik. Ja kuna me siin pole harjunud sellise kauplemise ja trikitamisega, siis olime ka meie paaril korral kerge saak. Käisime hotellist väljas kaubandustänaval. Kui mees oli kaasas, siis ei tülitatud väga, aga kui korra üksi läksin, siis olid müüjad nii pealetükkivad, et pidin ruttu jalga laskma. Ostes püüdsin ikka kaubelda ja paaril korral läks hästi, aga siis korra sai üks müüja mu peale nii vihaseks, et tema tegi mulle niigi soodsad hinnad ja nüüd veel küsin alla. Kuna ma ei tea sealseid kombeid, siis väga enam ei kaubelnud, kuigi oli väga võimalik, et tegemist oli näitemänguga ja see pahaseks saamine oli osa etendusest. Mees ostis lapsele mänguasja, millele tehti soodustus 30%, see oli päris poes, mitte tänaval. Ostsime paar asja veel seal mänguasjapoest, maksime ja tulime hotelli. Vaatasime siis tšekki, oli küll ilusti allahindlusprotsent maha arvutatud aga siis jälle lambist veel suurem summa juurde lisatud. Nii et kohe kui valvsuse kaotad, tõmmatakse nahk üle kõrvade. Turist on nende jaoks kõndiv rahakott, saak …

Lebo ja chill

Hotelliga võib igati rahule jääda, sest see oli ilus, puhas, basseinid väga soojad – 28 kraadi – ja teenindus sõbralik. Väga turvaline tundus ka. Ent tuba oli jaanuarikuiste tuultega pisut jahe, mingit soojustust ega kütet ju pole. Territooriumil oli kuus majutushoonet, meie family-roomi asukoht osutus paraku kõige mürarikkamaks: ühel pool oli pearesto oma õhtuse ansambliga ja nokastanud turistidega, otsaseina taga oli “amfiteater” õhtuse lastedisco ja erinevate showdega ning maja taga oli veepark liutorudega, kust täpselt poiste lõunaune ajal tuli maksimaalselt kiljumist ja kisa. Vaikust ja rahu meil ei olnud ja võib-olla oli see ka põhjuseks, et poisid päris hästi seda kohta omaks ei võtnud ja päeval oma käitumisega meile seda ka välja näitasid ning öösiti järjekindlalt meie kaissu ronisid. Ka Kids Club ei pakkunud suurt midagi meie noormeestele: väike ja suht räpane mängutuba, seegi avatud vaid vähesed tunnid hommikul ja pealelõunal.

Egiptuse liiv maitseb väga hästi

Kas soovite ka liiva?

Irmal oli seevastu ilmatumalt lõbus, 6-aastastel on sellises kohas eriti tore. Tema sai omapead ringi joosta (korra eksis pimedas ära ka ja viidi juhuslike inimeste poolt retseptsiooni, kust me ta kenasti jälle kätte saime), käia lasteklubis endale T-särki maalimas, õhtuti lastediscol tantsimas, basseinides ujumas ja snorgeldamas, liutorudest laskmas jms. Poistega käisime suplemas paaril soojemal päeval aga jaheda tuulega nemad vette ei saanud, kuna nad on madalas vees plätserdades ikka nii palju veest väljas, et oleks kohe külma saanud.

Kaamelisõit oli päris vahva, sel päeval oli kaamelimehel ka rõõmsam nägu ees ja tuju hea.

Kokkuvõttes oli tore ja ei olnud ka. Lennusõit oli ikka pingutus ja öised uned pisipoiste rahutuse tõttu napid, mistõttu kimbutas pidevalt üleväsimus. Ma järgmisel korral valin siiski Kanaari saared, mis on mulle rohkem meeltmööda ja kindlasti minu teetassike. Hea oli ära proovida selline paketipuhkus aga niipea uuesti ei läheks. Kunagi lähen ehk snorgeldama, see oleks vast huvitav seal.

Kuna mees käis ühel päeval merel, siis kirjutab ta oma käigust ise:

Üks mõjuv põhjus Egiptuse kuurorte väisata on kahtlemata Punane meri – üks soolasemaid, liigirikkamaid ja selgeveelisemaid meresid maailmas. Bronesin juba Eestis endale päeva Punasel merel eesti firmaga Sinaistar. Kõik oli viks ja viisakas, hommikul võeti hotelli eest mikrobussile ja viidi Hurghadasse sadamasse ning õhtul tagasi, vahelpeal siis päev koos kaasmaalastega merel. Ilmaga väga vedas, see oli kõige tuulevaiksem päev meie Egiptuse nädala jooksul. Laevuke seilas kaldast ca 10 meremiili kaugusele Abu Ramada rifi juurde, seal oli trobikond teisi laevu juba ankrus ootamas ja arvukalt inimesi vees mulistamas. Sõidu ajal räägiti Punasest merest, miski paber tuli ka täita, et olen terve ja võin sukelduda. Kohale jõudes tõmmati kiiresti varustus selga, snorgeldajad ujusid mõne meetri sügavuses vees korallrifi kohal ja sukeldujad laskusid 12-14 m sügavusele põhja. Vees käisime kaks korda, põhjaajaga ca 45 + 45 minutit, ujudes kord ühelepoole ja siis teisele poole piki riffi. Vahepeal veerand tundi puhkust ja balloonivahetus. Vesi oli 23 kraadi, külm ei hakanud. Sukeldumisele järgnes lõunasöök ja tagasisõit.

RIMG2202
Sukeldujate laevad kogunevad ühele “parkimisplatsile” meres

Kirevate korallide ja kalade seltsis ujumine on loomulikult imeilus. Suurematest vee-elukatest nägime vast kolmemeetrist mureeni ja üle meetri pikkust tuunikala. Väiksemaid kalakesi oli lõputult igas värvis ja kujus: niitjaid ja nooljaid, latakaid ja ümmargusi, kergelt hõbehallidest erkpunaste või -kollasteni ja igatepidi kirjusid ka. Natuke oli karpe, meritähti ja siilikuid. Ning muidugi korallid ise oma laias vormi- ja värvigammas. Vaikselt piki riffi kulgedes osutas kohalik sukeldumisinstruktor pidevalt mõnda urgu varjunud või muidu head kaitsevärvi eluvormidele, mida ise poleks osanud vaadatagi. Vaatad siis ja mõtled, mis hämmastavaid vorme meie loomariigis kõik leidub. Nii et uhke ja põnev veemaailm igatahes.

RIMG2203
Kuskil siin käisid sukeldumas

Aga siingi tuleb nentida, et oli tore ja ei olnud ka. Paljud korallid olid tuhandete sukeldujate poolt vigastatud, merepõhi korallitükke täis. No mis sa teed, kui kogemata vastu ujud, eks ole. Küllap mõni kangutab ka meelega endale meeneks tükikesi, kuigi see on karmisti keelatud. Palju koralli oli ka surnud või suremas, seda just sügavamas vees. Põhjus tundus arusaadav – kui vees hõljub silmaga nähtavat peenemat ja jämedamat plastikut, siis loomakesi surmavat mikroplasti on ilmselt väga palju. Sestap tabas mind emotsioon, mida nimetan Veneetsia tundeks – sa näed kunagist rikkust ja toredust, mis praegugi võib olla hingematvalt ilus, aga kindlal surmakursil. Vaatad seda uhkust ja tead, et varsti see on hävinud. Nii et kes veel käinud ei ole, marss Punasesse merre sukelduma.

IMAG4404.jpg
Romantiline kuu peegeldab mere pealt

Ja lõpuks tulid jõulud…

Esimene advent oli sel aastal imekaunis, lumi ja jõulutulede süütamine lauluga linna jõulupuul. Kõik oli nagu päris, tuli kohe selline mõnus jõuluootus sisse. Ja sellega seoses tõime sel aastal tuppa esimest korda advendikuuse, mis on siis see kuusk, mis peab oma kohaloluga meid lõbustama seni, kuni tuuakse tuppa päris jõulukuusk. Ja kuna meil on metsas selliseid väikseid isendeid palju, kes on teiste kuuskede alla kasvama hakanud, siis harvendamise nime all üks pisike kuuseke meile rõõmu valmistama tuli.

DSC_0149

Seal edasi läks mõte juba nii kaugele, et teeme kohe päris jõulunurga. Mulle oli see mõte eriti meeltmööda, kuna siis sain ma suunata ka sussid kuuse alla. Muidu olin ikka veidi mures, et kui ma keset ööd magavate laste juures aknani suudan vaikselt minna, siis kohale jõudes tahtis põrand ikka mõne kriiksu sisse visata just seal kohas, kust ma seda oodata ei osanud. Ja muidugi legod, kuigi 95% ajast me koristame õhtuti kõik legoklotsid kasti sisse ja tõstame kapi otsa, siis see 5% on piisavalt valusalt mu taldadel meeles. Ühesõnaga win-win 😀

Nii kui me oma jõulunurga valmis saime, poetas Herman sellise lause, et ta tahab, et me piparkoogimaja teeksime… Nojah, kui laps tahab, siis võiks ju teha. Ma pole varem teinud ja isegi mitte mõtelnud, et võiks teha aga nüüd võtsime asja käsile. Lubasin lastele, et sel ajal, kui nad lasteaias on, küpsetan ma maja tükid valmis ja koos jääb vaid kaunistada ja kõik tükid kokku üheks majaks panna.

DSC_0174

Tegin šabloonid ja lõikasin nende järgi taignast tükid välja. Kõik tundus perfecto aga kui ahjust välja võtsin, olid tükid oma kuju ja suurust muutnud. Jätsin nad siiski selliseks nagu nad küpsenud olid, sest lõikama ei julgenud hakata, läheb veel katki. Mul tuli neid tükke tehes juba idee, kuidas võiks kaunistada ja mulle hakkas üha enam tunduma, et koos lastega kaunistades võivad meie arvamused lahku minna. Ega midagi, küpsetasin veel ühe maja jagu tükke, seekord siiski väiksemates mõõtudes.

Kokku “liimisin” tavalise piparkoogi glasuuriga, eelnevalt olin tükid kaunistanud. Ja lapsed kaunistasid oma majakest, nii olid kõik rahul. Täitsa tore tegemine oli, võimalik, et võtan tulevikus veel plaani. Igatahes andis see majadega nikerdamine jõuluootusele mõnusat sisu, sest väljas polnud peale paari lumepäeva valgest vaibast midagi näha ega kuulda. Lõputu hallus ei tekitanud küll grammivõrdki jõulutunnet juurde.

Kolm ägedat päeva järjest

IMAG4058

Öeldakse ju ikka, et kui midagi toimub, siis kohe korraga. No mul oli peaaegu korraga. Kõigepealt oli pesamuna 1-aastane sünnipäev. Tegime pidu hommikul ja õhtul, et kõik ikka saaksid tulla, kes tahtsid läbi astuda. Ma ei tea, kuidas see juhtus aga mul pole üldse pilte sellest päevast. Plaanisin küll fotosessiooni keskväljakul ja otsisin Gustavile saapadki selleks puhuks välja aga kuna ta vankris kohe magama jäi, siis ei tulnud sellest plaanist midagi välja.

Tundub, et see ei ole võimalik, et meie pesamuna on ainult aasta meiega olnud, tundub küll pikem aeg. Ja muidugi nii nunnu ja enamasti heatujulise lapsega on lausa lust olla.

Neljapäeva õhtul läksime mehe firma jõulupeole, mis toimus Tallinnas ühes restoran-vinoteegis. Alguses oli kihisev tervitusjook ja tapased, mis olid väga maitsvad. Järgmiseks tuli veinikasiino, mis algas väikese veinikoolitusega. Austalt öeldes olin selle mängu suhtes skeptiline ja mõtlesime mehega, et kuulame koolituse ära ja võib-olla jalutame veidi mere ääres. Aga siis läks põnevaks. Pärast valgete veinide ringi olin esikohal. Auhinnaks oli pudel veini nende seast, mida me sel õhtul mängu käigus proovisime. Muidugi hakkasin ma seda tahtma 🙂 Siis tuli punaste veinide ring ja neid on keerulisem ära tunda. Viimane pakkumine oli otsustav ja kuna ma olin üpris kindel, mis veiniga on tegu, panin kõik panused ühele veinile. Ja ma võitsin! Uskumatu, saingi veini valida, milleks oli ülihea Riesling Moseli äärest. See ootab nüüd meil kodus jõuluõhtut. (Pilti ei hakka lisama, sest alkohol ju…)

Peaks ütlema, et see lühike veinikoolitus avas mitmeski mõttes silmad. Kui enne olid lihtsalt paar veinisorti, mida ma teadsin ja üldiselt valged, punased ning roosad veinid, siis nüüd tekkis laiem pilt, milline üks või teine vein on. See on muidugi ainult sissejuhatus, sest jõudsime vaid mõningaid veine uurida. Aga juba sellest oli mul järgmisel päeval kasu, kui ma pidin näituse avamisele veine valima 🙂 Igatahes tekkis huvi rohkem veinide kohta teada saada ja tulevikus ka ehk mõnda veinimõisa minna.

 

riin-ja-kairi.jpg

Reedene näituse avamine oli väga äge. Kohale tulnud inimesed armsad ja koduselt pidulik meeleolu valitses terve aja. Avakõne oli sujuv täna sellele just, et andsime enne televisioonile intervjuusid ja olime juba nö peaproovi ära teinud. See on see, kui ei tee 6 aastat uusi maale ja siis korraga tuleb suur näitus 😀 Kirjutan kindlasti eraldi näitusepostituse ka.

78952933_2784369961623584_326428668526067712_n
Bestikatega 🙂

Päkapiku raske elu

suur ja väike pp

Võiks ju arvata, et päkapiku elu on lust ja lillepidu, paned aga maiust ja nänni lastele sussi sisse ja pärast saad jalad seinale visata, aga kus sa sellega!

Esiteks pead sa mõtlema, mida sussi sisse panna, mida mitte. Kas maiustused/kommid käivad sussi sees või mitte? Mänguasjad, in or out? Väikesed või suured mänguasjad, selles ju on ka veel küsimus. Ja kas jõulukalendrit on vaja, kui jah, siis kas selline, kus on šokolaad sees või selline, kus on mänguasjad.

Ma mõtlesin eelnevas lõigus välja toodud asjad kõik läbi. Eelmisel aastal oli suurem laps õnnetu, et miks talle küll jõulukalendrit pole toodud, et kas tema siis on paha laps olnud. Sel aastal tahtsin seda tunnet temas mitte tekitada ja tellisin talle ning keskmisele lapsele jõulukalendrid oma lemmikpoest Mytoys`st (kui asi puudutab lapsi muidugi). Irma sai ükssarviku kalendri, kus on ka juuksevidinaid, mida meil alati ära kulub ja Herman autodega, kus on ka lisaks liiklusmärke. Ja päkapikk lubas ainult advendipühapäevadel midagi suuremat tuua, kui üks komm sussi sisse. Tundus nagu ideaalne plaan, lastel käib päkapikk, kes toob neile väikese maiuse ja mänguasja saavad nad advendikalendrist.

Aga vot, ei ole see kõik nii lihtne!

Eile tuli laps laulustuudiost koju ja nuttis pool tundi, sest tema sõpradele toovad päkapikud mänguasju aga talle millegipärast mitte. Ta näitas mulle isegi poes, mida siis päkapikud teistele olid toonud. Suht mõttetu kola, millest üks päev on rõõmu ja siis unustatakse kuhugi vedelema. Ok, võib-olla mõnel päeval veel mängitakse aga ei midagi arendavat. Ma ei taha selliseid asju osta, esiteks meil on neid omajagu kogunenud ja teiseks ei mahuks me varsti oma majja ära, kui me neid muudkui juurde ostaksime.

Kuigi mulle eriti ei meeldi argument, et kõigil teistel on, tegin siiski väikese kompromissi, mul oli ammusest ajast üks erilisem poni koos kuivatatud ananassiga ja linnuvile. Ikka peab selline varu olema ja nüüd oligi hea see käiku lasta. Jällegi arvasin ma naiivselt, et ideaalne plaan!

Irma muidugi oli õnnelik oma poni üle, ju sai oma tõestuse, et ka talle toob päkapikk mänguasju. Hermani arvates oli linnuvile kahtlane ja ta kartis seda, meie suureks üllatuseks. Küllap ta harjub ja leiab, et sellega saab siiski vahvalt mängida. Nojaa, aga selle peale tuli mees, kellele ma ei olnud õhtust draamat tutvustanud, ja teatas, et mida see päkapikk mõtleb, kas meil niigi pole kõik kohad mänguasju täis…

Ühesõnaga on loo moraal selles, et kunagi ei ole nii, et kõik on rahul 😀 Isegi, kui tundub, et on ideaalne plaan 😛

Edaspidi katsun ikka oma mõtet jälgida, et sussi sisse väike komm ja ainult mõnikord suurem asi, mis võiks olla meisterdamise või joonistamise vms vallast. Piparkooke tehes mõtlesin, et võiks olla mõlemale üks uus ja eriti vahva piparkoogivorm aga Raplas ma pole näinud sellist, mida tahaks osta.

Hall-must reede ja Berliin

IMAG4150

Viimasel ajal on ilmad nii hallid ja pimedad, et mul hakkab sellest lausa halb. Ma pole kunagi varem nii tugevalt tundnud, et pime aeg mind sel moel muserdaks ja mõjutaks. Eestisse on saabunud vist polaaröö. Kuigi ma pole suur viriseja, siis eile Berliini lennukilt tulles ja läbi uduse linna sõites, hakkasin küll porisema, et kõik on jälle hall ja igav… 😛 Teine aspekt selle juures on see, et maalida on kole raske, sest lihtsalt ei näe värve. Ja pealegi on vahe, kas maalida lambi valgel või loomuliku valgusega. Üks maal on seetõttu üpris pekkis oma värvidega aga ma mõtlesin juba vabanduse, umbes sellise, et hall ilm on justkui osa sellest maalist.

IMAG4184

Teiseks tahtsin kirjutada “mustast reedest”. Te olete ju kõik kuulnud, et täna on hullumeelsed soodushinnad. Soodustust pakuvad kõik vähegi nutikamad firmad. Aga, siin on üks aga! Nimelt tahtis mu mees kinkida oma väikesele sugulasele spa piletid ööbimisega. Erinevaid portaale uurides selgus, et kohe on tulemas musta reede soodukas. Otsustas selle ära oodata. Võttis siis lubatud sooduka päeval lehe lahti, et piletid ära osta ja oh üllatust, vahepeal oli lisatud tavahinnale kena 100 eurot juurde ja siis sellest pakuti soodustust 50%, mis tegelikult kokkuvõttes mitte 50% ei olnud. Uskumatu! Kui poleks kursis olnud hindadega, mis enne olid, poleks muidugi millestki aru saanud. Jah, ma olen seda kuulnud, kuidas hindu paisutatakse, et suurt soodustuse protsenti näidata aga ma pole nii lähedalt sellist asja varem märganud.

IMAG4176

Kolmas asi, millest tahtsin kirjutada, on see, et me käisime mehega Berliinis ja see oli nii äge! Ma olen seal varem ka käinud aga võiks öelda, et sel korral näitas Berliin oma teist külge. Esimesel korral mulle ei meeldinud seal, ma tundsin, et see ei ole üldse minu linn. Nüüd ma tundsin täpselt vastupidi, see linn oli minu! Võib-olla on vahepeal 7 aastaga midagi muutunud aga tõesti oli nii teine kõik.

IMAG4159

Alustuseks nägin lennukibussis oma kursaõde EKA maaliosakonnast, see tekitas muidugi väga elevust ja rääkisime nii kiiresti, kui suutsime, et kõik oluline saaks öeldud 🙂 Ööbisime lennujaama lähedal, sest jõudsime hilja ja ärasõit oli väga vara. Oma täispikka Berliini päeva alustasime Müürigaleriist, mis oli vägev vaatepilt. Ja ma olen tõesti õnnelik, et see 30 aastat tagasi maha lõhuti, tundsin praegugi seda müüri lõhkumise ärevust, kui selle juures seisin. Nüüd on alles jäänud müüritükid nagu mälestusmärgid. Maalid müüril olid väga erinevad aga leidsin endale ka huvitavamaid vaatamiseks. Väga soovitan seda külastada.

Edasi läksime Boesneri kunstipoodi, mis on minu jaoks nagu üks suur kommipood lapsele. Seal on värvide, pintslite ja muude kunstitarvete valik lihtsalt meeletu ja hinnad pole ka pahad. Olin ennast hästi ette valmistanud ja pildistanud värve, mida kindlasti ostma pidin. Seetõttu ei läinudki poolt päeva, mis oli väga hea, sest Orm istus poe lugemisnurgas ja maitses hõõgveini, mida seal tasuta suure tünni seest kliendid endale lasta said 🙂

Siis suundusime Charlottenburgi lossi juurde, mida me tahtsime vaadata ning samuti tahtsime osa saada sealsest jõuluturust, mis pidi väga ilus olema. Lossi nägime aga jõuluturul pakiti alles asju lahti ja avatud pidi olema õhtul. Kulgesime sealt edasi Kurfürstendammile, mille ta tahtsin lihtsalt ära näha. Vahepeal veel sõime, sest kõht läks pärast hõõgveini lonksu päris tühjaks. Kurfürstendamm ei avaldanud mingit muljet, hea, et me otsustasime bussiga sõita, sest see tänav on päris pikk. Olid küll igasugu kallite brändide poed, aga need jätsid mind külmaks. Sellegipoolest oli hea pilk peale visata, muidu oleks ikka arvanud, et see on mingi eriti lahe ostlemistänav.

IMAG4173

Mingist top 10 jõuluturgu Berliinis listist sain teada, et kõige ilusam jõuluturg on Gendarmenmarktil asuv ja kuna meil oli kohvijoomise aeg, siis lootsime sealt leida mõnusa koha, kus seda teha. No jõuluturg oli kena küll, aga ei midagi eriti ilusat, selline keskmine. Vihma hakkas ka sadama, mida ilmateates üldse polnud ette nähtud. Kuna seal olid väiksed kohvikud püsti pandud, kus sai sees istuda, valisimegi ühe sellise mägimajakese Tirooli stiilis söögikoha. Tellisime kohvi ja õunastruudlit, mis oli ülemõistuse maitsev. Kui poleks enne just lõunat söönud, oleks sealt saanud igasugu hõrgutisi.

 

Edasi oli meil veidi mõistus otsas, sest vihm ei tahtnud üldse üle minna. Sõitsime Alexanderplatzile ja vaatasime, mida kinol on pakkuda, aga kaks filmi, mida oleksime vaadanud, olid alles plakatil ja mitte kinos jooksmas. Nii me siis tegimegi oma shopingutuuri ära, mida olime õhtuks planeerinud ning hakkasime otsi kukku tõmbama hõõgveini ja bratwursti seltsis, mida pakuti rohkesti Alexanderplatzi jõuluturul. Vihm oli lõpuks üle jäänud ja lihtsalt mõnus oli seal jõulumeeleolu nautida.

Selline lühike ja intensiivne väljasõit oli meil seekord. Jäin enam kui rahule ja iga kell läheksin veel.