Käisime Egiptuses päikest otsimas

RIMG2134
Hotell oli meil ilus

Ja selle päikese me leidsime ka. Mõnes mõttes on mul isegi naljakas kirjutada, et ma olen Egiptuses käinud, sest tunne on küll selline, et jah ma olen käinud Hurghadas ühes hotellis ja veidi selle ümbruses, aga päris Egiptusest ei tea ma endiselt midagi. Ainult nii palju, et igal pool paistis tühi kruusaväli, kuid kõik need ajaloolised kultuurikihid ja loetud legendid, neid ei paistnud sellisel külaskäigul küll kuskilt otsast.

Meie hotelli ees. “Vaadake nüüd kõik korraks kaamerasse” Ei, siiski mitte…

Ma poleks ise tulnud selle peale, et minna talvel Egiptusesse puhkama, miski ei tõmmanud mind sinna, aga kuna mees nii ilusti kirjeldas, kuidas see võiks just meile väikeste lastega sobida, siis olin nõus. Ja mul on hea meel, et me ära käisime ja ära nägime, milline see puhkus seal on.

Kõigepealt harjutasime kuju seljas kaamelisõitu 🙂

Päike oli muidugi mõnus, iga päev ärkad päikesega ja terve päev on ta sul saatjaks. Ei mingit rusuvat pimedust. Tuul oli küll kohati päris jahe ja iga päev polnud päris rannailm, kuid mõnusasti jalutada sai ikka. Meil oli selline hotell, mille kõrval asuvate kahe teise hotelliga oli territooriumi ristkasutus. Seega sai laiendada jalutuskäike ja oli huvitavam ka, kui ainult ühes hotellis olles.

Hommikused ampsud

Võtsime paketi “kõik hinnas” ja tõepoolest oli mugav, kui puhkuse ajal ei pidanud kokkama ega koristama. Esimesel päeval olime küll pisut kimbatuses, et mida süüa ja mida mitte, aga kiiresti kujunesid välja omad lemmikud ja söögid, mis olid nö kindla peale minekud. Paljud toidud nägid välja sellised nagu me neid teama, kuid sööma hakates selgus siiski, et need on väikese Egiptuse lisandiga. Enamasti oli selleks maitseaine, millele ma täpselt nime ei osanud anda või oli muul moel veidi omapärane.

Ja nii praadis see onu mulle igal hommikul 2 muna

Hommikuti sõime tavaliselt suures sööklas, kus oli buffeest võimalik valida soolast, magusat, puuvilja vms. valik oli suur. Lõuna ajal olime nagunii ranna piirkonnas või jalutasime spetsiaalselt rannarestosse. Seal olid valikus paar päevapakkumist, igapäevaselt sai lasta teha kebabitasku ja võtta küpsetatud bataati, lisaks magusalett, salatid ja puuviljad. Valik oli väiksem aga piisav, et iga päev hästi süüa. Rannarestos tekkis meil oma kelner, kes juba enne seda, kui me jõudsime lauda istuda, tõi meile joogid – mulle coca (sooja ilmaga on kohvi asemel just see jook mu lemmik) ja teistele mahla. See oli nii armas, et talle meelde jäi ja muidugi jätsime talle hea meelega kohe jootraha.

IMAG4300
Saialillepeenra kõrval poseerimas

Jootraha andmine oli seal üldiselt igal pool tavaks, olime enne seda lugenud ja võtsime kaasa piisavalt väikesi rahatähti. Jätsime iga päev koristajale dollari voodile ja päev enne ärasõitu tegi ta minuga juttu, et kas me homme sõidame ära ja siis teatas, et me võiks talle 25 dollarit veel jätta. Hmm, küsisin, kas seda liiga palju pole küsitud ja siis ta vastas: “Okey”. Nii palju me siiski ei jätnud, aga tundus, et ta ikka üritab küsida, äkki läheb õnneks ja jäetaksegi nii palju.

RIMG2126
Teeületus oli paras ettevõtmine (eriti lapsevankriga), sellised asjad nagu ülekäigurada ja valgusfoor on seal tundmatud

Üldiselt ikka kooriti Egiptuses igal võimalikul juhul, või siis, kui sa ei olnud piisavalt tähelepanelik. Ja kuna me siin pole harjunud sellise kauplemise ja trikitamisega, siis olime ka meie paaril korral kerge saak. Käisime hotellist väljas kaubandustänaval. Kui mees oli kaasas, siis ei tülitatud väga, aga kui korra üksi läksin, siis olid müüjad nii pealetükkivad, et pidin ruttu jalga laskma. Ostes püüdsin ikka kaubelda ja paaril korral läks hästi, aga siis korra sai üks müüja mu peale nii vihaseks, et tema tegi mulle niigi soodsad hinnad ja nüüd veel küsin alla. Kuna ma ei tea sealseid kombeid, siis väga enam ei kaubelnud, kuigi oli väga võimalik, et tegemist oli näitemänguga ja see pahaseks saamine oli osa etendusest. Mees ostis lapsele mänguasja, millele tehti soodustus 30%, see oli päris poes, mitte tänaval. Ostsime paar asja veel seal mänguasjapoest, maksime ja tulime hotelli. Vaatasime siis tšekki, oli küll ilusti allahindlusprotsent maha arvutatud aga siis jälle lambist veel suurem summa juurde lisatud. Nii et kohe kui valvsuse kaotad, tõmmatakse nahk üle kõrvade. Turist on nende jaoks kõndiv rahakott, saak …

Lebo ja chill

Hotelliga võib igati rahule jääda, sest see oli ilus, puhas, basseinid väga soojad – 28 kraadi – ja teenindus sõbralik. Väga turvaline tundus ka. Ent tuba oli jaanuarikuiste tuultega pisut jahe, mingit soojustust ega kütet ju pole. Territooriumil oli kuus majutushoonet, meie family-roomi asukoht osutus paraku kõige mürarikkamaks: ühel pool oli pearesto oma õhtuse ansambliga ja nokastanud turistidega, otsaseina taga oli “amfiteater” õhtuse lastedisco ja erinevate showdega ning maja taga oli veepark liutorudega, kust täpselt poiste lõunaune ajal tuli maksimaalselt kiljumist ja kisa. Vaikust ja rahu meil ei olnud ja võib-olla oli see ka põhjuseks, et poisid päris hästi seda kohta omaks ei võtnud ja päeval oma käitumisega meile seda ka välja näitasid ning öösiti järjekindlalt meie kaissu ronisid. Ka Kids Club ei pakkunud suurt midagi meie noormeestele: väike ja suht räpane mängutuba, seegi avatud vaid vähesed tunnid hommikul ja pealelõunal.

Egiptuse liiv maitseb väga hästi
Kas soovite ka liiva?

Irmal oli seevastu ilmatumalt lõbus, 6-aastastel on sellises kohas eriti tore. Tema sai omapead ringi joosta (korra eksis pimedas ära ka ja viidi juhuslike inimeste poolt retseptsiooni, kust me ta kenasti jälle kätte saime), käia lasteklubis endale T-särki maalimas, õhtuti lastediscol tantsimas, basseinides ujumas ja snorgeldamas, liutorudest laskmas jms. Poistega käisime suplemas paaril soojemal päeval aga jaheda tuulega nemad vette ei saanud, kuna nad on madalas vees plätserdades ikka nii palju veest väljas, et oleks kohe külma saanud.

Kaamelisõit oli päris vahva, sel päeval oli kaamelimehel ka rõõmsam nägu ees ja tuju hea.

Kokkuvõttes oli tore ja ei olnud ka. Lennusõit oli ikka pingutus ja öised uned pisipoiste rahutuse tõttu napid, mistõttu kimbutas pidevalt üleväsimus. Ma järgmisel korral valin siiski Kanaari saared, mis on mulle rohkem meeltmööda ja kindlasti minu teetassike. Hea oli ära proovida selline paketipuhkus aga niipea uuesti ei läheks. Kunagi lähen ehk snorgeldama, see oleks vast huvitav seal.

Kuna mees käis ühel päeval merel, siis kirjutab ta oma käigust ise:

Üks mõjuv põhjus Egiptuse kuurorte väisata on kahtlemata Punane meri – üks soolasemaid, liigirikkamaid ja selgeveelisemaid meresid maailmas. Bronesin juba Eestis endale päeva Punasel merel eesti firmaga Sinaistar. Kõik oli viks ja viisakas, hommikul võeti hotelli eest mikrobussile ja viidi Hurghadasse sadamasse ning õhtul tagasi, vahelpeal siis päev koos kaasmaalastega merel. Ilmaga väga vedas, see oli kõige tuulevaiksem päev meie Egiptuse nädala jooksul. Laevuke seilas kaldast ca 10 meremiili kaugusele Abu Ramada rifi juurde, seal oli trobikond teisi laevu juba ankrus ootamas ja arvukalt inimesi vees mulistamas. Sõidu ajal räägiti Punasest merest, miski paber tuli ka täita, et olen terve ja võin sukelduda. Kohale jõudes tõmmati kiiresti varustus selga, snorgeldajad ujusid mõne meetri sügavuses vees korallrifi kohal ja sukeldujad laskusid 12-14 m sügavusele põhja. Vees käisime kaks korda, põhjaajaga ca 45 + 45 minutit, ujudes kord ühelepoole ja siis teisele poole piki riffi. Vahepeal veerand tundi puhkust ja balloonivahetus. Vesi oli 23 kraadi, külm ei hakanud. Sukeldumisele järgnes lõunasöök ja tagasisõit.

RIMG2202
Sukeldujate laevad kogunevad ühele “parkimisplatsile” meres

Kirevate korallide ja kalade seltsis ujumine on loomulikult imeilus. Suurematest vee-elukatest nägime vast kolmemeetrist mureeni ja üle meetri pikkust tuunikala. Väiksemaid kalakesi oli lõputult igas värvis ja kujus: niitjaid ja nooljaid, latakaid ja ümmargusi, kergelt hõbehallidest erkpunaste või -kollasteni ja igatepidi kirjusid ka. Natuke oli karpe, meritähti ja siilikuid. Ning muidugi korallid ise oma laias vormi- ja värvigammas. Vaikselt piki riffi kulgedes osutas kohalik sukeldumisinstruktor pidevalt mõnda urgu varjunud või muidu head kaitsevärvi eluvormidele, mida ise poleks osanud vaadatagi. Vaatad siis ja mõtled, mis hämmastavaid vorme meie loomariigis kõik leidub. Nii et uhke ja põnev veemaailm igatahes.

RIMG2203
Kuskil siin käisid sukeldumas

Aga siingi tuleb nentida, et oli tore ja ei olnud ka. Paljud korallid olid tuhandete sukeldujate poolt vigastatud, merepõhi korallitükke täis. No mis sa teed, kui kogemata vastu ujud, eks ole. Küllap mõni kangutab ka meelega endale meeneks tükikesi, kuigi see on karmisti keelatud. Palju koralli oli ka surnud või suremas, seda just sügavamas vees. Põhjus tundus arusaadav – kui vees hõljub silmaga nähtavat peenemat ja jämedamat plastikut, siis loomakesi surmavat mikroplasti on ilmselt väga palju. Sestap tabas mind emotsioon, mida nimetan Veneetsia tundeks – sa näed kunagist rikkust ja toredust, mis praegugi võib olla hingematvalt ilus, aga kindlal surmakursil. Vaatad seda uhkust ja tead, et varsti see on hävinud. Nii et kes veel käinud ei ole, marss Punasesse merre sukelduma.

IMAG4404.jpg
Romantiline kuu peegeldab mere pealt

Ja lõpuks tulid jõulud…

Esimene advent oli sel aastal imekaunis, lumi ja jõulutulede süütamine lauluga linna jõulupuul. Kõik oli nagu päris, tuli kohe selline mõnus jõuluootus sisse. Ja sellega seoses tõime sel aastal tuppa esimest korda advendikuuse, mis on siis see kuusk, mis peab oma kohaloluga meid lõbustama seni, kuni tuuakse tuppa päris jõulukuusk. Ja kuna meil on metsas selliseid väikseid isendeid palju, kes on teiste kuuskede alla kasvama hakanud, siis harvendamise nime all üks pisike kuuseke meile rõõmu valmistama tuli.

DSC_0149

Seal edasi läks mõte juba nii kaugele, et teeme kohe päris jõulunurga. Mulle oli see mõte eriti meeltmööda, kuna siis sain ma suunata ka sussid kuuse alla. Muidu olin ikka veidi mures, et kui ma keset ööd magavate laste juures aknani suudan vaikselt minna, siis kohale jõudes tahtis põrand ikka mõne kriiksu sisse visata just seal kohas, kust ma seda oodata ei osanud. Ja muidugi legod, kuigi 95% ajast me koristame õhtuti kõik legoklotsid kasti sisse ja tõstame kapi otsa, siis see 5% on piisavalt valusalt mu taldadel meeles. Ühesõnaga win-win 😀

Nii kui me oma jõulunurga valmis saime, poetas Herman sellise lause, et ta tahab, et me piparkoogimaja teeksime… Nojah, kui laps tahab, siis võiks ju teha. Ma pole varem teinud ja isegi mitte mõtelnud, et võiks teha aga nüüd võtsime asja käsile. Lubasin lastele, et sel ajal, kui nad lasteaias on, küpsetan ma maja tükid valmis ja koos jääb vaid kaunistada ja kõik tükid kokku üheks majaks panna.

DSC_0174

Tegin šabloonid ja lõikasin nende järgi taignast tükid välja. Kõik tundus perfecto aga kui ahjust välja võtsin, olid tükid oma kuju ja suurust muutnud. Jätsin nad siiski selliseks nagu nad küpsenud olid, sest lõikama ei julgenud hakata, läheb veel katki. Mul tuli neid tükke tehes juba idee, kuidas võiks kaunistada ja mulle hakkas üha enam tunduma, et koos lastega kaunistades võivad meie arvamused lahku minna. Ega midagi, küpsetasin veel ühe maja jagu tükke, seekord siiski väiksemates mõõtudes.

Kokku “liimisin” tavalise piparkoogi glasuuriga, eelnevalt olin tükid kaunistanud. Ja lapsed kaunistasid oma majakest, nii olid kõik rahul. Täitsa tore tegemine oli, võimalik, et võtan tulevikus veel plaani. Igatahes andis see majadega nikerdamine jõuluootusele mõnusat sisu, sest väljas polnud peale paari lumepäeva valgest vaibast midagi näha ega kuulda. Lõputu hallus ei tekitanud küll grammivõrdki jõulutunnet juurde.

Kolm ägedat päeva järjest

IMAG4058

Öeldakse ju ikka, et kui midagi toimub, siis kohe korraga. No mul oli peaaegu korraga. Kõigepealt oli pesamuna 1-aastane sünnipäev. Tegime pidu hommikul ja õhtul, et kõik ikka saaksid tulla, kes tahtsid läbi astuda. Ma ei tea, kuidas see juhtus aga mul pole üldse pilte sellest päevast. Plaanisin küll fotosessiooni keskväljakul ja otsisin Gustavile saapadki selleks puhuks välja aga kuna ta vankris kohe magama jäi, siis ei tulnud sellest plaanist midagi välja.

Tundub, et see ei ole võimalik, et meie pesamuna on ainult aasta meiega olnud, tundub küll pikem aeg. Ja muidugi nii nunnu ja enamasti heatujulise lapsega on lausa lust olla.

Neljapäeva õhtul läksime mehe firma jõulupeole, mis toimus Tallinnas ühes restoran-vinoteegis. Alguses oli kihisev tervitusjook ja tapased, mis olid väga maitsvad. Järgmiseks tuli veinikasiino, mis algas väikese veinikoolitusega. Austalt öeldes olin selle mängu suhtes skeptiline ja mõtlesime mehega, et kuulame koolituse ära ja võib-olla jalutame veidi mere ääres. Aga siis läks põnevaks. Pärast valgete veinide ringi olin esikohal. Auhinnaks oli pudel veini nende seast, mida me sel õhtul mängu käigus proovisime. Muidugi hakkasin ma seda tahtma 🙂 Siis tuli punaste veinide ring ja neid on keerulisem ära tunda. Viimane pakkumine oli otsustav ja kuna ma olin üpris kindel, mis veiniga on tegu, panin kõik panused ühele veinile. Ja ma võitsin! Uskumatu, saingi veini valida, milleks oli ülihea Riesling Moseli äärest. See ootab nüüd meil kodus jõuluõhtut. (Pilti ei hakka lisama, sest alkohol ju…)

Peaks ütlema, et see lühike veinikoolitus avas mitmeski mõttes silmad. Kui enne olid lihtsalt paar veinisorti, mida ma teadsin ja üldiselt valged, punased ning roosad veinid, siis nüüd tekkis laiem pilt, milline üks või teine vein on. See on muidugi ainult sissejuhatus, sest jõudsime vaid mõningaid veine uurida. Aga juba sellest oli mul järgmisel päeval kasu, kui ma pidin näituse avamisele veine valima 🙂 Igatahes tekkis huvi rohkem veinide kohta teada saada ja tulevikus ka ehk mõnda veinimõisa minna.

 

riin-ja-kairi.jpg

Reedene näituse avamine oli väga äge. Kohale tulnud inimesed armsad ja koduselt pidulik meeleolu valitses terve aja. Avakõne oli sujuv täna sellele just, et andsime enne televisioonile intervjuusid ja olime juba nö peaproovi ära teinud. See on see, kui ei tee 6 aastat uusi maale ja siis korraga tuleb suur näitus 😀 Kirjutan kindlasti eraldi näitusepostituse ka.

78952933_2784369961623584_326428668526067712_n
Bestikatega 🙂

Päkapiku raske elu

suur ja väike pp

Võiks ju arvata, et päkapiku elu on lust ja lillepidu, paned aga maiust ja nänni lastele sussi sisse ja pärast saad jalad seinale visata, aga kus sa sellega!

Esiteks pead sa mõtlema, mida sussi sisse panna, mida mitte. Kas maiustused/kommid käivad sussi sees või mitte? Mänguasjad, in or out? Väikesed või suured mänguasjad, selles ju on ka veel küsimus. Ja kas jõulukalendrit on vaja, kui jah, siis kas selline, kus on šokolaad sees või selline, kus on mänguasjad.

Ma mõtlesin eelnevas lõigus välja toodud asjad kõik läbi. Eelmisel aastal oli suurem laps õnnetu, et miks talle küll jõulukalendrit pole toodud, et kas tema siis on paha laps olnud. Sel aastal tahtsin seda tunnet temas mitte tekitada ja tellisin talle ning keskmisele lapsele jõulukalendrid oma lemmikpoest Mytoys`st (kui asi puudutab lapsi muidugi). Irma sai ükssarviku kalendri, kus on ka juuksevidinaid, mida meil alati ära kulub ja Herman autodega, kus on ka lisaks liiklusmärke. Ja päkapikk lubas ainult advendipühapäevadel midagi suuremat tuua, kui üks komm sussi sisse. Tundus nagu ideaalne plaan, lastel käib päkapikk, kes toob neile väikese maiuse ja mänguasja saavad nad advendikalendrist.

Aga vot, ei ole see kõik nii lihtne!

Eile tuli laps laulustuudiost koju ja nuttis pool tundi, sest tema sõpradele toovad päkapikud mänguasju aga talle millegipärast mitte. Ta näitas mulle isegi poes, mida siis päkapikud teistele olid toonud. Suht mõttetu kola, millest üks päev on rõõmu ja siis unustatakse kuhugi vedelema. Ok, võib-olla mõnel päeval veel mängitakse aga ei midagi arendavat. Ma ei taha selliseid asju osta, esiteks meil on neid omajagu kogunenud ja teiseks ei mahuks me varsti oma majja ära, kui me neid muudkui juurde ostaksime.

Kuigi mulle eriti ei meeldi argument, et kõigil teistel on, tegin siiski väikese kompromissi, mul oli ammusest ajast üks erilisem poni koos kuivatatud ananassiga ja linnuvile. Ikka peab selline varu olema ja nüüd oligi hea see käiku lasta. Jällegi arvasin ma naiivselt, et ideaalne plaan!

Irma muidugi oli õnnelik oma poni üle, ju sai oma tõestuse, et ka talle toob päkapikk mänguasju. Hermani arvates oli linnuvile kahtlane ja ta kartis seda, meie suureks üllatuseks. Küllap ta harjub ja leiab, et sellega saab siiski vahvalt mängida. Nojaa, aga selle peale tuli mees, kellele ma ei olnud õhtust draamat tutvustanud, ja teatas, et mida see päkapikk mõtleb, kas meil niigi pole kõik kohad mänguasju täis…

Ühesõnaga on loo moraal selles, et kunagi ei ole nii, et kõik on rahul 😀 Isegi, kui tundub, et on ideaalne plaan 😛

Edaspidi katsun ikka oma mõtet jälgida, et sussi sisse väike komm ja ainult mõnikord suurem asi, mis võiks olla meisterdamise või joonistamise vms vallast. Piparkooke tehes mõtlesin, et võiks olla mõlemale üks uus ja eriti vahva piparkoogivorm aga Raplas ma pole näinud sellist, mida tahaks osta.

Hall-must reede ja Berliin

IMAG4150

Viimasel ajal on ilmad nii hallid ja pimedad, et mul hakkab sellest lausa halb. Ma pole kunagi varem nii tugevalt tundnud, et pime aeg mind sel moel muserdaks ja mõjutaks. Eestisse on saabunud vist polaaröö. Kuigi ma pole suur viriseja, siis eile Berliini lennukilt tulles ja läbi uduse linna sõites, hakkasin küll porisema, et kõik on jälle hall ja igav… 😛 Teine aspekt selle juures on see, et maalida on kole raske, sest lihtsalt ei näe värve. Ja pealegi on vahe, kas maalida lambi valgel või loomuliku valgusega. Üks maal on seetõttu üpris pekkis oma värvidega aga ma mõtlesin juba vabanduse, umbes sellise, et hall ilm on justkui osa sellest maalist.

IMAG4184

Teiseks tahtsin kirjutada “mustast reedest”. Te olete ju kõik kuulnud, et täna on hullumeelsed soodushinnad. Soodustust pakuvad kõik vähegi nutikamad firmad. Aga, siin on üks aga! Nimelt tahtis mu mees kinkida oma väikesele sugulasele spa piletid ööbimisega. Erinevaid portaale uurides selgus, et kohe on tulemas musta reede soodukas. Otsustas selle ära oodata. Võttis siis lubatud sooduka päeval lehe lahti, et piletid ära osta ja oh üllatust, vahepeal oli lisatud tavahinnale kena 100 eurot juurde ja siis sellest pakuti soodustust 50%, mis tegelikult kokkuvõttes mitte 50% ei olnud. Uskumatu! Kui poleks kursis olnud hindadega, mis enne olid, poleks muidugi millestki aru saanud. Jah, ma olen seda kuulnud, kuidas hindu paisutatakse, et suurt soodustuse protsenti näidata aga ma pole nii lähedalt sellist asja varem märganud.

IMAG4176

Kolmas asi, millest tahtsin kirjutada, on see, et me käisime mehega Berliinis ja see oli nii äge! Ma olen seal varem ka käinud aga võiks öelda, et sel korral näitas Berliin oma teist külge. Esimesel korral mulle ei meeldinud seal, ma tundsin, et see ei ole üldse minu linn. Nüüd ma tundsin täpselt vastupidi, see linn oli minu! Võib-olla on vahepeal 7 aastaga midagi muutunud aga tõesti oli nii teine kõik.

IMAG4159

Alustuseks nägin lennukibussis oma kursaõde EKA maaliosakonnast, see tekitas muidugi väga elevust ja rääkisime nii kiiresti, kui suutsime, et kõik oluline saaks öeldud 🙂 Ööbisime lennujaama lähedal, sest jõudsime hilja ja ärasõit oli väga vara. Oma täispikka Berliini päeva alustasime Müürigaleriist, mis oli vägev vaatepilt. Ja ma olen tõesti õnnelik, et see 30 aastat tagasi maha lõhuti, tundsin praegugi seda müüri lõhkumise ärevust, kui selle juures seisin. Nüüd on alles jäänud müüritükid nagu mälestusmärgid. Maalid müüril olid väga erinevad aga leidsin endale ka huvitavamaid vaatamiseks. Väga soovitan seda külastada.

Edasi läksime Boesneri kunstipoodi, mis on minu jaoks nagu üks suur kommipood lapsele. Seal on värvide, pintslite ja muude kunstitarvete valik lihtsalt meeletu ja hinnad pole ka pahad. Olin ennast hästi ette valmistanud ja pildistanud värve, mida kindlasti ostma pidin. Seetõttu ei läinudki poolt päeva, mis oli väga hea, sest Orm istus poe lugemisnurgas ja maitses hõõgveini, mida seal tasuta suure tünni seest kliendid endale lasta said 🙂

Siis suundusime Charlottenburgi lossi juurde, mida me tahtsime vaadata ning samuti tahtsime osa saada sealsest jõuluturust, mis pidi väga ilus olema. Lossi nägime aga jõuluturul pakiti alles asju lahti ja avatud pidi olema õhtul. Kulgesime sealt edasi Kurfürstendammile, mille ta tahtsin lihtsalt ära näha. Vahepeal veel sõime, sest kõht läks pärast hõõgveini lonksu päris tühjaks. Kurfürstendamm ei avaldanud mingit muljet, hea, et me otsustasime bussiga sõita, sest see tänav on päris pikk. Olid küll igasugu kallite brändide poed, aga need jätsid mind külmaks. Sellegipoolest oli hea pilk peale visata, muidu oleks ikka arvanud, et see on mingi eriti lahe ostlemistänav.

IMAG4173

Mingist top 10 jõuluturgu Berliinis listist sain teada, et kõige ilusam jõuluturg on Gendarmenmarktil asuv ja kuna meil oli kohvijoomise aeg, siis lootsime sealt leida mõnusa koha, kus seda teha. No jõuluturg oli kena küll, aga ei midagi eriti ilusat, selline keskmine. Vihma hakkas ka sadama, mida ilmateates üldse polnud ette nähtud. Kuna seal olid väiksed kohvikud püsti pandud, kus sai sees istuda, valisimegi ühe sellise mägimajakese Tirooli stiilis söögikoha. Tellisime kohvi ja õunastruudlit, mis oli ülemõistuse maitsev. Kui poleks enne just lõunat söönud, oleks sealt saanud igasugu hõrgutisi.

 

Edasi oli meil veidi mõistus otsas, sest vihm ei tahtnud üldse üle minna. Sõitsime Alexanderplatzile ja vaatasime, mida kinol on pakkuda, aga kaks filmi, mida oleksime vaadanud, olid alles plakatil ja mitte kinos jooksmas. Nii me siis tegimegi oma shopingutuuri ära, mida olime õhtuks planeerinud ning hakkasime otsi kukku tõmbama hõõgveini ja bratwursti seltsis, mida pakuti rohkesti Alexanderplatzi jõuluturul. Vihm oli lõpuks üle jäänud ja lihtsalt mõnus oli seal jõulumeeleolu nautida.

Selline lühike ja intensiivne väljasõit oli meil seekord. Jäin enam kui rahule ja iga kell läheksin veel.

Tühjaks pigistatud sidrun

Nüüd, kui ma sain Mallorca jutud blogisse üles, saan ma lõpuks ka midagi muud siia kirjutada. Ega mul liiga palju aega kirjutamise jaoks pole aga ikka vahel on mõnus paar rida kirja panna.

73352265_10156998145539615_7758959416379965440_o
“Vanaisa, vanaisa mis see on?” “Šee on šuur lumemaal”  Nali naljaks aga juba vähem kui ühe kuu pärast (13. dets) avame me Kairiga oma näituse Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses

Ma pole 5 aastat ühelgi näitusel osalenud ja detsembris avame me koos Kairiga, kellega me kunstikeskust Raplas peame, oma suure ühise näituse. Me alustasime planeerimisega 1,5 aastat tagasi ja nüüd on avamine käega katsuda. Nii põnev. Olen seda protsessi täiega nautinud, ka neid hetki, kui on tunne, et üldse ei tule välja, sest ma tean, juba järgmisel päeval suudan ma lahendada värvide tasakaalu, kompositsiooni vms probleemi. Ja see on nii hea tunne.

Mul on tõesti hea meel, et me otsustasime näituse teha, sest see on andnud mulle tegevust, mida ma armastan. Väikeste lastega kipub aeg lihtsalt lahustuma. Valmistades ette näitust on mul tunne olnud, et see on midagi hingele. Nii ei upu igapäevastesse tegemistesse ära.

DSC_0958
Foto: Mirjam Tammepuu

Vahepeal on veel mõningad tähtsad sündmused olnud. Näiteks sai minu “väike lapsuke” 6-aastaseks. Ta on nii asjalik, ikka imestan vahel. Eriti armas on siis, kui ta väiksemaid vendi kantseldab või mõne nalja välja on mõelnud.

DSC_0878
Foto: Mirjam Tammepuu

Siis tähistasime veel pulma-aastapäeva, mis oli tõesti mõnus pidu pere seltsis. Üürisime Kohilas Harakapesa mängutoa ja pidulik vahuvein/maasikad ning söömine toimusid all restoranis. See sobis suurepäraselt. Lapsed said mängida ja olid rahul, nii saime meie ka rahul olla ja pidu nautida.

Ja siis veel muidugi see, et õetütar sai kaksikud. Täiesti võimatult võluvad väikesed inimesed. Kahjuks pilti ei saa panna, võite lihtsalt ette kujutada kahte kõige nunnumat beebit 😀

74693229_418412342181347_3839100304721182720_n

Pealkirja juurde minnes on täna tõesti selline tunne, et kogu energia on ära kulutatud. Maalisin täna palju, sest tahtsin, et kõige suurem maal enam-vähem valmis saaks. Nüüd ongi vaja veel lihtsalt lõpetada mõned väiksemad maalid, heliinstallatsiooniga tegeleda ja hakkabki valmis saama.

Ja järgmisel nädalal on minipuhkus koos mehega Berliinis! Jee!

 

 

 

Retk kloostri juurde

IMAG3719
Vaated olid matka jooksul pidevalt võrratud.

Mallorca viimases postituses kirjutan meie matkast, mis viis meid kloostri juurde. Otsisin alguses igasuguseid põnevaid matkaradasid aga mitmed jäid kauguse või pikkuse tõttu välja. Otsustasime selle matkaraja kasuks, sest autosõit matka alguspunkti ei võtnud liiga kaua aega, matkarada ise oli hästi märgistatud ja mitte liiga metsik, et vältida eksimist ja lõpuks oli see ka huvitav ning paraja pikkusega. Matk Betlemi kloostri juurde võis alata.

IMAG3729
Kaugusest paistab Betlemi klooster, kuhu me lõpuks välja jõudsime.

Betlemi klooster on täiesti tegutsev klooster, kus toimetavad mungad, meie küll neid ei näinud aga kõikjal oli näha inimtegevuse märke ning loomad olid siin-seal kloostri ümber. Ma arvan, et neil oli vaikne palvusetund või kes teab, mida nad seal nii vaikselt tegid.

IMAG3733
Põõsastes piiluvad lambakesed (vist väga ei paista, aga noh, seal nad igatahes olid:)

Hakkasime alguses suure hooga sammuma ja päike paistis lagipähe. Sain aru, et maha unustatud mütsist on vähe abi ja päikesepistet ka saada ei tahtnud. Tuli midagi leiutama hakata. Kotis oli vähe asju aga ühed lufthansa piletid seal olid ja nendest ma meisterdasin endale mütsikese. Oli küll pisut veider peakate aga täitis oma otstarvet suurepäraselt. Päike enam pähe ei paistnud 🙂

IMG_20190908_110307
Naljanumber oma lufthansa mütsiga 😛

Kokku oli matk 7 kilomeetrit. Kloostri juurest pidi minema rada edasi mäe otsa ja mäe otsa me ka läksime aga ma arvan, et seda mäge ei mõeldud meie teejuhistes. Me lihtsalt ei leidnud ühtegi selget suunaviita, kuhu peaks edasi minema, kui olime kloostri juures oma tiirud teinud. Niisiis valisime me lihtsalt ühe lähedalasuva künka ja lootsime, et sealt on hea vaade.

IMAG3750

Sammusime mäe otsa, möödudes kitsekestest, kes kaklesid mingi oksa närimise pärast. Ja täpselt nii läks, et saime ülevalt hea vaate, isegi meie linnake paistis kuskil seal kauguses. Üleval oli ilm pilviseks tõmbunud.

IMAG3746

Jäime matkaga rahule, selliseid väikesi mõnetunniseid piknikuga jalutuskäike võiks kohe igal pühapäeval teha. Raplamaal kahjuks mägesid väga pole (Paluküla on risti-rästi läbi käidud, see juskui ei loe) ja siis peab leppima selliste väikeste sutsakatega, mida oma reisidel teha õnnestub.

IMG_20190908_103626

 

Pealinna chill

Me oleksime peaaegu jätnud Mallorca pealinna Palma külastamise vahele. Nii peaaegu. Mõtlesime, et ei hakka lapsi linnakäraga väsitama, aga siis hakkas kuidagi kahju käia ära Baleaaride suurimal saarel ilma pealinna nägemata. Õnneks me seda siiski ei teinud, sest mulle hakkas seal esimesest silmapilgust väga meeldima. Õhkkond oli lihtsalt selline äge ja vanalinn võlus oma kohvikute ning mõnusa olemisega.

IMAG3842
Kõige kallim latte kohv, mida ma joonud olen ja kõige kallim kook ka. Aga see selgus alles maksmisel 😛  Laste jäätised olid selle eest täiesti keskmise hinnaga.

Täiesti kogemata sõitsime linna sisse väga head marsruuti mööda. Panin nimelt ühe suvalise punkti kaardil vanalinna kõrvale ja sinna jõudes leidsime kohe ka parkla. Kui me parklast üles maa peale jõudsime leidsime esimese asjana pargi, kus oli mänguväljak, mis kohe kasutust leidis ja teisel pool oli raudteejaam, millest edasi hakkasid jalakäiate tänavad ning vanalinna osa.

IMAG3849

Kui olime ühe tänava lõpuni jalutanud, jõudsime ühte rohelisse aeda. Vaatasime seal pisut ringi ja avastasime, et aias asub suur raamatukogu ja see polnud mitte ainult maja sees vaid ka väljas. See oli nii vahva leid, veetsime seal päris palju aega, sest lapsed “lugesid” pea kõik raamatud läbi. Eriti ei seganud, et kõik olid hispaania keeles 😀 Lasteraamatutes on piltidel nii suur osakaal, et see pisiasi on suhteliselt tühine. Selline väiraamatukogu on hästi armas mõte, mis oleks ka kodukohas igati tervitatav. Veidi eemal asus täiskasvanutele mõeldud lugemisala. Iga laua taga istus seal üks inimene ja kõik kohad olid täis. Tundub, et see on seal päris populaarne lugemiskoht.

IMAG3852

Edasi läksime keskväljaku poole aga oh üllatust, tänav lõppes ära ja ees oli hiiglaslik maja, kuhu viis hiiglaslik trepp. Ja oligi nii, et pidi minema majja päris kõrgele korrusele, siis sai teiselt poolt välja. ühesõnaga Maja ehitatud mäe küljele aga see oli naljaka ja ootamatu, sest kaardilt vaadates selliseid nüansse ei näe.

IMAG3857

Pärast keskväljakut hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama ja mõtlesime, et oleks lõbus sõita hobuvankriga tagasi raudteejaama juurde parklasse. Küsisime ühe kutsari käest, et mis see 5 minutit sõitu ka maksab. Ta ütles, et teeb soodsalt ja viib äkki isegi väikese ringiga meid kohale, et nii 60 eurot. Mõtlesin alguses, et ta tahtis öelda 16 ja ütles valesti aga ei, täitsa õigesti kuulsin. Kauplesin veidi alla aga ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Selle 10 minutit jalgsi saime ise ka käidud.

IMAG3879
Plaza Majoril väsinud aga õnnelikud linnaseiklejad oma roogasid ootamas

Selgus, et see oli väga hea, et me ei saanud hobusega kohe jaama sõita.  Leidsime peaväljakult ahvatleva lõunasöögikoha ja mõnulesime seal inimesi ning päevasaginat vaadates tükk aega. Laste jaoks oli see peatus samuti kosutav, pärast seda tahtsid väikesed jalad jälle vapralt edasi kõndida 🙂

Ja aegamisi tagasi kulgedes sattusime ilusasse kirikusse, kus mängis õrn muusika. Isegi meie kahene rahmeldis teatas, et talle meeldib see muusika, mis on erakordne, sest tavaliselt ta ütleb muusika kohta, et ei meeldi. Kuna tänavakärast kirikusse astudes oli kontrast nii suur, siis jäi see väga eredalt meelde.

Käimata jäi meil katedraalis, kuna lapsed poleks jõudnud nii pikalt käia ja muidugi pidime ka lõunaunega arvestama. Katedraal asub mere ääres ja on väga uhke, tean seda sellepärast, et tagasi lennates nägin hiigelsuurt fotot sellest Palma lennujaamas. Aga noh, midagi jääb siis järgmiseks korraks, kui sinna satume.

Romantiline suplus, pereratas, müstiline aed ja salajane rand

IMAG3656

Üks romantilisemaid õhtuid Mallorcal oli meil suplus Formentori rannas, kuhu me kolmandal õhtul sõitsime. See oli ka esimene kohtumine saare põhjaosa mägedega. Formentori sõites oli veel valge, aga kohale jõudes hakkas kiiresti pimenema, nii et suplemine toimus soojas hämaruses. Pilvede vahelt piilus ajuti kuu ja mida pimedamaks läks, seda erksamalt särasid paatide/laevade, samuti ülevee randade tuled. Kui meie kuurordis oli sel õhtul küllalt tugev idatuul, siis kaljumägedest varjatud Formentori rannas oli vaikne ja rahulik.  Õhtul rahvast enam polnud, vaid meie üksi jooksime, mängisime ning ujusime soojas vees. See rannariba polnud seal teab mis suur, kujutasin ette, kuidas päeval on seal inimesed üksteise kukil 🙂

DSC_0161
Sume õhtu Formentori rannas. Foto: Helen Tammepuu

Formentori poolsaarele plaanisin ma meile Ormiga ühte matka aga lõpuks otsustasin ikkagi teise valiku kasuks. Seal matkamiseks tuleks rohkem aega varuda, kui meil seekord laste kõrvalt näpistada oli võimalik.

Pereratas

Mallorcal suvitamiseks sobivat majutuskohta vaadates oli tingimuseks rannapromenaadi olemasolu, et oleks, kus lapsevankriga jalutada. Port Alcudias on säärane asi täiesti olemas, aga no juhtumisi algas see meie villast umbes 1,5 km kauguselt ja seepärast lapsevankriga sinna väga ei sattunudki. Küll aga  tuli ükspäev mõte minna sinna jalgratastega. Jalgrattalaenutusi on Port Alcudias jalaga segada, pakutakse kõikvõimalikke liikumisvahendeid väikestest tõukekatest kuni suurte pereratasteni, viimaseid oleks vist õigem nimetada jalgautodeks.

Me siis laenutasime ka kaks pereratast: viiekohalise ja seitsmekohalise. Viimasesse mahtusime kenasti viiekesi istuma ja taha laadisime veel kotid, lapsekärud ja ujumisvarustuse. Väntasime aga mõnuga piki peatänavat põhja poole ja käänasime peale paari kanali ületamist randa, et jätkata sõitu rannapromenaadil. Paraku oli seal soolas väike üllatus – kõigil randa viivatel teedel oli jalgrataste keelumärk. Põhjus siis selles, et kena ja millegipärast siniseks võõbatud asfaldiga plaažiäärne jalgtee oli napilt mõne meetri laiune ja suht tihedalt jalutajaid täis. Jalgrattad oleks olnud tõesti liiast.

 Seitsmekohaline jalgauto, katus peal ja puha.

Liikusime mööda mereäärseid tänavaid ühe pargini, kus olid turnikad ja kiiged lastele ning parkisime sõidukid, selleks olid rattalukud kaasa antud. Peagi jätsime muidugi pargi ja olime meres ujumas, väljaarvatud need kes jäid kohvikusse jäätist sööma.

IMAG3621
Herman pärast meres möllamist friikaid söömas. Täiesti eluga rahul 🙂

Tagasi kulgesime mööda teist teed, merest pisut eemal asuva järve kaldal. Kõik oli ilus sinnamaani, kui taevaluugid avanesid ja hakkas sadama, siis väntasime suht kärmesti koju.

IMAG3633
Järve nimi googlemapsis on “Es Llak Gran”, tõlkes: “See on Suur Järv”

Jardin de Alfambra

Olin eelnevalt välja vaadanud kohad, kus kindlasti peaks käima ja üheks selliseks oli Alfambra aed. Sinna sõites jäid poisid autos magama, nii otsustasime Irmaga kahekesi aeda külastada ja ülejäänud tukkusid parklas. See oli selles suhtes hea, et saime kiiresti liikuda ja kauneid paiku aias imetleda. Vankriga oleks seal väga raske olnud, sest palju oli treppe ja astmeid.

IMAG3805

Aed oli muidugi kena ja oli igati vaeva nähtud, et kogu see ilu turistidel mõnus vaadata oleks. Keset aeda oli kohvik, hinnatasemelt täiesti söödamatu, õnneks meil polnud huvi ka. Tegime pilte, ahhetasime ja lõpuks paitasime kitsekesi, kes aia kõrval karjamaal meid uudistasid.

IMAG3807

Tasus külastamist, kuigi aed oli väiksem, kui ma arvasin ja üpris turistikas, oli ikkagi ilus.

Salarand

(Kuna mina seal avastusretkel ei käinud, siis palusin Ormil selle kohta kirjutada)

Saarel viibimise viimasel päeval oli jälle ilm päris tuuline. Pool, täpsemalt 4/9 meie reisipundist sõitis hommikul pealinna Palmasse, teine pool jäi Port Alcudiasse ja võttis nõuks minna jalutama sadamasse, mille järgi koht on nime saanud. Et sadam ja sealne lahesopp on hästi tuulte ja lainete eest varjatud, võinuks seal olla paradiislik promeneerimine mõnusa supelusega, aga … Lapsed olid kogu reisist nõnda väsinud ja kaheaastane H pani kohe randa jõudes ulguma – tahan koju. Lohutamis – ja rahustamismeetmed ei andnud tulemust ja lõpuks andsime alla, st läksime koju ehk naasime meie toredasse roosasse villasse Rooside tänaval.

Pealelõunal oli siiski kange tahmine veel mõnda ilusat ja tugeva tuule eest varjatud randa külastada. Juba enne saarele tulekut oli erinevatest portaalidest igasugu Mallorca TOP10 randu uuritud ja sõelale jäi Cala Varques. Türkiissinine vesi, hingematvad vaated, imposantsed koopad, peene liivaga rand, tolerantne atmosfäär! Midagi ajasin ma aga ülivõrdelisi rannakirjutisi lugedes täiesti sassi – arvasin selle olevat hõlpsasti autoga ligipääsetava, sest ühes reisiblogis kirjeldati Cala Varquesi kui laste ja perede lemmikut. Olles aga sõitnud kohale saare kaguküljele, selgus ootamatult, et auto tuleb jätta > 2 km kaugusele parklasse maantee äärde ja randa viib esmalt kitsas küpressidega palistet”põlluvahetee”, edasi mere äärde aga konarlik jalgrada läbi männimetsa.

IMG_20190912_162906
Mallorca põlluvahetee. Kõrged kiviaiad ja küpressid teede ääres on iseloomulikud kogu saarele.

Põllud siinjuures tähendavad hõredaid oliiviistandusi, kus puude all pole näha rohtu ega midagi, kuid ometi käivad ringi lambad ja midagi sealt kiviklibust muudkui nosivad. Lopsakast loodusest on asi väga kaugel ja paneb mõtlema, et elu pidi sel saarel ikka üsna armetu olema, enne kui sakslased Mallorcast oma 16. liidumaa tegid.

IMG_20190912_161945

Tee mereni oli niisiis ilus, aga ootamatult pikk ja raske natuke väsinud viieaastase jaoks. Kohale jõudes ootas järgmine üllatus – rand vastas kõigile suurepärastele kirjeldustele ja ka tuult polnud tuhkagi, küll aga mühisesid suured lained ja veeretasid “liivarannas” kõva kolinaga kuni rusikasuurusi kive. Jah, rannariba oli liiv, ent veepiiril ja mere poole kiviklibu. Tulemuseks oli, et Irma ujuma ei saanudki. Mina trügisin kangelaslikult vette, kivid tagusid kole valusasti vastu jalgu ja üks varvas löödi veriseks ka. Piisavalt sügavasse jõudes oli suurtes lainetes ujuda juba ülimõnus, selle naudingu eest polnud katkine varvas liiga suur hind.   I mängis siis lihtsalt liivaga ja jooksis niisama ringi.

IMG_20190912_170454
Cala Varques. Jälle selfi 😀

Kui tagasi minema hakkasime, nõudis I, et läheks mööda teist teed. Tõepoolest oli märgata, et inimesed ühelt ja teiselt poolt tulid läksid läksid mööda mereäärseid radu. Ju need kuhugi viivad, mõtlesime meiegi ning asusime mööda kaljut üles turnima. Vaated olid hunnitud ja õhtu imeline, kuid õige pea jõudis terve mõistus kohale – napp tund enne päikeseloojangut pole väga arukas ilma kaardita, matkavarustuseta, toidu -ja joogivaruta ja viieaastase plikaga tundmatuid radu mõõtma minna.

IMG_20190912_175053
Matkarada kaldakaljudel, millest siiski loobusime.

Sestap laskusime supelranda tagasi, ostsime hipide putkast kartulikrõpsu ja limpsi ning kõmpisime tuldud teed tagasi autosse. Või noh, pool teed kulges I juba minu kukil. Koduteel tegime veel jäätisepeatuse Manacori nimelise linna servas, päike läks looja ja sedasi see viimane õhtune ujumisretk otsa saigi.

 

Lastematk Mallorcal

IMAG3662

Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.

Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid  ümberringi on mäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses.  Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga. 

DSC_0170
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu

Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võib näha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.

DSC_0213
Kive on alati mõnus vette loopida

Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid.  Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.

IMAG3669
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal

Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.

DSC_0247
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu

Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀

IMAG3673
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”

Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.

IMAG3681
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂

Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem  maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.

IMAG3689
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal

Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis  mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti. 

Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.