Hääl on aga pilti pole ehk kuidas ma raadiosaates käisin

Sel nädalal käisin Tre raadio saates “Raplamaa pooltund” rääkimas noorte ettevõtluspäevast “Miks Ma Mida Teen!?”. Toimub see maikuus ja juba 12. korda, tundub nii uskumatu, et see nii kaua kestnud on.

riintres

Foto: Ott Ojand

Kuigi mul oli juttu palju rohkem valmis mõteldud, siis kohapeal läksid ikka mõned asjad meelest. Teinekord teen rohkem märkmeid enne. Kui klapid peas ja otsesaade käib, siis lihtsalt lähevad mõned asjad peast ära…

Mitu korda ütles saatejuht midagi, mis ei olnud päris korrektne, alustades näiteks minu ametinimetusest. Igal kord tahtsin teda siis parandada või õigemini täiendada aga kuna ta esitas kohe ka küsimuse, siis hakkasin kõigepealt sellele vastama ja oligi see hetk möödas. No väga suuri ebakõlasid siiski ei tulnud sisse, pigem ma ise ja ehk ka teised asjaosalised teavad mingeid nüansse.

Nime saamise loost jätsin rääkimata ühest paralleelist, nimelt oli sel ajal ringlemas absurdifilm “Tulnukas” ja seal üks peategelane ka küsis mingi jabura koha peal “Miks ma mida teen?”. Mõtlesin, et kõike ka ei hakka ära rääkima aga pärast mu tollane kolleeg kohe küsis fb-s, et kuhu tulnukad jäid 😀 Niiet see on siis nüüd teada suuremale ringile.

Ja siis see särk, mis ma stuudiosse kaasa võtsin. See on mul ajalooliste asjade kapis ja üldse enne ei märganud, et see nii koledasti kortsu oli läinud, oleks pidanud triikima. Aga jah, eriti headel aastatel, kui meil on toetatajaid rohkem olnud, oleme saanud kõikidele osalejatele särgid teha.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igatahes teinekordki 🙂

Järelkuulata saab Tre raadio kodulehelt “Raplamaa pooltund” saadete alt: http://rapla.tre.ee/jarelkuulamine/#1517266845460-c722b314-3043

 

 

Advertisements

Marlene Dumas – kunstimaailma popdiiva

Kui keegi küsib, kes mind on kunstnikuna mõjutanud, siis oskan välja tuua ainult ühe nime – Marlene Dumas. Kuigi on paljud-paljud teised kunstnikud, kes on mind mõtlema pannud ühe või teise asja peale ning sellel on ka õpimoment juures olnud, siis üks inimene on seda teistest rohkem teinud.

marlenedumas

Foto: Artforum.com, Merlijn Doomernik

Kohtusin temaga esmakordselt Karlsruhe Kunstiakadeemias, kui olin seal vahetusüliõpilaseks Gustav Kluge maaliklassis 2005/2006 aastal. Umbes korra kuus toimusid õhtuti ülekoolilised loengud, kuhu oli kutsutud mõni aktuaalne kunstitegelane – kunstnik, kuraator, kunstiteadlane vms. Ja ühel sellisel õhtul oli meie koolis kohal ei keegi muu kui Marlene Dumas isiklikult.

Õhtusel loengus Karlsruhe Kunstiakadeemias palus ta sissejuhatuseks tuua endale pokaali veini, et mõnusam oleks 🙂 See tundus muidugi ennekuulmatu nõudmine, kuid talle sobis see, see oli temalik käitumine nagu ma loengu lõpuks aru sain. Ta on väga põnevat tüüpi inimene – pidevalt koketeeriv ja kuulajatega flirtiv ning samas väga karismaatiline. Kogu õhtu jäi eredalt meelde ja oli omanäoline ning muljetavaldav.

moca-los-angeles-md

Foto: marlenedumas.nl

Tema portreed on huvitavad ja lausa võluvad. Nägin Marlene Dumas`i maale ja joonistusi esimest korda Baden-Badenis asuvas Frieder Burda muuseumis, kus tal oli 2006 aastal näitus “Female”. Ma käisin tema näitusel 3 korda, elasin ju praktiliselt seal kõrval ja ostsin ka näituse kataloogi, mis on olnud mulle hiljem oluliseks materjaliks. Portereede seina ees oli muuseumis pink, seal istudes sai mõnusalt joonistusi uurida ja jalgu puhata samal ajal.

Mõnikord on nii, et ma maalin midagi või teen alles kavandeid ja mul tuleb meelde, et näitusel oli ühel maalil mõni detail või värvinüanss, mis mind köitis ja tekib tunne, et pean kindlasti seda enne raamatust järgi vaatama, sest muidu ei saa enda tööga edasi minna. Juhslikud ja planeeritud jooned ning värvid vahelduvad tema töödes pidevalt ja kunagi ei saa lõpuni kindel olla kumb on kumb.

centraal-museum-marlene-dumas-2003-1_0

Foto: kleio-amsterdam.nl

Mis on siis see, mis mind tema juures köidab? Õigemini tema kunstiteostes. Ühelt poolt kindlasti lihtsus ja võime paari pintslitõmbega tekitada kujutis, mida tahaks kohe pikemalt uurida. Kõik tundub tema maalidel ja joonistustel paigas olevat, isegi kui see on elegantse lohakusega sinna kantud. Teiselt poolt see, et ükskõik mida ta ka maalib, ta oskab selle õiges võtmes vaatajale esitada. Isegi kui ta lihtsalt portreesid on maalinud, on nende silmad ja ilmed nii kõnekad, et sa hakkad kujutatud isikute lugusid nägema.

Mul oli alguses harjumatu, kuidas ta on meeletult palju kasutanud oma tööde aluseks ajalehest võetud pilte või ise fotosid. Aga see tundus hiljem isegi loogiline, et ta nii andis endale võimaluse erinevaid inimtüüpe ja poose joonistada. Tema visandiraamatud on ka näitustel eksponeeritud olnud ja see on hea vahetu sissevaade kunstniku tegevusprotsessi. Ja päeva lõpuks seob ta oma joonistused teemadega, mida käsitleb üheks tervikuks ning tundub, et kõik peabki nii olema.

500ebf150a803339cb0a0e91e0377c81--marlene-dumas-the-prophet

“Prohvet”, foto leitud internetist.

Mõned teemad on tal päris karmid ja kõike ma lõpuni polegi uurinud, sest see tundub päris raske koorem. Surnukuuris maalimine on ka selline hullumeelne katsumus, millega kaasneb palju muid aspekte, kui lihtsalt inimkeha maalimine. Kindlasti on oma osa keeruliste teemade valikul ka selles, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, täpsemalt Kaplinnast. Hetkel elab ja töötab Amsterdamis. Tema eksootiline päritolu paistab välja nii tema olekust kui ka tema töödest. Marlene Dumas`i maalid olid väljas ka 2015 aasta Veneetsia biennaalil keskpaviljonis.

 

 

 

Munad ja pühad

Tänavu paneme me värvilised täppidega munad ainult meie aeda õunapuu otsa. Varasemalt aga oleme teinud päris mitmeid aastaid sellist projekti nagu “Munad puu otsas”. Siis kui mul olid noorte- ja laste kunstikursused juhendada, tundus see hea võimalus midagi väljaspool kursuseruume teha. Pealegi olime esimesel korral tulnud just pühade eel Saksamaalt ja seal olid kõiksugu dekoratsioonid igal nurgal. Eestisse jõudes oli väljas kuidagi tühi ja kõle. On ju enamasti ülestõusmispühad ajal, mil lumi on ära sulanud aga rohi ja lilled pole veel tärganud ehk siis kõik on ühtlaselt hallikas-pruunikas. Tahtsime õue värve!

Lapsed ja noored tulid munade projekti ideega väga hästi kaasa ja tegid usinasti kõigepealt kavandeid. Pärast valiku tegemist ja arutamist, mida ja kuhu maalida, hakkasid kõik oma munade kallal tööle. Enamasti toetas meie tegemisi ka Rapla vald ja saime vabalt paksu korra värve munade peale kanda. Suurematega proovisime korra ka aerosoolvärve.

Kui munade värvimine oli lõbus ja hiljem nende rõõmsad värvid linnapildis veel lõbusamad, siis riputamine oli alati paras peavalu. Jagasin enam-vähem ära, milline muna kuhugi tuleb ja siis hakkas O redeli peal kõlkudes neid üles riputama. Pidime ka nuputama, milline oks liialt pehkinud on ja koos munaga alla sadada võib. Õnneks seda ei juhtunud aga päris kuivanud okstele me ei riputanud ka.

Alguses me riputasime ainult ühe puu otsa aga paaril viimasel aastal riputasime lausa kahe puu otsa, ka selle puu okste külge, mis on Rapla kahe torniga kiriku ees. Päris uhke, värvilaigukesi jagus mitmesse kohta. Oli küll linnapilt kohe rõõmsam.

DSC_0366

Ühel hetkel ei tundunud enam huvitav mune puu otsa panna. Ja nii me mõtlesime välja uued munad, sellised, mis käisid maapinnal. Positiivsed ja negatiivsed munad, mida õige nurga alt vaadates tekkis huvitav vaade.

munakujud

Hetkel on munade projektiga paus. Keskväljak ehitatakse suvel täiesti ringi ja pärast seda tekib v-o mingeid mõtteid, kuidas võiks kevadel taas linnapilti rõõmsamaks muuta. Peaks muidugi inspiratsiooni saamiseks jälle Saksamaale vaatama minema, seal neid pühadekaunistusi juba jätkub.

 

 

Üks kohviring Soomaal

Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.

 

Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.

Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.

Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.

H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.

Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.

Puhkus Tenerifel

IMAG1378

See on juba kuues kord, kui me käime Tenerifel puhkamas. Kanaari saartest oleme käinud veel La Palmal (väga-väga armas saareke, minu lemmik) ja Gran Canarial. Lastega tundub lihtsalt Tenerife kõige lihtsam variant, teame kus miski asub ja jalutamisrajad ka enam-vähem selged. Ise tahaks küll avastada Fuerteventurat või Lanzarotet ja La Comerat aga jäägu need siis tulevikuks, kui lapsed on veidi suuremad ja saab rohkem ringi seigelda.

Sel korral oli täiesti teistsugune Tenerife, kõigepealt ilma pärast. Meil on alati ilmaga vedanud, halb ilm on saabunud pärast meie äralendu saarelt, lausa kaliima on paaril korral kohe pärast lahkumist tulnud. Aga kunagi pidi see õnn muidugi pöörduma ja sel korral oligi mitmel päeval vihma ja mingit nõmedat vinget tuult. Aga me olime kavalad, O monitooris pidevalt ilmateadet ja peilis välja, et kui kuurordis on nõme ilm, siis pealinnas, mis on tunnise sõidu kaugusel on 23 kraadi ja päike. Nõnda me siis mitmel päeval olimegi vihmapõgenikud ja saime ikka oma sooja suve nautida.

Lendasime Eestist Tenerifele kahe vahemaandumisega, mis oli ilmselgelt liig väikeste lastega, kuigi päris pirisema hakkasid nad viimase lennu päris lõpus ja kui viimane lend oleks väljunud õigeaegselt, siis võib-olla oleksime saanud ilma jorinata kohale. Ikkagi oli tüütu, lendude vahel oli mõlemal korral poolteist tundi, mis on täpselt selline aeg, et niisama väga ringi käia ei jõuagi. Tagasilennul oli Müncheni lennujaamas üle kolme tunni aega ja see oli paras, et joosta,  mängida, poes käia ja kohvikus einestada.

Kokku olime sel korral 10 päeva ja tahaksin kirjutada meie jaoks mõnusatest käikudest ja avastustest. Tenerife on selles suhtes tore, et ikka veel avastame uusi asju ja usun, et avastada on veelgi. Teadaolevatest on meil listis tuulekoopad ja maa-alune kabel lennujaama lähistel, kuhu me pole jõudnud. Ja hulk matkaradu ootavad meid 🙂

Puerto de la Cruz

Oli sel  korral tõeline üllataja. Esiteks oli seal ilus soe ilm, mida ei saanud öelda Playa de las Americase kohta tol päeval. Ja teiseks – ma ei saa üldse aru, kuidas me olime seal linnas juba käinud, kui me polnud üldse selliseid tänavaid, randa ja promenaadi näinud. Täielik müstika. Võib-olla oli asi selles, et eelmisel korral seda linna külastades oli ilm vihmane ja hall, õhtu võis ka juba olla ja me ei käinud eriti ringi, ei näinud eriti mindagi ja tekkiski mulje, et mingi mõttetu linnake. Ühesõnaga me veetsime seal ühe eriti päikeselise ja mõnusa päeva. Keskväljaku ääres leidsime siseõue avaneva restorani, mis oli kui valguse ja vaikuse oaas keset kesklinna saginat. Mängis klassikaline muusika ja purskkaev vulises laudade vahel. Toit oli ka väga maitsev 🙂

Matkamas

Matkamas käisime üpris kuurordi lähedal La Quintas, ainult 25 minutit autosõitu mäest üles ja oligi üks tore matkarada, mis kohtus teise matkarajaga, mille olime läbinud 2 aasta eest. Ma olingi tahtnud näha, kuhu see matkarada edasi läheb ja nüüd nägin 🙂 Raskusaste oli kerge/keskmine ja läbisime selle ühe puhkepeatusega paari tunniga. Oli täpselt paras sinna päeva. Vaated olid ägedad ja sai ikka mõnusa matkamise tunde sisse.

Sünnipäev Tenerifel

Minu sünnipäeval oli meil plaanis ainult mõnusad tegevused. Alustasime päeva Candelaria nimelises linnakeses väikese jalutuskäigu ja kohviku külastamisega, kus tegime nö. sünnipäevakoogi söömise. Candelarias on kunagiste pärismaalaste guantšide kujud, tegin nendest isegi kunagi antropoloogilise uurimuse, sest puhkusereis oli vaja koolitükkidega siduda 🙂

Seal edasi suundusime pealinna Santa Cruzi, kus läksime veeparki. Sulistasime, mulistasime ja möllasime seal ning kõrvetasime jalatallad kiviplaatidel veidi ära, nii et need õhtul veel veidi hellad olid.

Päeva lõpetasime piknikuga mägedes. Kaardi pealt juhuslikult avastatud pikniku- ja grilliplats koos laste mänguväljakuga ostutus äraütlemata ägedaks kohaks. Pärast söömist kolasime seal veidi ringi – matkaradu läks risti-rästi igasse kanti ja 200 m eemal metsa ääres oli imeline vaade kaljudele, väga ootamatult seejuures. Tõdesime, et sinna tuleb tagasi tulla ja siis juba matkama, sest jalad hakkasid sügelema. Sünnipäevaga jäin väga rahule!

Väga jäin ka rahule oma otsusega Tenerifelt kahene jalutuskäru laenutada. 4-aastane küll jalutab ise ja jookseb ka aga ootamatult saab tal jaks otsa ja tee mis tahad, edasi lihtsalt ei jõua, sest just sel sekundil tuli tal väsimus peale. Selles suhtes oli muretu, et sai igal hetkel mõlemad lapsed kärusse panna ja edasi liikuda.

IMAG1186

Ära jäid ka mõned planeeritud asjad, näiteks matk Infierno matkarajal, kuna see oli halva ilma tõttu suletud. Mägedes oli varisemisoht, veetase tõusis ning matkarajad muutusid vihmaga sopaseks ja libedaks. Ja siis veel üks matk, mida mõtlesime teha aga ei jõudnud, sest tuli pidevalt soojema ilma suunas põgeneda, mis võttis päevast ikka paar tundi sõitmisaega. Ikkagi oli tore keset talve veidi päikest ja sooja nuusutada ning unistada, et pea, õige pea on meil samuti kevad ja soojus ning ükskord isegi suvi 🙂

Kaunistage…kuuri seinad :)

IMAG1112

Tahtsime Eesti juubeli ootuses kodu kaunistada. Ideid nappis, kuna kellelgi polnud aega asjaga tegeleda. Lõpuks tuli O välja mõningate mõtetega, mida teha võiks ja meie hakkasime I-ga kohe neid ideid arendama ja vineeridele kandma. O lõikas terve laupäeva vineerist kujundeid välja ja siis asusime jälle meie aktsiooni – pintsli ja värvidega. Kui väiksemad abilised olid pigem segaduse tekitajad ja said pidevalt ise värviseks, siis I oli juba arvestatav abijõud.

Kõik kujundid on väga rahvuslikud: räim, siil, pääsuke ja rukkilill. Lisaks veel kaks liblikat, ka täiesti rahvusvärvides 😀 Tundus sobilik kompott ja kaugemalt vaadates on täitsa pidulik. Juubel võib tulla!

IMAG1114.jpg

Näitus Vesiroosi koolis

Rapla Vesiroosi Gümnaasium pidas laupäeval oma 30-ndat juubelit ja minul paluti selleks pidulikuks puhuks sinna oma näitus üles panna, kuna käisin seal põhikoolis. Valisin välja suure hulga maale ja vedasin kohale aga siis selgus, et ega sinna väga ei mahugi midagi. Valisin siis varasematest töödest ühe komplekti, mis omavahel enam-vähem haakusid ja riputasin üles. Kui maalid seinas olid, siis jäin vaatega täitsa rahule.

IMAG1047

Näitusele kirjutasin sel korral sellise üldisema teksti, sissejuhatuseks minu maalide vaatamiseks:

Riin Pallon`i maalide näitus „Voogav mõttekaar tähistaeva all“

Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, veebruaris 2018

Voogavad mõttekaared tekivad enamasti siis, kui mõttelõng kulgeb oma loomulikku rada pidi. Mõtted voogavad nagu lained ja üleminekud ühelt teemalt teisele on sujuvad. Selleks peab olema avatud ideedele, mis tekivad. Nurgeliste mõtete jaoks ei ole ruumi, need ei mahu siinsesse kogumisse.

Mõttekaared moodustuvad juba enne lõuendi ette astumist. Maalimine pole pelgalt käeline tegevus. Idee, mõte ja kontseptsioon on sama olulised, kui kunstiteose visuaalne pool.

Näituse pealkirjas olev tähistaevas sümboliseerib siinse näituse kontekstis selgusehetke ja mingil määral ka salapära, mis maalides peitub. Ükskõik kui hästi kunstnik oma teoseid lahti ka ei seletaks, jääb alati nendega kaasas käima mingi salapära, mis mõnigatel juhtudel ongi üheks suureks osaks kunstiteosest. Kunstnik võib pikka aega kanda endaga kaasas ideed või mõtet, kuid ta ei pruugi suuta seda maalida, sest midagi oleks justkui puudu. Ühel hetkel see puuduv osa leitakse ja see ongi hetk, kui kõik selgineb, selge kui tähistaevas, idee ja visuaalne pool saavad kunstniku peas üheks tervikuks. Siis jääb üle veel idee lõuendile kandmine.

Kui maailmas on loodud nii palju teoseid, siis kuidas saab ikka veel luua midagi originaalset? Vastus peitub minu jaoks asjaoludes, et iga inimene on erinev ja nii suudab iga kunstnik vastavalt oma elukogemusele oma mõtted, emotsioonid ja tunded ikka omamoodi lõuendile panna. Sama on ka vaatajaga, iga vaataja posistsioon on erinev ja ta suudab leida oma erilisi seoseid ning mõtteid kunstiteost vaadates.

Olen näitusele pannud välja valiku oma maalidest, mis on olnud erinevatel näitustel Eestis ja Soomes. Iga maali pealkiri on väike teesuunis vaatajale, et aru saada, milline oli minu mõte selle lõuendi ees seistes.

IMAG1050

Masca matkad Tenerifel

Masca matk Tenerifel on selline üks kindel asi, mida sel saarel võiks teha, kui vähegi matkaja inimene olla. Noh, umbes nagu Teide ümber kolamine või Loro pargis käimine. Meie oleme Masca matkal käinud 2 korda, esimesel korral ülevalt alla ja teisel korral alt üles. Ülevalt alla matkasime me 2011 talvel ja see oli lihtsalt i-m-e-l-i-n-e! Millised vaated ja rada! Külmast ja lumisest Eestimaa talvest sellisesse kohta sattudes on kõik veel topeltvägev.

Matkapäeva hommikul sõitsime rendiautoga Masca külla, parkisime ja meie matk võis alata. Päike piilus barranco´sse ja meeleolu oli laes. Alla on muidugi kergem liikuda ka 🙂

 

Algus läks eriti nobedalt, kuigi ma ei saa aru, kuidas mõned seda 2 tunniga läbivad. Me muidugi ei kiirustanud aga ei mökutanud ka eriti, ikka läks üle 3 tunni ookeanini jõudmiseks.

Külast välja jõudes oli metsikute kasside hoiatustahvel, kus soovitati neist eemale hoida ja mitte toita. Meie nendega ei kohtunud, tõenäolisel peesitasid kuskil päikese käes. Pärast sillakese ületamise hakkasid juba huvitavamad pinnavormid tekkima ja tihti oli meil kahtlus, kas me läheme õiges suunas. Kohati oli rada vaid aimatav ja eksitavad lisarajad olid pärisraja kõrval, muidugi need lõppesid nö lihtsalt õhus. Vahel saime aru raja kulgemisest nii, et jälgisime, kust inimesed vastu tulevad. Kitsamaid kohti oli rajal hulgi ja seal lasti üksteist läbi.

 

Tegime ühe pikema lõunapausi ja väiksemaid veejoomise ning jalapuhkamise pause. Ühest kohast pidime jõeniret ületama nii, et hüppasime kivikeselt kivikesele. Imekombel sisse ei kukkunud 🙂 Jõge saab sellel teekonnal ületada palju kordi, enamasti ei pane seda peaaegu tähele. Alla jõudes oli koguaeg tunni, et nüüd oleme küll kohe ookeani ääres aga võta näpust, ikka oli veel minna. Lõpuks jõudsime kohale ja hakkasime ennast laeva peale sebima. Seal on vist mingid ajad isegi, millal laevad käivad aga tegelikkuses on pidev liikumine ja mõne peale ikka saab. Saime meie ka.

 

Los Giganteses otsisime kohe kohviku, et end maitsva koogi ja kohviga kosutada.

Hola_Tenerife_2011 136

Nüüd pidime veel bussiga tagasi auto juurde sõitma. Poole tee peale saime ilusti aga sealt edasi oli veidi jama. Ajatabeli järgi oleks buss pidanud Mascasse sõitma aga tegelikult ei olnud ühtegi bussi näha. Käisime lähedal asuvas baaris asja uurimas aga väga targemaks ei saanud. Tulime ära taksonumber igaks juhuks taskus, kui meile üks härrasmees klientide hulgast järele jooksis ja ütles, mis kell pidavat üks buss sinnapoole liikuma. Hakkas juba pimedaks minema ja jahedaks ka, panime selga kõik kaasaolnud riided ja sõime viimaseid toidupalasid. Lõpuks ta tõesti tuli – meie kauaoodatud buss! Jäi seisma täpselt enne peatust, keeras mootori välja ja bussijuht väljus bussist. Vahtisime silmad pärani, et mis siis nüüd ja läksime bussijuhilt aru pärima. Kuigi mu hispaania keel on suhteliselt algeline, siis saime räägitud ja busiijuht pidi lihtsalt 5 minutit pausi tegema enne, kui edasi sõidab. Sõit ise oli ekstreemne, maa polnud pikk, alla 10 km aga buss pidi järskudes kurvides tagurdama, et mahuks pöörama. Kui me all külas olime, siis võtsime selle kurvilise tee kohe meie rendiautoga ette ja jälle oli huvitav 🙂 Viimasel pildil oleme samas kohas, kus hommikul matka alustades.

 

Teine matk toimus 2015 aasta märtsis, täpsemalt siis minu sünnipäeval. Mäest üles rühkimine polnud pooltki nii raske, kui olin kartnud v.a lõpuosa juba üsna küla juures. Enam me ka ei õhanud iga 5 meetri tagant, kuidas nii äge on:) Pealegi on üles minnes pidevalt nö sein ees ja vaated jäävad selja taha.

Olime paar päeva varem teinud soojenduseks matka rajal nimega Mandelblütenweg , mis jättis palju parema mulje. Teist korda Masca rajale minnes polnud see üldse enam nii põnev. Igatahes on hea meel, et oleme seal käinud. Viimane pilt on tehtud samas kohas, kus esimesel korral alguse ja lõpu pilt.

IMG_1027

Mida kinkida 1-aastasele lapsele? – DIY projekt

Mõtlesin tükk aega, mida võiks H-le esimeseks sünnipäevaks kinkida. Kuna suurem õde on oma mänguasju talle pärandanud, siis tundus, et pole midagi eriti juurde vaja. Samas tundus, et just oleks vaja midagi nii huvitavat, et see tähelepanu köidaks ja mida ise näppida saaks. Tuli mõte teha ise tegeluslaud, mida saaks seina külge kinnitada. Otsisin pinterestist mõningaid näiteid ja arutasin O-ga. Ta arvas, et ideel on jumet ja hakkas kohe kaasa mõtlema, mida võiks sinna panna.

IMAG1064

Ma tean, et O hakkas seda otsast tegema aga siis me olime kõik haiged ja laua tegemine jäi tahaplaanile. Vahepeal jõudsime H esimese sünnipäevagi ära pidada. Saime terveks ja O hakkas seda edasi tegema, kuni eile sai selle täitsa valmis ja tõi tuppa. Kui mina mõtlesin midagi lihtsat teha, siis välja tuli midagi täiesti teistsugust – vähemalt poole uhkem ja keerukam variant. Seal on kõiksugu mutikaid, jubinaid ja vidinaid, luugid käivad kinni-lahti ja isegi uksekell töötab 🙂

IMAG1070

Kinnitasime selle ahju kaitseks ehitatud võreaediku külge ja tundub, et see meeldib mõlemale lapsele. Ise tehtud, hästi tehtud, või nohh O tegi 🙂 Üks suur pluss on sellel veel, nimelt põrandal ei vedele lisaks ühtegi mänguasja.

Jaak Kadariku näitus „Must ja valge“

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja näituse avamisel Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses. Kui avamisetel käimine varem oli loomulik ja võiks öelda ka oodatud tegevus, siis nüüd on see pigem harv juhus. Avamised lihtsalt toimuvad õhtuti, kui lapsed on väsinud ja ei taha teistega leppida. Jah, võiks ju ka kaasa võtta ja olen ka seda praktiseerinud, kuid ega ma eriti inimestega juttu puhuda ei saa, ikka jooksen siis laste järgi, et nad midagi maha ei ajaks või ära ei lõhuks. Ühesõnaga – näitusel võib käia koos lastega küll aga avamisel on parem üksi seda teha.

IMAG1002

Lisan siia ka video lingi, mis on tehtud fotogrammide valmimise, riputamise ja näituse avamise kohta.

Nautisin seda hetkelist vabadust ja sain rahus inimestega rääkida ning pilte vaadata. Kuna Jaak on fotograaf, siis olid ka tema teosed fotod või sellelaadsed töötlused. Ta kirjeldas pikemalt oma tehnikaid ja tulemus on kahtlemata huvitav, kuna seos fotoga on ikka, kuigi tegemist ei ole klassikalisel viisil saadud pildiga. Ning tänapäeval on muidugi ka fototöötlusel oma osa. Sama detaili võib leida mitmelt pildilt või on üks pilt mitut pidi vaadeldav.

 

Kui muidu on näitus üles pandud suhtleiselt klassikaliselt, siis üks nurk on väga salapäraseks toaks kujundatud. Ma ausalt öeldes ei pannud seda kohe isegi tähele, alles siis, kui Jaak küsis, kas ma väikset tuba nägin, läksin vaatama. Ja oligi tuba koos taimedega ja pildiga ning seal all laual Marquez`i raamat „Sada aastat üksildust“. See tuba pidigi olema sellele raamatule pühendatud ja pildil olev käeluu olevat raamatu autori oma… Selline lugu siis.

Soovitan igatahes läbi astuda, kui vähegi huvi tekkis. Kuigi kõik pildid olidki must-valged, siis suutsid mitmed neist jätta väga kirju mulje, mis oli üllatav. Võiks ju eeldada must-valgest midagi rahulikku. Ja siit saate rohkem lugeda: raplakunst.eu