Kahest nädalast sai kaks kuud ja kahest kuust saab kaks aastat?

Nüüd on juba 2 kuud eriolukorras elatud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, et alguses öeldi, pidage see 2 nädalat vastu, siis on taas kõik endistviisi, saate suhelda ja liikuda. Lõpuks sai sellest 2 kuud ja tegelikult ei muutu nüüd kõik ikka endiseks tagasi. Räägitakse, et 2 aastat kulub selleks, et elu oleks enam-vähem selline nagu ta oli enne koroonakriisi.

Jah, see on veel üks postitus, mis keerleb koroonakriisi ümber. Aga mis parata, kui eriolukorral on eluolule nii suur mõju. Täna me näiteks oleksime mehega Viinis pikka nädalalõppu veetmas… Rohkem sellest ka ei viitsi kirjutada, loodetavasti on see peatselt minevik ja ei pea sellega arvestama ja sellele isegi mõtlema.

Vaatasin telekast kuidas Krister Kivi käis reisimas, lendas kõigepealt Saksamaale, sealt Hollandisse ja edasi veel Rootsi. Intervjuust temaga, kui ta viibis Göteborgi kesklinnas, jäi mind kummitama üks lause, nimelt väitis ta, et leebete kriisimeetmetega tuntuks saanud Rootsis on kuulda naeru ka tänaval. Seda pole ta ammu kuulnud ei Eestis ega ka Hollandis, kust ta just tuli.

Hakkasin mõtlema, et tal on täitsa õigus. Kodus ma ei oska seda märgata, siin on koguaeg mingi möll ning sõprade ja perega tuleb naeru ja naljatamisi telefonitsi ikka ette aga tõesti, avalikus ruumis on kõik mures 2+2 ja muu sellisega ning inimesed on pinges, naerma ja naeratama ei kipu.

Mis on viimasel ajal minu jaoks teisiti olnud, kui tavaliselt? Lastega on olnud meeletult palju tegemist, kuna tugivõrgustik (lasteaed, minu vanemad, lapsehoidja) kukkus mõneks ajaks ära. Ise olen püüdnud midagi huvitavat ka teha, näiteks osalenud vebinaridel ja joogatunnis nii, et õpetaja on samal ajal Võrumaa metsas 🙂 Raamatuid olen päris palju lugenud, sest lugedes saan teha pausi ükskõik, millise koha peal, maalimisega nii lihtne ei ole. Olen selle aja sees teinud ühe korra visandeid aga ei midagi rohkemat. Laste kõrvalt lihtsalt ei jõua keskenduda, kunst vajab rohkem aega. Järgmisel nädalal lähevad suuremad lapsed lasteaeda ehk siis hakkab olukord ka normaliseeruma.

Kolm ägedat päeva järjest

IMAG4058

Öeldakse ju ikka, et kui midagi toimub, siis kohe korraga. No mul oli peaaegu korraga. Kõigepealt oli pesamuna 1-aastane sünnipäev. Tegime pidu hommikul ja õhtul, et kõik ikka saaksid tulla, kes tahtsid läbi astuda. Ma ei tea, kuidas see juhtus aga mul pole üldse pilte sellest päevast. Plaanisin küll fotosessiooni keskväljakul ja otsisin Gustavile saapadki selleks puhuks välja aga kuna ta vankris kohe magama jäi, siis ei tulnud sellest plaanist midagi välja.

Tundub, et see ei ole võimalik, et meie pesamuna on ainult aasta meiega olnud, tundub küll pikem aeg. Ja muidugi nii nunnu ja enamasti heatujulise lapsega on lausa lust olla.

Neljapäeva õhtul läksime mehe firma jõulupeole, mis toimus Tallinnas ühes restoran-vinoteegis. Alguses oli kihisev tervitusjook ja tapased, mis olid väga maitsvad. Järgmiseks tuli veinikasiino, mis algas väikese veinikoolitusega. Austalt öeldes olin selle mängu suhtes skeptiline ja mõtlesime mehega, et kuulame koolituse ära ja võib-olla jalutame veidi mere ääres. Aga siis läks põnevaks. Pärast valgete veinide ringi olin esikohal. Auhinnaks oli pudel veini nende seast, mida me sel õhtul mängu käigus proovisime. Muidugi hakkasin ma seda tahtma 🙂 Siis tuli punaste veinide ring ja neid on keerulisem ära tunda. Viimane pakkumine oli otsustav ja kuna ma olin üpris kindel, mis veiniga on tegu, panin kõik panused ühele veinile. Ja ma võitsin! Uskumatu, saingi veini valida, milleks oli ülihea Riesling Moseli äärest. See ootab nüüd meil kodus jõuluõhtut. (Pilti ei hakka lisama, sest alkohol ju…)

Peaks ütlema, et see lühike veinikoolitus avas mitmeski mõttes silmad. Kui enne olid lihtsalt paar veinisorti, mida ma teadsin ja üldiselt valged, punased ning roosad veinid, siis nüüd tekkis laiem pilt, milline üks või teine vein on. See on muidugi ainult sissejuhatus, sest jõudsime vaid mõningaid veine uurida. Aga juba sellest oli mul järgmisel päeval kasu, kui ma pidin näituse avamisele veine valima 🙂 Igatahes tekkis huvi rohkem veinide kohta teada saada ja tulevikus ka ehk mõnda veinimõisa minna.

 

riin-ja-kairi.jpg

Reedene näituse avamine oli väga äge. Kohale tulnud inimesed armsad ja koduselt pidulik meeleolu valitses terve aja. Avakõne oli sujuv täna sellele just, et andsime enne televisioonile intervjuusid ja olime juba nö peaproovi ära teinud. See on see, kui ei tee 6 aastat uusi maale ja siis korraga tuleb suur näitus 😀 Kirjutan kindlasti eraldi näitusepostituse ka.

78952933_2784369961623584_326428668526067712_n
Bestikatega 🙂

Päkapiku raske elu

suur ja väike pp

Võiks ju arvata, et päkapiku elu on lust ja lillepidu, paned aga maiust ja nänni lastele sussi sisse ja pärast saad jalad seinale visata, aga kus sa sellega!

Esiteks pead sa mõtlema, mida sussi sisse panna, mida mitte. Kas maiustused/kommid käivad sussi sees või mitte? Mänguasjad, in or out? Väikesed või suured mänguasjad, selles ju on ka veel küsimus. Ja kas jõulukalendrit on vaja, kui jah, siis kas selline, kus on šokolaad sees või selline, kus on mänguasjad.

Ma mõtlesin eelnevas lõigus välja toodud asjad kõik läbi. Eelmisel aastal oli suurem laps õnnetu, et miks talle küll jõulukalendrit pole toodud, et kas tema siis on paha laps olnud. Sel aastal tahtsin seda tunnet temas mitte tekitada ja tellisin talle ning keskmisele lapsele jõulukalendrid oma lemmikpoest Mytoys`st (kui asi puudutab lapsi muidugi). Irma sai ükssarviku kalendri, kus on ka juuksevidinaid, mida meil alati ära kulub ja Herman autodega, kus on ka lisaks liiklusmärke. Ja päkapikk lubas ainult advendipühapäevadel midagi suuremat tuua, kui üks komm sussi sisse. Tundus nagu ideaalne plaan, lastel käib päkapikk, kes toob neile väikese maiuse ja mänguasja saavad nad advendikalendrist.

Aga vot, ei ole see kõik nii lihtne!

Eile tuli laps laulustuudiost koju ja nuttis pool tundi, sest tema sõpradele toovad päkapikud mänguasju aga talle millegipärast mitte. Ta näitas mulle isegi poes, mida siis päkapikud teistele olid toonud. Suht mõttetu kola, millest üks päev on rõõmu ja siis unustatakse kuhugi vedelema. Ok, võib-olla mõnel päeval veel mängitakse aga ei midagi arendavat. Ma ei taha selliseid asju osta, esiteks meil on neid omajagu kogunenud ja teiseks ei mahuks me varsti oma majja ära, kui me neid muudkui juurde ostaksime.

Kuigi mulle eriti ei meeldi argument, et kõigil teistel on, tegin siiski väikese kompromissi, mul oli ammusest ajast üks erilisem poni koos kuivatatud ananassiga ja linnuvile. Ikka peab selline varu olema ja nüüd oligi hea see käiku lasta. Jällegi arvasin ma naiivselt, et ideaalne plaan!

Irma muidugi oli õnnelik oma poni üle, ju sai oma tõestuse, et ka talle toob päkapikk mänguasju. Hermani arvates oli linnuvile kahtlane ja ta kartis seda, meie suureks üllatuseks. Küllap ta harjub ja leiab, et sellega saab siiski vahvalt mängida. Nojaa, aga selle peale tuli mees, kellele ma ei olnud õhtust draamat tutvustanud, ja teatas, et mida see päkapikk mõtleb, kas meil niigi pole kõik kohad mänguasju täis…

Ühesõnaga on loo moraal selles, et kunagi ei ole nii, et kõik on rahul 😀 Isegi, kui tundub, et on ideaalne plaan 😛

Edaspidi katsun ikka oma mõtet jälgida, et sussi sisse väike komm ja ainult mõnikord suurem asi, mis võiks olla meisterdamise või joonistamise vms vallast. Piparkooke tehes mõtlesin, et võiks olla mõlemale üks uus ja eriti vahva piparkoogivorm aga Raplas ma pole näinud sellist, mida tahaks osta.

Tühjaks pigistatud sidrun

Nüüd, kui ma sain Mallorca jutud blogisse üles, saan ma lõpuks ka midagi muud siia kirjutada. Ega mul liiga palju aega kirjutamise jaoks pole aga ikka vahel on mõnus paar rida kirja panna.

73352265_10156998145539615_7758959416379965440_o
“Vanaisa, vanaisa mis see on?” “Šee on šuur lumemaal”  Nali naljaks aga juba vähem kui ühe kuu pärast (13. dets) avame me Kairiga oma näituse Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses

Ma pole 5 aastat ühelgi näitusel osalenud ja detsembris avame me koos Kairiga, kellega me kunstikeskust Raplas peame, oma suure ühise näituse. Me alustasime planeerimisega 1,5 aastat tagasi ja nüüd on avamine käega katsuda. Nii põnev. Olen seda protsessi täiega nautinud, ka neid hetki, kui on tunne, et üldse ei tule välja, sest ma tean, juba järgmisel päeval suudan ma lahendada värvide tasakaalu, kompositsiooni vms probleemi. Ja see on nii hea tunne.

Mul on tõesti hea meel, et me otsustasime näituse teha, sest see on andnud mulle tegevust, mida ma armastan. Väikeste lastega kipub aeg lihtsalt lahustuma. Valmistades ette näitust on mul tunne olnud, et see on midagi hingele. Nii ei upu igapäevastesse tegemistesse ära.

DSC_0958
Foto: Mirjam Tammepuu

Vahepeal on veel mõningad tähtsad sündmused olnud. Näiteks sai minu “väike lapsuke” 6-aastaseks. Ta on nii asjalik, ikka imestan vahel. Eriti armas on siis, kui ta väiksemaid vendi kantseldab või mõne nalja välja on mõelnud.

DSC_0878
Foto: Mirjam Tammepuu

Siis tähistasime veel pulma-aastapäeva, mis oli tõesti mõnus pidu pere seltsis. Üürisime Kohilas Harakapesa mängutoa ja pidulik vahuvein/maasikad ning söömine toimusid all restoranis. See sobis suurepäraselt. Lapsed said mängida ja olid rahul, nii saime meie ka rahul olla ja pidu nautida.

Ja siis veel muidugi see, et õetütar sai kaksikud. Täiesti võimatult võluvad väikesed inimesed. Kahjuks pilti ei saa panna, võite lihtsalt ette kujutada kahte kõige nunnumat beebit 😀

74693229_418412342181347_3839100304721182720_n

Pealkirja juurde minnes on täna tõesti selline tunne, et kogu energia on ära kulutatud. Maalisin täna palju, sest tahtsin, et kõige suurem maal enam-vähem valmis saaks. Nüüd ongi vaja veel lihtsalt lõpetada mõned väiksemad maalid, heliinstallatsiooniga tegeleda ja hakkabki valmis saama.

Ja järgmisel nädalal on minipuhkus koos mehega Berliinis! Jee!

 

 

 

Meeletu koogitamine mõjub kaalule hästi!

Seoses sellega, et me saime oma rõdu suve teises pooles jälle “töökorda” ehk siis mina tegin kohvilaua ja mees tegi palgist pingi, hakkas pihta üks suur koogitegu ja kohvitamine. Võiks ju arvata, et hmm.. kas neid lisakilosid pole juba piisavalt aga noh “nali” on selles, et need uhked koogid on enamasti ilma suhkruta ja tegelikult just väga figuurisõbralikud. Olen inspiratsiooni kogunud Fitlapi retseptidest ja mõnikord ise mõne muudatuse teinud.

Visuaalsel poolel on söömise juures väga oluline roll. Kui ma peaksin sööma samu toiduaineid pärastlõunase kohvi juurde aga mitte koogiks või muffiniks vormistatuna, oleks kohe midagi puudu. Näiteks, et kooki pole ju saanud. Aga kui sööd kooki, isegi, kui see pole traditsiooniline kook vaid koosneb vaid “headest ja kasulikest” ainetest, siis on tunne kohe rõõmsam.

IMAG3385.jpg

Kuna nüüd on koogiteol vahe sisse tulnud, panen endale meeldetuletuseks ja inspiratsiooniks mõned pildid siia. Ja see kohviku mängimine Irmaga oli ikka väga vahva.

Ja kui lapsed magama olid läinud, siis katsime sellise laua ja nautisime sumedat suveõhtut.

IMAG3479

Juba nende mõnusate kohvitamiste ja koogitamiste pärast tasub järgmist suve oodata 🙂

Internetis on kõik lõvid

viv_magazin_Lowe
Foto on pärit Viversumi lehelt

Viimasel on internetis laiali valgunud üks tohuvapohu. Mitmed lasevad auru välja vihakõnede ja muude emotsioonipursetega. Millest iseenesest ei ole ju hullu, kuna vihastame me kõik ja emotsioonidki võivad üle keeda. Aga, siin on üks aga, vähemalt minu jaoks. Silmast silma inimesi nähes on sellised eneseväljendused loogilisemad, kui seda kinnitab kehakeel. Paljudel juhtudel annavad ainult sõnad ka võimaluse valesti tõlgendada vms. Inimesega otse vesteldes saab ikkagi asja olemusest aimu.

Jääb mulje, et internetis käitutakse kuidagi vabamalt ja väljaütlemised on teravamad kui päriselus. Ja see paneb mõne teise inimese reageerima, ka sama teravalt ja oma õigust taga ajades. Selle tulemusel on kõik kuidagi tasakaalust väljas… Võib ju lisada oma profiilipildile erinevaid filtreid, andmaks justkui edasi ühe klikiga kõik selle, mida me asjast arvame aga tegelikult ei ole ju nii lihtne. Kõik saavad neist märkidest erinevalt aru ja tõlgendavad ka erinevalt.

Ma jõudsin siin mõtteid mõlgutades sinnamaani, et kuna suhtlus internetis on siiski suhteliselt uus nähtus (no kui kogu inimkonna ajalugu silmas pidada 🙂 ), siis ei oska me seda veel. Ma ei tea, kas oleks õige öelda, et me pole seda koolis õppinud. Igatahes ei ole ja mujal ka ju pole. Vähemalt mulle tundub, et pole ka kogemuspõhiselt veel piisavalt välja kujunenud “teisel tasandil suhtlemise kultuuri”. Hetkel loob ta ennast ise, katse-eksituse meetodil. Aga nii palju segadust, solvumist ja valestimõistmist… Ja ma ei räägi siin reeglitest, vaid millestiku tunnetuslikumast.

 

Kui sulle tundub, et kolme lapsega on raske…

… siis pane öösel, kui beebil on söömispaus ja sa ootad uuesti magama jäämist,  Instagrami poolt soovitatud tavalisele saksa blogija kontole “follow”. Hommikul hakkab aga kergelt koitma, et seal täiesti tavalise blogija peres on 8 last. Siis mõtle veel kord, et sul on raske 😀 Kohe hakkab kergem!

kinder-chocolate-8-pieces-100g

Kohe piinlik hakkab, et mulle on mõnikord tundunud, et kolme lapsega on raske. Ega ei kujuta seda kaheksa lapsega elu ka ette. Siis on ju koguaeg mingi olukord, mis tahab koheselt lahendamist. Kolmega saab ikka ise ka lõunal pikutada või rahulikult kohvitada.

Vaatasin uuesti selle pere pilte ja lugesin veidi pereema postitusi. Nii tundub küll, et kõik on kontrolli all ja kuidagi on asjad toimima saadud. Piltidelt hakkas muidugi silma, et suuremad lapsed võtavad näiteks jalutamas käies väiksematel käest kinni ja tõenäoliselt on kodus ka abiks. Ega teisiti ei saakski.

Kõige lahedam on basseini pilt, kus väike bassein ongi täitunud ühe pere lastega 😀

Ja uskumatu, et selle kõige kõrvalt jõuab ta teha postitusi, mis on tunduvad nii stressivabad…

Tõesti tore on selliste leidude otsa koperdada, kohe poole kergem hakkas. Palju musta pesu tundus äkki nii vähe ja muud sellised avastused. Eks kõik on suhteline ja oleneb, millega võrrelda.

 

 

 

 

Salajased valimisnipid

hype
Hüpates üle oma varju…

Kohe on käes Riigikogu valimised, aga isegi siis, kui sellist fakti ei teaks, saaks aru, et midagi kahtlast on toimumas. Olen sel aastal enne valimisi mõistnud, et mulle meeldib, kui kandidaat ütleb välja selle, et ta kandideerib ja esitab ükskõik mis kujul siis oma seisukohti, mitte ei tegutse “eriti kavalalt”.

Viimasel ajal olen märganud inimeste tegemisi, mille üle olen imestanud ja mõtelnud, et mis see siis nüüd oli. Alles valimisnimekirju vaadates olen kokku pannud 1+1 ja saanud tulemuseks valimised.
Näiteks hakkas üks mu tuttav poliitik mõni aeg tagasi tihedalt Järva- ja Viljandimaale sattuma, täna nägin, et ta kandideerib sealses ringkonnas. No selge, see seletab asja.
Teiseks hakkas silma, et üks toidumaailmas toimetav naisterahvas on järsku pidevalt teles esinev, lehes veel tema poolt arvamuslugu jne. Sellest pole iseenesest ju midagi katki aga see, et isegi mina, kes ma pole väga suur uudiste lugeja, midagi sellist märkasin, näitab, et ta on järsku nö pildil rohkem kui varem, teemadega, mis ei puuduta tema valdkonda. Muidugi leidsin tema nime valimisnimekirjast ja mõtlesin, et oleks ise võinud selle peale tulla.
Mõlemad inimesed on pigem sümpaatsed ja nende toimetamised samuti. Aga siin on üks aga… Mulle tundub automaatselt, et kui inimene selge ja kõlava häälega ei ütle, miks ta mida teeb, näiteks valimiste puhul, siis see jätab minu jaoks mulje kui salakavalast strateegiast, mitte kui siirast oma vaatenurkade tutvustamine. Mõnes mõttes ma saan neist aru, et kui tahta kuhugi jõuda, siis peabki sõna võtma ja pildil olema aga kui see ei tule loomulikult vaid on selline pingutatud käitumine, siis ei kutsu ka häält andma. Sest kui valimised on möödas, siis ollakse ikka ju see inimene, kes enne valimispalagani ja ei hakka ju keegi mulle rohkem meeldima, kui ta teeb valimiste nimel kahtlaseid manöövreid. Ma kutsuksin seda “rolli usutavuseks”, sest mõnel juhul ei usu inimene ise ka ennast oma uues rollis ja jätab ebakindla mulje.
Mulle on meelt mööda inimesed, kes edastavad oma mõtteid ja sõnumeid, tehes seda, mida nad igapäevaselt teevad. Lihtsalt suuremalt ja kõvema häälega ehk. Julgus ja enesekindlus mitte minna kaasa odava enesereklaamiga on minu silmis juba teeninud ära plusspunktid. Võib muidugi olla, et üldises plaanis sedasi kaugele ei purjeta ja tegelikult oodatakse igal võimalikul moel maailma nabaks olemist.
Selle jutu valguses tuli mulle kohe meelde eelmise aasta blogiauhindade jagamisele eelnenud aeg, ehk siis see periood, kui sai hääletada erinevate blogides poolt. Mõtlesin siis samamoodi, et mis imelikud postitused blogigrupist läbi jooksevad ja taipasin ühel hetkel, et jajaa, see on seotud blogiauhindadega 🙂 Pärast medalite jagamist olukord normaliseerus jälle ja ma kahtlen küll, et tänu sellele nüüd mõni rohkem hääli sai. Minu meelest on lugejatel ammu enne teada, kelle blogi meeldib külastada ja kelle poolt hääletada.
Tegelikult võib isegi paralleele tõmmata ka nende juhtudega, kui ma loen kellegi blogi ja mõtlen, et mis värk on, miks ta järsku sellist juttu kirjutab, oleks nagu sisuturundus või midagi sellesarnast ja mingil hetkel selgubki, et tegemist on tellitud reklaamtekstiga. Kui ma oleksin kohe lugema hakates teadnud, oleks ma õlgu kehitanud ja lehe kinni pannud aga kui ma loen midagi, mille kohta ma ei tea, et tegemist on reklaamiga, siis ma olen ikkagi pettunud, et seda kohe ei mainitud.

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Säästlik tarbimine my ass!

green-shopping-cart-banner-1140x410
Pilt on leitud internetist

Pean ennast keskmiselt mõistlikuks tarbijaks, s.t. sorteerin prügi ja püüan mitte liigselt asjadele kulutada. Viimasel ajal on mul olnud mõningaid takistusi, mis mind on vihastanud. Nimelt sunnitakse mind ostma uut asja, sest varuosasid ei ole enam saada või on need nii kallid, et saaksin selle raha eest uue asja. Ma tahaks selle vastu protestida ja üldse, mis säästlikust tarbimisest me räägime, kui seda oodatakse ainult ühelt poolelt ehk siis tarbijalt ja tootjad ning müüjad sellele vastu töötavad. Nii ei saa ju “rallit” sõita!

Esimene näide on selline, et juba aasta tagasi lõhkus väike I ära kohvimasina kannu. Sellise väiksemat sorti, u. 3 tassi jaoks, täpselt paras meile kahele hommikukohvi jaoks. Uurisime ühest poest uue kannu soetamise võimalusi, paraku meie kirjadele poest antud kontakt ei vastanud. Nüüd küsisime sama asja teisest poest ja saime teada, et on veel üks maaletooja, kellelt uurida. Sealt saime teada, et uue kannu tellimine on sama kallis, kui uus kohvimasin osta (kui mingi soodukaga uus masin osta tuleks isegi uue kannu tellimine kallim). Miks mind sunnitakse töötavat asja ära viskama ja uut ostma?

Teine näide, mis juhtus mõned nädalad tagasi oli selline, et viisin oma arvuti parandusse, kuna tal on hakanud ventilaator kõva mürinat tegema. Vahepeal juba tundus, et hakkab lendu tõusma ja ma ei julgenud seda enam kasutada. Pidin tööle arvuti tagasi viima, sest olin pikemale puhkusele jäänud, nii oligi ainus võimalus arvutit remontida. Kuigi nad paranduses püüdsid puhastada ventilaatorit mitmel viisil, siis korda seda ei saanud ja uut ka ei saanud tellida, kuna seda enam ei toodeta. Jällegi pean muidu töötava asja ära viskama, sest pole võimalik enam varuosasid saada…

Paneb nördima selline asi igatahes.