Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Advertisements

Säästlik tarbimine my ass!

green-shopping-cart-banner-1140x410
Pilt on leitud internetist

Pean ennast keskmiselt mõistlikuks tarbijaks, s.t. sorteerin prügi ja püüan mitte liigselt asjadele kulutada. Viimasel ajal on mul olnud mõningaid takistusi, mis mind on vihastanud. Nimelt sunnitakse mind ostma uut asja, sest varuosasid ei ole enam saada või on need nii kallid, et saaksin selle raha eest uue asja. Ma tahaks selle vastu protestida ja üldse, mis säästlikust tarbimisest me räägime, kui seda oodatakse ainult ühelt poolelt ehk siis tarbijalt ja tootjad ning müüjad sellele vastu töötavad. Nii ei saa ju “rallit” sõita!

Esimene näide on selline, et juba aasta tagasi lõhkus väike I ära kohvimasina kannu. Sellise väiksemat sorti, u. 3 tassi jaoks, täpselt paras meile kahele hommikukohvi jaoks. Uurisime ühest poest uue kannu soetamise võimalusi, paraku meie kirjadele poest antud kontakt ei vastanud. Nüüd küsisime sama asja teisest poest ja saime teada, et on veel üks maaletooja, kellelt uurida. Sealt saime teada, et uue kannu tellimine on sama kallis, kui uus kohvimasin osta (kui mingi soodukaga uus masin osta tuleks isegi uue kannu tellimine kallim). Miks mind sunnitakse töötavat asja ära viskama ja uut ostma?

Teine näide, mis juhtus mõned nädalad tagasi oli selline, et viisin oma arvuti parandusse, kuna tal on hakanud ventilaator kõva mürinat tegema. Vahepeal juba tundus, et hakkab lendu tõusma ja ma ei julgenud seda enam kasutada. Pidin tööle arvuti tagasi viima, sest olin pikemale puhkusele jäänud, nii oligi ainus võimalus arvutit remontida. Kuigi nad paranduses püüdsid puhastada ventilaatorit mitmel viisil, siis korda seda ei saanud ja uut ka ei saanud tellida, kuna seda enam ei toodeta. Jällegi pean muidu töötava asja ära viskama, sest pole võimalik enam varuosasid saada…

Paneb nördima selline asi igatahes.

Laseme lastel maailma avastada…

IMAG2124

Käisin paari nädala eest lastega mänguväljakul. Sinna tuli ka üks vanaema oma lapselapsega, tundus umbes 4-aastane ja seetõttu läks I kohe tüdruku juurde, et tutvust sobitada. Nad klappisid päris hästi ja jooksid ringi ning hakkasid kohe mingeid mänge välja mõtlema. Vanaema oli alguses 10 minutit vaikselt, siis rääkis telefoniga ja kui kõne läbi sai, oli näha, et tal hakkas igav. Tõenäoliselt ketras ta peas kõiki tegemata toimetusi ja mida ta võiks teha siis kui ta ei peaks olema mänguväljakul. Selle peale hakkas ta oma lapselast suunama, et too teeks seda ja mängiks … Ühesõnaga lapsel oli tegevust küll aga vanaema tundis, et peab kuidagi juhendama, sest muidu lapselaps ei tee kõike nii nagu talle tundub, et on õige. Nojah, ega tal närv kaua vastu ei pidanud, varsti vedas oma lapselapse kodu poole minema.

See pani mind mõtlema sellele, kuidas ma isegi olen ennast korrale kutsunud, et ma ei pea oma lastele koguaeg ette ütlema, mida nad tegema peavad. Ma olen seda õppinud – lasen neil ise mingeid asju teha ja ei kontrolli liialt. Muidugi tuleb vaadata, et oleks turvaline ja ohutu aga jah, ma ütlen endale küll mõnikord, et ära sega vahele, kui laps mingi mängu leiutab vms. Muidugi on koos tehes ka tore aga peab jätma lapsele avastamise ruumi.

Lugedes kriitikat Eveliisi blogist, kuidas lapsevanemad teevad laste eest kodutöid ära, tuli kohe see seik meelde. Täiskasvanud tahaksid kangesti kontollida ja juhendada, mingi piirini see ongi ok. Aga tuleks õppida kontrolli-kolli endas vabaks laskma. Kus see piir on, see on muidugi teine küsimus, peen tunnetamine, sest lapsed ja vanemad on ju erinevad. Ja tegelikult on hea, kui keegi sellele tähelepanu juhib, mõnikord ollakse oma mulli sees ja ei panda tähele, et midagi on valesti. Samas peab olema ka vanemal teatud avatus kriitika suhtes, olen ise kogenud, et mõni lihtsalt ei talu seda ja ei võta seda selliselt, et see tema kohta käiks.