Internetis on kõik lõvid

viv_magazin_Lowe
Foto on pärit Viversumi lehelt

Viimasel on internetis laiali valgunud üks tohuvapohu. Mitmed lasevad auru välja vihakõnede ja muude emotsioonipursetega. Millest iseenesest ei ole ju hullu, kuna vihastame me kõik ja emotsioonidki võivad üle keeda. Aga, siin on üks aga, vähemalt minu jaoks. Silmast silma inimesi nähes on sellised eneseväljendused loogilisemad, kui seda kinnitab kehakeel. Paljudel juhtudel annavad ainult sõnad ka võimaluse valesti tõlgendada vms. Inimesega otse vesteldes saab ikkagi asja olemusest aimu.

Jääb mulje, et internetis käitutakse kuidagi vabamalt ja väljaütlemised on teravamad kui päriselus. Ja see paneb mõne teise inimese reageerima, ka sama teravalt ja oma õigust taga ajades. Selle tulemusel on kõik kuidagi tasakaalust väljas… Võib ju lisada oma profiilipildile erinevaid filtreid, andmaks justkui edasi ühe klikiga kõik selle, mida me asjast arvame aga tegelikult ei ole ju nii lihtne. Kõik saavad neist märkidest erinevalt aru ja tõlgendavad ka erinevalt.

Ma jõudsin siin mõtteid mõlgutades sinnamaani, et kuna suhtlus internetis on siiski suhteliselt uus nähtus (no kui kogu inimkonna ajalugu silmas pidada 🙂 ), siis ei oska me seda veel. Ma ei tea, kas oleks õige öelda, et me pole seda koolis õppinud. Igatahes ei ole ja mujal ka ju pole. Vähemalt mulle tundub, et pole ka kogemuspõhiselt veel piisavalt välja kujunenud “teisel tasandil suhtlemise kultuuri”. Hetkel loob ta ennast ise, katse-eksituse meetodil. Aga nii palju segadust, solvumist ja valestimõistmist… Ja ma ei räägi siin reeglitest, vaid millestiku tunnetuslikumast.

 

Advertisements

Kui sulle tundub, et kolme lapsega on raske…

… siis pane öösel, kui beebil on söömispaus ja sa ootad uuesti magama jäämist,  Instagrami poolt soovitatud tavalisele saksa blogija kontole “follow”. Hommikul hakkab aga kergelt koitma, et seal täiesti tavalise blogija peres on 8 last. Siis mõtle veel kord, et sul on raske 😀 Kohe hakkab kergem!

kinder-chocolate-8-pieces-100g

Kohe piinlik hakkab, et mulle on mõnikord tundunud, et kolme lapsega on raske. Ega ei kujuta seda kaheksa lapsega elu ka ette. Siis on ju koguaeg mingi olukord, mis tahab koheselt lahendamist. Kolmega saab ikka ise ka lõunal pikutada või rahulikult kohvitada.

Vaatasin uuesti selle pere pilte ja lugesin veidi pereema postitusi. Nii tundub küll, et kõik on kontrolli all ja kuidagi on asjad toimima saadud. Piltidelt hakkas muidugi silma, et suuremad lapsed võtavad näiteks jalutamas käies väiksematel käest kinni ja tõenäoliselt on kodus ka abiks. Ega teisiti ei saakski.

Kõige lahedam on basseini pilt, kus väike bassein ongi täitunud ühe pere lastega 😀

Ja uskumatu, et selle kõige kõrvalt jõuab ta teha postitusi, mis on tunduvad nii stressivabad…

Tõesti tore on selliste leidude otsa koperdada, kohe poole kergem hakkas. Palju musta pesu tundus äkki nii vähe ja muud sellised avastused. Eks kõik on suhteline ja oleneb, millega võrrelda.

 

 

 

 

Salajased valimisnipid

hype
Hüpates üle oma varju…

Kohe on käes Riigikogu valimised, aga isegi siis, kui sellist fakti ei teaks, saaks aru, et midagi kahtlast on toimumas. Olen sel aastal enne valimisi mõistnud, et mulle meeldib, kui kandidaat ütleb välja selle, et ta kandideerib ja esitab ükskõik mis kujul siis oma seisukohti, mitte ei tegutse “eriti kavalalt”.

Viimasel ajal olen märganud inimeste tegemisi, mille üle olen imestanud ja mõtelnud, et mis see siis nüüd oli. Alles valimisnimekirju vaadates olen kokku pannud 1+1 ja saanud tulemuseks valimised.
Näiteks hakkas üks mu tuttav poliitik mõni aeg tagasi tihedalt Järva- ja Viljandimaale sattuma, täna nägin, et ta kandideerib sealses ringkonnas. No selge, see seletab asja.
Teiseks hakkas silma, et üks toidumaailmas toimetav naisterahvas on järsku pidevalt teles esinev, lehes veel tema poolt arvamuslugu jne. Sellest pole iseenesest ju midagi katki aga see, et isegi mina, kes ma pole väga suur uudiste lugeja, midagi sellist märkasin, näitab, et ta on järsku nö pildil rohkem kui varem, teemadega, mis ei puuduta tema valdkonda. Muidugi leidsin tema nime valimisnimekirjast ja mõtlesin, et oleks ise võinud selle peale tulla.
Mõlemad inimesed on pigem sümpaatsed ja nende toimetamised samuti. Aga siin on üks aga… Mulle tundub automaatselt, et kui inimene selge ja kõlava häälega ei ütle, miks ta mida teeb, näiteks valimiste puhul, siis see jätab minu jaoks mulje kui salakavalast strateegiast, mitte kui siirast oma vaatenurkade tutvustamine. Mõnes mõttes ma saan neist aru, et kui tahta kuhugi jõuda, siis peabki sõna võtma ja pildil olema aga kui see ei tule loomulikult vaid on selline pingutatud käitumine, siis ei kutsu ka häält andma. Sest kui valimised on möödas, siis ollakse ikka ju see inimene, kes enne valimispalagani ja ei hakka ju keegi mulle rohkem meeldima, kui ta teeb valimiste nimel kahtlaseid manöövreid. Ma kutsuksin seda “rolli usutavuseks”, sest mõnel juhul ei usu inimene ise ka ennast oma uues rollis ja jätab ebakindla mulje.
Mulle on meelt mööda inimesed, kes edastavad oma mõtteid ja sõnumeid, tehes seda, mida nad igapäevaselt teevad. Lihtsalt suuremalt ja kõvema häälega ehk. Julgus ja enesekindlus mitte minna kaasa odava enesereklaamiga on minu silmis juba teeninud ära plusspunktid. Võib muidugi olla, et üldises plaanis sedasi kaugele ei purjeta ja tegelikult oodatakse igal võimalikul moel maailma nabaks olemist.
Selle jutu valguses tuli mulle kohe meelde eelmise aasta blogiauhindade jagamisele eelnenud aeg, ehk siis see periood, kui sai hääletada erinevate blogides poolt. Mõtlesin siis samamoodi, et mis imelikud postitused blogigrupist läbi jooksevad ja taipasin ühel hetkel, et jajaa, see on seotud blogiauhindadega 🙂 Pärast medalite jagamist olukord normaliseerus jälle ja ma kahtlen küll, et tänu sellele nüüd mõni rohkem hääli sai. Minu meelest on lugejatel ammu enne teada, kelle blogi meeldib külastada ja kelle poolt hääletada.
Tegelikult võib isegi paralleele tõmmata ka nende juhtudega, kui ma loen kellegi blogi ja mõtlen, et mis värk on, miks ta järsku sellist juttu kirjutab, oleks nagu sisuturundus või midagi sellesarnast ja mingil hetkel selgubki, et tegemist on tellitud reklaamtekstiga. Kui ma oleksin kohe lugema hakates teadnud, oleks ma õlgu kehitanud ja lehe kinni pannud aga kui ma loen midagi, mille kohta ma ei tea, et tegemist on reklaamiga, siis ma olen ikkagi pettunud, et seda kohe ei mainitud.

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Säästlik tarbimine my ass!

green-shopping-cart-banner-1140x410
Pilt on leitud internetist

Pean ennast keskmiselt mõistlikuks tarbijaks, s.t. sorteerin prügi ja püüan mitte liigselt asjadele kulutada. Viimasel ajal on mul olnud mõningaid takistusi, mis mind on vihastanud. Nimelt sunnitakse mind ostma uut asja, sest varuosasid ei ole enam saada või on need nii kallid, et saaksin selle raha eest uue asja. Ma tahaks selle vastu protestida ja üldse, mis säästlikust tarbimisest me räägime, kui seda oodatakse ainult ühelt poolelt ehk siis tarbijalt ja tootjad ning müüjad sellele vastu töötavad. Nii ei saa ju “rallit” sõita!

Esimene näide on selline, et juba aasta tagasi lõhkus väike I ära kohvimasina kannu. Sellise väiksemat sorti, u. 3 tassi jaoks, täpselt paras meile kahele hommikukohvi jaoks. Uurisime ühest poest uue kannu soetamise võimalusi, paraku meie kirjadele poest antud kontakt ei vastanud. Nüüd küsisime sama asja teisest poest ja saime teada, et on veel üks maaletooja, kellelt uurida. Sealt saime teada, et uue kannu tellimine on sama kallis, kui uus kohvimasin osta (kui mingi soodukaga uus masin osta tuleks isegi uue kannu tellimine kallim). Miks mind sunnitakse töötavat asja ära viskama ja uut ostma?

Teine näide, mis juhtus mõned nädalad tagasi oli selline, et viisin oma arvuti parandusse, kuna tal on hakanud ventilaator kõva mürinat tegema. Vahepeal juba tundus, et hakkab lendu tõusma ja ma ei julgenud seda enam kasutada. Pidin tööle arvuti tagasi viima, sest olin pikemale puhkusele jäänud, nii oligi ainus võimalus arvutit remontida. Kuigi nad paranduses püüdsid puhastada ventilaatorit mitmel viisil, siis korda seda ei saanud ja uut ka ei saanud tellida, kuna seda enam ei toodeta. Jällegi pean muidu töötava asja ära viskama, sest pole võimalik enam varuosasid saada…

Paneb nördima selline asi igatahes.

Laseme lastel maailma avastada…

IMAG2124

Käisin paari nädala eest lastega mänguväljakul. Sinna tuli ka üks vanaema oma lapselapsega, tundus umbes 4-aastane ja seetõttu läks I kohe tüdruku juurde, et tutvust sobitada. Nad klappisid päris hästi ja jooksid ringi ning hakkasid kohe mingeid mänge välja mõtlema. Vanaema oli alguses 10 minutit vaikselt, siis rääkis telefoniga ja kui kõne läbi sai, oli näha, et tal hakkas igav. Tõenäoliselt ketras ta peas kõiki tegemata toimetusi ja mida ta võiks teha siis kui ta ei peaks olema mänguväljakul. Selle peale hakkas ta oma lapselast suunama, et too teeks seda ja mängiks … Ühesõnaga lapsel oli tegevust küll aga vanaema tundis, et peab kuidagi juhendama, sest muidu lapselaps ei tee kõike nii nagu talle tundub, et on õige. Nojah, ega tal närv kaua vastu ei pidanud, varsti vedas oma lapselapse kodu poole minema.

See pani mind mõtlema sellele, kuidas ma isegi olen ennast korrale kutsunud, et ma ei pea oma lastele koguaeg ette ütlema, mida nad tegema peavad. Ma olen seda õppinud – lasen neil ise mingeid asju teha ja ei kontrolli liialt. Muidugi tuleb vaadata, et oleks turvaline ja ohutu aga jah, ma ütlen endale küll mõnikord, et ära sega vahele, kui laps mingi mängu leiutab vms. Muidugi on koos tehes ka tore aga peab jätma lapsele avastamise ruumi.

Lugedes kriitikat Eveliisi blogist, kuidas lapsevanemad teevad laste eest kodutöid ära, tuli kohe see seik meelde. Täiskasvanud tahaksid kangesti kontollida ja juhendada, mingi piirini see ongi ok. Aga tuleks õppida kontrolli-kolli endas vabaks laskma. Kus see piir on, see on muidugi teine küsimus, peen tunnetamine, sest lapsed ja vanemad on ju erinevad. Ja tegelikult on hea, kui keegi sellele tähelepanu juhib, mõnikord ollakse oma mulli sees ja ei panda tähele, et midagi on valesti. Samas peab olema ka vanemal teatud avatus kriitika suhtes, olen ise kogenud, et mõni lihtsalt ei talu seda ja ei võta seda selliselt, et see tema kohta käiks.