Wrapilootsikud

Vaatasin, et olin mustandite alla salvestanud jaanuaris postituse 2020 aasta kokkuvõtte kohta aga alustamisest kaugemale eriti ei jõudnud. Jah, see 2020 aasta ei läinud küll nii nagu plaanitud oli. Esimest korda tegime mehega mingi plaani, et kuhu võiks aasta jooksul reisida, üks pikem ja paar lühemat otsa ja oh seda huumorit, kuhugi ei saanud ju. Kuigi otseselt midagi halvasti nagu polnudki, oli ikka imelik olla. See oli mõnus, et sai rohkem maalida ja et kõik lapsed käivad sügisest lasteaias aga jah…

Niisiis ei hakka ma seda postitust eelmisest aastast edasi kirjutama, sest ei viitsi. Teen hoopis postituse suupistete kohta, mis ma oma lapse sünnipäeval pakkusin. Olgu öeldud, et lapsed nendest küll suurt lugu ei pidanud ja eks ma seda ka arvasin ja neile olid ka muud road kaasa võetud, küll aga hindasid kõrgelt 2 täiskasvanud külalist, kelle eelistusi mitte liha süüa ma ka menüüd koostades arvestasin. Panen siia kõik kirja, et teinekord oleks hea pilk peale visata, kui peolauda katta on vaja.

Nimetasin need wrapilootsikuteks ja mulle olid need tõesti väga suupärased.

Esiteks on vaja wrapikausikesi või tacokausikesi, mina tegin mõlemaga ja mõlemad olid head.

Täidise tegin kolmes osas: Läätse-tomatisegu, sinihallitusjuustu kreem ja salat.

Läätse-tomatisegu jaoks võtsin poest konservläätsed ja see oli väga õige valik. Ma pole neid kunagi kasutanud aga kartsin, et keedan läätsed üle nagu tavaliselt ja siis need jäävad liiga mögad ja üldse mitte mõnusad. Neid konservläätsesid võib soovitada küll ja kasutan ka ise tulevikus, pärast kuumutamist olid ilusti oma kuju ja maitset hoidmas. Ühesõnaga kuumutasin pannil läätsed, tükeldatud tomatid ja tomati-basiiliku hummuse.

Teiseks sisutäiteks tegin sinihallitusjuustu kreemi, mille jaoks hõõrusin kokku sihihallitusjuustu ja toorjuustu. See toorjuust, mis ma ostsin, oli liiga paks aga lisasin veidi kohvikoort ning kokku sai parajalt kreemine.

Kolmandaks oli salat, selle jaoks hakkisin (või noh õnneks oli mul kasutada kolme lapse tööjõudu ja nad hakkisid ise väga usinalt kõik vajamineva ära) kurki, tomatit ja mangot. Tahtsin küll avokaadot aga poes olid kõik avokaadod toored ja juhuslikult jäi mu pilk pidama mangodel, mis olid nii ilusad ja otse lennukiga meile toodud (hind oli ka muidugi võimas). Ei kahetse seda ostu, oli ülimaitsev ja salatile andis ka mõnusa mahlase maitse juurde.

Serveerimiseks panin lootsikusse kõigepealt läätse-tomatisegu, siis salati ja kõige peale paar törtsu sinihallitusjuustu kreemi.

Endomondo lõpetab, mida nüüd siis teha?

Tahtsin küll taas blogis kirjutades rääkida oma uuest kunstniku kodulehest, mida ma olen nii kaua planeerinud teha ja lõpuks, kui asi kätte sai võetud, käis see väga kiiresti. Koduleht on siin: http://riinpallon.raplakunst.eu

Pean nüüd kohe aga tormama teise teema juurde, millega mul on palju emotsioone ja mõnusaid mälestusi 🙂

Olen Endomondo äppi kasutanud alates 2011 aasta septembrist. Kõik minu pikemad jalutamised, matkamised ja jooksmised, rääkimata igasugu võimlemistest, sekka ka kanuutamised, pinksimängud jne. on seal kirjas. Omamoodi isiklik liigutamise ajalugu. Ja nüüd kaob kõik see ajalugu ära. Info selle kohta on siin.

Nii mõnus on vaadata, kus ja mis tehtud on. Lisaks magusad meenutused, kui loed oma matkadest Saksamaal, Kanaaridel vm. Vaatad trenni juures olevat kaarti ja unistad, et kunagi taas tekiks võimalus nii ägedaid matku ette võtta.

Eks ma seda hakkasin arvama juba juulis, kui EM enam ei korrektselt töötanud. Enne seda juhtus ka vahel, et trenni lõpus oli ekraanil ainult kulunud aeg aga ei ühtegi läbitud kilomeetrit. Mul oli küll teooria, et EM tahab endale kliente, kes ostaksid tasulise paketi, mis siis ilusti töötab aga tundub, et nende probleemid olid suuremat laadi.

Kui ma oma EM trennide ajalugu vaatan, saan kohe teada, et joogas hakkasin regulaarselt käima 1 aasta pärast Irma sündi. Samal ajal tegin iga nädal paar muud trenni Youtubist leitud videote järgi, näiteks Les Mills, Cafemom, Popsugar fitness, Tanz dich fit! jm. Täiesti müstika, kuidas ma nii tubli olin, see EM ajaloo uurimine on tõeliselt motiveeriv. Ja jooga Tenerifel ookeani kaldal, ojaa, mis mõnus trenn see oli ja nii eriline päikeseloojangus ennast ühte- ja teistpidi väänata 🙂

Ma pole leidnud midagi muud samaväärset, mida kasutama hakata. Pärast pikka kaalumist tõmbasin ühe äpi telefoni ja ühe korra olen seda ka kasutanud aga see pole üldse nii hea. Olen seda ka teistelt kuulnud, et head asendust on raske leida, sest need kipuvad olema kaldu, kas jooksu, ratta või fitnessi poole aga ma tahaks just sellist, kuhu saaks igasugused liigutamised kirja panna, jooksmisest ping-pongini. Kas soovitusi on?

Mäe tippu ja tagasi

Lugesin otsa veel ühe raamatu, kus seigeldakse Indias. Võib ju tunduda, et see blogi siin hakkab vaikselt raamatublogiks muutuma 🙂 Tegelikult siiski mitte, vaatasin Goodreadsist, et olen sel aastal lugenud juba 35 raamatut (Vauu!) ja kirjutanud olen ainult paari kohta, nii et seda hirmu siis ei ole. Aga raamatuks oli seekord Triin Sinissaare “Mäe tippu ja tagasi”. Algas see raamat tagasihoidlikult, kui oli alles nö tutvustav osa ja polnud raamatusse päris sisse elanud, siis mõtlesin küll paar korda, et ei tea kas viitsin lõpuni lugeda. Andsin siiski raamatule võimaluse, sest mulle ei meeldi kergelt alla anda. Ja mingil hetkel ma tundsin, et tahan lugeda, tahan teada, mis tegelaste minevikus oli juhtunud, et nad olid just sellised, nagu nad olid. Ja muidugi tahtsin ma lõpu poole ka seda teada, mis neist saab ja kuidas kõik laheneb.

Ma ei hakanud kõiki oma pilte läbi kammima, et mägede kohta midagi leida. Panin visandivihikust ühe akvarelli, kus on kasutatud India kollast, see ju ka nagu teemakohane 🙂

Uskumatu, aga otsustasin raamatule anda Goodreadsis 5 tärni, sest see raamat üllatas mind. Ma ei arvanud ära tegelaste minevikus juhtunud asju. Pakkusin küll igasuguseid variante aga ükski ei läinud täppi. Ka lõpp oli üllatav. Mulle meeldis, et raamatu tegelased tegid rahu minevikuga ja suutsin kõike uues valguses näha. Nad ei hoidnud enam kramplikult kinni oma ettekujutusest, kuidas kõik peab olema, vaid võtsid asju nii nagu nad on, sest elu pole iial ideaalne. Selleni jõudmiseks pidid nad muidugi rännaku ette võtma.

Lõppes see raamat hästi. Eks jäi ka mõningaid lahtisi otsi aga üldjoontes loksus kõik paika. Ja ma arrmastasin seda, et lõpp oli positiivne, nii naiivne, kui see ka poleks 🙂 Oli selline kerge lootuse aimdus, sest rasked teemad võivad lootuse teinekord enda alla matta, nii et miskit ei paista, õnneks siin sedasi ei juhtunud.

Järelsõna lugedes sain teada, et see oli algselt filmistsenaariumiks kirjutatud ja alles hiljem vormus raamatuks. Aga see teadmine, et see oli filmina mõeldud, pani kaadrid mu silme ees jooksma. Mõnus.

Ümmargused südamed

Koroona-ajastu üks positiivne tagajärg oli minu jaoks see, et ma sain taas lugemishoo sisse. Kodus olemist ja rutiini oli nii palju, et teiste seiklustele raamatu vahendusel kaasa elamine oli just see, mis tegi päeva paremaks. Põnevikud, elulooraamatud, sekka kasvatusteooriat ja naistekaid – haarasin pea kõike, mis tundus huvitav ja eriti neid raamatuid, mida kiideti fb-i Lugemise väljakutse grupis.

Pilt internetist

Viimane raamat, mida lugesin, on Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” 3. osa alapealkirjaga jumala juurde. Esimene osa oli minu jaoks pool-huvitav, ega ma eriti ei mäleta, sest lugesin seda ammu aga meeles on, et mingid kordused hakkasid häirima, samas oli Kanaaridel seiklemise põnevust. Teist osa ma alustasin, kuid ei suutnud lugeda. Minu jaoks liiga hüplik tekst, sisu kadus kuhugi ära. Äkki oleks lõpus paremaks läinud aga ju siis ei kõnetanud, et oleksin edasi lugeda rühkinud. Ja see viimane kolmas oli nüüd küll ladusalt ja hästi kirjutatud. Lausa lust oli lugeda.

Natuke nagu Eesti oma “Söö, palveta, armasta”. Ja kuigi oli kohti, kus ikka imestasin, kui kirju see issanda loomaaed on, siis oli ikkagi huvitav täiesti teistsuguseid vaateid elule kaugelt piiluda. Sest Indiaga on mul täpselt see suhe, et kaugelt on tore aga ise sinna ei ihka. Natuke joogat võib teha aga mitte liiga palju. Mõni ilus värviline riidetükk võib olla aga mitte üleni sellises riietuses ja mitte sari. Mis mind Indiast eemale peletab on räpasus, kultuuriline erinevus, inimestevaheline suhtlus, haigused, liiklus, kui siia lisada veel isikliku ruumi puudumine (ma olen ikkagi põhjamaa inimene ja harjunud, et mul on privaatset ruumi nii palju, kui tahan ja siis kui tahan) ja põrgukuumus, siis ei meelita mind tõesti miski lennukile, et peaaegu maailma teise otsa lennata.

Aga teiste seiklusi meeldib mulle lugeda. Epp kirjutab sellistest teemadest, mis kõiki inimesi teatud ajahetkedel vaevavad. Kus on mu koht siin päikese all? Kuidas maailmast aru saada? Mis on minu missioon? Mis edasi? Kõik muidugi ei tunne nii suurt vajadust enesesse kaevuda või Indiasse lennata vastuste otsimiseks aga usun, et nendele küsimustele mõtlemine on täiesti loomulik elu osa.

Kui enamus raamatust oli kergelt jälgitav, siis lõpp läks veidi kompotiks kätte – usuline kõikesööja ei tundunud enam usutav aga ega teiste usku ma kritiseerima ei hakka. Minu jaoks oli kummaline see, et pidevalt kumas läbi, et otsuste tegemisel otsis autor pidevalt märki, kas ta peaks nii või teisiti tegema. Tunnen ise ka selliseid inimesi, kes nii mõtlevad ja teatud asjades võib selles olla oma maagiline moment aga mulle tundub, et sellega veeretatakse vastutus enda pealt ära, ei julgeta või ei suudeta otsustada. Kuigi ma ise olen ka vähemalt ühe otsuse täpselt nii vastu võtnud (kindlasti on neid veel aga see tuli mulle just meelde). Nimelt meeldib mulle matkamine ja päris palju aastaid ma mõtlesin, et võiks minna Santiago de Compostelasse palverännakule. Ma sain Turismimessi Hispaania letist palverännu raamatu, mille vahel olid kaardid iga marsruudi kohta ja laenutasin selle välja ühele inimesele, kes oli selle üle üliõnnelik ja kellega me suhtleme siiani. Väga tore tutvus sai sellest alguse. Kuna ma ise ikka veel kuhugi minema ei hakanud, siis laenutasin raamatutu ka teist korda välja aga sel korral ma seda enam tagasi ei saanud. See oli omamoodi irooniline, et inimene läheb palverännakule samal ajal ise veidi varastades. Ma ei tea, kuidas see kokku peaks sobima. Aga minu kätte raamat enam ei jõudnud ja mingil hetkel ma tõlgendasin seda kui märki, et ma ei pea Santiago de Compostelasse minema. Ma muidugi võin veel kunagi ümber mõelda.

Üks huvitav äratundmine oli Epu raamatus see, et ta polnud mitu aastat ehteid kandnud, sest tundus, et vanad ehted ei sobi enam. Ja mul on täpselt sama tunne. Ma võin vist kõik oma ehted ära anda va. muidugi perekonna ajaloolise taustaga ehted. Tõesti on juba paar aastat selline tunne, et üldse ei sobi vanad kaelakeed, kõrvarõngad ja käevõrud, hetkel pole ka selliseid ehteid silma hakanud, mis meeldiksid. Aktiivselt ma ei otsi ka aga kui olen vaadanud, siis pole midagi silma hakanud. Keegi seletas Epule, et see tuleb sellest, et tal on üks karma õppetund läbi saanud ja uus pole veel alanud. Hmm, jaa, võib-olla tõesti.

Karamelline õunakook #isolateandbake

Kuna kõik toidud tuleb nüüd juba mitmendat nädalat kodus valmis teha, siis tekib tahtmine aeg-ajalt midagi paremat välja mõelda. Õunakooki tahtsin ma juba mitu päeva teha, lõpuks jõudsin ka tegudeni. Otsisin õunakoogi retsepte, isutas millegi erilisema järgi ja lõpuks leidsin karamellise õunakoogi, mis tundus kohe õige.

Kuna mul ei olnud piisavalt õunu, siis panin sügavkülmast mustsõstraid lisaks. Järgmisel korral jätaksin need ära, olid liiga tugeva maitsega, samas otseselt halvaks ka kooki ei teinud.

Ja siis hakkas peale see “kauplemine ja sobitamine”, sest kõiki vajaminevaid aineid mul kodus polnud. Aga sellest polnud lugu, sain koogi tehtud nii, et mina ja mu kodused jäime koogiga ülimalt rahule ja muudatused, mis ma olin sunnitud tegema, jätan ma ka edaspidi sisse.

Karamelline sisu pressis ennast pinnale.

Panen nüüd kõik kirja, et järgmisel korral enam jalgratast – khmm, vabandust, karamellist õunakooki – leiutama ei peaks 🙂

Põhi:

3 dl jahu

2 tl suhkur

sool

75 g või

1 muna

Täidis:

1,5 dl demerara suhkur

500g õunu

2 spl rummi

2 dl rõõska koort

2 muna

  1. Sulata või ja sega kõik ained tainaks kokku. Pane tainas vähemalt pooleks tunniks külmutusse seisma. Vajuta tainas vormi ja küpseta 15 minutit 220 kraadises ahjus.
  2. Samal ajal, kui tainas ahjus küpseb, saad lõigata õunad tükkideks ja panna suhkru pannile sulama. Kui suhkur on sulanud, lisa õunad ja hauta neid seal u. 10 minutit.
  3. Kui tainas on küpsenud, võta see ahjust ja tõsta pannilt ilma vedelikuta õunad koogi põhjale.
  4. Sega omavahel kokku rõõsk koor ja munad, lisa need pannil olevale sulanud suhkrule. Ära unusta tilka rummi, brändit vm kangemat lisamast. Kuumuta kergelt läbi ja vala kõik õuntele.
  5. Küpseta kogu kupatust 180 kraadi juures 40 minutit.

Uskumatult maitsev ja polnudki nii keeruline teha, kui alguses tundus. Kindlasti teen veel!

Segased ajad

Ja täiesti ootamatult on maailm muutunud ühe kiiresti leviva viiruse tõttu. Mõni aeg tagasi oleksin seda ebarealistlikuks pidanud ja arvanud, et tegemist võiks olla filmistsenaariumiga, aga võta näpust, kõik juhtub siin ja praegu. Minul on muidugi hetkel suhtelist väike elumuutus seoses eriolukorraga, ma olen ju nagunii lapsega kodus vanemapuhkusel ja tööd teen ainult nokitsemise korras (ehk siis paar tundi nädalas). Jah, see on küll suur vahe, et suuremad lapsed ei käi lasteaias ja vanemate juurde ka ei ole neid nüüd viinud.

Alles kuu aega tagasi oli täiesti normaalne sõbrannaga päev Helsingis veeta. Nüüd ei kujuta ette, millal jälle liikuda saab.

Üldiselt on olukord kergelt ahistav aga pole miskit parata, kui muu ei aita, siis peab ennast isoleerima ja muudele asjadele keskenduma. Sünnipäevaks saadud raha eest ostetud Viini lend tühistati ja raha kanti mulle tagasi, hea seegi aga ikka on kaju, et reis ära jääb. Broneeritud majutuse raha nii lihtne tagasi saada pole aga ikka proovin veidi läbirääkimisi pidada.

Lastega on täitsa kenasti läinud, mulle tundub, et nad on isegi rahulikumad, kui lasteaiast tulles, kui kõik päeva jooksul peidetud emotsioonid tahtsid valla pääseda. Enamasti käime õues hommikul ja õhtul, püüan nendega iga päev midagi meisterdada ja koos süüa teha, muud mängud/raamatud jne nagunii. Õnneks on tunda ka kevadet lähenemas, avardab väljas viibimise võimalust veelgi.

Mõnes mõttes on eriolukord huvitav ka, näiteks mingite uute nutikate lahenduste osas. Olen nüüd osalenud joogatunnis, mille üks joogaõpetaja kuskilt Võrumaa metsade vahelt ühel pühapäevaõhtul pidas. See oli nii äge. Ja kuna ta tegi seda täiesti tasuta, siis ostsin hea meelega ta raamatu, et teda toetada. Tund aega joogat võib anda nii hea tunde. Olen muidu kodus teinud youtube trennivideo saatel, aga see on ikka tuim, täitsa teine tera on otse tunnis osaleda.

Ja ükspäev õmblesin ma mehele kaitsemaski. Mulle tuli õmblusmasinaga suristades nõukogude aeg meelde, midagi ma sellest ajast ikka mäletan. Näiteks seda, et kui riideid polnud saada, siis ema õmbles. Nüüd oli täpselt samasugune tunne, et poodidest pole saada, siis tuleb ise teha. Meil on ju remont käsil ja katsu sa seina lammutada või lihvida nii, et maski ees pole.

Õhtujuttu loen ma lastele praegu raamatust “Karlsson katuselt” ja väga sobilikult on ka Väikevend isolatsioonis, sest tema õde ja vend viidi sarlakitega haiglasse. Meil muidugi Karlssonit ei ole, kes Vaasalinna Väiketonti etendaks aga tegevust jätkub meilgi hommikust õhtuni. Näiteks just märkasin, et rõduaknal on huvitav jogutinäppude maalitud muster, uskumatult kena võimalus mulle taas lapiga veidi käeringe teha 😀

Sünnipäev ja hakkame remonti tegema

Kaks aastat tagasi pidasin oma sünnipäeva Tenerifel. Jäin väga rahule päikest ja seiklusi täis päevaga. (Omg, kui pisike ja armas on Herman siin pildil:)

Ma ei tea, kas see tuleb vanusega või mis, aga mida lähemale sünnipäev jõudis, seda vähem ma seda tahtsin. Ei tahtnud, et number vahetuks ja saaksin vanemaks. Üldiselt mul pole selle vastu midagi olnud, et saan jälle aastaksese targemaks ja paremaks, kaasnegu siis see numbrivahetus.

Üldse olen ma päris paljudel kordadel oma sünnipäeval kuskil reisil olnud: mitu korda Kanaaridel, Viinis ja kohtades, mis mulle kohe meelde ei tule 😀 Mulle täitsa meeldib nii, et kingin endale erilise päeva, tehes midagi, mis mulle meeldib, antud juhul siis reisimine. Tundub kuidagi hea nii tähistada, kui et koristada/süüa teha/ koristada, kuigi külalised on ikka toredad. Suurt sünnipäeva pole ma nagunii ammu pidanud, pigem siis perega üks suurem pidamine ja sõprade/töökaaslastega väiksem.

Sel aastal oli enne sünnipäeva selline rahutus sees, et eriti ei tahtnudki pidutseda aga kui kõik juba käes oli, siis polnud viga. Täitsa mõnus oli: sai õnnitlusi ja kallistusi, lilli ja kingitusi 🙂 Kuigi sel aastal valisin ma endale kingituse ise ja selleks on minipuhkus mehega Viinis koos väikese matkaga Viini lähedal Hermannskogelil. Seda peab küll paar kuud veel ootama aga ma olen ette juba põnevil. Väikesed põgenemised argipäevast teevad elu kohe tükiks ajaks mõnusamaks, alguses on mida oodata, siis on suur seiklemine ja pärast on mida meenutada 🙂

Selline mõnus mägi matkamiseks – Hermannskogel – ja taamal paistab Viin

Lisaks sünnipäevale on hetkel aktuaalne remont. Meil on vaja kahes toas remonti teha, et saaksime teha ümberpaigutusi ehk siis minu magamistoast saab poistele oma tuba ja mina koos magamistoaga kolin nö vahetuppa. Vahetuba on selline koht, kus on palju ajaloolist tavaari ja palju raamatuid, lisaks hoiame seal laua peal sorteerimist ootavat pesu. Ühesõnaga on see tuba, kus on kõike aga samas ei ole see väga kasutuses.

Nüüd oleme seda tühjendanud pea nädal aega ja üks nädal läheb vast veel, enne kui päris tühjaks saab. Raamatud ja dokumendid, maalid ja muud tähtsad asjad on juba enam-vähem ära kolitud, järgmine etapp on mööbel välja saada.

Mul on idee, et teeks sellised seinad, kus allosas on tapeet, siis keskel liist ja üleval lihtsalt valge värv. Otsisin selle kohta pilte otsisin, aga leidsin ainult teistpidi variante.

Ma siis mõtlen just teistpidi teha, et all tapeet, vahel liist ja siis ülevalt valge (mitte puidust vaid värvitud)

Sain oma õetütrelt ka soovituse tapeedifirma osas ja jessas küll see kohutav, kui pea kõik tapeedid on nii lahedad 🙂 Olen ikka palju neid kollektsioone https://www.borastapeter.com/en lehel läbi vaadanud. Ainuke mure on, et ma tahaks hoida sinist joont magamistoas aga samas mitte liiga tumedat või liiga heledat, sellist “õiget”. Pean vist veel vaatama, kuigi mõned kindlad favoriidid juba on olemas.

“Südamering” – film armukolmnurgast ökokogukonnas

undefined

Kui nägime reklaami, et selline film on kinodesse tulemas, teadsime mehega mõlemad, et tahame vaatama minna. Minul oli huvi teada saada, mis seal Mõisamaal samal ajal toimus, kui ma käisin paari aasta eest tööalaselt nende juures. Sain ju ka tookord aru, et kõik ei ole päris nii nagu välja paistab, aga noh, kes neid teab, äkki just nii asjad seal käivad.

Film oli muidugi karm, just selles mõttes, et need inimesed on ju kõik päriselt olemas, koos oma probleemide, murede ja südamevaluga. Mängufilmi on selles mõttes kergem vaadata, et kui on jube koht, siis saad alati mõelda, et see on ju ainult näitleja ja olukord on lavastatud.

Sisust nii palju, et film on Eesti esimese ökokogukonna loomisest ja arenemisest 5 aasta jooksul. Peamine liin on Riinu, Liina ja Mareki nö armukolmnurgast. Ja see oli kindlasti üks põhjustest, miks see kõik lõhki läks.

Ma ise ei tahaks kindlasti kogukonnas elada. Mul on vaja oma privaatsust ja otsuseid tahan ka oma peaga teha. Mulle piisab, kui saan perega igapäevaseid asju arutada. Oleks pigem koormaks, kui peaks igas asjas 10 inimese arvamust kuulama ja lõputult arutama. Samuti ei jaksaks nii palju teiste muresid kuulata ja neile kaasa elada.

Kõneainet pakkus film päris palju. Saime mehega tükk aega nähtu üle arutada. Kõrvaltvaatajana (või siis filmivaatajana 🙂 ) võiks öelda, et asjaosalised ei õppinud sellest jamast suurt midagi ja rikkusid enda ning teiste elu päris korralikult. Keegi neist polnud targem, kes oleks järele andnud. Tundus, et nad olid täiesti pimestatud oma usust kogukonda. Lõpus ma enam ei saanudki aru, mida nad selle kogukonnaga saavutada tahtsid, sest oli täiesti selge, et see ei toimi.

Käisime filmi vaatamas Kosmose kinos ja oh üllatust, kui selgus, et see on selline linastus, kus režissöör ise ka kohal on. Kui film läbi sai, rääkis režissöör paar sõna ja temaga olid kaasas ka 2 kogukonna elanikku, kes seal ikka püüavad asja edasi viia. Ühelt poolt oli huvitav neid kuulata aga teiselt poolt tahtsin juba värske õhu kätte. Režissöör ütles näiteks seda, et tal on musta materjali 300 tunni jagu ja võimalik, et tuleb väiksemat sorti seriaal sellest veel, sest teemasid, millele keskenduda, on seal mitmeid.

Aasta ema

Sinimustvalge

Käisin paari päeva eest valla vastuvõtul, kus anti välja ka “Aasta ema” tiitel. Väga sümpaatsele inimesele. Küll tal oli piinlik ja ebamugav seal saalitäie rahva ees seista, kui loeti ette kiidukõnet, mis tema kohta kirja pandud oli.

Selle tiitli andmine tekitab minus alati kahetisi tundeid. Ühelt poolt on tore, et emasid esile tõstetakse, sest ema olla on väga äge. Aga teiselt poolt ei saa ma kunagi aru, kuidas keegi teine saab öelda, et üks või teine on just nüüd “Aasta ema”. Ema ollakse stabiilselt läbi aastate ja vaevalt, et ühel aastal on keegi parem ema kui teisel. Ja üldsegi on see teema ju ema ja laste vaheline asi, sest lapsed ju teevad emast ema.

Mu mõte läks seda teemat lahates isegi nii kaugele, et peaks äkki “Aasta abikaasat” või “Aasta last” valima… Aga see selleks.

Samas ma olen täitsa poolt, et kui midagi valima peab, siis võiks see olla “Aasta naine”, et tunnustada aktiivset naist, kes mõnel aastal tõesti on palju korda saatnud, olgu siis pere ja kodu, ettevõtlust, vabatahtlikku tööd vms. puudutavad valdkonnas.

Apuulia imelised rannad

Apuulia reisist jäid mulle meelde kõige rohkem maalilised rannad sooja mereveega. Ilmadega meil tõesti vedas ja võib öelda, et iga päev oli rannailm. Paljudel päevadel käisime me ennelõunal ühes rannas ning pärast lõunasööki- ja uinakut valisime teise ranna välja.

IMAG2332

Kiviseid randu hakkasime me vältima pärast seda, kui H juba mitmendas väikeste kivikestega rannas neid heaks soolaseks ampsuks pidama hakkas. Ja eks jalgatallad armastasid ka pigem liivaseid randu.

IMG_20180917_185637

Üheks lemmikuks sai meile Gandoli rand, kuna seal oli looduslikult tekkinud nö lasteala. I õppis seal ka vees hõljumise ära, ning oli selle üle väga uhke. Soolane vesi kannab ju hästi. Kui sellest madalast alast edasi liikuda, siis saavad suured inimesed ka ujuda aga seal olid väikesed “teravate nokkadega” kalad, kes tahtsid kannast näksata.

DSC03937

Ühel korral valisime sellise ranna, kus me olime ainsad sulistajad. See oli selles mõttes tore, et saime vallutada asustamata ranna ja seal vabalt möllata.

IMAG2416

Korra käisid I ja O kahekesi sellises kaljuses rannasopis ujumas, kuhu väiksemate lastega eriti asja ei ole. Muljed olid muidugi ägedad.

IMG_20180924_112910