Apuulia imelised rannad

Apuulia reisist jäid mulle meelde kõige rohkem maalilised rannad sooja mereveega. Ilmadega meil tõesti vedas ja võib öelda, et iga päev oli rannailm. Paljudel päevadel käisime me ennelõunal ühes rannas ning pärast lõunasööki- ja uinakut valisime teise ranna välja.

IMAG2332

Kiviseid randu hakkasime me vältima pärast seda, kui H juba mitmendas väikeste kivikestega rannas neid heaks soolaseks ampsuks pidama hakkas. Ja eks jalgatallad armastasid ka pigem liivaseid randu.

IMG_20180917_185637

Üheks lemmikuks sai meile Gandoli rand, kuna seal oli looduslikult tekkinud nö lasteala. I õppis seal ka vees hõljumise ära, ning oli selle üle väga uhke. Soolane vesi kannab ju hästi. Kui sellest madalast alast edasi liikuda, siis saavad suured inimesed ka ujuda aga seal olid väikesed “teravate nokkadega” kalad, kes tahtsid kannast näksata.

DSC03937

Ühel korral valisime sellise ranna, kus me olime ainsad sulistajad. See oli selles mõttes tore, et saime vallutada asustamata ranna ja seal vabalt möllata.

IMAG2416

Korra käisid I ja O kahekesi sellises kaljuses rannasopis ujumas, kuhu väiksemate lastega eriti asja ei ole. Muljed olid muidugi ägedad.

IMG_20180924_112910

 

 

 

 

Advertisements

Vahepala Bad Mergentheimi loomapargis

DSC00584

Schwazwaldist Würzburgi sõites jäi meile tee peale Bad Mergentheimi loomapark, mis oli parajaks kohaks, et lastega väike jalasirutuspaus pikal autosõidul  teha. Loomapark ületas kõik ootused, see oli suur ja tundus, et kõikidel loomadel oli seal hea elada. Hiiglaslik maa-ala ja huvitavad kraavide-müüride lahendused tegid loomadele seal elamise kindlasti  mõnusamaks. Kohe loomapargi alguses sai ka kitsekesi peost toita, selleks müüdi spetsiaalset sööta väikestes pakkides, mida võis anda.

Omaette vaatamisväärsus ja laste suur lemmik oli sealne mänguväljak, mis oli küll üks uhkematest, mida oleme näinud. Kogu selle uhkuse juures oli ta kuidagi mõnusalt maalähedastest materjalidest ja ajaloohõnguline oma vahvate teematubadega. Mängulinnakus olid pood, apteek, kool jne. aga sai ka niisama turnida, kuskilt läbi pugeda ja liugu lasta.

See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, siis kui lapsed on suuremad. Mänguväljak oli ametlikult 4-99 aastastele 🙂 H ronis ka seal hoolega aga tal pidi koguaeg käest kinni hoidma või siis lihtsalt kõrval seisma. Ka loomapargis jäid paljud asukad vaatamata, kuna jõudsime sinna suhteliselt hilja.

Kaunistage…kuuri seinad :)

IMAG1112

Tahtsime Eesti juubeli ootuses kodu kaunistada. Ideid nappis, kuna kellelgi polnud aega asjaga tegeleda. Lõpuks tuli O välja mõningate mõtetega, mida teha võiks ja meie hakkasime I-ga kohe neid ideid arendama ja vineeridele kandma. O lõikas terve laupäeva vineerist kujundeid välja ja siis asusime jälle meie aktsiooni – pintsli ja värvidega. Kui väiksemad abilised olid pigem segaduse tekitajad ja said pidevalt ise värviseks, siis I oli juba arvestatav abijõud.

Kõik kujundid on väga rahvuslikud: räim, siil, pääsuke ja rukkilill. Lisaks veel kaks liblikat, ka täiesti rahvusvärvides 😀 Tundus sobilik kompott ja kaugemalt vaadates on täitsa pidulik. Juubel võib tulla!

IMAG1114.jpg

Näitus Vesiroosi koolis

Rapla Vesiroosi Gümnaasium pidas laupäeval oma 30-ndat juubelit ja minul paluti selleks pidulikuks puhuks sinna oma näitus üles panna, kuna käisin seal põhikoolis. Valisin välja suure hulga maale ja vedasin kohale aga siis selgus, et ega sinna väga ei mahugi midagi. Valisin siis varasematest töödest ühe komplekti, mis omavahel enam-vähem haakusid ja riputasin üles. Kui maalid seinas olid, siis jäin vaatega täitsa rahule.

IMAG1047

Näitusele kirjutasin sel korral sellise üldisema teksti, sissejuhatuseks minu maalide vaatamiseks:

Riin Pallon`i maalide näitus „Voogav mõttekaar tähistaeva all“

Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, veebruaris 2018

Voogavad mõttekaared tekivad enamasti siis, kui mõttelõng kulgeb oma loomulikku rada pidi. Mõtted voogavad nagu lained ja üleminekud ühelt teemalt teisele on sujuvad. Selleks peab olema avatud ideedele, mis tekivad. Nurgeliste mõtete jaoks ei ole ruumi, need ei mahu siinsesse kogumisse.

Mõttekaared moodustuvad juba enne lõuendi ette astumist. Maalimine pole pelgalt käeline tegevus. Idee, mõte ja kontseptsioon on sama olulised, kui kunstiteose visuaalne pool.

Näituse pealkirjas olev tähistaevas sümboliseerib siinse näituse kontekstis selgusehetke ja mingil määral ka salapära, mis maalides peitub. Ükskõik kui hästi kunstnik oma teoseid lahti ka ei seletaks, jääb alati nendega kaasas käima mingi salapära, mis mõnigatel juhtudel ongi üheks suureks osaks kunstiteosest. Kunstnik võib pikka aega kanda endaga kaasas ideed või mõtet, kuid ta ei pruugi suuta seda maalida, sest midagi oleks justkui puudu. Ühel hetkel see puuduv osa leitakse ja see ongi hetk, kui kõik selgineb, selge kui tähistaevas, idee ja visuaalne pool saavad kunstniku peas üheks tervikuks. Siis jääb üle veel idee lõuendile kandmine.

Kui maailmas on loodud nii palju teoseid, siis kuidas saab ikka veel luua midagi originaalset? Vastus peitub minu jaoks asjaoludes, et iga inimene on erinev ja nii suudab iga kunstnik vastavalt oma elukogemusele oma mõtted, emotsioonid ja tunded ikka omamoodi lõuendile panna. Sama on ka vaatajaga, iga vaataja posistsioon on erinev ja ta suudab leida oma erilisi seoseid ning mõtteid kunstiteost vaadates.

Olen näitusele pannud välja valiku oma maalidest, mis on olnud erinevatel näitustel Eestis ja Soomes. Iga maali pealkiri on väike teesuunis vaatajale, et aru saada, milline oli minu mõte selle lõuendi ees seistes.

IMAG1050

Saksamaa metsikud KUMU-s

 

Käisin KUMU-s ja vaatasin seal Saksa ekspressionistide näitust. Peamiselt olid väljas kahe kunstirühmituse Die Brücke ja Der Blaue Reiter`i kunstnike teosed. Paralleelide tõmbamiseks ka veidi Eesti kunsti samast ajastust. Mulje oli hea, kuigi ma imestasin, kui toored need maalid olid oma värvi ja vormi käsitluse poolest. Olin selle ekspressionismi poole vist unustanud. Mõtlen nii, et mõnes mõttes pidi maalikunst ekspressionismi, kui ühe etapi läbima, et me oleksime praegu siin, kus me oleme. Mõned kunstnikud olid minu jaoks tundmatud ja ma ise poleks neid sinna näitusele valinud aga sain aru, et tegemist on ühe kunstikogu põhise näitusega, mistõttu olid valikud sellised.

 

Näituse lõpus sai ise maale kokku panna nagu puzzlet ja see oli täitsa lõbus. Lõbus ei olnud see, et meil ei läinud üldse üks pilt kokku aga pärast, kui me sealt ära tulime nägime näitusesaalis seda maali ja saime lõpuks aru, kuidas see kokku käis. Me olime täiesti vale nurga alt lähenenud, arvasime, et sarnased toonid peavad koos olema aga see polnud sugugi nii. Igatahes on sellised aktiivset osalust eeldavad ülesanded mu lemmikud (kirjutasin ju isegi oma magistritöö aktiivõppe meetoditest kunstitunnis :)).

Paula Modersohn-Becker

Kunagi ammu avastasin terve trobikonna saksa kunstnikke, kes tegutsesid 20. sajandi alguses ja kellest ma varem midagi kuulnud polnud. Nad olid moodustanud omamoodi koloonia Bremeni lähistel. Peamiselt kahes külas, Worpswedes ja Fischerhudes. Peamiselt olid Paula tööd eksperssionistlikus stiilis maalitud, kuid mõnes mõttes oli tal nii omapärane käekiri, et tundub vale hakata tema maale liigitama.

paulamb

 

Paula Modersohn-Becker oli varasest noorusest alates kindel, et soovib tulevikus kunstiga tegeleda. Tal õnnestus isegi aastake Pariisis joonistamist õppida ja hiljemgi seal ennast täiendada. Ma arva, et see oli tol ajal suur asi. Suuresti muidugi tänu sellele, et tema perekond tema püüdlusi toetas. Ma imestasin väga selle üle, kuidas Paula oli väga sihikindel ja distsiplineeritud. Nii Pariisis, kui ka hiljem Worpswedes elades tõusis ta hommikuti üles, tegi oma hommikutoimetused ära ja hakkas tööle s.t. maalima, kruntima, joonistama, visandeid tegema. Ta oli väga pühendunud.

Peamised teemad, mis ta oma maalidele valis olid tavalised külainimeste portreed, autoportreed, lapsed, emad ja lapsed koos, väga soojad pildid, tema maalides kumab läbi sümpaatiat nende inimeste suhtes, keda ta maalis. Ja ometi üllatavad just oma ajas, kui püüeldi pigem muude teemade poole.

Tõmbaksin paralleele teise tuntud naiskunstnikuga, nimelt Frida Kahloga, kelle loomingust leiab samuti palju autoportreesid. Ka olid mõlemad traagilise elusaatusega, Paula nimelt suri paar nädalat pärast tütre sündi 31 aastaselt, tema viimased sõnad olid olnud:”Kui kahju”, jah, ma arvan samuti, et väga kahju. Võiks arvata, et ta aimas seda kuidagi, sest ta on öelnud nii: “Minu elu on pidu, lühike ja intensiivne pidu”.

Tema abikaasa Otto Modersohn oli samuti kunstnik. Tema maalis rohkem loodust ja ma ütleks, et tema maalid olid minu jaoks vähem üllatavamad, sellised turvalised. Samas mõned päris huvitavad. Maastikud on sealkandis nagu meil Eestis mõnel pool. Rabad, kraavid, kased, sopased teed ja sompus ilmad ka.

Tellisin endale Saksamaalt ka raamatu Paula kohta: Biograafia koos kirjadega. Ja ma armastasin seda raamatut! See aitas ka mul saksa keelega paremini järjele saada, sest see juhtus just enne Saksamaale õppima minemist.

Igatahes oli mul kindel soov minna kunagi nendesse paikadesse, kus Paula elutses ja kui me läksime Bremeni kanti, siis võtsime plaani Worpswedesse minna. Juhtus nii, et saime öömaja läbi couchsurfingu ühe naise juurde, kes oli naistuletõrjuja ja kes meiega koos paar päeva ringi seikles. Tema ei teadnud sellisest külast ja kunstnikest midagi! Kuigi see polnud tema elukohast kaugel, oli ta tõsiselt üllatunud, kui talle sellest rääkisin. Sellest käigust jäid meelde väga armsad majakesed, majamuuseum, hoolitsetud aiakesed ja see õhustik, mis meenutas tõesti sellist inspireerivat paika, kus võisid tegutseda põnevad kunstnikud.

P1330791

Teisel korral, kui Bremenis olime, võtsime Fisherhude külastamise ette. Sinna minek polnud kerge, pidime selleks päris pikalt matkama, kuna pühapäeva hommikul ei sõitnud bussid. Saime rongiga lähemale aga viimase lõpu läksime jala. See oli tegelikult pool sellest toredusest, sest maastik oli seal ilus ja möödusime näiteks õitsvatest päevalilledest, mida oli terve põllutäis. Ja saime ka päris valmis maisi nosida.

P1330807

Luuletaja Rainer Maria Rilke oli tihti Worpswedes külas kuni abiellus Paula sõbratari Clara Westhoffiga, kaua see küll ei kestnud, pärast tütre sündi läks Rilke jälle oma teed. Aga siiski jättis jälje ta Paula ja Otto loomingule. Rilkest võikski kohe järgmise postituse teha.

Hetkel on veel avatud KUMU-s saksa ekspressionistide näitus, mida tahaks järgmisel nädalal külastada, see ongi viimane aeg, kuna nädala lõpus pannakse see kinni. Huvitav, kas mõni Worpswede kunstnik ka seal esindatud on?

Milleks kirjutada?

Ma pole olnud väga kirjutaja inimene, pigem ikka maalija või joonistaja. Visuaalne vorm on olulisem olnud. Aga veidi on see aja jooksul muutunud. Alati kui näitust teha, tekib ühel hetkel vajadus näituseteksti järgi. Ja mõnikord on see olnud paras peavalu. Sa oled palju vaeva näinud oma maalidega ja kõige muuga, mis ühe näitusega kaasas käib ja siis pead veel hakkama teksti kirjutama. See on kuidagi nii teine viis ennast väljendada, et mõnikord on see päris raske olnud. Paaril korral on hästi läinud ja saanud kasutada kellegi abi, kes on teksti minu eest koostanud. Samas pole midagi kurta, sest see on mind jälle arendanud ja kogemuse võrra olen rikkam.

Terve sügise kirjutasin oma magistritööd, mis mul oli mõned aastad tagasi pooleli jäänud ja nüüd võtsin kätte ning tegin valmis. See oli meeletult intensiivne kirjutamine ja mulle hakkas see meeldima. Algus oli raskem aga siis juba hakkas sulg jooksma. Samas võis olla asi ka selles, et teooria osa kirjutasin kokku ju kellegi teise mõtetest, neid siis enda omadega sidudes aga empiirilise osa teksti sain rohkem ise koostada, ei pidanud kogu aeg kedagi tsiteerima jne.

Ja blogi kirjutades on täielik vabadus – kirjutan siis, kui tahan ja seda, mida tahan. Huvitavaid teemasid on palju ja endalgi on hiljem põnev lugeda, mida ma mõtelnud, teinud ja kirjutanud olen.

Ma mäletan, et kunagi kirjutasid EKA magistrandid mingi aine raames blogi, sest õppejõud arvas, et see tuleb üliõpilastele kasuks. Nad õpivad ennast paremini väljendama, teemat arendama ja rohkem süvenema. Minu teada sai ka Fideelia blogi nii alguse. Tema blogi käin ikka aeg-ajalt lugemas, isegi, kui ta kirjutab harva.

 

Arts, Me and Cookies

Ah et miks ma sellise nime oma blogile panin. No see oli kuidagi mõnus nimi ja igati sobilik ka.

Arts – Kunst on alati olnud minu elus tähtsal kohal. See on aidanud mul mõtestada ja leida uusi põnevaid seoseid. Muutnud kõik mitmetahulisemaks. Kunagi gümnaasiumis käies, hakkasin ma proovima maalimist ja joonsitamist, alguses arglikult, sest tegin palju ise katse-eksituse meetodil, hiljem juba kellegi juhendamisel. Ja sellest ajast peale on kunst mind saatnud.

Loomulikult läksin ma ka kunsti õppima. Maalikunst oli ja on siiani kõige südamelähedasem, see sai ka minu valikuks. Õppisin alguses Pärnus Academia Non Gratas ja siis läksin Eesti Kunstiakadeemiassse. Viimasel õppimise aastal läksin vahetusüliõpilaseks Karlsruhe Kunstakadeemiasse, kus ma sain väga erilise kogemuse osaliseks. Nende õppimissüsteem erines eesti omast ja see oli üks lahe aeg. Natuke oli raske ka, sest 4 kuud välismaal oli ikka keeruline, aga sellest kirjutan veel eraldi pikemalt.

Kui ma olin kooli lõpetanud ja tööle läinud noortega tegelema, siis kutsus Krista Urvet mind Rapla Kunstiseltsi laste kunstikursust juhendama. Seal sain ma tuttavaks Kairiga, kes juhendas täiskasvanute kursust. Kui Krista ühel päeval teatas, et tema kolib Raplast ära, siis pidime Kairiga midagi välja mõtlema, sest mõlemad tahtsime oma juhendamistööga jätkata. Veelgi enam, kui hakkasime plaani pidama, tundus õige veel suuremalt mõtelda. Kuidagi leidsid ka õigel hetkel ruumid meid üles, sest pastoraadis, kus kunstiselts siiani oli tegutsenud, ei olnud tingimusi jätkamiseks.

Nii lõimegi Kairiga koos Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuse. Juhendasime kunstikursuseid ja tegime näitusi. Ja palju ägedaid asju tegime. Ülevaate sellest saab RKKK lehelt. Hetkel ma aktiivselt sealses tegevuses kaasa ei löö, kuna väikeste laste kõrvalt on see lihtsalt võimatu. Igal juhul on see üks suur ja vägev tegu olnud meie mõlema poolt. Ja hea, et Kairil on veel jaksu seda vedada.

Vahepeal astusin Eesti Kunstiakadeemia Kunstiõpetuse osakonna magistrantuuri, tegin ära kõik vajalikud ained aga mitte magistritööd. Olin ma-ei-mäleta-enam-mitu aastat akadeemilisel puhkusel. Ja sel sügisel võtsin kätte ning tegin oma magistritöö valmis. See oli väga intensiivne aeg, tagantjärele mõteldes ikka täitsa hull aga tehtud ma sain ja kaitsesin tulemusele hea! Huuhh…

Me – No otseloomulikult mina, kes siis veel 😀

Cookies – No need väikesed igapäevased mõnusad ampsud, mida soovin jagada. Need “küpsised” võivad olla nii matkamisest kui ka nähtud filmidest või loetud raamatutest. Või tahan ma jagada mõnda uut ja imelist retsepti, mille olen just avastanud ja mida lihtsalt peab teistele ka näitama.

Esimesed ja väga jõulused tervitused

Otsustasin, et kui jõulusagin on läbi, siis teen endale uue blogilehe. Olen aastaid pidanud blogi teises keskkonnas ja kogunud sinna oma kunstiteostest pilte ning muud huvitavat, mida olen pidanud vajalikuks jagada või talletada. Nüüd mõtlesin seda korrastada ja mõnikord tahaks ka lihtsalt kirjutada.

Võtsin selleks tegelikult juba tükk aega hoogu aga kuna ma terve sügise kirjutasin magistritööd, siis sain alles nüüd endale lubada midagi muud arvutis teha. Muidu olid kõik vabad hetked hõivatud magistritööga ja pärast selle esitamist ka kaitsekõne ning esitluse meisterdamisega. Nüüd on see tehtud ja aega on taas veidi vabamalt käes.