Olime igasuguseid linnakesi endale külastamiseks välja valinud aga tegelikult vaatasime, et lastele meeldib rohkem rannas liivaga mängida ja meres sulistada, kui et autoga sõita ja linnades kolada. Tõmbasime siis kohad nagu Lecce, Leuca (maailma lõpu kohvik), Otranto jm. oma seekordse reisi nimekirjast maha ja loodame, et saame kunagi teinekordki sinna minna. Üks koht oli küll selline, kuhu ma kindlasti tahtsin minna ja see oli Alberobello linnake, kus on koos hulk lõbusaid trullisid. Õnneks oli see ka üpris lähedal meile.
Apuulias võib trullisid näha mitmel pool aga Alberobellos on neid koos väga palju ja see on täitsa eriline vaatepilt. Trullid olid algselt ilma seguta laotud katustega majakesed. Kuigi on mitmeid variante, miks nad just sellised ehitati, on levinud versioon selline, et kui maksuametnik tuli kontrollima, siis sai katuse kerge vaevaga tükkideks võtta ja oldi jälle majamaksust prii. Kohapeal uurisime neid katuseid ja igal pool oli nüüdseks ikka segu kivide vahele määritud. Mõningates trullides elasid inimesed sees ja mõned trullid olid külastamiseks avatud. Käisin ka ühes trullis sees. No kunagi võis see olla luksuslik elamu aga tänapäeval on ikka pigem koopa mõõtu.
Turiste oli seal palju, samuti kohvikuid, poode, turgu jms. Selline lõbus lugu juhtus, et ühel tänaval mängis mees akordioniga kohalikke rahvaviise ja I hakkas tema juures tantsima. Tõenäoliselt tuli see kuidagi sellest muusikast, et tema tants meenutas kangesti tarantellat ehk siis kohalikku rahvatantsu ja inimesed tulid meilt küsima, kas meie laps tantsib tarantellat 😀 Me ei hakanud neile pettumust valmistama ja eitama…
Kuigi paljud kohvikud, poed jms. on väga turistikad, siis soovitan seda linnakest ikkagi külastada.
Arts, me and cookies 