Marlene Dumas – kunstimaailma popdiiva

Kui keegi küsib, kes mind on kunstnikuna mõjutanud, siis oskan välja tuua ainult ühe nime – Marlene Dumas. Kuigi on paljud-paljud teised kunstnikud, kes on mind mõtlema pannud ühe või teise asja peale ning sellel on ka õpimoment juures olnud, siis üks inimene on seda teistest rohkem teinud.

Foto: Artforum.com, Merlijn Doomernik

Kohtusin temaga esmakordselt Karlsruhe Kunstiakadeemias, kui olin seal vahetusüliõpilaseks Gustav Kluge maaliklassis 2005/2006 aastal. Umbes korra kuus toimusid õhtuti ülekoolilised loengud, kuhu oli kutsutud mõni aktuaalne kunstitegelane – kunstnik, kuraator, kunstiteadlane vms. Ja ühel sellisel õhtul oli meie koolis kohal ei keegi muu kui Marlene Dumas isiklikult.

Õhtusel loengus Karlsruhe Kunstiakadeemias palus ta sissejuhatuseks tuua endale pokaali veini, et mõnusam oleks 🙂 See tundus muidugi ennekuulmatu nõudmine, kuid talle sobis see, see oli temalik käitumine nagu ma loengu lõpuks aru sain. Ta on väga põnevat tüüpi inimene – pidevalt koketeeriv ja kuulajatega flirtiv ning samas väga karismaatiline. Kogu õhtu jäi eredalt meelde ja oli omanäoline ning muljetavaldav.

Foto: marlenedumas.nl

Tema portreed on huvitavad ja lausa võluvad. Nägin Marlene Dumas`i maale ja joonistusi esimest korda Baden-Badenis asuvas Frieder Burda muuseumis, kus tal oli 2006 aastal näitus “Female”. Ma käisin tema näitusel 3 korda, elasin ju praktiliselt seal kõrval ja ostsin ka näituse kataloogi, mis on olnud mulle hiljem oluliseks materjaliks. Portereede seina ees oli muuseumis pink, seal istudes sai mõnusalt joonistusi uurida ja jalgu puhata samal ajal.

Mõnikord on nii, et ma maalin midagi või teen alles kavandeid ja mul tuleb meelde, et näitusel oli ühel maalil mõni detail või värvinüanss, mis mind köitis ja tekib tunne, et pean kindlasti seda enne raamatust järgi vaatama, sest muidu ei saa enda tööga edasi minna. Juhslikud ja planeeritud jooned ning värvid vahelduvad tema töödes pidevalt ja kunagi ei saa lõpuni kindel olla kumb on kumb.

Foto: kleio-amsterdam.nl

Mis on siis see, mis mind tema juures köidab? Õigemini tema kunstiteostes. Ühelt poolt kindlasti lihtsus ja võime paari pintslitõmbega tekitada kujutis, mida tahaks kohe pikemalt uurida. Kõik tundub tema maalidel ja joonistustel paigas olevat, isegi kui see on elegantse lohakusega sinna kantud. Teiselt poolt see, et ükskõik mida ta ka maalib, ta oskab selle õiges võtmes vaatajale esitada. Isegi kui ta lihtsalt portreesid on maalinud, on nende silmad ja ilmed nii kõnekad, et sa hakkad kujutatud isikute lugusid nägema.

Mul oli alguses harjumatu, kuidas ta on meeletult palju kasutanud oma tööde aluseks ajalehest võetud pilte või ise fotosid. Aga see tundus hiljem isegi loogiline, et ta nii andis endale võimaluse erinevaid inimtüüpe ja poose joonistada. Tema visandiraamatud on ka näitustel eksponeeritud olnud ja see on hea vahetu sissevaade kunstniku tegevusprotsessi. Ja päeva lõpuks seob ta oma joonistused teemadega, mida käsitleb üheks tervikuks ning tundub, et kõik peabki nii olema.

“Prohvet”, foto leitud internetist.

Mõned teemad on tal päris karmid ja kõike ma lõpuni polegi uurinud, sest see tundub päris raske koorem. Surnukuuris maalimine on ka selline hullumeelne katsumus, millega kaasneb palju muid aspekte, kui lihtsalt inimkeha maalimine. Kindlasti on oma osa keeruliste teemade valikul ka selles, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, täpsemalt Kaplinnast. Hetkel elab ja töötab Amsterdamis. Tema eksootiline päritolu paistab välja nii tema olekust kui ka tema töödest. Marlene Dumas`i maalid olid väljas ka 2015 aasta Veneetsia biennaalil keskpaviljonis.