Kui sulle tundub, et kolme lapsega on raske…

… siis pane öösel, kui beebil on söömispaus ja sa ootad uuesti magama jäämist,  Instagrami poolt soovitatud tavalisele saksa blogija kontole “follow”. Hommikul hakkab aga kergelt koitma, et seal täiesti tavalise blogija peres on 8 last. Siis mõtle veel kord, et sul on raske 😀 Kohe hakkab kergem!

kinder-chocolate-8-pieces-100g

Kohe piinlik hakkab, et mulle on mõnikord tundunud, et kolme lapsega on raske. Ega ei kujuta seda kaheksa lapsega elu ka ette. Siis on ju koguaeg mingi olukord, mis tahab koheselt lahendamist. Kolmega saab ikka ise ka lõunal pikutada või rahulikult kohvitada.

Vaatasin uuesti selle pere pilte ja lugesin veidi pereema postitusi. Nii tundub küll, et kõik on kontrolli all ja kuidagi on asjad toimima saadud. Piltidelt hakkas muidugi silma, et suuremad lapsed võtavad näiteks jalutamas käies väiksematel käest kinni ja tõenäoliselt on kodus ka abiks. Ega teisiti ei saakski.

Kõige lahedam on basseini pilt, kus väike bassein ongi täitunud ühe pere lastega 😀

Ja uskumatu, et selle kõige kõrvalt jõuab ta teha postitusi, mis on tunduvad nii stressivabad…

Tõesti tore on selliste leidude otsa koperdada, kohe poole kergem hakkas. Palju musta pesu tundus äkki nii vähe ja muud sellised avastused. Eks kõik on suhteline ja oleneb, millega võrrelda.

 

 

 

 

Advertisements

Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Vahepala Bad Mergentheimi loomapargis

DSC00584

Schwazwaldist Würzburgi sõites jäi meile tee peale Bad Mergentheimi loomapark, mis oli parajaks kohaks, et lastega väike jalasirutuspaus pikal autosõidul  teha. Loomapark ületas kõik ootused, see oli suur ja tundus, et kõikidel loomadel oli seal hea elada. Hiiglaslik maa-ala ja huvitavad kraavide-müüride lahendused tegid loomadele seal elamise kindlasti  mõnusamaks. Kohe loomapargi alguses sai ka kitsekesi peost toita, selleks müüdi spetsiaalset sööta väikestes pakkides, mida võis anda.

Omaette vaatamisväärsus ja laste suur lemmik oli sealne mänguväljak, mis oli küll üks uhkematest, mida oleme näinud. Kogu selle uhkuse juures oli ta kuidagi mõnusalt maalähedastest materjalidest ja ajaloohõnguline oma vahvate teematubadega. Mängulinnakus olid pood, apteek, kool jne. aga sai ka niisama turnida, kuskilt läbi pugeda ja liugu lasta.

See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, siis kui lapsed on suuremad. Mänguväljak oli ametlikult 4-99 aastastele 🙂 H ronis ka seal hoolega aga tal pidi koguaeg käest kinni hoidma või siis lihtsalt kõrval seisma. Ka loomapargis jäid paljud asukad vaatamata, kuna jõudsime sinna suhteliselt hilja.

Koduses Schwarzwaldis puhkamas

Sel korral otsustasime puhkuse Saksamaal kaheks jagada, alguses Schwarzwaldis, kus on rohkem nö maa puhkus ja teine osa Würzburgis, kus on siis linnapuhkus.

DSC00167

Saksamaale lendamine pidi olema lihtne ja kiire aga võta näpust, reaalsus erineses siiski sellest kujutluspildist, kus kõik on lihtne ja kerge. Lend lükati juba Tallinnas edasi tunni võrra, kuna Frankfurdist saabuv lennuk hilines. Sellest polnud midagi, sest Tallinna lennujaamas on Lotte mängunurk ning saime ka aega rahus lõunat süüa. Kui me Frankfurdis maandusime teatati meile, et kuna on äikesetorm, siis lennujaam ei saa meid vastu võtta. No me seisime toru kõrval aga seda ei saanud äikesega ära ühendada. Tuli äike ja tugev vihm. See läks mööda aga ikka ei teatud, millal meid maale lastakse. Istusime lennukis edasi. Lapsed hakkasid juba väsima ja suured ka, muudkui mõtle lastele lõbustusi välja, samas on endalgi tüdimus peal. Äike tuli tagasi ja müristas ning välkus veel korra ühe tiiru. Siis pani lõplikult minema ja tasapisi hakkasid lennuväljale inimesed tekkima, kes toimetasid pagasi jm sellisega. Ja isegi meid lasti välja, pärast seda, kui olime üle tunni lennukis oodanud.

Olime ära andnud ainult ühe pagasi ja selleks oli H käru. Ja kuskile musta äikeseauku see kadunuks jäigi, sest pärast sellist äikesetormi valitses Frankfurdi lennujaamas kaos ja mitte keegi ei teadnud Tallinna pagasist midagi. Õnneks ei olnud see väga suur kaotus,  eks see käru oli juba vatti ka saanud. Ja autos ootas meid varukäru, mille olime küll I-le igaks juhuks kaasa võtnud.

DSC00459

Kui tore oli jätta lennujaam seljataha ja sõita koduses autos Sasbachwaldeni poole. Maja, kus me pea nädal aega elasime, oli mõnusalt mäe küljel, all paistis külake. Meie maja oligi kõige kõrgemal, edasi läksid ainult teed ja matkarajad. Igal pool olid viinamarjade väljad, tundus, et igal majapidamisel olid ikka oma viinapuud ka.

Seal kandis olid huvitavad joogikohad (Schnapsbrunnen), kus sa maitsta einevaid veine ja napse, mida iga majapidamine ise teeb. Meie maja omanikud tegid kirsiviina, neil oli selleks tarbeks oma kirsiaed ja luba kange alkoholi destilleerimiseks. Mulle need kanged napsud väga huvi ei pakkunud, lihtsalt lõbus valikut uurida, jookidel oli selline puskari lõhn juures. Valikus oli ka täiesti tavalist mineraalvett ja mahla. Igas kohas oli oma taks, näiteks 1 klaasi joogi eest tuleb purki panna 1 euro.

DSC00274

Väljasõidud Karlsruhesse ja Baden-Badenisse olid toredad aga meie jaoks lihtsalt tuttavate kohtade ülevaatamine, midagi uut ja põnevat ei avastanud. Mummelsee oli ka vahva, tegime järve ümber tiiru ja käisime turistidele mõeldud poodides.

DSC00318

Põnevust pakkus matkamine mägedes, mis olid üsna meie majutuse lähedal. Osa matkarajast oli siiski vankriga läbimatu, tassida saime tittesid ja vankreid 🙂 Ikka oli mõnus, matkamised jäävad eriti helgelt meelde ja tagantjärgi ei mäleta enam neid kannatusi, mis olid ülespoole rühkides.

DSC00328

Teise osa puhkusest veetsime Würzburgis, millest kirjutan järgmises postituses.

Marlene Dumas – kunstimaailma popdiiva

Kui keegi küsib, kes mind on kunstnikuna mõjutanud, siis oskan välja tuua ainult ühe nime – Marlene Dumas. Kuigi on paljud-paljud teised kunstnikud, kes on mind mõtlema pannud ühe või teise asja peale ning sellel on ka õpimoment juures olnud, siis üks inimene on seda teistest rohkem teinud.

marlenedumas

Foto: Artforum.com, Merlijn Doomernik

Kohtusin temaga esmakordselt Karlsruhe Kunstiakadeemias, kui olin seal vahetusüliõpilaseks Gustav Kluge maaliklassis 2005/2006 aastal. Umbes korra kuus toimusid õhtuti ülekoolilised loengud, kuhu oli kutsutud mõni aktuaalne kunstitegelane – kunstnik, kuraator, kunstiteadlane vms. Ja ühel sellisel õhtul oli meie koolis kohal ei keegi muu kui Marlene Dumas isiklikult.

Õhtusel loengus Karlsruhe Kunstiakadeemias palus ta sissejuhatuseks tuua endale pokaali veini, et mõnusam oleks 🙂 See tundus muidugi ennekuulmatu nõudmine, kuid talle sobis see, see oli temalik käitumine nagu ma loengu lõpuks aru sain. Ta on väga põnevat tüüpi inimene – pidevalt koketeeriv ja kuulajatega flirtiv ning samas väga karismaatiline. Kogu õhtu jäi eredalt meelde ja oli omanäoline ning muljetavaldav.

moca-los-angeles-md

Foto: marlenedumas.nl

Tema portreed on huvitavad ja lausa võluvad. Nägin Marlene Dumas`i maale ja joonistusi esimest korda Baden-Badenis asuvas Frieder Burda muuseumis, kus tal oli 2006 aastal näitus “Female”. Ma käisin tema näitusel 3 korda, elasin ju praktiliselt seal kõrval ja ostsin ka näituse kataloogi, mis on olnud mulle hiljem oluliseks materjaliks. Portereede seina ees oli muuseumis pink, seal istudes sai mõnusalt joonistusi uurida ja jalgu puhata samal ajal.

Mõnikord on nii, et ma maalin midagi või teen alles kavandeid ja mul tuleb meelde, et näitusel oli ühel maalil mõni detail või värvinüanss, mis mind köitis ja tekib tunne, et pean kindlasti seda enne raamatust järgi vaatama, sest muidu ei saa enda tööga edasi minna. Juhslikud ja planeeritud jooned ning värvid vahelduvad tema töödes pidevalt ja kunagi ei saa lõpuni kindel olla kumb on kumb.

centraal-museum-marlene-dumas-2003-1_0

Foto: kleio-amsterdam.nl

Mis on siis see, mis mind tema juures köidab? Õigemini tema kunstiteostes. Ühelt poolt kindlasti lihtsus ja võime paari pintslitõmbega tekitada kujutis, mida tahaks kohe pikemalt uurida. Kõik tundub tema maalidel ja joonistustel paigas olevat, isegi kui see on elegantse lohakusega sinna kantud. Teiselt poolt see, et ükskõik mida ta ka maalib, ta oskab selle õiges võtmes vaatajale esitada. Isegi kui ta lihtsalt portreesid on maalinud, on nende silmad ja ilmed nii kõnekad, et sa hakkad kujutatud isikute lugusid nägema.

Mul oli alguses harjumatu, kuidas ta on meeletult palju kasutanud oma tööde aluseks ajalehest võetud pilte või ise fotosid. Aga see tundus hiljem isegi loogiline, et ta nii andis endale võimaluse erinevaid inimtüüpe ja poose joonistada. Tema visandiraamatud on ka näitustel eksponeeritud olnud ja see on hea vahetu sissevaade kunstniku tegevusprotsessi. Ja päeva lõpuks seob ta oma joonistused teemadega, mida käsitleb üheks tervikuks ning tundub, et kõik peabki nii olema.

500ebf150a803339cb0a0e91e0377c81--marlene-dumas-the-prophet

“Prohvet”, foto leitud internetist.

Mõned teemad on tal päris karmid ja kõike ma lõpuni polegi uurinud, sest see tundub päris raske koorem. Surnukuuris maalimine on ka selline hullumeelne katsumus, millega kaasneb palju muid aspekte, kui lihtsalt inimkeha maalimine. Kindlasti on oma osa keeruliste teemade valikul ka selles, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, täpsemalt Kaplinnast. Hetkel elab ja töötab Amsterdamis. Tema eksootiline päritolu paistab välja nii tema olekust kui ka tema töödest. Marlene Dumas`i maalid olid väljas ka 2015 aasta Veneetsia biennaalil keskpaviljonis.

 

 

 

Dresden ja Saksimaa salajased pärlid

Enne, kui uutele seiklustele ja matkadele vastu minna, tuleb ruttu kirja panna mõned varasemad käimised, mis on mulle muljet avaldanud. Avastasin ühel hetkel, et Dresdeni lähistel peidab ennast matkajate paradiis ehk nagu nad ise hellitavalt kutsuvad siis Saksimaa Šveits (Sächsische Schweiz). Pärast internetist piltide vaatamist oli kohe selge, et sinna peame minema. Ja võimalus avanes varem, kui ma loota oskasin (novembris 2016). Just Dresdenisse oli O-l vaja minna ja enne seda veetsime me nädalavahetuse Saksimaal matkates.

Ärkasime sombuses Dresdenis ja armas abikaasa läks meile hommikusöögiks kohvi ja bretzleid tooma. Pidi päris kaua otsima, et leida üht Bäckereid. Panime selle Ida- ja Lääne- Saksamaa erinevuse arvele, et neid nii vähe Dresdenis oli. Laupäeva hommikul oli mõnusalt vaikne, liiklus peaaegu puudus. Meie hotell oli raudteejaama kõrval aga und see ei seganud. Hotelli oli meil valitud nii, et kohe kõrval oli autolaenutus, kus olime auto broneerinud. Küll oli hea hommikul minna autolaenutuse kontorisse ja ilma järjekorrata võtta auto. Muidu oleme enamasti võtnud kohe lennujaamast ja ilma sabas seismata pole veel saanud, mõnel juhul oleme isegi tunnikese või rohkem pidanud ootama.WP_20161112_003

Ja võtsimegi suuna Saksimaa pärlite poole. Esimese peatuse tegime Pirnas, kus kolasime pisut linna peal ja imestasime üleujutuste märgistusi majadel, mõni kriips oli päris mitme meetri peal. Sealt edasi sõitsime juba esimese matkaraja poole. Alustasime matka Kirnitzschtalis asuvast parklast, sinna käivad ka trammid, kui autoga ei taha tulla. Suvel on kindlasti parklad puupüsti täis, siis oleks hea mõte trammiga sõita.

 

 

 

Matkarada oli alguses suhteliselt tagasihoidliku tõusuga aga uskumatult raske oli samm sammu haaval muudkui ülesmäge rühkida. Üles me jõudsime ja vaade oli äge, ka sai kaljumürakaid iga külje pealt imetleda. Tegime söögipausi aga kuna üleval olid miinuskraadid ja isegi mõne kivi peal veidi lund, siis ei saanud kauaks istuma jääda, sest külm hakkas ligi pugema. Kõige rohkem tundsime sel korral puudust termosest ja kuumast teest. Mõtlesime, et ei hakka kaasa vedama aga küll oleks ühe sooja tee pausi ajal joonud. Vaatasime kadedusega teisi matkajaid, kes oma termosed pauside ajal kottidest välja võtsid.

 

 

 

 

Alla tulime kaljude otsast teist rada pidi, et oleks huvitavam. Veidi eksisime ära, õnneks ei tähendanud see suurt kilomeetrite lisandumist, lihtsalt telefoniga rääkides ei märganud õigest teeotsast ära keerata. Olin enne reisi tellinud SS-i matkaradade kaardi, mis saabus kulleriga täpselt kolm tundi enne lennukile minemist 🙂  Kuigi matkarajad on Saksamaal enamasti suurepäraselt märgistatud on siiski kaardist suur abi ja olin oma ostuga igati rahul.

WP_20161114_002

Öömaja olime võtnud Bad Schandau`sse. Korter oli elegantne ja avar ning sisustatud peamiselt antiikse mööbliga. Meile sobis. Küll oli meil kohe alguses seiklusi sellega, et vannitoas ei põlenud tuli. Kuna omanik oli kuskil ära, siis juhendas ta meid telefoni teel, kust me leiame uue pirni. Enamus pirne seal kapis, kuhu ta meid suunas olid juba omadega läbi. Ta pakkus ka varianti, et vahetame kõrval korteri vastu aga me arvasime, et saame pirni vahetamisega hakkama. Saime ka, lihtsalt aega võttis.

Hommikul ärkasime mõnusalt puhanuna ja pärast hommikusööki meisterdasime erinevaid võileibu matkale kaasa. Pakkisime asjad ja võtsime suuna selle päeva esimese matkaraja suunas – selleks olime valinud Schrammsteini kaljuraja. Sõit kulges alguses piki jõe kallast ja vaade oli nii päikseline, et täiesti oivaline meeleolu tekkis sellest 🙂

WP_20161113_014

Matkaraja algus oli taas lauge aga see muutus üpris kiiresti järsuks ronimiseks. Imelikul kombel oli treppidest, redelitest ja käsipuudega kaljudest kergem üles minna, kui mööda laugemat tõusu lõputult rühkida. Kaljud olid ilusad, leidus igasuguseid kummalisi vorme.

 

Jällegi tundsime väga puudust termosest ja selle soojendavast sisust. Külma vett polnud üldse tore juua. Rahvast oli matkarajal palju, pidevalt pidime kedagi mööda laskma. Enamus teest oli ühesuunaline st ühelt poolt mäge sai üles ronida ja teiselt poolt alla. Viimane lõik mäe otsas oli jälle mõlemal suunal ronitav. vaatamata sellele, et ülemisel kaljul oli päris palju inimesi, suutsime teha pilti nii, et jäi mulje nagu poleks eriti teisi seal 🙂

WP_20161113_051

Kalju otsa jõudes tabas meid eufooria, imelised vaated ja päike otse silma. Nii et nautisime üleni seda hetke.

 

Alla tulime päris kiiresti ja autos otsustasime minna tutvuma linnakesega, kus meil ööbimine oli ja kuhu me eelmisel õhtul väga jalutama ei jõudnud. Ning loomulikult otsisime ka kohvikut, et endale midagi head lubada ning sooja joogiga kosutada.

Teiseks matkaks olime planeerinud Bastei, mis on vana kindluslinn. Auto pidime jätma eemale parklasse, suured parklad olid autosid ja busse täis. Inimesi oli vastavalt sellele ka palju. Täiesti arusaadav, see vaatamisväärsus oli paljudele kättesaadavam, sinna ei pidanud nii pikalt matkama ja ronima. Kerge pühapäevane väljasõit 🙂 Ülevalt oli imeline vaade Elbele, püüdsime seal kinni veel viimased päikesekiired.

 

Üle silla minnes jõudsimegi Basteisse. Kuna ei olnud hooaeg, siis sai ilma piletita seal ringi kolada ja vana kindluslinna avastada. Igal pool olid infotahvlid kunagiste ruumijaotuste jm sellise kohta. Saime aimu, kuidas kunagi võis see elu-olu seal olla.

 

Pildil oleval joonistusel saab näha, milline võis kunagine kaljulinn välja näha. Pärast seda võtsime suuna tagasi Dresdenisse. Jäin selle matkamise nädalavahetusega väga rahule ja läheks sinna veel tagasi. Tahaks matkata seal mööda malerwegi, mis on täis ilusaid vaateid.