Lastepäev

Aasta tagasi enne Lastekaitsepäeva sirvisin Raplamaa kalendrit, tahtsin leida mõnda toredat sündmust, kuhu lastega 1. juunil minna saaks. Raplas polnud midagi, kohe üldse midagi. Rapla vallas üht-teist oli aga see polnud päris see, mis nii väikestele oleks sobinud. Läksime siis Märjamaale, kus oli kõike ja kuna toimus see mänguväljaku kõrval, siis ilusa ilmaga olid lapsed pool aega seal. Ajasime seal korraldajatega juttu ja ütlesin juba siis neile, et me peame ikka Raplas ka midagi tegema, sest kuidas see ikka nii on, et kohe midagi pole.

Mõeldud-tehtud. Sel aastal korraldame Lastepäeva ja kuna ma selline kunstilemb olen, siis muidugi on see üks teema – kunst, teater ja multika tegemine. Naiskodukaitsjad on sel päeval vabatahtlikena igal sammul aitamas. Käisime I-ga seda kohalikus raadios tutvustamas: http://rapla.tre.ee/lastekaitsepaev-raplas-kunstiopitoast-ettevotlike-laste-laadani-kuula-intervjuud/?fbclid=IwAR2La3kjLrfJCmRVxXG3-xkAww4PGLGhzxftLHennowE59E0ylc-G0id708

Lisan siia pildikesi Lastepäevast:

Advertisements

Soome kunsti pärlid

helene-schjerfbeck_autoportrait_1912_aware_women-artists_artistes-femmes-730x750
Helene Schjerfbecki autoportree

Kunagi leidsin enda jaoks Soome kunstist sellise maalija nagu Helene Schjerfbeck. Tema maalid on kuidagi harmoonilised, värvid tasakaalus ja mahedad ning kuskil ei ole ühtegi liigset pintslitõmmet. Nüüd sain teada, et temast tehakse film ja seda filmitakse lausa Eestis. Võtted toimuvad Esna mõisas. Soome Instituudi lehelt sain teada veel seda, et Helene sünnipäeval 10. juulil peetakse Soomes kujutava kunsti päeva. Lahe 🙂

ellen-thesleff_self-portrait_1894-95_women-artists_-artistes-femmes-549x750
Ellen Thesleffi autoportree

Teiseks avastasin, et samal ajal tegutses veel üks naiskunstnik, kelle tööd tunduvad huvitavad. Ellen Thesleffi`st polnud ma enne eilset midagi kuulnud.  Just avati tema maalide näitus Helsingis, millel on intrigeeriv pealkiri “Ma maalin nagu jumal”. Peab suveplaanidesse kirja panema ühe Helsingi külastuse.

 

Saksa kunstnikud Raplas

Nonii, nüüd on need paar eriti intensiivset nädalat juba mõnda aega möödas, mil käis Saksa kunstnike näituse ettevalmistus, ülespanek ja avamine. Täitsa tore on, eriti see osa, et enam ei pea midagi aktiivselt korraldama, vaid saab rahulikumalt võtta ja aeg-ajalt näitust nautimas käia.

Wolfgang Tietze maalid

Aga alustame kaugemalt. Saksa kultuuri ja keelt tutvustav “Saksa kevad” on juba mitmeid aastaid Eestis olnud. Ma polnud kunagi mõtelnud, et see võiks ka Raplas olla, aga eelmisel aastal tõi Heldin Hallik “Saksa kevade” ka Raplamaale. Rääkisime temaga sellest aga me ei hakanud rabelema, et mõnda üritust enda keskuses kohe teha.

Nüüd aga oli meil aega planeerida ja ideid küpsetada. Olen muidugi mitmeid kordi mõtelnud, et võiks teha Saksa kunstnike näituse aga lõpptõuke andis tõesti see, et võisime seda programmi raames teha.

Kristin Meyeri ruumiinstallatsioon

Kui saime sügisel teada, et selle aasta koostööpartner on Mecklenburg-Vorpommern, hakkasime kunstnikke otsima. See polnud kerge, sest internet on täis kunstnikke, kellest osad on tegelikult pigem sellised, et on enda jaoks paar pilti püüdnud teha. Hiljem kuulsin, et üks sealne kunstnik täpselt selle probleemiga hädas on olnud, nimelt toimub neil seal avatud ateljeede projekt ja kuna sealt võtavad põhimõtteliselt osa kõik, kes selleks soovi avaldavad, siis kannatab lõpuks kvaliteet.

Daniela Melzigi klaasitrükk

Näitusega jäin väga rahule. Kahe kunstniku tööd tulid Eestisse rekkaga ja üks kunstnik, kelle teos oli ruumiinstallatsioon, tuli kohale nädalakese varem ja nö. tühjade kätega. Ta saatis meile nimekirja tööriistadest ja materjalidest ning meie otsisime selle kraami kõik tema jaoks kokku. Näiteks nuiasime selverist suuri pappkaste 🙂 Avamisele tellisin Tallinnast väikesed bretzelid, mis maitsesid imehästi. Kui meil tavaliselt on avamisel pakutud veini, siis sel korral oli laual erinevad heledad ja tumedad õlud.

Filmiõhtu

Näituse toimumise ajal oli meil kolm filmiõhtut. Valisin need välja Goethe Filmiarhiivist, mis asub Vilniuses. Valisin sellised filmid, mida ka ise väga näha tahtsin. Esimene film, mida vaatasime, oli Gerhard Richterist. Meeldis väga. Ta on ikka tõeline superstaar Saksamaal, avamisel oli ikka hull melu ja fotograafid ajasid teda taga. Kui näitas seda, kuidas ta maalis ja vedas pintslit mööda lõuendit, siis hoidsin vist küll vahepeal hinge kinni. Ma arvan, et selle filmi vaatamiseks peab kunsti fänn olema, et suuta nii pikka filmi vaadata ja seda ka nauditavaks pidada. Teine film oli Joseph Beuysist, see oli ka kõige raskem vaatamine. Ikkagi kontseptuaalse kunsti isa 🙂 Kolmas oli jällegi kergem vaatamine, see oli Paula Modersohn-Beckerist, kellega mul on oma suhe.

Lõpuks panen siia näituse tekstid kahes keele, et vajadusel ise ka kohe üles leiaksin:

KRISTIN MEYER

“Begehbare Malerei”, Rauminstallation/Objekt, mixed media

Ich wollte einen Raum schaffen der einerseits den Betrachter der den Raum betritt irritiert, ebenso wie den Betrachter der sich außerhalb des Objektes befindet. Beim Betreten des Objektes ensteht eine surreale Atmosphere alleine durch die Beschaffenheit der Materialien, bzw. durch das verwenden ungewohnter Materialien als Raumausstattung. Dennoch ist der Raum ja “echt” und es wird auf jegliche “special effects” verzichtet.

Für den aussenstehenden Betrachter wiederum vermischt sich der surreale Raum mit der/den “realen” Rezipienten welche dadurch gleichzeitig zu Akteuren innerhalb der Arbeit werden. Optimalerweise stehen “Sehen und Gesehen werden” im Austausch zu einander. Gleichzeitig stellt der Raum/das Objekt eine Art vorrübergehende Behausung da. Die verwendeten Materialien vermitteln, dass der Raum als solches nicht von längerer Dauer ist und stellt anfänglich vielleicht auch die Frage ob er sich überhaupt betreten lässt.

Ich kam auf die Idee da ich mich damals mit Echtheit, Wahrheit und auch Traum und Traumdeutung auseinandersetze und überlegt habe, wie sich das Thema, bzw. die Fragestellung nach Echtheit transportieren lässt. Die erste begehbare Malerei entstand im Rahmen eines meiner Videoprojekte. Sie diente sowohl als Kulisse für das Video und wurde gleichzeitig an einem anderen Ort als Objekt ausgestellt.

Das Verwenden bereits gebrauchter Materialien aus meiner Umgebung war für mich
naheliegend, da ich für meine narrativen Arbeiten die Geschichten und
Geschehnisse meiner unmittelbaren Umgebung aufgriff. So gehen Material
und Inhalt Hand in Hand und der “Müll” bringt zusätzlich eine Erzählung
mit sich. Ein weiterer positiver Aspekt des “Abfalls” ist, dass er sich
für mich besser verarbeiten lässt als Neuanschaffungen, da etwas von dem
Gefühl von “Heiligkeit” (wie es beispielsweise bei einer weißen Leinwand
auftreten kann) verloren geht.

Auch wenn ich viele Abfallteile
wunderschön finde – die Sorge nicht “das Richtige” auf eine Leinwand zu bringen ist für mich viel höher als auf einem Karton zu malen. Gleichzeitig bin ich auf das angewiesen was da ist oder muss eben noch warten oder weiter suchen um passende/fehlende Teile zu finden. Beruhigend an der Arbeit finde ich auch, dass sich Vorstellungen/Ideen
mit einfachen und bescheidenen Mitteln (damit meine ich nicht nur das
Material, sondern auch das an einigen Stellen fehlende handwerkliche
KnowHow) umsetzten lassen und “wahr” werden können.

KRISTIN MEYER

“Läbikäidav maal”, Ruumiinstallatsioon/Objekt, segatehnika

Tahtsin luua oma objektiga ruumi, mis ärgitab teistmoodi tunnetama nii seda vaatajat, kes objekti seest poolt vaatab, kui ka seda vaatajat, kes väljaspool objekti asub. Ruumi sisenemisel tekib sürreaalne ja ainulaadne atmosfäär, mis on seotud kasutatud materjalidega – ruum on saanud oma kesta ootamatutest materjalidest. Siiski on see tuba “ehtne” ja loobub igasugustest “eriefektidest”.

Välise vaatleja jaoks seguneb sürrealistlik ruum “reaalse” adressaadiga, kes omakorda muutub läbi selle teoses osalejaks. Kõige parem on “näha ja nähtav olla” omavahel vahetada. Samaaegselt loob Ruum/Objekt ajutise eluruumi. Kasutatud materjalid lasevad aimata, et selline maja ei saa kaua kesta või kas sinna üldse saab sisse astuda.

Ma tulin selle idee peale, kui ma tegelesin autentsuse, tõe ja ka unistuste ja selle täheduse vastandamisega ning arutlesin selle üle, kuidas seda teemat, näiteks küsimused autentsuse kohta, üle kanda saab.

Esimene “Läbikäidav maal” valmis ühe videoprojekti raames ning oli ühtaegu kulisside eest, kui ka esitleti teises paigas eraldiseisva teosena.

Kasutada oma töös juba kasutatud materjale oli minu jaoks südamelähedane, sest minu teosed järgivad narratiivi, mida ma loon ja selles on suur osa mind ümbritseval keskkonnal. Nii on sisu ja välimus käsikäes ning “prügi”, mida ma teiostes kasutan toob endaga kaasa veel ühe narratiivi. On veel üks positiivne aspekt “prügi” kasutamisel, nimelt puudub sellisel juhul “pühaduse tunne” (mis valge lõuendiga juhtuda võib).

Olenemata sellest, et paljud kasutatud materjalid on väga ilusad ja ma ei pea “õige” pärast muretsema, on minu jaoks siiski pingeline kõik üle maalida. Olen sõltuv sellest, mida ma prügi hulgast leian ning samaaegselt valdavad mind küsimused, kas see tükk on sobiv või peaksin edasi otsima. Rahustav on minu jaoks seegi, et lihtsate ja tagasihoidlike vahenditega ideed võivad tõeliseks muutuda (ja ma ei pea ainult silmas materjali vaid ka mõningates kohtades puudulikke käsitööoskusi).

 

WOLFGANG TIETZE

“URBAN AREA – Wege zum Stadtraum”

 Nach drei Jahrzehnten Lebenszentrum in einem 50 Seelen-Dorf in Mecklenburg-Vorpommern, unweit vom Meer, arbeite und lebe ich wieder in Leipzig. “Böhmen am Meer”, “Berlin am Meer” – irgendwie liegt zumindest für mich auch “Leipzig am Meer”.

Stadtleben ist ein anderes Leben. Hat das Einfluß auf meine künstlerische Arbeit? In meiner Arbeit brauche ich immer wieder Brüche. Ist der Künstler halbwegs über die Jahre in ein Thema “eingearbeitet” lauern Manierismen, denen er sich stellen sollte. Eine Möglichkeit ist der Versuch eines “Neubeginns”. Natürlich greift man letztlich doch hier und da wieder auf Bewährtes an erarbeiteten Formulierungen zurück. Einfach auch, um das angestrebte “Neuland” maximal zu fassen bzw. zu formulieren. Erlernt man eine neue Fremdsprache, greift man gern gegebenenfalls auf muttersprachliche Elemente zurück. Letztlich bleibt künstlerische Arbeit ein dauerhafter und entwicklungsbedingter Konflikt.

Momentan erkenne ich die mich umgebende Stadt als neues und zugleich altes vertrautes Phänomen einer Kulturlandschaft, die mich umgibt auch im weiteren Sinne. Gewiß hat dieser bewußt entschiedene Standortwechsel Wirkung auf meine Arbeit. Was am Ende allerdings für einen Maler lediglich bedeutet >>> weiterhin suchen, finden und entscheiden.

28.02.2019, Leipzig

 

WOLFGANG TIETZE

“URBAN AREA – Teed linnaruumi”

Pärast kolme aastakümmet ühes väikeses 50 elanikuga külas keset Mecklenburg-Vorpommernit elamist, olen taas kanda kinnitanud Leipzigis. “Böömimaa mere ääres”, “Berliin mere ääres”, kuidagi asub vähemalt minu jaoks ka “Leipzig mere ääres”.

Linnaelu on teistmoodi elu. Kas sel on ka mõju minu kunstitööle? Oma töös vajan ma ikka ja jälle vaheaegu. Kui kunstnik on aastatega mõne teema “sissetöötanud” varjab see endas manerisme, mida kunstnik peaks nägema. Üks võimalus on nö. uus algus. Loomulikult võib ikka ja jälle kasutada juba kasutuses olnud vorme. Lihtsalt ka “uue territooriumi” maksimeerimiseks või formuleerimiseks. Kui õppida ära uus võõrkeel, võid kasutada elemente oma emakeelest. Lõppkokkuvõttes jääb kunstniku töö pidevaks evolutsiooniliseks konfliktiks.

Hetkel tunnen ma ennast ümbritsevas linnas nii nagu oleksin ühtaegu uues ja vanas ning läbi selle ka tuttavat kultuurimaastiku fenomeni, seda ka laiema mõttes. Kindlasti mõjutab see tahtlik asukoha muutus minu tööd. Ühele maalikunstnikule tähendab see lõppkokkuvõttes >>> edasi otsida, leida ja otsustada.

28.02.2019, Leipzig

DANIELA MELZIG

“TRANSPARENTE WELTEN”

Transparenz, Licht, Luft, Leichtigkeit, ein Hauch von Material, nicht Erkennbares, ein Erahnen der Formen und Farben, nicht die Deutlichkeit fasziniert sondern das Diffuse. Eine eigene Welt entsteht außerhalb des Realen.Ein jeder Betrachter bildet seine eigenen Ansichten mit der ihm eigenen Wahrnehmung.Es entstehen verschiedene Welten in einer Einzigen. Die Wahrnehmungen legen sich übereinander,eine einzige Welt zusammengefügt aus all den verschiedenen Betrachtungen. Eine Jede ist Teil des Ganzen……

“LÄBIPAISTVAD MAAILMAD”

Läbipaistvus, valgus, õhk, kergus, materjali puudutus, mitte midagi äratuntavat, vormide ja värvide aimdus, mitte selgus vaid aimuv. Väljaspool reaalset olukorda tekib eraldi maailm, iga vaataja kujundab omaenda vaateid oma tajumisega ning ühes maailmas tekivad erinevad maailmad. Arusaamad kattuvad üksteisega, mis on üks maailm, mis koosneb kõigist erinevatest kaalutlustest. Igaüks neist on osa tervikust ……

 DANIELA MELZIG

 JUWELEN VON GOLDBERG

Angefangen hat es mit einer Reise nach Schlesien, der Heimat meiner Großmutter. Ich filmte ihr Geburtshaus, ihr Dorf, ihre Heimat, die sie seit der Flucht 1946 nicht mehr gesehen hatte und schenkte ihr die Filmaufnahmen zu ihrem 90. Geburtstag. Es begann eine Zeit des Geschichtenerzählens anhand der wenigen Fotografien, die der zweite Weltkrieg uns lies. Die Erinnerungen bewegten mich zu der ersten Ausstellung “Einblick-Ausblick-Rückblick” an Kunst Offen in Grebbin 2007, zu der ich meine historischen Fotografien, gedruckt auf den Scheiben alter Stallfenster, präsentierte.  Der Mensch schaut dabei rückblickend zu.

2009 entstand die Ausstellung

“gestern-heute-morgen“ Vergangenheit, Gegenwart, Zukunft eben, jetzt, gleich

Ansichten wechseln Gemeinsamkeiten bleiben lebendig

Momentaufnahmen entstanden um und im Mestliner Kulturhaus gefunden im Archiv der Gemeinde Mestlin

2012 erinnerte meine Ausstellung „Träumerei“ Im Rahmen von KUNST HEUTE im Kulturhaus Mestlin an die Sehnsüchte der Jugend nach Liebe und Idealen.

Die Juwelen von Goldberg sind eine Hommage an die Frauen von Goldberg, ihrer Schönheit, ihres Lachens, ihrer Kraft, die sie sich auch durch die schweren Zeiten von Krieg, Flucht und Neuaufbau bewahren konnten.

Viele weitere Ausstellungen folgten.

DANIELA MELZIG

 GOLDBERGI JUVEELID

Algas see reisiga Sileesiasse, sealt on minu vanaema pärit. Ma filmisin tema sünnikodu, tema küla, tema kodu, mida ta pärast põgenemist 1946 aastal enam näinud polnud ja kinkisin filmiülesvõtted talle 90-ndaks sünnipäevaks. Teine maailmasõda ei jätnud meile palju pildimaterjali, sealtmaalt algas aeg, mil need vähesed fotod jutustama pidid. Mälestused liigutasid mind ning sellest tuli esimene näitus “Sissevaade-Väljavaade-Tagasivaade” Kunst Offenis Grebblingis 2007 aastal, kus ma esitlesin ajaloolisi fotosid trükituna talliakendele. Inimene mõtleb seda vaadates olnule.

2009 toimus näitus “eile-täna-homme” Minevik, Olevik, Tulevik just nüüd ja praegu

Vaated muutuvad, ühisosa jääb kestma.

Ülesvõtted pärinevad Mestlineri Kultuurimaja fondist, mis asub Mestlini omavalitsuse arhiivis.

2012 meenutas minu näitus “Unistused” KUNST TÄNA raames Mestlini kultuurimajas nooruse igatsust armastuse ja ideaalide järgi.

“Goldbergi juveelid” on austusavaldus Goldbergi naistele, nende ilule, naerule, tugevusele, mille nad suutsid ka vaatamata sõjale, põgenemisele ja uue elu ülesehitamisele säilitada.

Järgnenud on mitmed näitused.

DANIELA MELZIG

“WIR BLEIBEN AUF DER MARITIMEN WELLE” Glasdruck

Aus über 100 Fotografien des Ostseezeitungsarchiv wählten wir 20 aus. Diese wurden digital und grafisch bearbeitet und zu einer thematischen Serie zusammengestellt. 9 Druckstöcke für den manuellen Transferdruck entstanden. Ca 400 Einzelgrafiken wurden benötigt, um auf 2,5 x 0,8 m  großen Pappelholzplatten die Digitalgrafiken zu drucken.Dazu entstand eine verbindende Grafik der drei Künstlerinnen für das Eingangsbanner und der Glasdruck auf das quadratische  Hotelfenster im Ostseesaal des Radisson Blu Hotel in Rostock.Ich möchte der Ostseezeitung vorweg Kerstin Haufler, Anke Ruedel und den Fotografen Frank Söllner, Rainer Schulz, Thebu, Dietmar Lilienthal und vielen mehr für die gute Zusammenarbeit danken.

 

“ME PÜSIME MERELISEL LAINEL” klaasitrükk

Läänemere ajalehe arhiivist valisime välja100 fotot. Need said digitaalselt ja graafiliselt töötletud nii, et neist sai kokku üks temaatiline seeria. Loodi 9 tükiplokki käitsi trükkimiseks. Selle jaoks tehti umbes 400 graafikat, mis olid puuplaatidel digitaalgraafikas trükkimiseks. Selle juurde tehti seonduv graafililine töö kolme kunstniku poolt, mis sissepääsus asus ning Rostocki Radisson Blu Hotelli Läänemeresaali aken. Tänan kõiki koostööpartnereid.

DANIELA MELZIG

GLÄESERNE GESCHICHTE 1918-2018

Deutsch-französische Ansichten der Medienkünstlerin Daniela Melzig

Von Heimat, Helden, Kameraden, Pionieren, Sehnsüchten & Fremden…

Hundert Jahre nach Beendigung des Ersten Weltkriegs gestaltet die Medienkünstlerin Daniela Melzig sensible Erinnerungsräume, geknüpft an die Ereignisse, die Geschichte geprägt und eine Epoche beendet haben.

Sie nutzt zeitbezogene Fotografien und Grafiken, um ihnen durch eigene, künstlerische Interpretation neue Aufmerksamkeit zu verschaffen. Die Bildmotive stammen vorwiegend aus dem fotografischen Fundus des Freilichtmuseums für Volkskunde.

Zu sehen sind bearbeitete Aufnahmen des mecklenburgischen Pioniers der Kinematografie Wilhelm Schröder sowie Kameradenbilder von der Front, Fotografien aus der Heimat, wie auch Sehnsuchtsbilder unbekleideter Schönheiten. Ansichten aus dem Nachbarland Frankreich finden gleichermaßen ihren Gedenkwert in der Ausstellung. Die Fotografien stammen aus einem Lexikon des Jahres 1914, gefunden in der Bibliothek der alten Abtei von Marney-sur-Seine, France.

Durch Motivsymbiosen und Bildanalogien schafft Daniela Melzig eine berührende Verbindung und das kriegsgeprägte Feindverhältnis zwischen Deutschland und Frankreich scheint in der Feinheit der Transparenz zu schwinden. Symbolisch lässt die Künstlerin „Une rose en décembre“ wachsen, als Hoffnungsbote der Gemeinsamkeiten.

Inspiriert von der Grisaille-Technik sind die französischen Foto- und Grafikvorlagen bei Daniela Melzig zumeist auf Glas monochrom gedruckt. Abgeleitet vom französischen gris = grau werden die Drucke in Schwarz-, Weiß- und Grautönen sowie Gelb angelegt. Die Ausführung  beruht auf einer reinen Schattenwirkung. Die Transparenz und das Durchscheinende erzeugen gewollte Unschärfe und ungeahnte Tiefe.

März 2018 Gesine Kroehnert

DANIELA MELZIG

KLAASINE AJALUGU 1918-2018

Kodust alguse saanud, kangelased, seltsimehed, pioneerid, igatsused ja võõrad …

Sada aastat pärast Esimese maailmasõja lõppu kujundab meediakunstnik Daniela Melzig tundlikke mäluruume, mis on seotud sündmustega, mis tähistasid ajalugu ja lõpetasid ühe ajastu.

Ta kasutab ajaga seotud fotosid ja graafikat, et saada oma kunstilise tõlgenduse kaudu uut tähelepanu. Motiivid on peamiselt vabaõhumuuseumi fotokogust.

Vaatamiseks on Mecklenburgi filmikunstniku Wilhelm Schröderi redigeeritud ülesvõtted, fotosid kodumaalt, samuti igatsusega hoitud pilte katmata iludustest. Näitusel on võrdselt ka naaberriigi Prantsusmaa vaated. Fotod on võetud 1914. aasta leksikonist, mis leidub Prantsusmaal Marney-sur-Seine’i vana kloostri raamatukogus.

Läbi motiivisümbiooside ja piltide analoogiate abil loob Daniela Melzig puudutava ühenduse kahe riigi vahel, vaen, mis Saksamaa ja Prantsusmaa vahel sõjaajal oli, on nüüd läbipaistvaks muutunud. Sümboolselt laseb kunstnik kasvada “Une rose en décembre” kui märk , et on lootust ühisosale.

Inspireerituna Grisaille-tehnikast on prantsuse Foto- ja Graafikamallidest on Daniela Melzig peamiselt monokroomselt klaasile trükitud. Töötletud prantsuspäraselt halliga, annavad tooni must, valge, hall ning kollane.

Lõpptulemuseks on puhas varjudemäng. Läbipaistvus ja läbikumavus loovad soovitud hägususe ja piiritlematu sügavuse.

Märts 2018 Gesine Kroehnert

Saksa kunstnike näitus
“Me oleme kohal”

Osalevad kunstnikud: Wolfgang Tietze (maal), Daniela Melzig (klaasitrükk) ja Kristin Meyer (installatsioon).

Avati kunstinäitus Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses osaliselt Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa kunstnike teostest, mis käsitlevad erineval moel kohaga seotud teemasid. Teosed mõtestavad oma koha otsimist kaasaegses ja aina kiiremini muutuvas maailmas.

Wolfgang Tietze on peamiselt elanud väikeses asulas, kuid kolides Leipzigisse, pidi ta hakkama uuesti defineerima oma suhestumist ümbritsevasse. Tema maaliseeria on juskui lepituse otsimine suurlinnaga, et sulanduda uude paika. Daniela Melzigi tööd on täis õhulisust ning läbipaistvust. Ta kasutab oma töödes ajalooarhiivist otsitud fotosid, mis asetatuna tänasesse päeva moodustavad omapärase filtri. Kristin Meyeri installatsioon “Läbikäidav maal” tegeleb maali ja maailmaga üheaegselt.

Näitus on osa suuremast Saksa kultuuri tutvustavast programmist “Saksa Kevad 2019”. Programmi teiste sündmustega saad tutvuda siin: saksakevad.ee

Kunstausstellung „Wir sind da“

Teilnehmende KünstlerInnen: Wolfgang Tietze (Gemälde), Daniela Melzig (Glasdruck) und Kristin Meyer (Installation).

Am 5. April um 18 Uhr wird im im  Zentrum für zeitgenössische Kunst im Landkreis Rapla eine Kunstausstellung von Künstlern eröffnet, die Teilweise aus Mecklenburg-Vorpommern stammen. Die Werke behandeln durch verschiedene Weise Themen, die mit Orten und Plätzen verbunden sind. In den Werken geht es darum, wie man in der zeitgenössischen und immer schneller werdenden Welt seinen Platz findet.

Filmiõhtud (tasuta) – Filmabends (Eintritt frei)

  1. aprill kell 18.00 Gerhard Richter – Painting
  2. aprill kell 18.00 Joseph Beuys – Jeder Mensch ist ein Künstler
  3. aprill kell 18.00 Paula Modersohn-Beckeri looming

Filmid on saksa keeles ingliskeelsete subtiitritega. Die Filmen sind auf Deutsch mit dem englischen Untertitel.
Filmide koostööpatner on Goethe Instituudi Baltikumi Filmiarhiiv. Näitust ja filmiõhtuid toetab Eesti Kultuurkapital

Näitus on avatud Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Espaki maja, III korrus) 06.-28.aprill, T-P 15.00-18.00.

Avamine reedel 5.aprillil 2019 kell 18.00.

Lisainfo:
Riin Pallon
raplakunst.eu

 

 

 

 

Uus tase näitusekorralduses

IMAG2915Käisin nädala alguses Kris Lemsalu Veneetsia Biennaali näituse või õigemini projekti “Birth V – Hi and Bye” esitlusel, mida korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Alguses pidi esitlus toimuma Krisi ateljees aga kuna huvilisi oli palju, siis toimus see ARS-I maja projektiruumis. Polnudki seal varem käinud aga õnneks leidsin hoovi minnes õige koha üles.

Minu jaoks oli see täiesti “uus tase” selles mõttes, et kunstnik ise ei olnud kohal, kuna ta tegi viimaseid ettevalmistusi näituse tarbeks ja kolas mööda ehituspoode. Kuigi juttu oli palju, näiteks said kuulajad teada kõiksugu uhkeid numbreid meeskonna suuruse (u. 50 inimest) kuni rekka hulgani (1 terve, mitte pool või veerand), siis sisuni ei jõutudki. Ma sain teada, et väga äge näitus tuleb, installatsioon ja avamisel ooperi performace ja mis kõik aga, et seda võib siis 10. mail Veneetsiasse kaema minna. Well, tekkis küsimus, miks üldse see üritus tehti. Selles mõttes, et vormiliselt oli ju kõik kena, pakuti proseccot ja ekleeri (need kadusid muidugi laualt kiiremini, kui sa jõudsid silmi pilgutada), räägiti ettevalmistustest ja sellest, et tuleb üks ütlemata lahe näitus aga sisu eriti ei puudutatud, et mis installatsioon või mis ooperilaadne performance. See oli pettumus, tundus, et projekti on sisse kirjutatud selline eelesitlus ja siis tehti see ära, linnuke kirjas.

Samas ma ei kahetse, et ma sinna läksin, sain inimestega rääkida, keda polnud ammu näinud.

Argentiina suursaadiku külaskäik

Esmaspäeval oli Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses külas Argentiina suursaadik Facundo Vila. Kuna Kairi oli välismaal, siis tegelesin külalisega mina ja näitust tutvustas Christian, kelle tööd näitusel väljas olid. Christian on sündinud Argentiinas, kuid elab nüüdseks juba kümmekond aastat Pariisis. Tema kutsuski saadiku külla ja ma olin tõesti üllatunud, kui saadik kutse vastu võttis ja terve päeva reisis selleks, et saaks paar tundi Raplas veeta.

Tema jaoks oli see oluline, et rahvuskaaslane siin näitust teeb, argentiina kunstnikke ei pidanud just eriti tihti siiakanti sattuma. Saadiku tööpõld ongi Soome, Eesti ja Läti. Saatkond ise asub Helsingis.

Olen küll hispaania keelt õppinud aga kasutanud olen seda vähe. Vahel ikka tuleb ette, et on vaja ennast arusaadavaks teha aga päris korrektsete lausetega pole veel sina-peale saanud. Nüüd oli taas võimalus seda veidi praktiseerida. Eks meie jutuajamine kolmekesi nägigi välja selline mix inglise ja hispaania keelest. Saadik oskas muidugi mõlemat keelt hästi, mina oskasin paremini inglise keelt ja Christian jällegi hispaania keelt. Lõbus oli ja tekkis tahtmine oma keeleoskust jällegi lihvida, sest ma tundsin, kuidas päeva lõpuks juba hakkasid paljud ununenud sõnad taas meelde tulema.

 

Kinkisin mõlemale tänutäheks raamatu Raplamaa vanadest fotodest. Christian oli juba varem maininud, et Eestis on nii põnevad vanad majad ja lootsin, et ka saadikule sobib selline kingitus. Ja õnneks läks valik väga täppi, sest ta hüüatas kohe, et ta on vanade piltidega raamatute fänn ja kogub neid 🙂 Lisasin kingikotti veel kommikarbi ja Rkkk voldiku, mis annab meie algusaastatest hea ülevaate.

Muidugi oli päevakava väga tihedaks pressitud, pärast keskuses viibimist, kus ka kohalik ajaleht käis temalt väikest kommentaari visiidi kohta küsimas, läksime sööma. Mul oli kinni pandud laud Pargi Restos, mis on Raplas üks mõnusamaid ja viisakamaid kohti, rääkimata heast toidust (oot, sellest peaks just tääkima resto kontekstis). Sõime, jõime ja lobisesime, loomulikult jõudis saadik rongile viimasel minutil, pidi isegi jooksma lõpus paar sammu 🙂

Väliskülalised toovad alati sõõmu värsket õhku endaga kaasa ja lisaks veel kõrvaltvaataja pilgu. Olin üpris üllatunud selle peale, kui saadik ülevoolavalt Eestit ja meie arengut kiitis ning sellest kõigest väga hämmastunud oli. Ja ta arvas, et meil on kõikjal võimalused. Seda on alati meeldiv kuulda, eriti inimese käest, kellel on maailmast kogutud pagasitäis päris kogemusi, mille põhjal võrrelda, on ta ju mujalgi saadikutööd teinud. Nad pidid abikaasaga tihti nädalavahetustel Eestisse põikama.

Ajalehest Raplamaa Sõnumid saab artiklit lugeda siin: https://xn--snumid-pxa.ee/2018/04/30/argentiina-suursaadik-kais-raplas/

Marlene Dumas – kunstimaailma popdiiva

Kui keegi küsib, kes mind on kunstnikuna mõjutanud, siis oskan välja tuua ainult ühe nime – Marlene Dumas. Kuigi on paljud-paljud teised kunstnikud, kes on mind mõtlema pannud ühe või teise asja peale ning sellel on ka õpimoment juures olnud, siis üks inimene on seda teistest rohkem teinud.

marlenedumas

Foto: Artforum.com, Merlijn Doomernik

Kohtusin temaga esmakordselt Karlsruhe Kunstiakadeemias, kui olin seal vahetusüliõpilaseks Gustav Kluge maaliklassis 2005/2006 aastal. Umbes korra kuus toimusid õhtuti ülekoolilised loengud, kuhu oli kutsutud mõni aktuaalne kunstitegelane – kunstnik, kuraator, kunstiteadlane vms. Ja ühel sellisel õhtul oli meie koolis kohal ei keegi muu kui Marlene Dumas isiklikult.

Õhtusel loengus Karlsruhe Kunstiakadeemias palus ta sissejuhatuseks tuua endale pokaali veini, et mõnusam oleks 🙂 See tundus muidugi ennekuulmatu nõudmine, kuid talle sobis see, see oli temalik käitumine nagu ma loengu lõpuks aru sain. Ta on väga põnevat tüüpi inimene – pidevalt koketeeriv ja kuulajatega flirtiv ning samas väga karismaatiline. Kogu õhtu jäi eredalt meelde ja oli omanäoline ning muljetavaldav.

moca-los-angeles-md

Foto: marlenedumas.nl

Tema portreed on huvitavad ja lausa võluvad. Nägin Marlene Dumas`i maale ja joonistusi esimest korda Baden-Badenis asuvas Frieder Burda muuseumis, kus tal oli 2006 aastal näitus “Female”. Ma käisin tema näitusel 3 korda, elasin ju praktiliselt seal kõrval ja ostsin ka näituse kataloogi, mis on olnud mulle hiljem oluliseks materjaliks. Portereede seina ees oli muuseumis pink, seal istudes sai mõnusalt joonistusi uurida ja jalgu puhata samal ajal.

Mõnikord on nii, et ma maalin midagi või teen alles kavandeid ja mul tuleb meelde, et näitusel oli ühel maalil mõni detail või värvinüanss, mis mind köitis ja tekib tunne, et pean kindlasti seda enne raamatust järgi vaatama, sest muidu ei saa enda tööga edasi minna. Juhslikud ja planeeritud jooned ning värvid vahelduvad tema töödes pidevalt ja kunagi ei saa lõpuni kindel olla kumb on kumb.

centraal-museum-marlene-dumas-2003-1_0

Foto: kleio-amsterdam.nl

Mis on siis see, mis mind tema juures köidab? Õigemini tema kunstiteostes. Ühelt poolt kindlasti lihtsus ja võime paari pintslitõmbega tekitada kujutis, mida tahaks kohe pikemalt uurida. Kõik tundub tema maalidel ja joonistustel paigas olevat, isegi kui see on elegantse lohakusega sinna kantud. Teiselt poolt see, et ükskõik mida ta ka maalib, ta oskab selle õiges võtmes vaatajale esitada. Isegi kui ta lihtsalt portreesid on maalinud, on nende silmad ja ilmed nii kõnekad, et sa hakkad kujutatud isikute lugusid nägema.

Mul oli alguses harjumatu, kuidas ta on meeletult palju kasutanud oma tööde aluseks ajalehest võetud pilte või ise fotosid. Aga see tundus hiljem isegi loogiline, et ta nii andis endale võimaluse erinevaid inimtüüpe ja poose joonistada. Tema visandiraamatud on ka näitustel eksponeeritud olnud ja see on hea vahetu sissevaade kunstniku tegevusprotsessi. Ja päeva lõpuks seob ta oma joonistused teemadega, mida käsitleb üheks tervikuks ning tundub, et kõik peabki nii olema.

500ebf150a803339cb0a0e91e0377c81--marlene-dumas-the-prophet

“Prohvet”, foto leitud internetist.

Mõned teemad on tal päris karmid ja kõike ma lõpuni polegi uurinud, sest see tundub päris raske koorem. Surnukuuris maalimine on ka selline hullumeelne katsumus, millega kaasneb palju muid aspekte, kui lihtsalt inimkeha maalimine. Kindlasti on oma osa keeruliste teemade valikul ka selles, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, täpsemalt Kaplinnast. Hetkel elab ja töötab Amsterdamis. Tema eksootiline päritolu paistab välja nii tema olekust kui ka tema töödest. Marlene Dumas`i maalid olid väljas ka 2015 aasta Veneetsia biennaalil keskpaviljonis.

 

 

 

Munad ja pühad

Tänavu paneme me värvilised täppidega munad ainult meie aeda õunapuu otsa. Varasemalt aga oleme teinud päris mitmeid aastaid sellist projekti nagu “Munad puu otsas”. Siis kui mul olid noorte- ja laste kunstikursused juhendada, tundus see hea võimalus midagi väljaspool kursuseruume teha. Pealegi olime esimesel korral tulnud just pühade eel Saksamaalt ja seal olid kõiksugu dekoratsioonid igal nurgal. Eestisse jõudes oli väljas kuidagi tühi ja kõle. On ju enamasti ülestõusmispühad ajal, mil lumi on ära sulanud aga rohi ja lilled pole veel tärganud ehk siis kõik on ühtlaselt hallikas-pruunikas. Tahtsime õue värve!

Lapsed ja noored tulid munade projekti ideega väga hästi kaasa ja tegid usinasti kõigepealt kavandeid. Pärast valiku tegemist ja arutamist, mida ja kuhu maalida, hakkasid kõik oma munade kallal tööle. Enamasti toetas meie tegemisi ka Rapla vald ja saime vabalt paksu korra värve munade peale kanda. Suurematega proovisime korra ka aerosoolvärve.

Kui munade värvimine oli lõbus ja hiljem nende rõõmsad värvid linnapildis veel lõbusamad, siis riputamine oli alati paras peavalu. Jagasin enam-vähem ära, milline muna kuhugi tuleb ja siis hakkas O redeli peal kõlkudes neid üles riputama. Pidime ka nuputama, milline oks liialt pehkinud on ja koos munaga alla sadada võib. Õnneks seda ei juhtunud aga päris kuivanud okstele me ei riputanud ka.

Alguses me riputasime ainult ühe puu otsa aga paaril viimasel aastal riputasime lausa kahe puu otsa, ka selle puu okste külge, mis on Rapla kahe torniga kiriku ees. Päris uhke, värvilaigukesi jagus mitmesse kohta. Oli küll linnapilt kohe rõõmsam.

DSC_0366

Ühel hetkel ei tundunud enam huvitav mune puu otsa panna. Ja nii me mõtlesime välja uued munad, sellised, mis käisid maapinnal. Positiivsed ja negatiivsed munad, mida õige nurga alt vaadates tekkis huvitav vaade.

munakujud

Hetkel on munade projektiga paus. Keskväljak ehitatakse suvel täiesti ringi ja pärast seda tekib v-o mingeid mõtteid, kuidas võiks kevadel taas linnapilti rõõmsamaks muuta. Peaks muidugi inspiratsiooni saamiseks jälle Saksamaale vaatama minema, seal neid pühadekaunistusi juba jätkub.

 

 

Jaak Kadariku näitus „Must ja valge“

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja näituse avamisel Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses. Kui avamisetel käimine varem oli loomulik ja võiks öelda ka oodatud tegevus, siis nüüd on see pigem harv juhus. Avamised lihtsalt toimuvad õhtuti, kui lapsed on väsinud ja ei taha teistega leppida. Jah, võiks ju ka kaasa võtta ja olen ka seda praktiseerinud, kuid ega ma eriti inimestega juttu puhuda ei saa, ikka jooksen siis laste järgi, et nad midagi maha ei ajaks või ära ei lõhuks. Ühesõnaga – näitusel võib käia koos lastega küll aga avamisel on parem üksi seda teha.

IMAG1002

Lisan siia ka video lingi, mis on tehtud fotogrammide valmimise, riputamise ja näituse avamise kohta.

Nautisin seda hetkelist vabadust ja sain rahus inimestega rääkida ning pilte vaadata. Kuna Jaak on fotograaf, siis olid ka tema teosed fotod või sellelaadsed töötlused. Ta kirjeldas pikemalt oma tehnikaid ja tulemus on kahtlemata huvitav, kuna seos fotoga on ikka, kuigi tegemist ei ole klassikalisel viisil saadud pildiga. Ning tänapäeval on muidugi ka fototöötlusel oma osa. Sama detaili võib leida mitmelt pildilt või on üks pilt mitut pidi vaadeldav.

 

Kui muidu on näitus üles pandud suhtleiselt klassikaliselt, siis üks nurk on väga salapäraseks toaks kujundatud. Ma ausalt öeldes ei pannud seda kohe isegi tähele, alles siis, kui Jaak küsis, kas ma väikset tuba nägin, läksin vaatama. Ja oligi tuba koos taimedega ja pildiga ning seal all laual Marquez`i raamat „Sada aastat üksildust“. See tuba pidigi olema sellele raamatule pühendatud ja pildil olev käeluu olevat raamatu autori oma… Selline lugu siis.

Soovitan igatahes läbi astuda, kui vähegi huvi tekkis. Kuigi kõik pildid olidki must-valged, siis suutsid mitmed neist jätta väga kirju mulje, mis oli üllatav. Võiks ju eeldada must-valgest midagi rahulikku. Ja siit saate rohkem lugeda: raplakunst.eu