Masca matkad Tenerifel

Masca matk Tenerifel on selline üks kindel asi, mida sel saarel võiks teha, kui vähegi matkaja inimene olla. Noh, umbes nagu Teide ümber kolamine või Loro pargis käimine. Meie oleme Masca matkal käinud 2 korda, esimesel korral ülevalt alla ja teisel korral alt üles. Ülevalt alla matkasime me 2011 talvel ja see oli lihtsalt i-m-e-l-i-n-e! Millised vaated ja rada! Külmast ja lumisest Eestimaa talvest sellisesse kohta sattudes on kõik veel topeltvägev.

Matkapäeva hommikul sõitsime rendiautoga Masca külla, parkisime ja meie matk võis alata. Päike piilus barranco´sse ja meeleolu oli laes. Alla on muidugi kergem liikuda ka 🙂

 

Algus läks eriti nobedalt, kuigi ma ei saa aru, kuidas mõned seda 2 tunniga läbivad. Me muidugi ei kiirustanud aga ei mökutanud ka eriti, ikka läks üle 3 tunni ookeanini jõudmiseks.

Külast välja jõudes oli metsikute kasside hoiatustahvel, kus soovitati neist eemale hoida ja mitte toita. Meie nendega ei kohtunud, tõenäolisel peesitasid kuskil päikese käes. Pärast sillakese ületamise hakkasid juba huvitavamad pinnavormid tekkima ja tihti oli meil kahtlus, kas me läheme õiges suunas. Kohati oli rada vaid aimatav ja eksitavad lisarajad olid pärisraja kõrval, muidugi need lõppesid nö lihtsalt õhus. Vahel saime aru raja kulgemisest nii, et jälgisime, kust inimesed vastu tulevad. Kitsamaid kohti oli rajal hulgi ja seal lasti üksteist läbi.

 

Tegime ühe pikema lõunapausi ja väiksemaid veejoomise ning jalapuhkamise pause. Ühest kohast pidime jõeniret ületama nii, et hüppasime kivikeselt kivikesele. Imekombel sisse ei kukkunud 🙂 Jõge saab sellel teekonnal ületada palju kordi, enamasti ei pane seda peaaegu tähele. Alla jõudes oli koguaeg tunni, et nüüd oleme küll kohe ookeani ääres aga võta näpust, ikka oli veel minna. Lõpuks jõudsime kohale ja hakkasime ennast laeva peale sebima. Seal on vist mingid ajad isegi, millal laevad käivad aga tegelikkuses on pidev liikumine ja mõne peale ikka saab. Saime meie ka.

 

Los Giganteses otsisime kohe kohviku, et end maitsva koogi ja kohviga kosutada.

Nüüd pidime veel bussiga tagasi auto juurde sõitma. Poole tee peale saime ilusti aga sealt edasi oli veidi jama. Ajatabeli järgi oleks buss pidanud Mascasse sõitma aga tegelikult ei olnud ühtegi bussi näha. Käisime lähedal asuvas baaris asja uurimas aga väga targemaks ei saanud. Tulime ära taksonumber igaks juhuks taskus, kui meile üks härrasmees klientide hulgast järele jooksis ja ütles, mis kell pidavat üks buss sinnapoole liikuma. Hakkas juba pimedaks minema ja jahedaks ka, panime selga kõik kaasaolnud riided ja sõime viimaseid toidupalasid. Lõpuks ta tõesti tuli – meie kauaoodatud buss! Jäi seisma täpselt enne peatust, keeras mootori välja ja bussijuht väljus bussist. Vahtisime silmad pärani, et mis siis nüüd ja läksime bussijuhilt aru pärima. Kuigi mu hispaania keel on suhteliselt algeline, siis saime räägitud ja busiijuht pidi lihtsalt 5 minutit pausi tegema enne, kui edasi sõidab. Sõit ise oli ekstreemne, maa polnud pikk, alla 10 km aga buss pidi järskudes kurvides tagurdama, et mahuks pöörama. Kui me all külas olime, siis võtsime selle kurvilise tee kohe meie rendiautoga ette ja jälle oli huvitav 🙂 Viimasel pildil oleme samas kohas, kus hommikul matka alustades.

 

Teine matk toimus 2015 aasta märtsis, täpsemalt siis minu sünnipäeval. Mäest üles rühkimine polnud pooltki nii raske, kui olin kartnud v.a lõpuosa juba üsna küla juures. Enam me ka ei õhanud iga 5 meetri tagant, kuidas nii äge on:) Pealegi on üles minnes pidevalt nö sein ees ja vaated jäävad selja taha.

Olime paar päeva varem teinud soojenduseks matka rajal nimega Mandelblütenweg , mis jättis palju parema mulje. Teist korda Masca rajale minnes polnud see üldse enam nii põnev. Igatahes on hea meel, et oleme seal käinud. Viimane pilt on tehtud samas kohas, kus esimesel korral alguse ja lõpu pilt.