Foresta Umbra – matk Gargano südames

Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.

DSC04391

Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.

DSC04416

Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.

DSC04399

Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.

 

 

Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.

Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.

 

 

Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.

DSC04394

Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.

 

Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀

 

 

Advertisements

Käisime lastega tarkuse matkal

DSC_0053

Võtsime plaani 1. septembril teha lastega väikese matka. Kuna O. oli uurinud Kaisma järve ääres olevat matkarada ja tunnistanud sobivaks, siis võtsimegi laupäeva hommikul suuna sinna poole. Kuigi mõtlesime kõhukotiga läbi ajada, siis panin igaks juhuks ikka vankri autosse (olgu öeldud, et kõhukott jäi meist kenasti valmis panduna koju diivanile). Õnneks, sest rada oli vankriga täiesti läbitav ja oli ikka kordades kergem, kui vahepeal sai lapsi kordamööda ja isegi korraga vankrisse panna (Tegime matkal väikese DIY projekti ühesest kärust kaheseks :D).

DSC_0008

Jätsime auto esimesse parklasse, mis järve ääres oli ja hakkasime minema. Alguses ei osanud midagi arvata, isegi ühtegi silti ei hakanud silma aga siis sattusime viitadega posti juurde ja tuli kohe tugevam tunne, et läheme täitsa õiget teed mööda.

Pärast viidapostist möödumist sattusime mänguväljakule, mis oli suureks üllatuseks. Ma pole just paljusid matkaradasid kohanud, kus oleks ka mingisugune lasteala eraldi olnud. Olime sellest vaimustunud, hoolimata sellest, et kõik pisut räämas ja kulunud oli.

Edasi minnes läksime mööda järve ääres asuvast puhkemajast ja siis algaski laudtee. Laudtee oli väga heas korras, lausa lust oli käia. Lapsed olid tublid ja käisid ka oma jala peal päris pikalt. H. muidugi pigem jooksis 🙂 Laudtee pluss oli veel see, et ega lapsed omapead teelt kõrvale ei kaldunud, kõndisid ilusti mööda rada.

Meie matk kulges siis vaatetornini ja tagasi, mis on kirjade järgi 1,8 km (sellest 1,5 km laudteed, kokku käisime üle 3 km, kuigi peab ütlema, et tundus ikka pikem maa… aga muidu on võimalik teha ka ring ümber Kaisma järve. Alguses mõtlesime, et see oleks ju ka tehtav aga tegelikult kadus aeg märkamatult ja lastel hakkas une- ja söögiaeg peale tulema. Nüüd meil jäi nägemata, milline rada sealt edasi läheb ja kuidas on selle läbitavusega, eks jääb järgmiseks korraks siis avastamiseks.

DSC_0058

Pildil on I. tarkust ammutamas ehk siis tarkus tuli peamiselt infotahvlitelt, mille pealkirju I. innukalt ette luges. Vaatetorni juures oli palju jõhvikaid ja üliküpseid mustikaid, neid me nosisime kohe hea isuga. Tagasitee matka alguspunkti kulges vähem ringi vaadates ja rohkem kõndimisele rõhku pannes, sest kõht hakkas tõesti tunda andma ja ootamas oli toidukorv hea ja paremaga.

Matk oli väga paraja pikkusega ja kokku olime seal u. 3 tundi, mis väikeste lastega oli väga paras. Väga mõnus leid oli igatahes Kaisma matkarada. Kui on soovitusi, siis võiks jagada, millised matkarajad on väikeste lastega hea ette võtta.

 

 

 

Koduses Schwarzwaldis puhkamas

Sel korral otsustasime puhkuse Saksamaal kaheks jagada, alguses Schwarzwaldis, kus on rohkem nö maa puhkus ja teine osa Würzburgis, kus on siis linnapuhkus.

DSC00167

Saksamaale lendamine pidi olema lihtne ja kiire aga võta näpust, reaalsus erineses siiski sellest kujutluspildist, kus kõik on lihtne ja kerge. Lend lükati juba Tallinnas edasi tunni võrra, kuna Frankfurdist saabuv lennuk hilines. Sellest polnud midagi, sest Tallinna lennujaamas on Lotte mängunurk ning saime ka aega rahus lõunat süüa. Kui me Frankfurdis maandusime teatati meile, et kuna on äikesetorm, siis lennujaam ei saa meid vastu võtta. No me seisime toru kõrval aga seda ei saanud äikesega ära ühendada. Tuli äike ja tugev vihm. See läks mööda aga ikka ei teatud, millal meid maale lastakse. Istusime lennukis edasi. Lapsed hakkasid juba väsima ja suured ka, muudkui mõtle lastele lõbustusi välja, samas on endalgi tüdimus peal. Äike tuli tagasi ja müristas ning välkus veel korra ühe tiiru. Siis pani lõplikult minema ja tasapisi hakkasid lennuväljale inimesed tekkima, kes toimetasid pagasi jm sellisega. Ja isegi meid lasti välja, pärast seda, kui olime üle tunni lennukis oodanud.

Olime ära andnud ainult ühe pagasi ja selleks oli H käru. Ja kuskile musta äikeseauku see kadunuks jäigi, sest pärast sellist äikesetormi valitses Frankfurdi lennujaamas kaos ja mitte keegi ei teadnud Tallinna pagasist midagi. Õnneks ei olnud see väga suur kaotus,  eks see käru oli juba vatti ka saanud. Ja autos ootas meid varukäru, mille olime küll I-le igaks juhuks kaasa võtnud.

DSC00459

Kui tore oli jätta lennujaam seljataha ja sõita koduses autos Sasbachwaldeni poole. Maja, kus me pea nädal aega elasime, oli mõnusalt mäe küljel, all paistis külake. Meie maja oligi kõige kõrgemal, edasi läksid ainult teed ja matkarajad. Igal pool olid viinamarjade väljad, tundus, et igal majapidamisel olid ikka oma viinapuud ka.

Seal kandis olid huvitavad joogikohad (Schnapsbrunnen), kus sa maitsta einevaid veine ja napse, mida iga majapidamine ise teeb. Meie maja omanikud tegid kirsiviina, neil oli selleks tarbeks oma kirsiaed ja luba kange alkoholi destilleerimiseks. Mulle need kanged napsud väga huvi ei pakkunud, lihtsalt lõbus valikut uurida, jookidel oli selline puskari lõhn juures. Valikus oli ka täiesti tavalist mineraalvett ja mahla. Igas kohas oli oma taks, näiteks 1 klaasi joogi eest tuleb purki panna 1 euro.

DSC00274

Väljasõidud Karlsruhesse ja Baden-Badenisse olid toredad aga meie jaoks lihtsalt tuttavate kohtade ülevaatamine, midagi uut ja põnevat ei avastanud. Mummelsee oli ka vahva, tegime järve ümber tiiru ja käisime turistidele mõeldud poodides.

DSC00318

Põnevust pakkus matkamine mägedes, mis olid üsna meie majutuse lähedal. Osa matkarajast oli siiski vankriga läbimatu, tassida saime tittesid ja vankreid 🙂 Ikka oli mõnus, matkamised jäävad eriti helgelt meelde ja tagantjärgi ei mäleta enam neid kannatusi, mis olid ülespoole rühkides.

DSC00328

Teise osa puhkusest veetsime Würzburgis, millest kirjutan järgmises postituses.

Üks kohviring Soomaal

Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.

 

Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.

Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.

Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.

H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.

Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.

Puhkus Tenerifel

IMAG1378

See on juba kuues kord, kui me käime Tenerifel puhkamas. Kanaari saartest oleme käinud veel La Palmal (väga-väga armas saareke, minu lemmik) ja Gran Canarial. Lastega tundub lihtsalt Tenerife kõige lihtsam variant, teame kus miski asub ja jalutamisrajad ka enam-vähem selged. Ise tahaks küll avastada Fuerteventurat või Lanzarotet ja La Comerat aga jäägu need siis tulevikuks, kui lapsed on veidi suuremad ja saab rohkem ringi seigelda.

Sel korral oli täiesti teistsugune Tenerife, kõigepealt ilma pärast. Meil on alati ilmaga vedanud, halb ilm on saabunud pärast meie äralendu saarelt, lausa kaliima on paaril korral kohe pärast lahkumist tulnud. Aga kunagi pidi see õnn muidugi pöörduma ja sel korral oligi mitmel päeval vihma ja mingit nõmedat vinget tuult. Aga me olime kavalad, O monitooris pidevalt ilmateadet ja peilis välja, et kui kuurordis on nõme ilm, siis pealinnas, mis on tunnise sõidu kaugusel on 23 kraadi ja päike. Nõnda me siis mitmel päeval olimegi vihmapõgenikud ja saime ikka oma sooja suve nautida.

Lendasime Eestist Tenerifele kahe vahemaandumisega, mis oli ilmselgelt liig väikeste lastega, kuigi päris pirisema hakkasid nad viimase lennu päris lõpus ja kui viimane lend oleks väljunud õigeaegselt, siis võib-olla oleksime saanud ilma jorinata kohale. Ikkagi oli tüütu, lendude vahel oli mõlemal korral poolteist tundi, mis on täpselt selline aeg, et niisama väga ringi käia ei jõuagi. Tagasilennul oli Müncheni lennujaamas üle kolme tunni aega ja see oli paras, et joosta,  mängida, poes käia ja kohvikus einestada.

Kokku olime sel korral 10 päeva ja tahaksin kirjutada meie jaoks mõnusatest käikudest ja avastustest. Tenerife on selles suhtes tore, et ikka veel avastame uusi asju ja usun, et avastada on veelgi. Teadaolevatest on meil listis tuulekoopad ja maa-alune kabel lennujaama lähistel, kuhu me pole jõudnud. Ja hulk matkaradu ootavad meid 🙂

Puerto de la Cruz

Oli sel  korral tõeline üllataja. Esiteks oli seal ilus soe ilm, mida ei saanud öelda Playa de las Americase kohta tol päeval. Ja teiseks – ma ei saa üldse aru, kuidas me olime seal linnas juba käinud, kui me polnud üldse selliseid tänavaid, randa ja promenaadi näinud. Täielik müstika. Võib-olla oli asi selles, et eelmisel korral seda linna külastades oli ilm vihmane ja hall, õhtu võis ka juba olla ja me ei käinud eriti ringi, ei näinud eriti mindagi ja tekkiski mulje, et mingi mõttetu linnake. Ühesõnaga me veetsime seal ühe eriti päikeselise ja mõnusa päeva. Keskväljaku ääres leidsime siseõue avaneva restorani, mis oli kui valguse ja vaikuse oaas keset kesklinna saginat. Mängis klassikaline muusika ja purskkaev vulises laudade vahel. Toit oli ka väga maitsev 🙂

Matkamas

Matkamas käisime üpris kuurordi lähedal La Quintas, ainult 25 minutit autosõitu mäest üles ja oligi üks tore matkarada, mis kohtus teise matkarajaga, mille olime läbinud 2 aasta eest. Ma olingi tahtnud näha, kuhu see matkarada edasi läheb ja nüüd nägin 🙂 Raskusaste oli kerge/keskmine ja läbisime selle ühe puhkepeatusega paari tunniga. Oli täpselt paras sinna päeva. Vaated olid ägedad ja sai ikka mõnusa matkamise tunde sisse.

Sünnipäev Tenerifel

Minu sünnipäeval oli meil plaanis ainult mõnusad tegevused. Alustasime päeva Candelaria nimelises linnakeses väikese jalutuskäigu ja kohviku külastamisega, kus tegime nö. sünnipäevakoogi söömise. Candelarias on kunagiste pärismaalaste guantšide kujud, tegin nendest isegi kunagi antropoloogilise uurimuse, sest puhkusereis oli vaja koolitükkidega siduda 🙂

Seal edasi suundusime pealinna Santa Cruzi, kus läksime veeparki. Sulistasime, mulistasime ja möllasime seal ning kõrvetasime jalatallad kiviplaatidel veidi ära, nii et need õhtul veel veidi hellad olid.

Päeva lõpetasime piknikuga mägedes. Kaardi pealt juhuslikult avastatud pikniku- ja grilliplats koos laste mänguväljakuga ostutus äraütlemata ägedaks kohaks. Pärast söömist kolasime seal veidi ringi – matkaradu läks risti-rästi igasse kanti ja 200 m eemal metsa ääres oli imeline vaade kaljudele, väga ootamatult seejuures. Tõdesime, et sinna tuleb tagasi tulla ja siis juba matkama, sest jalad hakkasid sügelema. Sünnipäevaga jäin väga rahule!

Väga jäin ka rahule oma otsusega Tenerifelt kahene jalutuskäru laenutada. 4-aastane küll jalutab ise ja jookseb ka aga ootamatult saab tal jaks otsa ja tee mis tahad, edasi lihtsalt ei jõua, sest just sel sekundil tuli tal väsimus peale. Selles suhtes oli muretu, et sai igal hetkel mõlemad lapsed kärusse panna ja edasi liikuda.

IMAG1186

Ära jäid ka mõned planeeritud asjad, näiteks matk Infierno matkarajal, kuna see oli halva ilma tõttu suletud. Mägedes oli varisemisoht, veetase tõusis ning matkarajad muutusid vihmaga sopaseks ja libedaks. Ja siis veel üks matk, mida mõtlesime teha aga ei jõudnud, sest tuli pidevalt soojema ilma suunas põgeneda, mis võttis päevast ikka paar tundi sõitmisaega. Ikkagi oli tore keset talve veidi päikest ja sooja nuusutada ning unistada, et pea, õige pea on meil samuti kevad ja soojus ning ükskord isegi suvi 🙂

Masca matkad Tenerifel

Masca matk Tenerifel on selline üks kindel asi, mida sel saarel võiks teha, kui vähegi matkaja inimene olla. Noh, umbes nagu Teide ümber kolamine või Loro pargis käimine. Meie oleme Masca matkal käinud 2 korda, esimesel korral ülevalt alla ja teisel korral alt üles. Ülevalt alla matkasime me 2011 talvel ja see oli lihtsalt i-m-e-l-i-n-e! Millised vaated ja rada! Külmast ja lumisest Eestimaa talvest sellisesse kohta sattudes on kõik veel topeltvägev.

Matkapäeva hommikul sõitsime rendiautoga Masca külla, parkisime ja meie matk võis alata. Päike piilus barranco´sse ja meeleolu oli laes. Alla on muidugi kergem liikuda ka 🙂

 

Algus läks eriti nobedalt, kuigi ma ei saa aru, kuidas mõned seda 2 tunniga läbivad. Me muidugi ei kiirustanud aga ei mökutanud ka eriti, ikka läks üle 3 tunni ookeanini jõudmiseks.

Külast välja jõudes oli metsikute kasside hoiatustahvel, kus soovitati neist eemale hoida ja mitte toita. Meie nendega ei kohtunud, tõenäolisel peesitasid kuskil päikese käes. Pärast sillakese ületamise hakkasid juba huvitavamad pinnavormid tekkima ja tihti oli meil kahtlus, kas me läheme õiges suunas. Kohati oli rada vaid aimatav ja eksitavad lisarajad olid pärisraja kõrval, muidugi need lõppesid nö lihtsalt õhus. Vahel saime aru raja kulgemisest nii, et jälgisime, kust inimesed vastu tulevad. Kitsamaid kohti oli rajal hulgi ja seal lasti üksteist läbi.

 

Tegime ühe pikema lõunapausi ja väiksemaid veejoomise ning jalapuhkamise pause. Ühest kohast pidime jõeniret ületama nii, et hüppasime kivikeselt kivikesele. Imekombel sisse ei kukkunud 🙂 Jõge saab sellel teekonnal ületada palju kordi, enamasti ei pane seda peaaegu tähele. Alla jõudes oli koguaeg tunni, et nüüd oleme küll kohe ookeani ääres aga võta näpust, ikka oli veel minna. Lõpuks jõudsime kohale ja hakkasime ennast laeva peale sebima. Seal on vist mingid ajad isegi, millal laevad käivad aga tegelikkuses on pidev liikumine ja mõne peale ikka saab. Saime meie ka.

 

Los Giganteses otsisime kohe kohviku, et end maitsva koogi ja kohviga kosutada.

Hola_Tenerife_2011 136

Nüüd pidime veel bussiga tagasi auto juurde sõitma. Poole tee peale saime ilusti aga sealt edasi oli veidi jama. Ajatabeli järgi oleks buss pidanud Mascasse sõitma aga tegelikult ei olnud ühtegi bussi näha. Käisime lähedal asuvas baaris asja uurimas aga väga targemaks ei saanud. Tulime ära taksonumber igaks juhuks taskus, kui meile üks härrasmees klientide hulgast järele jooksis ja ütles, mis kell pidavat üks buss sinnapoole liikuma. Hakkas juba pimedaks minema ja jahedaks ka, panime selga kõik kaasaolnud riided ja sõime viimaseid toidupalasid. Lõpuks ta tõesti tuli – meie kauaoodatud buss! Jäi seisma täpselt enne peatust, keeras mootori välja ja bussijuht väljus bussist. Vahtisime silmad pärani, et mis siis nüüd ja läksime bussijuhilt aru pärima. Kuigi mu hispaania keel on suhteliselt algeline, siis saime räägitud ja busiijuht pidi lihtsalt 5 minutit pausi tegema enne, kui edasi sõidab. Sõit ise oli ekstreemne, maa polnud pikk, alla 10 km aga buss pidi järskudes kurvides tagurdama, et mahuks pöörama. Kui me all külas olime, siis võtsime selle kurvilise tee kohe meie rendiautoga ette ja jälle oli huvitav 🙂 Viimasel pildil oleme samas kohas, kus hommikul matka alustades.

 

Teine matk toimus 2015 aasta märtsis, täpsemalt siis minu sünnipäeval. Mäest üles rühkimine polnud pooltki nii raske, kui olin kartnud v.a lõpuosa juba üsna küla juures. Enam me ka ei õhanud iga 5 meetri tagant, kuidas nii äge on:) Pealegi on üles minnes pidevalt nö sein ees ja vaated jäävad selja taha.

Olime paar päeva varem teinud soojenduseks matka rajal nimega Mandelblütenweg , mis jättis palju parema mulje. Teist korda Masca rajale minnes polnud see üldse enam nii põnev. Igatahes on hea meel, et oleme seal käinud. Viimane pilt on tehtud samas kohas, kus esimesel korral alguse ja lõpu pilt.

IMG_1027

Dresden ja Saksimaa salajased pärlid

Enne, kui uutele seiklustele ja matkadele vastu minna, tuleb ruttu kirja panna mõned varasemad käimised, mis on mulle muljet avaldanud. Avastasin ühel hetkel, et Dresdeni lähistel peidab ennast matkajate paradiis ehk nagu nad ise hellitavalt kutsuvad siis Saksimaa Šveits (Sächsische Schweiz). Pärast internetist piltide vaatamist oli kohe selge, et sinna peame minema. Ja võimalus avanes varem, kui ma loota oskasin (novembris 2016). Just Dresdenisse oli O-l vaja minna ja enne seda veetsime me nädalavahetuse Saksimaal matkates.

Ärkasime sombuses Dresdenis ja armas abikaasa läks meile hommikusöögiks kohvi ja bretzleid tooma. Pidi päris kaua otsima, et leida üht Bäckereid. Panime selle Ida- ja Lääne- Saksamaa erinevuse arvele, et neid nii vähe Dresdenis oli. Laupäeva hommikul oli mõnusalt vaikne, liiklus peaaegu puudus. Meie hotell oli raudteejaama kõrval aga und see ei seganud. Hotelli oli meil valitud nii, et kohe kõrval oli autolaenutus, kus olime auto broneerinud. Küll oli hea hommikul minna autolaenutuse kontorisse ja ilma järjekorrata võtta auto. Muidu oleme enamasti võtnud kohe lennujaamast ja ilma sabas seismata pole veel saanud, mõnel juhul oleme isegi tunnikese või rohkem pidanud ootama.WP_20161112_003

Ja võtsimegi suuna Saksimaa pärlite poole. Esimese peatuse tegime Pirnas, kus kolasime pisut linna peal ja imestasime üleujutuste märgistusi majadel, mõni kriips oli päris mitme meetri peal. Sealt edasi sõitsime juba esimese matkaraja poole. Alustasime matka Kirnitzschtalis asuvast parklast, sinna käivad ka trammid, kui autoga ei taha tulla. Suvel on kindlasti parklad puupüsti täis, siis oleks hea mõte trammiga sõita.

 

 

 

Matkarada oli alguses suhteliselt tagasihoidliku tõusuga aga uskumatult raske oli samm sammu haaval muudkui ülesmäge rühkida. Üles me jõudsime ja vaade oli äge, ka sai kaljumürakaid iga külje pealt imetleda. Tegime söögipausi aga kuna üleval olid miinuskraadid ja isegi mõne kivi peal veidi lund, siis ei saanud kauaks istuma jääda, sest külm hakkas ligi pugema. Kõige rohkem tundsime sel korral puudust termosest ja kuumast teest. Mõtlesime, et ei hakka kaasa vedama aga küll oleks ühe sooja tee pausi ajal joonud. Vaatasime kadedusega teisi matkajaid, kes oma termosed pauside ajal kottidest välja võtsid.

 

 

 

 

Alla tulime kaljude otsast teist rada pidi, et oleks huvitavam. Veidi eksisime ära, õnneks ei tähendanud see suurt kilomeetrite lisandumist, lihtsalt telefoniga rääkides ei märganud õigest teeotsast ära keerata. Olin enne reisi tellinud SS-i matkaradade kaardi, mis saabus kulleriga täpselt kolm tundi enne lennukile minemist 🙂  Kuigi matkarajad on Saksamaal enamasti suurepäraselt märgistatud on siiski kaardist suur abi ja olin oma ostuga igati rahul.

WP_20161114_002

Öömaja olime võtnud Bad Schandau`sse. Korter oli elegantne ja avar ning sisustatud peamiselt antiikse mööbliga. Meile sobis. Küll oli meil kohe alguses seiklusi sellega, et vannitoas ei põlenud tuli. Kuna omanik oli kuskil ära, siis juhendas ta meid telefoni teel, kust me leiame uue pirni. Enamus pirne seal kapis, kuhu ta meid suunas olid juba omadega läbi. Ta pakkus ka varianti, et vahetame kõrval korteri vastu aga me arvasime, et saame pirni vahetamisega hakkama. Saime ka, lihtsalt aega võttis.

Hommikul ärkasime mõnusalt puhanuna ja pärast hommikusööki meisterdasime erinevaid võileibu matkale kaasa. Pakkisime asjad ja võtsime suuna selle päeva esimese matkaraja suunas – selleks olime valinud Schrammsteini kaljuraja. Sõit kulges alguses piki jõe kallast ja vaade oli nii päikseline, et täiesti oivaline meeleolu tekkis sellest 🙂

WP_20161113_014

Matkaraja algus oli taas lauge aga see muutus üpris kiiresti järsuks ronimiseks. Imelikul kombel oli treppidest, redelitest ja käsipuudega kaljudest kergem üles minna, kui mööda laugemat tõusu lõputult rühkida. Kaljud olid ilusad, leidus igasuguseid kummalisi vorme.

 

Jällegi tundsime väga puudust termosest ja selle soojendavast sisust. Külma vett polnud üldse tore juua. Rahvast oli matkarajal palju, pidevalt pidime kedagi mööda laskma. Enamus teest oli ühesuunaline st ühelt poolt mäge sai üles ronida ja teiselt poolt alla. Viimane lõik mäe otsas oli jälle mõlemal suunal ronitav. vaatamata sellele, et ülemisel kaljul oli päris palju inimesi, suutsime teha pilti nii, et jäi mulje nagu poleks eriti teisi seal 🙂

WP_20161113_051

Kalju otsa jõudes tabas meid eufooria, imelised vaated ja päike otse silma. Nii et nautisime üleni seda hetke.

 

Alla tulime päris kiiresti ja autos otsustasime minna tutvuma linnakesega, kus meil ööbimine oli ja kuhu me eelmisel õhtul väga jalutama ei jõudnud. Ning loomulikult otsisime ka kohvikut, et endale midagi head lubada ning sooja joogiga kosutada.

Teiseks matkaks olime planeerinud Bastei, mis on vana kindluslinn. Auto pidime jätma eemale parklasse, suured parklad olid autosid ja busse täis. Inimesi oli vastavalt sellele ka palju. Täiesti arusaadav, see vaatamisväärsus oli paljudele kättesaadavam, sinna ei pidanud nii pikalt matkama ja ronima. Kerge pühapäevane väljasõit 🙂 Ülevalt oli imeline vaade Elbele, püüdsime seal kinni veel viimased päikesekiired.

 

Üle silla minnes jõudsimegi Basteisse. Kuna ei olnud hooaeg, siis sai ilma piletita seal ringi kolada ja vana kindluslinna avastada. Igal pool olid infotahvlid kunagiste ruumijaotuste jm sellise kohta. Saime aimu, kuidas kunagi võis see elu-olu seal olla.

 

Pildil oleval joonistusel saab näha, milline võis kunagine kaljulinn välja näha. Pärast seda võtsime suuna tagasi Dresdenisse. Jäin selle matkamise nädalavahetusega väga rahule ja läheks sinna veel tagasi. Tahaks matkata seal mööda malerwegi, mis on täis ilusaid vaateid.