Mallorca viimases postituses kirjutan meie matkast, mis viis meid kloostri juurde. Otsisin alguses igasuguseid põnevaid matkaradasid aga mitmed jäid kauguse või pikkuse tõttu välja. Otsustasime selle matkaraja kasuks, sest autosõit matka alguspunkti ei võtnud liiga kaua aega, matkarada ise oli hästi märgistatud ja mitte liiga metsik, et vältida eksimist ja lõpuks oli see ka huvitav ning paraja pikkusega. Matk Betlemi kloostri juurde võis alata.
Kaugusest paistab Betlemi klooster, kuhu me lõpuks välja jõudsime.
Betlemi klooster on täiesti tegutsev klooster, kus toimetavad mungad, meie küll neid ei näinud aga kõikjal oli näha inimtegevuse märke ning loomad olid siin-seal kloostri ümber. Ma arvan, et neil oli vaikne palvusetund või kes teab, mida nad seal nii vaikselt tegid.
Põõsastes piiluvad lambakesed (vist väga ei paista, aga noh, seal nad igatahes olid:)
Hakkasime alguses suure hooga sammuma ja päike paistis lagipähe. Sain aru, et maha unustatud mütsist on vähe abi ja päikesepistet ka saada ei tahtnud. Tuli midagi leiutama hakata. Kotis oli vähe asju aga ühed lufthansa piletid seal olid ja nendest ma meisterdasin endale mütsikese. Oli küll pisut veider peakate aga täitis oma otstarvet suurepäraselt. Päike enam pähe ei paistnud 🙂
Naljanumber oma lufthansa mütsiga 😛
Kokku oli matk 7 kilomeetrit. Kloostri juurest pidi minema rada edasi mäe otsa ja mäe otsa me ka läksime aga ma arvan, et seda mäge ei mõeldud meie teejuhistes. Me lihtsalt ei leidnud ühtegi selget suunaviita, kuhu peaks edasi minema, kui olime kloostri juures oma tiirud teinud. Niisiis valisime me lihtsalt ühe lähedalasuva künka ja lootsime, et sealt on hea vaade.
Sammusime mäe otsa, möödudes kitsekestest, kes kaklesid mingi oksa närimise pärast. Ja täpselt nii läks, et saime ülevalt hea vaate, isegi meie linnake paistis kuskil seal kauguses. Üleval oli ilm pilviseks tõmbunud.
Jäime matkaga rahule, selliseid väikesi mõnetunniseid piknikuga jalutuskäike võiks kohe igal pühapäeval teha. Raplamaal kahjuks mägesid väga pole (Paluküla on risti-rästi läbi käidud, see juskui ei loe) ja siis peab leppima selliste väikeste sutsakatega, mida oma reisidel teha õnnestub.
Üks romantilisemaid õhtuid Mallorcal oli meil suplus Formentori rannas, kuhu me kolmandal õhtul sõitsime. See oli ka esimene kohtumine saare põhjaosa mägedega. Formentori sõites oli veel valge, aga kohale jõudes hakkas kiiresti pimenema, nii et suplemine toimus soojas hämaruses. Pilvede vahelt piilus ajuti kuu ja mida pimedamaks läks, seda erksamalt särasid paatide/laevade, samuti ülevee randade tuled. Kui meie kuurordis oli sel õhtul küllalt tugev idatuul, siis kaljumägedest varjatud Formentori rannas oli vaikne ja rahulik. Õhtul rahvast enam polnud, vaid meie üksi jooksime, mängisime ning ujusime soojas vees. See rannariba polnud seal teab mis suur, kujutasin ette, kuidas päeval on seal inimesed üksteise kukil 🙂
Sume õhtu Formentori rannas. Foto: Helen Tammepuu
Formentori poolsaarele plaanisin ma meile Ormiga ühte matka aga lõpuks otsustasin ikkagi teise valiku kasuks. Seal matkamiseks tuleks rohkem aega varuda, kui meil seekord laste kõrvalt näpistada oli võimalik.
Pereratas
Mallorcal suvitamiseks sobivat majutuskohta vaadates oli tingimuseks rannapromenaadi olemasolu, et oleks, kus lapsevankriga jalutada. Port Alcudias on säärane asi täiesti olemas, aga no juhtumisi algas see meie villast umbes 1,5 km kauguselt ja seepärast lapsevankriga sinna väga ei sattunudki. Küll aga tuli ükspäev mõte minna sinna jalgratastega. Jalgrattalaenutusi on Port Alcudias jalaga segada, pakutakse kõikvõimalikke liikumisvahendeid väikestest tõukekatest kuni suurte pereratasteni, viimaseid oleks vist õigem nimetada jalgautodeks.
Me siis laenutasime ka kaks pereratast: viiekohalise ja seitsmekohalise. Viimasesse mahtusime kenasti viiekesi istuma ja taha laadisime veel kotid, lapsekärud ja ujumisvarustuse. Väntasime aga mõnuga piki peatänavat põhja poole ja käänasime peale paari kanali ületamist randa, et jätkata sõitu rannapromenaadil. Paraku oli seal soolas väike üllatus – kõigil randa viivatel teedel oli jalgrataste keelumärk. Põhjus siis selles, et kena ja millegipärast siniseks võõbatud asfaldiga plaažiäärne jalgtee oli napilt mõne meetri laiune ja suht tihedalt jalutajaid täis. Jalgrattad oleks olnud tõesti liiast.
Seitsmekohaline jalgauto, katus peal ja puha.
Liikusime mööda mereäärseid tänavaid ühe pargini, kus olid turnikad ja kiiged lastele ning parkisime sõidukid, selleks olid rattalukud kaasa antud. Peagi jätsime muidugi pargi ja olime meres ujumas, väljaarvatud need kes jäid kohvikusse jäätist sööma.
Herman pärast meres möllamist friikaid söömas. Täiesti eluga rahul 🙂
Tagasi kulgesime mööda teist teed, merest pisut eemal asuva järve kaldal. Kõik oli ilus sinnamaani, kui taevaluugid avanesid ja hakkas sadama, siis väntasime suht kärmesti koju.
Järve nimi googlemapsis on “Es Llak Gran”, tõlkes: “See on Suur Järv”
Jardin de Alfambra
Olin eelnevalt välja vaadanud kohad, kus kindlasti peaks käima ja üheks selliseks oli Alfambra aed. Sinna sõites jäid poisid autos magama, nii otsustasime Irmaga kahekesi aeda külastada ja ülejäänud tukkusid parklas. See oli selles suhtes hea, et saime kiiresti liikuda ja kauneid paiku aias imetleda. Vankriga oleks seal väga raske olnud, sest palju oli treppe ja astmeid.
Aed oli muidugi kena ja oli igati vaeva nähtud, et kogu see ilu turistidel mõnus vaadata oleks. Keset aeda oli kohvik, hinnatasemelt täiesti söödamatu, õnneks meil polnud huvi ka. Tegime pilte, ahhetasime ja lõpuks paitasime kitsekesi, kes aia kõrval karjamaal meid uudistasid.
Tasus külastamist, kuigi aed oli väiksem, kui ma arvasin ja üpris turistikas, oli ikkagi ilus.
Salarand
(Kuna mina seal avastusretkel ei käinud, siis palusin Ormil selle kohta kirjutada)
Saarel viibimise viimasel päeval oli jälle ilm päris tuuline. Pool, täpsemalt 4/9 meie reisipundist sõitis hommikul pealinna Palmasse, teine pool jäi Port Alcudiasse ja võttis nõuks minna jalutama sadamasse, mille järgi koht on nime saanud. Et sadam ja sealne lahesopp on hästi tuulte ja lainete eest varjatud, võinuks seal olla paradiislik promeneerimine mõnusa supelusega, aga … Lapsed olid kogu reisist nõnda väsinud ja kaheaastane H pani kohe randa jõudes ulguma – tahan koju. Lohutamis – ja rahustamismeetmed ei andnud tulemust ja lõpuks andsime alla, st läksime koju ehk naasime meie toredasse roosasse villasse Rooside tänaval.
Pealelõunal oli siiski kange tahmine veel mõnda ilusat ja tugeva tuule eest varjatud randa külastada. Juba enne saarele tulekut oli erinevatest portaalidest igasugu Mallorca TOP10 randu uuritud ja sõelale jäi Cala Varques. Türkiissinine vesi, hingematvad vaated, imposantsed koopad, peene liivaga rand, tolerantne atmosfäär! Midagi ajasin ma aga ülivõrdelisi rannakirjutisi lugedes täiesti sassi – arvasin selle olevat hõlpsasti autoga ligipääsetava, sest ühes reisiblogis kirjeldati Cala Varquesi kui laste ja perede lemmikut. Olles aga sõitnud kohale saare kaguküljele, selgus ootamatult, et auto tuleb jätta > 2 km kaugusele parklasse maantee äärde ja randa viib esmalt kitsas küpressidega palistet”põlluvahetee”, edasi mere äärde aga konarlik jalgrada läbi männimetsa.
Mallorca põlluvahetee. Kõrged kiviaiad ja küpressid teede ääres on iseloomulikud kogu saarele.
Põllud siinjuures tähendavad hõredaid oliiviistandusi, kus puude all pole näha rohtu ega midagi, kuid ometi käivad ringi lambad ja midagi sealt kiviklibust muudkui nosivad. Lopsakast loodusest on asi väga kaugel ja paneb mõtlema, et elu pidi sel saarel ikka üsna armetu olema, enne kui sakslased Mallorcast oma 16. liidumaa tegid.
Tee mereni oli niisiis ilus, aga ootamatult pikk ja raske natuke väsinud viieaastase jaoks. Kohale jõudes ootas järgmine üllatus – rand vastas kõigile suurepärastele kirjeldustele ja ka tuult polnud tuhkagi, küll aga mühisesid suured lained ja veeretasid “liivarannas” kõva kolinaga kuni rusikasuurusi kive. Jah, rannariba oli liiv, ent veepiiril ja mere poole kiviklibu. Tulemuseks oli, et Irma ujuma ei saanudki. Mina trügisin kangelaslikult vette, kivid tagusid kole valusasti vastu jalgu ja üks varvas löödi veriseks ka. Piisavalt sügavasse jõudes oli suurtes lainetes ujuda juba ülimõnus, selle naudingu eest polnud katkine varvas liiga suur hind. I mängis siis lihtsalt liivaga ja jooksis niisama ringi.
Cala Varques. Jälle selfi 😀
Kui tagasi minema hakkasime, nõudis I, et läheks mööda teist teed. Tõepoolest oli märgata, et inimesed ühelt ja teiselt poolt tulid läksid läksid mööda mereäärseid radu. Ju need kuhugi viivad, mõtlesime meiegi ning asusime mööda kaljut üles turnima. Vaated olid hunnitud ja õhtu imeline, kuid õige pea jõudis terve mõistus kohale – napp tund enne päikeseloojangut pole väga arukas ilma kaardita, matkavarustuseta, toidu -ja joogivaruta ja viieaastase plikaga tundmatuid radu mõõtma minna.
Matkarada kaldakaljudel, millest siiski loobusime.
Sestap laskusime supelranda tagasi, ostsime hipide putkast kartulikrõpsu ja limpsi ning kõmpisime tuldud teed tagasi autosse. Või noh, pool teed kulges I juba minu kukil. Koduteel tegime veel jäätisepeatuse Manacori nimelise linna servas, päike läks looja ja sedasi see viimane õhtune ujumisretk otsa saigi.
Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.
Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid ümberringi onmäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses. Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga.
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu
Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võibnäha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.
Kive on alati mõnus vette loopida
Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid. Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal
Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu
Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”
Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂
Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal
Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti.
Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.
Olime juba päris kaua veeretanud mõtet, et võiks Mallorcale puhkama minna aga hea hinnaga pileteid ei sattunud kuidagi me teele. Ega meil sinna kiiret ka polnud. Sel aastal siis leidsime sobivad lennud meeldiva hinnaga ja nii me selle Mallorca plaani võtsime.
Meie kodurand Mallorcal, Alcudia laht
Kuna meid oli saarele minemas päris mitu – kokku üheksa hinge, siis otsisime põhjalikult mõnusat majutust ja lõpuks leidsime villa, mis sobis meile täiuslikult. Asus Port d’Alcudia lõunaosas, suhteliselt mere ääres (u. 400 m jalutada), oli oma aiaga, värav käis lukku, autot sai hoovi parkida ja majas oli palju ruumi (tube oli vist tõesti 6).
Meie villa, rendiauto ja kaksikute käru, mille samuti saarelt laenutasime.
Majutuse broneerimine kõige libedamalt ei läinud, küll ajasid nad majutuse kinnitust saates kuupäevad ja inimeste arvu sassi, küll saatsid sama asja mitu korda, aga midagi väga hullu ka polnud. Üllatusena tuli aga kohale jõudes tasuda turismimaks, mida ühed vanemad inimesed meilt sularahas sisse nõudma saabusid. Tundus, et nad on selle maja hooldajad või lausa omanikud, igatahes käisid nad seal ka vahepeal kastmas ja tormi eel päikesevarjusid kokku panemas, enamasti nii, et meie neid ei näinud. Nojah, googeldades sain küll teada, et selline turismimaks tõesti seal on ja isegi mingi kalkulaator on selleks, et seda välja arvutada (suurus oleneb siis sellest, mis tüüpi majutuses sa peatud), aga kuskil majutuse infos seda kirjas polnud. Ja ma olen üpris kindel, et päris see summa, mis me maksime, õigesse kassasse ei jõudnud.
Paradiisiaed. Väikest paati sai aias kasutada lastebasseinina.
Parim osa majutuses oli aed, kus lapsed said lõputult veega sulistada (hulk erinevaid kraane, dušše, voolikuid!), niisama mängida, paljalt ringi joosta ja jäätist süüa. Ei puudunud ka mängumaja koos hunniku mänguasjadega, mõnus istumisnurk pehme aiamööbliga, lauad- toolid ja kõik mis vaja õdusaks õuesolemiseks. Istusime aias mõnel õhtul niisama või tegime grilli, päeval aga muidu chilli. Ent hilisematel õhtutundidel meeldis meile rohkem kohaliku Mallorca veini elik väikese sangriaga maja ees verandal aega veeta, sest sealt nägi tänavale, kus inimesed liikusid ja oma õhtuseid asju ajasid ning naabrid – ehedad hispaanlased – võtsid meie meelelahutuseks oma verandal aeg-ajalt temperamentse viisijupi üles 🙂
Niisama nunnukas aias. Foto:Helen Tammepuu
Meie seltskonnas olnud kolme lasteaiaealise lapse jaoks leidus muidugi ka väljaspool koduaeda lisaks mererannale rohkelt lõbustusi, neist kõige uhkem oli lähedalasuv batuudipark. Väiksemaid mängualasid erinevate turnikate, mängumasinate ja batuutidega leidus kuurordis tihedasti. Ka poisid – kaheaastane H ja kolmeaastane R said oma esimesed traksidega hüppamise kogemused, rõõmu jagus taevani 🙂
Batuudipargis oli ka bassein väikse mootorpaadiga
Ilm sel puhkusereisil oli vahelduv ehk siis saime nii palavat päikest kui ka vihma, pilvi ja tuult. Vali äikesetorm näiteks segas meie Palma Aquariumi külastamist, sest pidime seal pikse eest siseruumidesse põgenema ega saanudki õueala basseinide vee-elukaid kaeda. Muidu polnud sellest lugugi, et päike koguaeg ei paistnud. Tundus isegi mõnus, kui pilved taevas olid, sest siis ei olnud ohtu end päikese käes ära kõrvetada. Sooja oli ikka piisavalt ehk päeval ca 25 kraadi. Tuul tegi aga merele uhkeid laineid.
Ükspäev tuli meil idee, et võiks sel suvel Lõuna-Eestis puhata. No mõeldud-tehtud. Majutust otsisin nii booking.com-ist kui ka Puhka Eestis lehelt. Viimases olid igasugu ägedad majakesed ja põnevad kohad keset loodust aga neil kõigil oli üks pisike kuid väga oluline puudus, nimelt oli iga maja kõrval tiik ja ma tõesti ei tahtnud hakata mängima seda mängu, et mitme minutiga esimene laps märjaks saab. Ühesõnaga võtsin siis booking.com-ist ühe korterti keset Otepääd. Korter oli hea, kolmas korrus mitte nii hea aga saime hakkama.
Nutuseks läks asi siis, kui meie puhkus lähemale jõudis ja ilmad kehvemaks muutusid. Nojah, “päikeseganrantiid” meil siin Eestis ju pole, sellele vihjavad tavaliselt meie tuttavad Saksamaal, kui neid endale külla kutsume, et õudselt tahaks tulla aga ei raatsi oma puhkust veeta kohas, kus ei pruugi päikest olla. Tõenäoliselt on nad salaja piilunud meie ilmateadet ja sellest ära kohkunud.
Kolmest päevast kaks olime sunnitud rohkem siseruumides veetma ja igasugused Ponimaad, Cantervillad ja Maanteemuuseumid jäid mingit järgmist korda ootama. Selle eest käisime V-Spas ja sealses mängutoas, Lõunakeskuse mängutoas, Pühajärve Spas ja mängutoas – nii saimegi oma puhkuse veedetud. Niipea teist sellist reisi ette võtta ei tahaks, polnud just unistuste puhkus.
Pokumaal saime näha kõiksugu puust nikerdisi, mõnega neist sai pilli mängida või lihtsalt heli tekitada. Minu jaoks uus oli kilgipill, mis kõlas kilgilikult 🙂 Tore, et neil seal selline vanamees toimetab ja puunikerdusi teeb. Kuna me olime esimesed ja sel hetkel ainukesed külastajad, siis pühendas ta meile lausa pool tundi, et oma imenikerdusi näidata ja lastele äraarvamismänge teha.
Viimasel päeval õnneks ei sadanud ja saime teha seda, mis meil plaanis oli. Seadsime sammud või siis õigemini autonina Pokumaa poole, mis ostutus üllatavalt toredaks kohaks. No sellist tunnet küll ei tekkinud nagu Lottemaal või Iloni Imedemaal, mis on mu lemmikud lastega käimise kohad. Siiski oli seal tore, eriti meeldis mulle, et lapsed said ise endale pokusid meisterdada. Maja oli ka põnev, läbi väikese ava sai mängutuppa minna, mis oli laste jaoks kohe põnevust lisas. Kõik pildid pärinevad Pokumaal käimisest, kuna siseruumides ja vihmase ilmaga ei tule telefoniga pildistamisest midagi välja.
Aknalaual oli juba hulk valmis tehtud Pokusid, ka meie meisterdasime endale oma Pokud.
Matkarajad lisaks majale olid muidugi kutsuvad, seal olid nii vaatetorn kui ka taimerajad. Teoreetiliselt peaks need ka vankriga läbitavad olema nagu meile kassast öeldi aga tegelikult pöörasime mingil hetkel ikka tagasi, sest rada oli nii juurikaid täis ja loksutamine tüütas ära. Võib-olla oleks seal kõhukott abiks olnud, kuna vahemaad iseenesest pikad ei olnud aga seda me ei taibanud kaasa võtta.
Pilet oli ka mõistliku hinnaga, eriti vastuvõetav oli hind perekaardi omanikule. Mul on hea meel, et ma Liivi blogis selle postituse peale sattusin, kus ta perekaardist kirjutas. Tellisin endale ka talvel kaardi ja olen mitmel korral päris kenasti tänu sellele säästnud. Pokumaad julgen küll soovitada, rahulik koht keset metsa, kuhu lastega minna.
Matkamiseks olime välja valinud 3 matkarada aga nö töösse läks üks ja see oli Foresta Umbra rahvuspargis, kus on päris ürgmets. Seal kasvavad tõesti vägevad puud. See on Lõuna-Itaalias haruldane nähtus, sest enamus puid on muidu oliivipuud ja metsa kui sellist ei kohta, ikka on kõik puud istutatud ilusti ritta.
Kui me üheil ilusal pühapäeval Viestest sõitma hakkasime, näitas termomeeter 27 kraadi aga kohe, kui tee tõusma hakkas, hakkasid ka kraadid kukkuma. Mõtlesime küll, et mägedes on jahedam aga ometi ei viitsinud hakata soojemaid riideid kaasa vedama, vahemaa oli ju ainult mõnikümmend kilomeetrit. No mõni asi, kui ei olegi 27 vaid 24 kraadi. Njahh, läks nii, et enne kohale jõudmist näitas termomeeter juba 18 kraadi ja meil tuli kerge nututuju, mõeldes, et nüüd ei saagi matkama, sest pole piisavalt riideid seljas… Kohale jõudes jäi kraadiklaas 19 peale pidama, tulime autost välja ja panime lastele selga nende varuriided, mis me seljakotist leidsime. Endale polnud väga midagi rohkem selga panna aga imelikul kombel polnudki külm, eriti siis, kui saime soojenduseks paar sammu matkarajal tehtud ja päike ka peale paistis. Matka lõpus tõdesime, et riietus osutus täpselt õigeks ja esimene ehmatus oli asjatu. Siiski jätsime selle järgmiseks korraks meelde, et kui on matkamine ja see toimub kuskil kõrgemal, siis ei hakka enam seda nalja kordama, et jakid-pusad maha jätame.
Meil oli olemas rajakaart ja umbes ka teada pikkus. Alustasime matka järve äärest ja sinna pidi see rada ka ringina tagasi kulgema. Rada oli lapsevankriga läbitav, mis oligi üheks valikukriteeriumiks, poleks jaksanud muud moodi lapsi seal tassida.
Alguses oli rohkem juurikaid teel ja muidu ka kuidagi konarlik aga mingil hetkel muutus siledamaks ja oli mõnusam vankrit lükata. Metsanotsud olid kõvasti raja peal ja ääres tööd teinud, päris suured alad olid üles tuhnitud. Ühtegi ringijooksvat ja röhkivat isendit oma matka jooksul aga kohata ei õnnestunud. Lapsed olid alguses juba sellised, et nemad rohkem ei jaksa, isegi mitte vankris istuda aga kuidagi saime nad mõlemad vankrisse panna ja andsin neile kätte itaalia krõpsu-küpsisepaki ning neil jagus tegevust kohe pikemalt. Tasapisi tekkis ka huvi okste, mullahunnikute jm. surkimiseks, tassimiseks ja loopimiseks ehk siis sulandusid loodusega.
Vahepeal nautisin ma matka ikka väga, siis kui jalad olid soojaks käidud, H oli vankris magama jäänud ja rada kulges kergelt üles-alla kurvike ühele ja teisele poole. Metsarada meenutas veidi isegi meie ühte lemmikut matkamiskohta ehk siis Schwarzwaldi, no oli kohe mõne koha peal selline tunne, et see tee ja vaade on kuskilt juba tuttav.
Nautisin ma seda matkamist kuni selle hetkeni, kui H ärkas üles ja me olime parajasti taibanud, et oleme teel kõrvale kaldunud ja üpris eksinud… Nojaa, vähese kaardivaatamise viga, ei tasu nii väga ümbrust nautida 😛 Pärast mõningast arutelu otsustasime minna sinna suunda, mis meid tegelikult veel kaugemale õigest teest viis aga sel hetkel me seda ei teadnud. Seda saime me teada natukese aja pärast, kui me vaatasime, et täpike telefoni kaardil ikka teise suunda liigub. Keskendusime siis korraks ilmakaartele ja päikesele ning saime teada, et jah tõesti, oleks võinud juba varem taibata, et hoopis teisele poole peame minema… Tagantjärgi tarkus on ka veel see, et rada, mille kaart meil välja trükitud oli, moodustas üpris äratundtava kujundi ja nii oleksin saanud ma seda võrrelda endomondo salvestatud jäljega. Pärast vaatasin sealt ja ilusti oli näha, millal me kõrvale kaldusime ja see ka, et rada kokkuvõttes 4,4 kilomeetrist 6,5 kilomeetri pikkuseks venis.
Lõpp läks raskeks küll aga kuidagi me jõudsime taas järve juurde, mille vastaskaldalt me matka alustasime ja lasime lapsed lagendikule jooksma. Ühes lagendiku nurgas oli väike hobuste aedik aga seal ei olnud sees mitte hobused, vaid väikesed lapsed, meie omad ühinesid teiste samasuguste mudilastega ja kappasid ning turnisid seal ringi.
Järv oli rohelise ja sogase veega, võisime näha seal aeg-ajalt midagi tumedat ujumas. Mõtlesin alguses, et kalad aga kui ma kilpkonnaga tõtt vahtisin, sain aru, et need tumedad kalasabad olid kõik ühed aegluubis uimerdavad ja mõnulevad kilpkonnad.
Tegime söögipausi tagasi auto juurde jõudes, seal olid piknikulauad ja istumiskohad. Need olid hõivatud hiigelsuurte itaalia perekondade poolt, kes olid tulnud külma- ja soojakottidega, kastide ja karpidega toitu kaasa vedades pühapäevasele piknikule. Leidsime endale ühe mahalangenud puu, mis väga hästi pingi rolli täitis ja nosisime oma tagasihoidlikku leivakotti (no võrreldes kõigi naabritega, kes seal piknikku pidasid). Olime väsinud aga tunne oli ikka väga hea, saime selle matka tehtud 😀
Võtsime plaani 1. septembril teha lastega väikese matka. Kuna O. oli uurinud Kaisma järve ääres olevat matkarada ja tunnistanud sobivaks, siis võtsimegi laupäeva hommikul suuna sinna poole. Kuigi mõtlesime kõhukotiga läbi ajada, siis panin igaks juhuks ikka vankri autosse (olgu öeldud, et kõhukott jäi meist kenasti valmis panduna koju diivanile). Õnneks, sest rada oli vankriga täiesti läbitav ja oli ikka kordades kergem, kui vahepeal sai lapsi kordamööda ja isegi korraga vankrisse panna (Tegime matkal väikese DIY projekti ühesest kärust kaheseks :D).
Jätsime auto esimesse parklasse, mis järve ääres oli ja hakkasime minema. Alguses ei osanud midagi arvata, isegi ühtegi silti ei hakanud silma aga siis sattusime viitadega posti juurde ja tuli kohe tugevam tunne, et läheme täitsa õiget teed mööda.
Pärast viidapostist möödumist sattusime mänguväljakule, mis oli suureks üllatuseks. Ma pole just paljusid matkaradasid kohanud, kus oleks ka mingisugune lasteala eraldi olnud. Olime sellest vaimustunud, hoolimata sellest, et kõik pisut räämas ja kulunud oli.
Edasi minnes läksime mööda järve ääres asuvast puhkemajast ja siis algaski laudtee. Laudtee oli väga heas korras, lausa lust oli käia. Lapsed olid tublid ja käisid ka oma jala peal päris pikalt. H. muidugi pigem jooksis 🙂 Laudtee pluss oli veel see, et ega lapsed omapead teelt kõrvale ei kaldunud, kõndisid ilusti mööda rada.
Meie matk kulges siis vaatetornini ja tagasi, mis on kirjade järgi 1,8 km (sellest 1,5 km laudteed, kokku käisime üle 3 km, kuigi peab ütlema, et tundus ikka pikem maa… aga muidu on võimalik teha ka ring ümber Kaisma järve. Alguses mõtlesime, et see oleks ju ka tehtav aga tegelikult kadus aeg märkamatult ja lastel hakkas une- ja söögiaeg peale tulema. Nüüd meil jäi nägemata, milline rada sealt edasi läheb ja kuidas on selle läbitavusega, eks jääb järgmiseks korraks siis avastamiseks.
Pildil on I. tarkust ammutamas ehk siis tarkus tuli peamiselt infotahvlitelt, mille pealkirju I. innukalt ette luges. Vaatetorni juures oli palju jõhvikaid ja üliküpseid mustikaid, neid me nosisime kohe hea isuga. Tagasitee matka alguspunkti kulges vähem ringi vaadates ja rohkem kõndimisele rõhku pannes, sest kõht hakkas tõesti tunda andma ja ootamas oli toidukorv hea ja paremaga.
Matk oli väga paraja pikkusega ja kokku olime seal u. 3 tundi, mis väikeste lastega oli väga paras. Väga mõnus leid oli igatahes Kaisma matkarada. Kui on soovitusi, siis võiks jagada, millised matkarajad on väikeste lastega hea ette võtta.
Sel korral otsustasime puhkuse Saksamaal kaheks jagada, alguses Schwarzwaldis, kus on rohkem nö maa puhkus ja teine osa Würzburgis, kus on siis linnapuhkus.
Saksamaale lendamine pidi olema lihtne ja kiire aga võta näpust, reaalsus erineses siiski sellest kujutluspildist, kus kõik on lihtne ja kerge. Lend lükati juba Tallinnas edasi tunni võrra, kuna Frankfurdist saabuv lennuk hilines. Sellest polnud midagi, sest Tallinna lennujaamas on Lotte mängunurk ning saime ka aega rahus lõunat süüa. Kui me Frankfurdis maandusime teatati meile, et kuna on äikesetorm, siis lennujaam ei saa meid vastu võtta. No me seisime toru kõrval aga seda ei saanud äikesega ära ühendada. Tuli äike ja tugev vihm. See läks mööda aga ikka ei teatud, millal meid maale lastakse. Istusime lennukis edasi. Lapsed hakkasid juba väsima ja suured ka, muudkui mõtle lastele lõbustusi välja, samas on endalgi tüdimus peal. Äike tuli tagasi ja müristas ning välkus veel korra ühe tiiru. Siis pani lõplikult minema ja tasapisi hakkasid lennuväljale inimesed tekkima, kes toimetasid pagasi jm sellisega. Ja isegi meid lasti välja, pärast seda, kui olime üle tunni lennukis oodanud.
Olime ära andnud ainult ühe pagasi ja selleks oli H käru. Ja kuskile musta äikeseauku see kadunuks jäigi, sest pärast sellist äikesetormi valitses Frankfurdi lennujaamas kaos ja mitte keegi ei teadnud Tallinna pagasist midagi. Õnneks ei olnud see väga suur kaotus, eks see käru oli juba vatti ka saanud. Ja autos ootas meid varukäru, mille olime küll I-le igaks juhuks kaasa võtnud.
Kui tore oli jätta lennujaam seljataha ja sõita koduses autos Sasbachwaldeni poole. Maja, kus me pea nädal aega elasime, oli mõnusalt mäe küljel, all paistis külake. Meie maja oligi kõige kõrgemal, edasi läksid ainult teed ja matkarajad. Igal pool olid viinamarjade väljad, tundus, et igal majapidamisel olid ikka oma viinapuud ka.
Seal kandis olid huvitavad joogikohad (Schnapsbrunnen), kus sa maitsta einevaid veine ja napse, mida iga majapidamine ise teeb. Meie maja omanikud tegid kirsiviina, neil oli selleks tarbeks oma kirsiaed ja luba kange alkoholi destilleerimiseks. Mulle need kanged napsud väga huvi ei pakkunud, lihtsalt lõbus valikut uurida, jookidel oli selline puskari lõhn juures. Valikus oli ka täiesti tavalist mineraalvett ja mahla. Igas kohas oli oma taks, näiteks 1 klaasi joogi eest tuleb purki panna 1 euro.
Väljasõidud Karlsruhesse ja Baden-Badenisse olid toredad aga meie jaoks lihtsalt tuttavate kohtade ülevaatamine, midagi uut ja põnevat ei avastanud. Mummelsee oli ka vahva, tegime järve ümber tiiru ja käisime turistidele mõeldud poodides.
Põnevust pakkus matkamine mägedes, mis olid üsna meie majutuse lähedal. Osa matkarajast oli siiski vankriga läbimatu, tassida saime tittesid ja vankreid 🙂 Ikka oli mõnus, matkamised jäävad eriti helgelt meelde ja tagantjärgi ei mäleta enam neid kannatusi, mis olid ülespoole rühkides.
Teise osa puhkusest veetsime Würzburgis, millest kirjutan järgmises postituses.
Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.
Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.
Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.
Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.
H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.
Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.
See on juba kuues kord, kui me käime Tenerifel puhkamas. Kanaari saartest oleme käinud veel La Palmal (väga-väga armas saareke, minu lemmik) ja Gran Canarial. Lastega tundub lihtsalt Tenerife kõige lihtsam variant, teame kus miski asub ja jalutamisrajad ka enam-vähem selged. Ise tahaks küll avastada Fuerteventurat või Lanzarotet ja La Comerat aga jäägu need siis tulevikuks, kui lapsed on veidi suuremad ja saab rohkem ringi seigelda.
Sel korral oli täiesti teistsugune Tenerife, kõigepealt ilma pärast. Meil on alati ilmaga vedanud, halb ilm on saabunud pärast meie äralendu saarelt, lausa kaliima on paaril korral kohe pärast lahkumist tulnud. Aga kunagi pidi see õnn muidugi pöörduma ja sel korral oligi mitmel päeval vihma ja mingit nõmedat vinget tuult. Aga me olime kavalad, O monitooris pidevalt ilmateadet ja peilis välja, et kui kuurordis on nõme ilm, siis pealinnas, mis on tunnise sõidu kaugusel on 23 kraadi ja päike. Nõnda me siis mitmel päeval olimegi vihmapõgenikud ja saime ikka oma sooja suve nautida.
Lendasime Eestist Tenerifele kahe vahemaandumisega, mis oli ilmselgelt liig väikeste lastega, kuigi päris pirisema hakkasid nad viimase lennu päris lõpus ja kui viimane lend oleks väljunud õigeaegselt, siis võib-olla oleksime saanud ilma jorinata kohale. Ikkagi oli tüütu, lendude vahel oli mõlemal korral poolteist tundi, mis on täpselt selline aeg, et niisama väga ringi käia ei jõuagi. Tagasilennul oli Müncheni lennujaamas üle kolme tunni aega ja see oli paras, et joosta, mängida, poes käia ja kohvikus einestada.
Kokku olime sel korral 10 päeva ja tahaksin kirjutada meie jaoks mõnusatest käikudest ja avastustest. Tenerife on selles suhtes tore, et ikka veel avastame uusi asju ja usun, et avastada on veelgi. Teadaolevatest on meil listis tuulekoopad ja maa-alune kabel lennujaama lähistel, kuhu me pole jõudnud. Ja hulk matkaradu ootavad meid 🙂
Puerto de la Cruz
Oli sel korral tõeline üllataja. Esiteks oli seal ilus soe ilm, mida ei saanud öelda Playa de las Americase kohta tol päeval. Ja teiseks – ma ei saa üldse aru, kuidas me olime seal linnas juba käinud, kui me polnud üldse selliseid tänavaid, randa ja promenaadi näinud. Täielik müstika. Võib-olla oli asi selles, et eelmisel korral seda linna külastades oli ilm vihmane ja hall, õhtu võis ka juba olla ja me ei käinud eriti ringi, ei näinud eriti mindagi ja tekkiski mulje, et mingi mõttetu linnake. Ühesõnaga me veetsime seal ühe eriti päikeselise ja mõnusa päeva. Keskväljaku ääres leidsime siseõue avaneva restorani, mis oli kui valguse ja vaikuse oaas keset kesklinna saginat. Mängis klassikaline muusika ja purskkaev vulises laudade vahel. Toit oli ka väga maitsev 🙂
Matkamas
Matkamas käisime üpris kuurordi lähedal La Quintas, ainult 25 minutit autosõitu mäest üles ja oligi üks tore matkarada, mis kohtus teise matkarajaga, mille olime läbinud 2 aasta eest. Ma olingi tahtnud näha, kuhu see matkarada edasi läheb ja nüüd nägin 🙂 Raskusaste oli kerge/keskmine ja läbisime selle ühe puhkepeatusega paari tunniga. Oli täpselt paras sinna päeva.Vaated olid ägedad ja sai ikka mõnusa matkamise tunde sisse.
Sünnipäev Tenerifel
Minu sünnipäeval oli meil plaanis ainult mõnusad tegevused. Alustasime päeva Candelaria nimelises linnakeses väikese jalutuskäigu ja kohviku külastamisega, kus tegime nö. sünnipäevakoogi söömise. Candelarias on kunagiste pärismaalaste guantšide kujud, tegin nendest isegi kunagi antropoloogilise uurimuse, sest puhkusereis oli vaja koolitükkidega siduda 🙂
Seal edasi suundusime pealinna Santa Cruzi, kus läksime veeparki. Sulistasime, mulistasime ja möllasime seal ning kõrvetasime jalatallad kiviplaatidel veidi ära, nii et need õhtul veel veidi hellad olid.
Päeva lõpetasime piknikuga mägedes. Kaardi pealt juhuslikult avastatud pikniku- ja grilliplats koos laste mänguväljakuga ostutus äraütlemata ägedaks kohaks. Pärast söömist kolasime seal veidi ringi – matkaradu läks risti-rästi igasse kanti ja 200 m eemal metsa ääres oli imeline vaade kaljudele, väga ootamatult seejuures. Tõdesime, et sinna tuleb tagasi tulla ja siis juba matkama, sest jalad hakkasid sügelema. Sünnipäevaga jäin väga rahule!
Väga jäin ka rahule oma otsusega Tenerifelt kahene jalutuskäru laenutada. 4-aastane küll jalutab ise ja jookseb ka aga ootamatult saab tal jaks otsa ja tee mis tahad, edasi lihtsalt ei jõua, sest just sel sekundil tuli tal väsimus peale. Selles suhtes oli muretu, et sai igal hetkel mõlemad lapsed kärusse panna ja edasi liikuda.
Ära jäid ka mõned planeeritud asjad, näiteks matk Infierno matkarajal, kuna see oli halva ilma tõttu suletud. Mägedes oli varisemisoht, veetase tõusis ning matkarajad muutusid vihmaga sopaseks ja libedaks. Ja siis veel üks matk, mida mõtlesime teha aga ei jõudnud, sest tuli pidevalt soojema ilma suunas põgeneda, mis võttis päevast ikka paar tundi sõitmisaega. Ikkagi oli tore keset talve veidi päikest ja sooja nuusutada ning unistada, et pea, õige pea on meil samuti kevad ja soojus ning ükskord isegi suvi 🙂
Arts, me and cookies 