Jaak Kadariku näitus „Must ja valge“

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja näituse avamisel Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses. Kui avamisetel käimine varem oli loomulik ja võiks öelda ka oodatud tegevus, siis nüüd on see pigem harv juhus. Avamised lihtsalt toimuvad õhtuti, kui lapsed on väsinud ja ei taha teistega leppida. Jah, võiks ju ka kaasa võtta ja olen ka seda praktiseerinud, kuid ega ma eriti inimestega juttu puhuda ei saa, ikka jooksen siis laste järgi, et nad midagi maha ei ajaks või ära ei lõhuks. Ühesõnaga – näitusel võib käia koos lastega küll aga avamisel on parem üksi seda teha.

IMAG1002

Lisan siia ka video lingi, mis on tehtud fotogrammide valmimise, riputamise ja näituse avamise kohta.

Nautisin seda hetkelist vabadust ja sain rahus inimestega rääkida ning pilte vaadata. Kuna Jaak on fotograaf, siis olid ka tema teosed fotod või sellelaadsed töötlused. Ta kirjeldas pikemalt oma tehnikaid ja tulemus on kahtlemata huvitav, kuna seos fotoga on ikka, kuigi tegemist ei ole klassikalisel viisil saadud pildiga. Ning tänapäeval on muidugi ka fototöötlusel oma osa. Sama detaili võib leida mitmelt pildilt või on üks pilt mitut pidi vaadeldav.

 

Kui muidu on näitus üles pandud suhtleiselt klassikaliselt, siis üks nurk on väga salapäraseks toaks kujundatud. Ma ausalt öeldes ei pannud seda kohe isegi tähele, alles siis, kui Jaak küsis, kas ma väikset tuba nägin, läksin vaatama. Ja oligi tuba koos taimedega ja pildiga ning seal all laual Marquez`i raamat „Sada aastat üksildust“. See tuba pidigi olema sellele raamatule pühendatud ja pildil olev käeluu olevat raamatu autori oma… Selline lugu siis.

Soovitan igatahes läbi astuda, kui vähegi huvi tekkis. Kuigi kõik pildid olidki must-valged, siis suutsid mitmed neist jätta väga kirju mulje, mis oli üllatav. Võiks ju eeldada must-valgest midagi rahulikku. Ja siit saate rohkem lugeda: raplakunst.eu

 

Arts, Me and Cookies

Ah et miks ma sellise nime oma blogile panin. No see oli kuidagi mõnus nimi ja igati sobilik ka.

Arts – Kunst on alati olnud minu elus tähtsal kohal. See on aidanud mul mõtestada ja leida uusi põnevaid seoseid. Muutnud kõik mitmetahulisemaks. Kunagi gümnaasiumis käies, hakkasin ma proovima maalimist ja joonsitamist, alguses arglikult, sest tegin palju ise katse-eksituse meetodil, hiljem juba kellegi juhendamisel. Ja sellest ajast peale on kunst mind saatnud.

Loomulikult läksin ma ka kunsti õppima. Maalikunst oli ja on siiani kõige südamelähedasem, see sai ka minu valikuks. Õppisin alguses Pärnus Academia Non Gratas ja siis läksin Eesti Kunstiakadeemiassse. Viimasel õppimise aastal läksin vahetusüliõpilaseks Karlsruhe Kunstakadeemiasse, kus ma sain väga erilise kogemuse osaliseks. Nende õppimissüsteem erines eesti omast ja see oli üks lahe aeg. Natuke oli raske ka, sest 4 kuud välismaal oli ikka keeruline, aga sellest kirjutan veel eraldi pikemalt.

Kui ma olin kooli lõpetanud ja tööle läinud noortega tegelema, siis kutsus Krista Urvet mind Rapla Kunstiseltsi laste kunstikursust juhendama. Seal sain ma tuttavaks Kairiga, kes juhendas täiskasvanute kursust. Kui Krista ühel päeval teatas, et tema kolib Raplast ära, siis pidime Kairiga midagi välja mõtlema, sest mõlemad tahtsime oma juhendamistööga jätkata. Veelgi enam, kui hakkasime plaani pidama, tundus õige veel suuremalt mõtelda. Kuidagi leidsid ka õigel hetkel ruumid meid üles, sest pastoraadis, kus kunstiselts siiani oli tegutsenud, ei olnud tingimusi jätkamiseks.

Nii lõimegi Kairiga koos Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuse. Juhendasime kunstikursuseid ja tegime näitusi. Ja palju ägedaid asju tegime. Ülevaate sellest saab RKKK lehelt. Hetkel ma aktiivselt sealses tegevuses kaasa ei löö, kuna väikeste laste kõrvalt on see lihtsalt võimatu. Igal juhul on see üks suur ja vägev tegu olnud meie mõlema poolt. Ja hea, et Kairil on veel jaksu seda vedada.

Vahepeal astusin Eesti Kunstiakadeemia Kunstiõpetuse osakonna magistrantuuri, tegin ära kõik vajalikud ained aga mitte magistritööd. Olin ma-ei-mäleta-enam-mitu aastat akadeemilisel puhkusel. Ja sel sügisel võtsin kätte ning tegin oma magistritöö valmis. See oli väga intensiivne aeg, tagantjärele mõteldes ikka täitsa hull aga tehtud ma sain ja kaitsesin tulemusele hea! Huuhh…

Me – No otseloomulikult mina, kes siis veel 😀

Cookies – No need väikesed igapäevased mõnusad ampsud, mida soovin jagada. Need “küpsised” võivad olla nii matkamisest kui ka nähtud filmidest või loetud raamatutest. Või tahan ma jagada mõnda uut ja imelist retsepti, mille olen just avastanud ja mida lihtsalt peab teistele ka näitama.