Meeletu koogitamine mõjub kaalule hästi!

Seoses sellega, et me saime oma rõdu suve teises pooles jälle “töökorda” ehk siis mina tegin kohvilaua ja mees tegi palgist pingi, hakkas pihta üks suur koogitegu ja kohvitamine. Võiks ju arvata, et hmm.. kas neid lisakilosid pole juba piisavalt aga noh “nali” on selles, et need uhked koogid on enamasti ilma suhkruta ja tegelikult just väga figuurisõbralikud. Olen inspiratsiooni kogunud Fitlapi retseptidest ja mõnikord ise mõne muudatuse teinud.

Visuaalsel poolel on söömise juures väga oluline roll. Kui ma peaksin sööma samu toiduaineid pärastlõunase kohvi juurde aga mitte koogiks või muffiniks vormistatuna, oleks kohe midagi puudu. Näiteks, et kooki pole ju saanud. Aga kui sööd kooki, isegi, kui see pole traditsiooniline kook vaid koosneb vaid “headest ja kasulikest” ainetest, siis on tunne kohe rõõmsam.

Kuna nüüd on koogiteol vahe sisse tulnud, panen endale meeldetuletuseks ja inspiratsiooniks mõned pildid siia. Ja see kohviku mängimine Irmaga oli ikka väga vahva.

Ja kui lapsed magama olid läinud, siis katsime sellise laua ja nautisime sumedat suveõhtut.

Juba nende mõnusate kohvitamiste ja koogitamiste pärast tasub järgmist suve oodata 🙂

Mind tabas popikute maania

Kui muffiniretsepti vaadates tundus, et see pole päris see, mõtlesin oma suhteid popikutega taas üles soojendada. Popikud või siis Pop-Overid või ka Ahjupannkoogirullid on sellised mõnusad ampsud, mida saab teha saja erineva lisandiga ja tulemuseks on ikka maitsev amps. Meenutab muffinit aga ei ole seda. Tainasse ei lisata küpsetuspulbrit, kuigi kerkivad nad kenasti. Nende saladus seisneb selles, et muffinivorm (või ka spetsiaalne popikute vorm) kuumutatakse ja taigen hoitakse tunnike enne vormi panemist külmikus, sellise külma-kuuma kokkupõrkena kerkib tainas vupsti vormist välja. Kokku tulebki selline lõbus popik, mis võib olla mõnusaks ampsuks nii hommikul, lõunal või õhtul.

Mina kohtusin popikutega esmakordselt siis, kui olin tellinud mehelt, kui too Saksamaale läks, et ta tooks mulle Lecker ajakirja küpsetiste erinumbri. See oli juba aastal 2014 väärt lugemine ja on seda siiani. Olen ka hiljem seda ajakirja sirvinud ja pole midagi põnevat leidnud aga siia erinumbrisse on nad kokku pannud nii palju lahedaid ideid. Samal aastal tegin esimest korda popikuid. Need olid küll maitsvad aga kuna ma kasutasin muffinipabereid, siis oli tükk tööd nende välja arutamisega. Vahepeal ma ei juhtunudki neid tegema ja nüüd tuli jälle selline hoog, et prooviks taas.

Ajakirjas on antud popikute põhiretsept ja siis erinevad variandid, mida lisada. Õuna-kaneeli, karamelli-mandli ja oliivi-juustu. Eks tegelikult võib lähtuda sellest, mille järgi isu on või mis külmutuses olemas on. Mina tahtsin teha oliivide ja juustuga. Vaatasin ka Eesti lehtedelt, milliseid retsepte pakutakse ja enam-vähem kattus see ajakirjas olevaga. Leidsin, et popikute kohta olid sissekanded peamiselt 2015-2016 tehtud, võib-olla oli siis nende kõrgaeg 🙂

Retsept ka:

15 g võid, 2 muna, 250 ml piima, 130 g jahu, näpuotsaga soola. Või sulatada ja segada hulka kõik ülejäänud koostisosad. Tainas panna üheks tunniks külmikusse. Enne küpsetamist määrida vorm õliga ja kuumutada 5 minutit. Siis tainas sisse panna ja taas ahju pista. Küpsevad u. 20 minutit 220 kraadi juures.

Tainast jätkus täpselt ühe 12-se muffinivormi jaoks, pelgasin veidi, et kas pärast ikka vormist kätte saan aga sellega polnud üldse probleemi. Kuna ma ei saanud nii kaua tainast külmas hoida, kui oleks pidanud, siis sel korral nad väga kohevad ei tulnud. Aga maitselt tulid päris head, tundsin puudust ainult päikesekuivatatud tomatitest, neid peaks järgmisel korral kindlasti lisama. Ja veel tahaks katsetada magusaid popikuid, näiteks õuna-kaneeli ja siis vahetaks välja nisujahu rukkijahu vastu, vaataks kuidas nii maitseb.

Nojah siis, katsetamisteni! 😀

 

Üks kohviring Soomaal

Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.

 

Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.

Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.

Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.

H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.

Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.