Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Puhkus Tenerifel

See on juba kuues kord, kui me käime Tenerifel puhkamas. Kanaari saartest oleme käinud veel La Palmal (väga-väga armas saareke, minu lemmik) ja Gran Canarial. Lastega tundub lihtsalt Tenerife kõige lihtsam variant, teame kus miski asub ja jalutamisrajad ka enam-vähem selged. Ise tahaks küll avastada Fuerteventurat või Lanzarotet ja La Comerat aga jäägu need siis tulevikuks, kui lapsed on veidi suuremad ja saab rohkem ringi seigelda.

Sel korral oli täiesti teistsugune Tenerife, kõigepealt ilma pärast. Meil on alati ilmaga vedanud, halb ilm on saabunud pärast meie äralendu saarelt, lausa kaliima on paaril korral kohe pärast lahkumist tulnud. Aga kunagi pidi see õnn muidugi pöörduma ja sel korral oligi mitmel päeval vihma ja mingit nõmedat vinget tuult. Aga me olime kavalad, O monitooris pidevalt ilmateadet ja peilis välja, et kui kuurordis on nõme ilm, siis pealinnas, mis on tunnise sõidu kaugusel on 23 kraadi ja päike. Nõnda me siis mitmel päeval olimegi vihmapõgenikud ja saime ikka oma sooja suve nautida.

Lendasime Eestist Tenerifele kahe vahemaandumisega, mis oli ilmselgelt liig väikeste lastega, kuigi päris pirisema hakkasid nad viimase lennu päris lõpus ja kui viimane lend oleks väljunud õigeaegselt, siis võib-olla oleksime saanud ilma jorinata kohale. Ikkagi oli tüütu, lendude vahel oli mõlemal korral poolteist tundi, mis on täpselt selline aeg, et niisama väga ringi käia ei jõuagi. Tagasilennul oli Müncheni lennujaamas üle kolme tunni aega ja see oli paras, et joosta,  mängida, poes käia ja kohvikus einestada.

Kokku olime sel korral 10 päeva ja tahaksin kirjutada meie jaoks mõnusatest käikudest ja avastustest. Tenerife on selles suhtes tore, et ikka veel avastame uusi asju ja usun, et avastada on veelgi. Teadaolevatest on meil listis tuulekoopad ja maa-alune kabel lennujaama lähistel, kuhu me pole jõudnud. Ja hulk matkaradu ootavad meid 🙂

Puerto de la Cruz

Oli sel  korral tõeline üllataja. Esiteks oli seal ilus soe ilm, mida ei saanud öelda Playa de las Americase kohta tol päeval. Ja teiseks – ma ei saa üldse aru, kuidas me olime seal linnas juba käinud, kui me polnud üldse selliseid tänavaid, randa ja promenaadi näinud. Täielik müstika. Võib-olla oli asi selles, et eelmisel korral seda linna külastades oli ilm vihmane ja hall, õhtu võis ka juba olla ja me ei käinud eriti ringi, ei näinud eriti mindagi ja tekkiski mulje, et mingi mõttetu linnake. Ühesõnaga me veetsime seal ühe eriti päikeselise ja mõnusa päeva. Keskväljaku ääres leidsime siseõue avaneva restorani, mis oli kui valguse ja vaikuse oaas keset kesklinna saginat. Mängis klassikaline muusika ja purskkaev vulises laudade vahel. Toit oli ka väga maitsev 🙂

Matkamas

Matkamas käisime üpris kuurordi lähedal La Quintas, ainult 25 minutit autosõitu mäest üles ja oligi üks tore matkarada, mis kohtus teise matkarajaga, mille olime läbinud 2 aasta eest. Ma olingi tahtnud näha, kuhu see matkarada edasi läheb ja nüüd nägin 🙂 Raskusaste oli kerge/keskmine ja läbisime selle ühe puhkepeatusega paari tunniga. Oli täpselt paras sinna päeva. Vaated olid ägedad ja sai ikka mõnusa matkamise tunde sisse.

Sünnipäev Tenerifel

Minu sünnipäeval oli meil plaanis ainult mõnusad tegevused. Alustasime päeva Candelaria nimelises linnakeses väikese jalutuskäigu ja kohviku külastamisega, kus tegime nö. sünnipäevakoogi söömise. Candelarias on kunagiste pärismaalaste guantšide kujud, tegin nendest isegi kunagi antropoloogilise uurimuse, sest puhkusereis oli vaja koolitükkidega siduda 🙂

Seal edasi suundusime pealinna Santa Cruzi, kus läksime veeparki. Sulistasime, mulistasime ja möllasime seal ning kõrvetasime jalatallad kiviplaatidel veidi ära, nii et need õhtul veel veidi hellad olid.

Päeva lõpetasime piknikuga mägedes. Kaardi pealt juhuslikult avastatud pikniku- ja grilliplats koos laste mänguväljakuga ostutus äraütlemata ägedaks kohaks. Pärast söömist kolasime seal veidi ringi – matkaradu läks risti-rästi igasse kanti ja 200 m eemal metsa ääres oli imeline vaade kaljudele, väga ootamatult seejuures. Tõdesime, et sinna tuleb tagasi tulla ja siis juba matkama, sest jalad hakkasid sügelema. Sünnipäevaga jäin väga rahule!

Väga jäin ka rahule oma otsusega Tenerifelt kahene jalutuskäru laenutada. 4-aastane küll jalutab ise ja jookseb ka aga ootamatult saab tal jaks otsa ja tee mis tahad, edasi lihtsalt ei jõua, sest just sel sekundil tuli tal väsimus peale. Selles suhtes oli muretu, et sai igal hetkel mõlemad lapsed kärusse panna ja edasi liikuda.

Ära jäid ka mõned planeeritud asjad, näiteks matk Infierno matkarajal, kuna see oli halva ilma tõttu suletud. Mägedes oli varisemisoht, veetase tõusis ning matkarajad muutusid vihmaga sopaseks ja libedaks. Ja siis veel üks matk, mida mõtlesime teha aga ei jõudnud, sest tuli pidevalt soojema ilma suunas põgeneda, mis võttis päevast ikka paar tundi sõitmisaega. Ikkagi oli tore keset talve veidi päikest ja sooja nuusutada ning unistada, et pea, õige pea on meil samuti kevad ja soojus ning ükskord isegi suvi 🙂