Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.
Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.
Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.
Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.
H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.
Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.
Arts, me and cookies 