Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Advertisements

Koduses Schwarzwaldis puhkamas

Sel korral otsustasime puhkuse Saksamaal kaheks jagada, alguses Schwarzwaldis, kus on rohkem nö maa puhkus ja teine osa Würzburgis, kus on siis linnapuhkus.

DSC00167

Saksamaale lendamine pidi olema lihtne ja kiire aga võta näpust, reaalsus erineses siiski sellest kujutluspildist, kus kõik on lihtne ja kerge. Lend lükati juba Tallinnas edasi tunni võrra, kuna Frankfurdist saabuv lennuk hilines. Sellest polnud midagi, sest Tallinna lennujaamas on Lotte mängunurk ning saime ka aega rahus lõunat süüa. Kui me Frankfurdis maandusime teatati meile, et kuna on äikesetorm, siis lennujaam ei saa meid vastu võtta. No me seisime toru kõrval aga seda ei saanud äikesega ära ühendada. Tuli äike ja tugev vihm. See läks mööda aga ikka ei teatud, millal meid maale lastakse. Istusime lennukis edasi. Lapsed hakkasid juba väsima ja suured ka, muudkui mõtle lastele lõbustusi välja, samas on endalgi tüdimus peal. Äike tuli tagasi ja müristas ning välkus veel korra ühe tiiru. Siis pani lõplikult minema ja tasapisi hakkasid lennuväljale inimesed tekkima, kes toimetasid pagasi jm sellisega. Ja isegi meid lasti välja, pärast seda, kui olime üle tunni lennukis oodanud.

Olime ära andnud ainult ühe pagasi ja selleks oli H käru. Ja kuskile musta äikeseauku see kadunuks jäigi, sest pärast sellist äikesetormi valitses Frankfurdi lennujaamas kaos ja mitte keegi ei teadnud Tallinna pagasist midagi. Õnneks ei olnud see väga suur kaotus,  eks see käru oli juba vatti ka saanud. Ja autos ootas meid varukäru, mille olime küll I-le igaks juhuks kaasa võtnud.

DSC00459

Kui tore oli jätta lennujaam seljataha ja sõita koduses autos Sasbachwaldeni poole. Maja, kus me pea nädal aega elasime, oli mõnusalt mäe küljel, all paistis külake. Meie maja oligi kõige kõrgemal, edasi läksid ainult teed ja matkarajad. Igal pool olid viinamarjade väljad, tundus, et igal majapidamisel olid ikka oma viinapuud ka.

Seal kandis olid huvitavad joogikohad (Schnapsbrunnen), kus sa maitsta einevaid veine ja napse, mida iga majapidamine ise teeb. Meie maja omanikud tegid kirsiviina, neil oli selleks tarbeks oma kirsiaed ja luba kange alkoholi destilleerimiseks. Mulle need kanged napsud väga huvi ei pakkunud, lihtsalt lõbus valikut uurida, jookidel oli selline puskari lõhn juures. Valikus oli ka täiesti tavalist mineraalvett ja mahla. Igas kohas oli oma taks, näiteks 1 klaasi joogi eest tuleb purki panna 1 euro.

DSC00274

Väljasõidud Karlsruhesse ja Baden-Badenisse olid toredad aga meie jaoks lihtsalt tuttavate kohtade ülevaatamine, midagi uut ja põnevat ei avastanud. Mummelsee oli ka vahva, tegime järve ümber tiiru ja käisime turistidele mõeldud poodides.

DSC00318

Põnevust pakkus matkamine mägedes, mis olid üsna meie majutuse lähedal. Osa matkarajast oli siiski vankriga läbimatu, tassida saime tittesid ja vankreid 🙂 Ikka oli mõnus, matkamised jäävad eriti helgelt meelde ja tagantjärgi ei mäleta enam neid kannatusi, mis olid ülespoole rühkides.

DSC00328

Teise osa puhkusest veetsime Würzburgis, millest kirjutan järgmises postituses.