Mallorca viimases postituses kirjutan meie matkast, mis viis meid kloostri juurde. Otsisin alguses igasuguseid põnevaid matkaradasid aga mitmed jäid kauguse või pikkuse tõttu välja. Otsustasime selle matkaraja kasuks, sest autosõit matka alguspunkti ei võtnud liiga kaua aega, matkarada ise oli hästi märgistatud ja mitte liiga metsik, et vältida eksimist ja lõpuks oli see ka huvitav ning paraja pikkusega. Matk Betlemi kloostri juurde võis alata.
Kaugusest paistab Betlemi klooster, kuhu me lõpuks välja jõudsime.
Betlemi klooster on täiesti tegutsev klooster, kus toimetavad mungad, meie küll neid ei näinud aga kõikjal oli näha inimtegevuse märke ning loomad olid siin-seal kloostri ümber. Ma arvan, et neil oli vaikne palvusetund või kes teab, mida nad seal nii vaikselt tegid.
Põõsastes piiluvad lambakesed (vist väga ei paista, aga noh, seal nad igatahes olid:)
Hakkasime alguses suure hooga sammuma ja päike paistis lagipähe. Sain aru, et maha unustatud mütsist on vähe abi ja päikesepistet ka saada ei tahtnud. Tuli midagi leiutama hakata. Kotis oli vähe asju aga ühed lufthansa piletid seal olid ja nendest ma meisterdasin endale mütsikese. Oli küll pisut veider peakate aga täitis oma otstarvet suurepäraselt. Päike enam pähe ei paistnud 🙂
Naljanumber oma lufthansa mütsiga 😛
Kokku oli matk 7 kilomeetrit. Kloostri juurest pidi minema rada edasi mäe otsa ja mäe otsa me ka läksime aga ma arvan, et seda mäge ei mõeldud meie teejuhistes. Me lihtsalt ei leidnud ühtegi selget suunaviita, kuhu peaks edasi minema, kui olime kloostri juures oma tiirud teinud. Niisiis valisime me lihtsalt ühe lähedalasuva künka ja lootsime, et sealt on hea vaade.
Sammusime mäe otsa, möödudes kitsekestest, kes kaklesid mingi oksa närimise pärast. Ja täpselt nii läks, et saime ülevalt hea vaate, isegi meie linnake paistis kuskil seal kauguses. Üleval oli ilm pilviseks tõmbunud.
Jäime matkaga rahule, selliseid väikesi mõnetunniseid piknikuga jalutuskäike võiks kohe igal pühapäeval teha. Raplamaal kahjuks mägesid väga pole (Paluküla on risti-rästi läbi käidud, see juskui ei loe) ja siis peab leppima selliste väikeste sutsakatega, mida oma reisidel teha õnnestub.
Me oleksime peaaegu jätnud Mallorca pealinna Palma külastamise vahele. Nii peaaegu. Mõtlesime, et ei hakka lapsi linnakäraga väsitama, aga siis hakkas kuidagi kahju käia ära Baleaaride suurimal saarel ilma pealinna nägemata. Õnneks me seda siiski ei teinud, sest mulle hakkas seal esimesest silmapilgust väga meeldima. Õhkkond oli lihtsalt selline äge ja vanalinn võlus oma kohvikute ning mõnusa olemisega.
Kõige kallim latte kohv, mida ma joonud olen ja kõige kallim kook ka. Aga see selgus alles maksmisel 😛 Laste jäätised olid selle eest täiesti keskmise hinnaga.
Täiesti kogemata sõitsime linna sisse väga head marsruuti mööda. Panin nimelt ühe suvalise punkti kaardil vanalinna kõrvale ja sinna jõudes leidsime kohe ka parkla. Kui me parklast üles maa peale jõudsime leidsime esimese asjana pargi, kus oli mänguväljak, mis kohe kasutust leidis ja teisel pool oli raudteejaam, millest edasi hakkasid jalakäiate tänavad ning vanalinna osa.
Kui olime ühe tänava lõpuni jalutanud, jõudsime ühte rohelisse aeda. Vaatasime seal pisut ringi ja avastasime, et aias asub suur raamatukogu ja see polnud mitte ainult maja sees vaid ka väljas. See oli nii vahva leid, veetsime seal päris palju aega, sest lapsed “lugesid” pea kõik raamatud läbi. Eriti ei seganud, et kõik olid hispaania keeles 😀 Lasteraamatutes on piltidel nii suur osakaal, et see pisiasi on suhteliselt tühine. Selline väiraamatukogu on hästi armas mõte, mis oleks ka kodukohas igati tervitatav. Veidi eemal asus täiskasvanutele mõeldud lugemisala. Iga laua taga istus seal üks inimene ja kõik kohad olid täis. Tundub, et see on seal päris populaarne lugemiskoht.
Edasi läksime keskväljaku poole aga oh üllatust, tänav lõppes ära ja ees oli hiiglaslik maja, kuhu viis hiiglaslik trepp. Ja oligi nii, et pidi minema majja päris kõrgele korrusele, siis sai teiselt poolt välja. ühesõnaga Maja ehitatud mäe küljele aga see oli naljaka ja ootamatu, sest kaardilt vaadates selliseid nüansse ei näe.
Pärast keskväljakut hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama ja mõtlesime, et oleks lõbus sõita hobuvankriga tagasi raudteejaama juurde parklasse. Küsisime ühe kutsari käest, et mis see 5 minutit sõitu ka maksab. Ta ütles, et teeb soodsalt ja viib äkki isegi väikese ringiga meid kohale, et nii 60 eurot. Mõtlesin alguses, et ta tahtis öelda 16 ja ütles valesti aga ei, täitsa õigesti kuulsin. Kauplesin veidi alla aga ei tulnud sellest plaanist midagi välja. Selle 10 minutit jalgsi saime ise ka käidud.
Plaza Majoril väsinud aga õnnelikud linnaseiklejad oma roogasid ootamas
Selgus, et see oli väga hea, et me ei saanud hobusega kohe jaama sõita. Leidsime peaväljakult ahvatleva lõunasöögikoha ja mõnulesime seal inimesi ning päevasaginat vaadates tükk aega. Laste jaoks oli see peatus samuti kosutav, pärast seda tahtsid väikesed jalad jälle vapralt edasi kõndida 🙂
Ja aegamisi tagasi kulgedes sattusime ilusasse kirikusse, kus mängis õrn muusika. Isegi meie kahene rahmeldis teatas, et talle meeldib see muusika, mis on erakordne, sest tavaliselt ta ütleb muusika kohta, et ei meeldi. Kuna tänavakärast kirikusse astudes oli kontrast nii suur, siis jäi see väga eredalt meelde.
Käimata jäi meil katedraalis, kuna lapsed poleks jõudnud nii pikalt käia ja muidugi pidime ka lõunaunega arvestama. Katedraal asub mere ääres ja on väga uhke, tean seda sellepärast, et tagasi lennates nägin hiigelsuurt fotot sellest Palma lennujaamas. Aga noh, midagi jääb siis järgmiseks korraks, kui sinna satume.
Üks romantilisemaid õhtuid Mallorcal oli meil suplus Formentori rannas, kuhu me kolmandal õhtul sõitsime. See oli ka esimene kohtumine saare põhjaosa mägedega. Formentori sõites oli veel valge, aga kohale jõudes hakkas kiiresti pimenema, nii et suplemine toimus soojas hämaruses. Pilvede vahelt piilus ajuti kuu ja mida pimedamaks läks, seda erksamalt särasid paatide/laevade, samuti ülevee randade tuled. Kui meie kuurordis oli sel õhtul küllalt tugev idatuul, siis kaljumägedest varjatud Formentori rannas oli vaikne ja rahulik. Õhtul rahvast enam polnud, vaid meie üksi jooksime, mängisime ning ujusime soojas vees. See rannariba polnud seal teab mis suur, kujutasin ette, kuidas päeval on seal inimesed üksteise kukil 🙂
Sume õhtu Formentori rannas. Foto: Helen Tammepuu
Formentori poolsaarele plaanisin ma meile Ormiga ühte matka aga lõpuks otsustasin ikkagi teise valiku kasuks. Seal matkamiseks tuleks rohkem aega varuda, kui meil seekord laste kõrvalt näpistada oli võimalik.
Pereratas
Mallorcal suvitamiseks sobivat majutuskohta vaadates oli tingimuseks rannapromenaadi olemasolu, et oleks, kus lapsevankriga jalutada. Port Alcudias on säärane asi täiesti olemas, aga no juhtumisi algas see meie villast umbes 1,5 km kauguselt ja seepärast lapsevankriga sinna väga ei sattunudki. Küll aga tuli ükspäev mõte minna sinna jalgratastega. Jalgrattalaenutusi on Port Alcudias jalaga segada, pakutakse kõikvõimalikke liikumisvahendeid väikestest tõukekatest kuni suurte pereratasteni, viimaseid oleks vist õigem nimetada jalgautodeks.
Me siis laenutasime ka kaks pereratast: viiekohalise ja seitsmekohalise. Viimasesse mahtusime kenasti viiekesi istuma ja taha laadisime veel kotid, lapsekärud ja ujumisvarustuse. Väntasime aga mõnuga piki peatänavat põhja poole ja käänasime peale paari kanali ületamist randa, et jätkata sõitu rannapromenaadil. Paraku oli seal soolas väike üllatus – kõigil randa viivatel teedel oli jalgrataste keelumärk. Põhjus siis selles, et kena ja millegipärast siniseks võõbatud asfaldiga plaažiäärne jalgtee oli napilt mõne meetri laiune ja suht tihedalt jalutajaid täis. Jalgrattad oleks olnud tõesti liiast.
Seitsmekohaline jalgauto, katus peal ja puha.
Liikusime mööda mereäärseid tänavaid ühe pargini, kus olid turnikad ja kiiged lastele ning parkisime sõidukid, selleks olid rattalukud kaasa antud. Peagi jätsime muidugi pargi ja olime meres ujumas, väljaarvatud need kes jäid kohvikusse jäätist sööma.
Herman pärast meres möllamist friikaid söömas. Täiesti eluga rahul 🙂
Tagasi kulgesime mööda teist teed, merest pisut eemal asuva järve kaldal. Kõik oli ilus sinnamaani, kui taevaluugid avanesid ja hakkas sadama, siis väntasime suht kärmesti koju.
Järve nimi googlemapsis on “Es Llak Gran”, tõlkes: “See on Suur Järv”
Jardin de Alfambra
Olin eelnevalt välja vaadanud kohad, kus kindlasti peaks käima ja üheks selliseks oli Alfambra aed. Sinna sõites jäid poisid autos magama, nii otsustasime Irmaga kahekesi aeda külastada ja ülejäänud tukkusid parklas. See oli selles suhtes hea, et saime kiiresti liikuda ja kauneid paiku aias imetleda. Vankriga oleks seal väga raske olnud, sest palju oli treppe ja astmeid.
Aed oli muidugi kena ja oli igati vaeva nähtud, et kogu see ilu turistidel mõnus vaadata oleks. Keset aeda oli kohvik, hinnatasemelt täiesti söödamatu, õnneks meil polnud huvi ka. Tegime pilte, ahhetasime ja lõpuks paitasime kitsekesi, kes aia kõrval karjamaal meid uudistasid.
Tasus külastamist, kuigi aed oli väiksem, kui ma arvasin ja üpris turistikas, oli ikkagi ilus.
Salarand
(Kuna mina seal avastusretkel ei käinud, siis palusin Ormil selle kohta kirjutada)
Saarel viibimise viimasel päeval oli jälle ilm päris tuuline. Pool, täpsemalt 4/9 meie reisipundist sõitis hommikul pealinna Palmasse, teine pool jäi Port Alcudiasse ja võttis nõuks minna jalutama sadamasse, mille järgi koht on nime saanud. Et sadam ja sealne lahesopp on hästi tuulte ja lainete eest varjatud, võinuks seal olla paradiislik promeneerimine mõnusa supelusega, aga … Lapsed olid kogu reisist nõnda väsinud ja kaheaastane H pani kohe randa jõudes ulguma – tahan koju. Lohutamis – ja rahustamismeetmed ei andnud tulemust ja lõpuks andsime alla, st läksime koju ehk naasime meie toredasse roosasse villasse Rooside tänaval.
Pealelõunal oli siiski kange tahmine veel mõnda ilusat ja tugeva tuule eest varjatud randa külastada. Juba enne saarele tulekut oli erinevatest portaalidest igasugu Mallorca TOP10 randu uuritud ja sõelale jäi Cala Varques. Türkiissinine vesi, hingematvad vaated, imposantsed koopad, peene liivaga rand, tolerantne atmosfäär! Midagi ajasin ma aga ülivõrdelisi rannakirjutisi lugedes täiesti sassi – arvasin selle olevat hõlpsasti autoga ligipääsetava, sest ühes reisiblogis kirjeldati Cala Varquesi kui laste ja perede lemmikut. Olles aga sõitnud kohale saare kaguküljele, selgus ootamatult, et auto tuleb jätta > 2 km kaugusele parklasse maantee äärde ja randa viib esmalt kitsas küpressidega palistet”põlluvahetee”, edasi mere äärde aga konarlik jalgrada läbi männimetsa.
Mallorca põlluvahetee. Kõrged kiviaiad ja küpressid teede ääres on iseloomulikud kogu saarele.
Põllud siinjuures tähendavad hõredaid oliiviistandusi, kus puude all pole näha rohtu ega midagi, kuid ometi käivad ringi lambad ja midagi sealt kiviklibust muudkui nosivad. Lopsakast loodusest on asi väga kaugel ja paneb mõtlema, et elu pidi sel saarel ikka üsna armetu olema, enne kui sakslased Mallorcast oma 16. liidumaa tegid.
Tee mereni oli niisiis ilus, aga ootamatult pikk ja raske natuke väsinud viieaastase jaoks. Kohale jõudes ootas järgmine üllatus – rand vastas kõigile suurepärastele kirjeldustele ja ka tuult polnud tuhkagi, küll aga mühisesid suured lained ja veeretasid “liivarannas” kõva kolinaga kuni rusikasuurusi kive. Jah, rannariba oli liiv, ent veepiiril ja mere poole kiviklibu. Tulemuseks oli, et Irma ujuma ei saanudki. Mina trügisin kangelaslikult vette, kivid tagusid kole valusasti vastu jalgu ja üks varvas löödi veriseks ka. Piisavalt sügavasse jõudes oli suurtes lainetes ujuda juba ülimõnus, selle naudingu eest polnud katkine varvas liiga suur hind. I mängis siis lihtsalt liivaga ja jooksis niisama ringi.
Cala Varques. Jälle selfi 😀
Kui tagasi minema hakkasime, nõudis I, et läheks mööda teist teed. Tõepoolest oli märgata, et inimesed ühelt ja teiselt poolt tulid läksid läksid mööda mereäärseid radu. Ju need kuhugi viivad, mõtlesime meiegi ning asusime mööda kaljut üles turnima. Vaated olid hunnitud ja õhtu imeline, kuid õige pea jõudis terve mõistus kohale – napp tund enne päikeseloojangut pole väga arukas ilma kaardita, matkavarustuseta, toidu -ja joogivaruta ja viieaastase plikaga tundmatuid radu mõõtma minna.
Matkarada kaldakaljudel, millest siiski loobusime.
Sestap laskusime supelranda tagasi, ostsime hipide putkast kartulikrõpsu ja limpsi ning kõmpisime tuldud teed tagasi autosse. Või noh, pool teed kulges I juba minu kukil. Koduteel tegime veel jäätisepeatuse Manacori nimelise linna servas, päike läks looja ja sedasi see viimane õhtune ujumisretk otsa saigi.
Lastega matkamise õnnestumine sõltub suuresti ettevalmistustest ja õige marsruudi valikust. Meil läks sel korral kõik kümnesse. Ilm oli küll alguses matkavastaselt meelestatud ja lasi lausa mõned vihmapiisad lendu aga lõpetas selle jama õnneks kohe ära. Nii oli selle osaga ka kõik korras ja saime matkaga alustada.
Olin lugenud, et matk ümber Cuberi tehisjärve on tõeline maiuspala lastega matkajatele ja nii ka on. Seal pole suuri tõususid/laskumisi, kuid ümberringi onmäed ja seetõttu kaunid vaated garanteeritud. Ühe mäe otsas on suur muna, arvatavasti on selle sinna munenud hiiglaslik kana, kes meie majutuse kõrval suure hotelli hoovis pesitses. Võis siis oli tegemist mingi observatooriumiga.
Irma ja eesel:) Foto: Helen Tammepuu
Matkaraja kirjelduses lubati, et teel võibnäha erinevaid loomi: eesleid, lehmi, lambaid. Kitsed vist olid ka lubaduste nimekirjas. Ja tõepoolest seisis kohe matkaraja alguses üks eesel, kellega kohe sõbrapilte tegema kukuti.
Kive on alati mõnus vette loopida
Rada oli lapsevankriga läbitav, kuigi osa teest oli konarlik ja kivine, seal ma rohkem tassisin kõige väiksemat süles, millega ta üpris rahul oli. Ülejäänud seltskond silkas alustuseks järve äärde ja lõbustas end kivikeste vette pildumisega. Matkarada kulges esmalt pika sirge lõiguna järve loodekaldal, seal võis hoolsal vaatlemisel näha kivide vahel ja loorberisaludes lambaid. Edasi tuli vaade järve tagumisele osale ja lehmadele, kes vee ääres sõid ja jõid. Sirge tee lõpus pidasime väikse lõunapausi.
Lõunapaus Cuberi paisjärve kaldal
Matka jätkates käänas rada ümber järve tagumise otsa tagasi, tee tõusis pisut kõrgemale ja jälle avanesid uued vaated. Mäekülgi kohati ääristavatest tihnikutest jälgisid matkajaid lehmad. Neile vist meeldis inimesi ehmatada, sest nad olid üpris liikumatult ja mittemärgatavalt niikaua kui inimesed päris lähedale jõudsid, et siis äkki endast märku anda. Õnneks olid nad aia taga kinni ja see oli väga meeldiv, sest nad tundusid pisut äkilise loomuga ning neil olid päris teravad sarved peas.
Kui äkilisus ja teravad sarved välja jätta, oli tegemist siiski toredate lehmadega 🙂 Foto: Helen Tammepuu
Loomi oli veelgi aga kõiki me ei näinud, kuulsime ainult kuskil põõsaste ja kaljude vahel kellukeste helinat. Jätkasime teed, vahepeal suuremate lastega kaljunukkidele ronides ja seal hunte mängides ehk üle oru uludes 😀
Ainult Gustav kuulis, et ma hüüdsin “Naeratus!”
Tee laskus jälle allapoole ja viis tammile, mis selles paisjärves vett kinni hoiab. Sealtki oli lastel tore väikseid kivikesi vette pilduda. Pärast tammi ületamist hakkas matk lõpule lähenema, 4 kilomeetrit oligi täpselt paras, eks lõunasöögi ja -une aeg hakkas ka vaikselt peale pressima. Lapsed pidasid väga hästi vastu, sest oli põnev ja tore.
Mina siin tammi peal vaateid nautimas 🙂
Väike Gustav küll pisut jorises, et teda muudkui tassiti ja vangerdati, aga kui saime teda mõne puhtama maalapi peal rohkem maha panna, et ta ise ukerdada saaks, oli tal ka tuju jälle parem. Paraku igal pool ei saanud tal lasta kakerdada ka, sest kõik väikesed ja suuremad kivid, sodid ja taimed on tal vaja ju ära maitsta. Iga selline.
See on mu lemmikpilt meie lapsehoidjast Kellyst ja Gustavist matkal
Tagasi parklasse jõudes nägime, et teisel pool teed on terve karjamaa täis eesleid. Neid me lähemalt vaatama ei läinud vaid jätkasime teed jälle autodes. Meil oli üks ilus restoran välja valitud, kus pärast matka keha kinnitada, aga see jäi liiga mägedesse – juba järve äärde sõitmisel oli mitmel matkasellil oksendamiseni paha hakanud mägiteedel keerutamisest. Seega võtsime kursi hoopis mereäärsesse linnakesse Port de Soller ja see oli õige valik – söögikoht otse rannas, menüü korralik ning asula ise imearmas. Just selline nagu võiks ette kujutada ühte idüllilist Vahemere äärset kuurorti.
Erilise vaatamisväärsusena sõitis mööda rannapromenaadi aegajalt vanaaegne kitsrööpaline puust vagunitega rong. Võiks arvata, et kohalik turismiatraktsioon, aga tegelikult käibki selline pealinna Palma ja Port Solleri vahel. Kunagi võiks isegi sõita, kui taas Mallorcale sattuma peaks. Aga seekord, kui kõhud täis ja mere ääres jäätiski peale söödud, sõitsime läbi pika tunneli kiirteele ja siis koju tagasi.
Olime juba päris kaua veeretanud mõtet, et võiks Mallorcale puhkama minna aga hea hinnaga pileteid ei sattunud kuidagi me teele. Ega meil sinna kiiret ka polnud. Sel aastal siis leidsime sobivad lennud meeldiva hinnaga ja nii me selle Mallorca plaani võtsime.
Meie kodurand Mallorcal, Alcudia laht
Kuna meid oli saarele minemas päris mitu – kokku üheksa hinge, siis otsisime põhjalikult mõnusat majutust ja lõpuks leidsime villa, mis sobis meile täiuslikult. Asus Port d’Alcudia lõunaosas, suhteliselt mere ääres (u. 400 m jalutada), oli oma aiaga, värav käis lukku, autot sai hoovi parkida ja majas oli palju ruumi (tube oli vist tõesti 6).
Meie villa, rendiauto ja kaksikute käru, mille samuti saarelt laenutasime.
Majutuse broneerimine kõige libedamalt ei läinud, küll ajasid nad majutuse kinnitust saates kuupäevad ja inimeste arvu sassi, küll saatsid sama asja mitu korda, aga midagi väga hullu ka polnud. Üllatusena tuli aga kohale jõudes tasuda turismimaks, mida ühed vanemad inimesed meilt sularahas sisse nõudma saabusid. Tundus, et nad on selle maja hooldajad või lausa omanikud, igatahes käisid nad seal ka vahepeal kastmas ja tormi eel päikesevarjusid kokku panemas, enamasti nii, et meie neid ei näinud. Nojah, googeldades sain küll teada, et selline turismimaks tõesti seal on ja isegi mingi kalkulaator on selleks, et seda välja arvutada (suurus oleneb siis sellest, mis tüüpi majutuses sa peatud), aga kuskil majutuse infos seda kirjas polnud. Ja ma olen üpris kindel, et päris see summa, mis me maksime, õigesse kassasse ei jõudnud.
Paradiisiaed. Väikest paati sai aias kasutada lastebasseinina.
Parim osa majutuses oli aed, kus lapsed said lõputult veega sulistada (hulk erinevaid kraane, dušše, voolikuid!), niisama mängida, paljalt ringi joosta ja jäätist süüa. Ei puudunud ka mängumaja koos hunniku mänguasjadega, mõnus istumisnurk pehme aiamööbliga, lauad- toolid ja kõik mis vaja õdusaks õuesolemiseks. Istusime aias mõnel õhtul niisama või tegime grilli, päeval aga muidu chilli. Ent hilisematel õhtutundidel meeldis meile rohkem kohaliku Mallorca veini elik väikese sangriaga maja ees verandal aega veeta, sest sealt nägi tänavale, kus inimesed liikusid ja oma õhtuseid asju ajasid ning naabrid – ehedad hispaanlased – võtsid meie meelelahutuseks oma verandal aeg-ajalt temperamentse viisijupi üles 🙂
Niisama nunnukas aias. Foto:Helen Tammepuu
Meie seltskonnas olnud kolme lasteaiaealise lapse jaoks leidus muidugi ka väljaspool koduaeda lisaks mererannale rohkelt lõbustusi, neist kõige uhkem oli lähedalasuv batuudipark. Väiksemaid mängualasid erinevate turnikate, mängumasinate ja batuutidega leidus kuurordis tihedasti. Ka poisid – kaheaastane H ja kolmeaastane R said oma esimesed traksidega hüppamise kogemused, rõõmu jagus taevani 🙂
Batuudipargis oli ka bassein väikse mootorpaadiga
Ilm sel puhkusereisil oli vahelduv ehk siis saime nii palavat päikest kui ka vihma, pilvi ja tuult. Vali äikesetorm näiteks segas meie Palma Aquariumi külastamist, sest pidime seal pikse eest siseruumidesse põgenema ega saanudki õueala basseinide vee-elukaid kaeda. Muidu polnud sellest lugugi, et päike koguaeg ei paistnud. Tundus isegi mõnus, kui pilved taevas olid, sest siis ei olnud ohtu end päikese käes ära kõrvetada. Sooja oli ikka piisavalt ehk päeval ca 25 kraadi. Tuul tegi aga merele uhkeid laineid.
Arts, me and cookies 