Milline see 2018 aasta siis oli?

Mulle meeldib rahulik jõuluaeg, sest siis tundub nii õige aeg möödunud aasta kokkuvõtete tegemiseks. Paar päeva on sellist bufferaega, et seedida olnut ja tehtut enne uue aasta saabumist ja juba mõtteid koguda, millised võiksid olla uue aasta sihid ja suunad.

Kuigi aasta koosneb paljudest pisiasjadest, saab välja tuua siiski suuremaid või tähtsamaid seiku. Lugematud mõtted, olemised ja tegemised, mis mind aasta jooksul on mõjutanud ja muutnud, neid kõiki ei ole võimalik mõõta ja kirjeldada. Tavaliste ja erakordsete asjade kohta on Vello Salo väga huvitavalt öelnud: “Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud, vaid sellepärast, et nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi”. Pühak ma pole ja seetõttu ei kehti see minu kohta 😀 Sellest võib aru saada, et ma olen vaadanud Vello Salost tehtud filmi 🙂 Mulle meeldis see film, see sobis mulle. Ja mõned mõtted jäid kõlama, mis kõnetasid.

Riin Tenerife matkal

2018 aasta oli väga toimekas, eriti tagantjärgi vaadatuna. Kogu selle sagina sees olles tundus see kuidagi loomulik. Kõigepealt käisime märtsis Tenerifel, mis oli erakordselt kummaline sel korral, kuna ilm mängis meile vingerpussi. Alati on olnud nii, et saare lõunaosas on olnud ilus ilm, ükskõik mis mujal siis ka poleks olnud. Teidel on ikka külm olnud ja põhjas on olnud tuuline ja jahedam, ka pealinnas on olnud mõnikord täitsa külm ja vihmane aga Playa de las Americas on ikka päike paistnud. Nüüd siis sattus kuidagi vastupidi, pidime päris mitmel korral oma plaane ümber tegema, kuna mujal oli ilusam ilm. Muidu oli Tenerifel ikka sama mõnus nagu alati, saime matkata (küll vähe aga siiski), pidasime minu sünnipäeva ja avastasime uusi põnevaid paiku, neid siiski veel jagub 🙂

ÕhupallidegaRiin

Pärast reisi läksin ma tagasi tööle, seal tuli kohe suure hooga projektidega tegelema hakata, koolitustel käia ja kolleegide sündmustel osaleda.

Kuninglik perekond

Kevadel käisime me Schwarzwaldis ja Würtzburgis puhkamas. See oli kõik muidugi oma tuntud headuses, uusi kohti ja paiku avastasime siiski ka.

Riinu lõpetamine

Siis sain kätte oma magistrikraadi tõendava paberi. Kaitsesin magistritöö küll 2017 aasta lõpus paar päeva enne jõule aga diplom anti koos kevadiste lõpetajatega. Ja tundus, et see ongi viimane lend, kes EKA-st oma paberi saab, kuna kõik kandub rohkem sinna TLÜ poole. Ühine õppekava kõverdub ikka suurema ülikooli poole kaldu.

Suvi oli kuum ja tolmune, sest Raplas ehitati igal nurgal midagi: keskväljakut, naabermaja, riigigümnaasiumit jne. Põgenesime lastega Saaremaale mere äärde suvitama aga seal selgus, et Kuressaare keskväljak on samasugune ülesküntud songermaa… Meri oli ikka mõnus ja õhtuti, kui oli jahedam saime valida arvukate spaade vahel, kus sulistasime mõnuga.

Sügisel ootas meid veel üks reis, mis oli juba 2017 meil plaani võetud ehk siis mees kinkis meile piletid Apuuliasse. See oli imeline, kuna ilm oli super ja sobilik just selle kandi jaoks, kus kõige paremaks osaks olid fantastilised rannad. Avastamist oli küllaga, kuna meil ei olnud Lõuna-Itaaliaga varem kogemusi. Meeldis väga! Paljud kohad jäid meil käimata ja mõtlesime, et kindalsti võtame me selle osa Itaaliast veel ette aga nüüd me vaatasime, et Riiast ei lähe enam seda soodsat lendu Barisse. Võimalik, et niipea me siiski sinna ei jõua… Eks näis.

Irma ja Gustav

Kogu aastat kroonis paar nädalat enne jõule meie perega liitunud pesamuna, meie kõige rahulikum ja rõõmsam beebi. Jälle olin unustanud kui nunnud ja väikesed need imearmsad vastsündinud võivad olla 🙂

Uus aasta on mõnus, kõik see värskus ja uus energia. Tsiteeriks siinkohal jälle Vello Salot: “Aga tegelikult peaksime me terve elu kasvama. See kasvamise protsess ei tohiks peatuda…” Et siis uue aasta plaan on kasvada, veel ei tea küll täpselt kuidas või kuhu poole aga seegi on huvitav avastada.

 

Advertisements

Rapla lasteaedadest

Sügisel lugesime kohalikust lehest, et Rapla vallavalitsusel on valminud plaan liita 2 lasteaeda. Või siis teisiti öelduna – panna ühe lasteaia sisse teine lasteaed ja kaotada olemasolevaid kohti 40 võrra, et see teine lasteaed ära mahuks. Ja seejuures räägime me lasteaiast, mille ukse taga on kõige pikem järjekord. Kuna me sel sügisel ei saanud oma nooremale lapsele kodu lähedal asuvas lasteaias kohta, siis lootsime järgmise sügise peale. Päris raske on lapsi eraldi vedada ja tundub ka kuidagi aja- ja keskkonnavaenulik. Lisaks veel see, et kindlasti oleks noorem laps harjunud paremini lasteaiaga, kus ta oma suuremal õel lugematu arv kordi järgi on käinud.

Meile ei tundu selline lahendus mõistlik. Ja kuigi räägitakse ka teistest variantidest, millest ükski poleks nii hea, siis tegelikult pole nähtud mingeid muid kalkulatsioone või selgitusi. Pigem tundub, et probleem lahendatakse viisil, mis tekitab juurde palju uusi probleeme ja võib ainult paberil hea välja näha.

Asjalikud lapsevanemad esitasid ka muid lahendusi, kuidas olukorda kõigile sobivalt lahendada. Plaanidega olid päri mõlema lasteaia lapsevanemad. Paraku jällegi lükati see ilma arutamata laualt minema. (Siin saab sellega tutvuda: https://atp.amphora.ee/raplavv2017/index.aspx?o=923&o2=12778&u=-1&hdr=hp&tbs=all&dt=3&itm=232578&clr=history&pageSize=20&page=1 )

Vahepeal toimusid kohtumised, istungid, arutamised jne. Lõppes see kõik sellega, et vallavalitusese esitatud plaan kiideti volikogus heaks. Nagu ka viimases artiklis on kirjas, siis eriti iroonilisel kombel kiideti sel samal istungil heaks Raplamaa arengustreteegia 2035+, kus on ristivastupidine punkt lasteaiakohtade osas. Ütleks, et liiga irooniline.

Raplamaa võib ju oodata siia uusi inimesi elama ja töötama aga paraku saadab selline asjade käik Rapla valla poolt lastega peredele selge sõnumi, et te pole siia oodatud… Hoolimata ilusatest sõnadest on reaalsus siiski teine.

Mõned on selle aja jooksul öelnud, et ühe lasteaia lapsevanemad ei taha teise lasteaia lapsi sellepärast, et tegemist on erivajadustega lastega aga minu meelest pole see üldse mingi teema ja ei vasta kindlasti tõele. Pigem olid ka tavalasteaia lapsevanemad šokeeritud sellest, et erilasteaed ei ole saanud juba aastate jooksul mingit investeeringut olukorra parandamiseks. Ja seda pole keegi soovinud, seda fakti lihtsalt ei teatud laiemas ringis.

Selle aja sees ilmus veel ajalehes asjakohaseid artikleid. Näiteks soovitaks ma lugeda Stina Andoki arvamuslugu “Elu tõejärgses Rapla vallas”, mis on täiesti punk ja üllatas mind oma värskusega. Ma alguses ei osanud seda lasteaedade teemaga seostada aga ühel hetkel jäi pealkiri silma ja hakkas huvi pakkuma, mida ta sellega öelda tahab. Kahjuks saan ainult linki jagada ja mitte täies mahus artiklit, kuna ma pole luba küsinud: https://xn--snumid-pxa.ee/2018/11/elu-toejargses-rapla-vallas/

Abikaasa kirjutas teema kohta mitu artiklit, mis ilmusid “Raplamaa Sõnumites” novembris ja detsembris 2018. Panen need ka siia postitusse, et oleksid kõik korraga loetavad. Ajalehes ilmunud tekstid on toimetatud, küll minimaalselt aga ikkagi, siia panen nii nagu O need lehele saatis.

Rapla lasteaedadest 1

Ehmatav ja ebameeldiv oli lugeda 17.oktoobri Sõnumites artiklit „17 aastat arutelusid erilasteaia ümber – tulemuseks poolik lahendus“. Saime teada, et aastate viisi on vald kokku hoidnud kõige õrnemate ja kaitsetumate isikute – erivajadustega laste  pealt, suutmata korraldada erilasteaia Pääsupesa hoone rekonstrueerimist või uue ehitamist. Nüüd polevat võimalik enam seal vanas majas tegevust jätkata ja see pannakse lihtsalt kinni, kolides lapsed ümber teise lasteaeda. Ei mitte mõnda sellisesse, kus vähe lapsi ja palju ruumi, vaid Kellukesse, Rapla nõutuimasse lasteaeda, mille ukse taha niigi jäävad kümned lapsed vaba koha puudumise tõttu. Vallajuhid serveerivad seda kui objektiivset paratamatust ja parimat lahendust, millega midagi nagu ei muutuvatki teiste laste jaoks. See aga pole tõsi.

Lisaks artiklis mainitud faktile, et niigi järjekorras olevatele lastele lisanduvad uute rühmade mitteavamise tõttu veel kümned lapsed, keda peab kodulähedase lasteaia asemel kuhugi valla kaugematesse lasteaedadesse sõidutama, tuleb paratamatult ka Kellukese sees hakata lapsi ümber tõstma, vabastamaks ruume Pääsupesa lastele. Et aga näiteks Naksitrallid on paljude Kellukesse soovivate laste jaoks teine eelistus, saavad sealgi kohad täis (hetkel on seal 7 vaba kohta), nii et ka osa Jaama kandi rahvast ei saa enam lapsi kodu juurde lasteaeda panna ning sama juhtub  Päkapikuga Mahlamäe pool (praegu 5 vaba kohta). Allakirjutanu jaoks, kellel praegu üks laps käib kodu kõrval Kellukeses ja teine Naksitrallides, terendab olukord, et kolmas tuleb viia Kuusikule või Kodilasse või tontteabkuhu – vallaametnike arvates ei paista seal üldse vahet olevat, millises lasteaias laps käib. Laste ja lapsevanemate jaoks tähendab selline laste vedamine erinevatesse lasteaedadesse masendavat närvi- ja ajakulu. Kaotsiläinud tööaeg mõjutab muuseas nii perede rahakotti kui valla maksutulu.

Kui lapsi ei saa panna soovitud lasteaeda, hakatakse neid võimalust mööda hiljem ümber paigutama, mis lastes tekitab kahtlemata stressi. Lasteaeda lõpetades ei saa aga kodukauges lasteaias käinud lapsed minna koos semudega kooli, vaid rebitakse sõpradest-tuttavaist lahti – jälle varaste sotsiaalsete sidemete lõhkumine, mis lapsele midagi head ei tee. Seda muidugi eeldusel, et selleks ajaks pole ka alg- ja põhikoolid likvideeritud ja koondatud üheks Rapla kooliks.

Jääb vastuvõetamatuks erivajadustega laste manööverdamise põhjendus, et kuna seni pole probleemi Pääsupesa ruumidega lahendatud, siis paneme ta kinni ja asi korras.  Pole lasteaeda, pole kulusid, pole probleemi… Või siiski – ka äsja remonditud Kellukest tuleb hakata erivajadustega laste jaoks ümber ehitama.

Niisiis – „lahendades“ Pääsupesa amortiseerunud ruumide probleemi selle lasteaia likvideerimisega ja laste ümberpaigutamisega Kellukesse, tekitatakse hulk probleeme teistele lastele ja lastevanematele. Sellele järeldusele jõuti lastevanemate koosolekutel Kellukeses ja seda väljendas ka Kellukese hoolekogu, kuid omavalitsuse juhid ei pea seda millekski.

Kui on tõsi artiklis kirjutatu, et ajahambast puretud hoone on Pääsupesas mureks juba vähemalt aastast 2001, näib pilt vallast süngelt lastevaenulik. Mida kõike on Raplas sellest ajast saati ehitatud ja ümber ehitatud! Ka praegu Rapla kesklinna betoonplaadistamine ja vana telefonikeskjaama vuntsimine näitavad, et raha liigub siin küll ja ülearugi. Küsimus on suhtumises ja eelistustes.

Lisame pildile veel gümnaasiumide likvideerimise, lagunevad atraktsioonid Lastepargis ja näiteks äsjase uudise õpilaskodu kohatasude röögatust tõusust ning pilt saab selgeks – lapsed Rapla vallajuhtide kulu-eelistustesse ei mahu, pigem proovitakse nende pealt kokku hoida, mis on kahaneva ja vananeva rahvastikuga vallas üpris mõistusevastane. Lastega kodanikele jääb siis võimalus hääletada jalgadega või protestida. Nii et kutsun teisigi kodanikke üles avaldama meelt laste pealt säästmise vastu!

Rapla lasteaedadest 2

13. oktoobril kohtusid Kellukese saalis Rapla lastevanemad ja vallajuhid, keda esindasid vallavanem Piret Minn, abivallavanem Margo Hussar, haridusnõunik Tiina Roosimägi ja vallavolikogu hariduskomisjoni juht Jane Shelejev. Teemaks Pääsupesa erilasteaia ja Kellukese lasteaia ühinemine, mille käigus kaoks kaks tavarühma Kellukesest.

Eeskätt lapsevanemad, kelle lapsed on Kellukese lasteaia järjekorras, avaldasid pahameelt, et lasteaedade liitmisega nende õigustatud ootust lasteaiakohale Kellukeses ootamatult rikutakse. Sõna võtnud vallajuhid aga ei näinud selles mingit probleemi, veel vähem õiguste riivet, sest vald tagavat kõigile lastele lasteaiakoha – vakantseid kohti valla lasteaedades olevat üle 80. Et vabu kohti on palju ja laste arv väheneb, siis uue lasteaiahoone ehitamine Pääsupesale ega ka mõne olemasoleva lasteaia laiendamine ei olevat otstarbekas. Otse vastupidi, vallavanem avaldas arvamust, et lasteaiakohti tuleb veelgi vähendada ja vajadusel puuduvad „lasteaiakohad“ tellida teenusena erasektorist.

Nagu mantrat korrutati vallajuhtide poolt, et Pääsupesa laste kolimine Kellukesse olevat parim lahendus. Aga milles paremus seisneb, see jäi vastuseta, sest nagu moka otsast tunnistati, siis ega muid variante ehk plaan B-d kaalumisel polegi. Eeldatakse, et vallavolikogu on kummitempel, mis selle „parima valiku“ kinnitab ja lool lõpp.

Rahvastiku kahanemine ja laste arvu vähenemine on tõepoolest enamuses Eesti valdades probleem, mis sunnib sulgema nii lasteaedu kui koole, kus laste arv on kahanenud allapoole nö kriitilist piiri. Raplas on aga vallavalitsusel plaan likvideerida kaks rühma lasteaiast, mille täituvus on 100% ja järjekord ukse taga. Niikaua kui vallavalitsus pole esitanud arvutusi ja prognoose, et Kelluke jääb lähiajal laste puudumise tõttu tühjaks niikuini, tundub Kellukese kärpimine pigem halvim variant, sest häirib maksimaalset võimalikku hulka lapsi ja lapsevanemaid.

Arvudes: kahe rühma likvideerimine puudutab kõige otsesemalt 36 kuni 40 last ja vastavalt 72 kuni 80 lastevanemat ning koos teiste pereliikmetega juba kindlasti rohkem kui 150 inimest. Kui Kellukeses kohata jäänud lapsed surutakse vahele teiste Rapla lasteaedade järjekordadesse, siis kasvab petetud ootustega inimeste arv juba mitmetesse sadadesse. Kuidas saab pidada „parimaks lahenduseks“ teguviisi, mis sadadele vallakodanikele ebamugavust ja lisakulusid tekitab?

Loogikavaene on vallajuhtide väide, et kahe rühma kaotamine Kellukeses omab üksnes lühiajalist mõju – lihtsalt tuleval aastal jääb kaks rühma vastu võtmata, aga järgnevatel aastatel minevat kõik vanaviisi edasi. Terve mõistus ütleb, et kui Kellukeses kohti kolmandiku võrra vähendatakse, ei ole kuidagi võimalik seal ka edaspidi endist arvu lapsi vastu võtta. Osa järgmisel aastal Kellukeses kohata jäävaid lapsi saab seal arvatavasti koha ületuleval aastal, kuid kohata jäävad siis järgmised lapsed järjekorras. Nii kestab negatiivne mõju veel aastaid.

Ka lasteaia töökorraldus ei saa jääda samaks: kui  kuuest rühmast jääb alles neli, siis pole võimalik lapsi endistviisi vanuse järgi rühmitada, sest selleks peaks rühmi olema vähemalt viis.  Kui aga erivajadustega laste arv suureneb – ja statistiliselt see kipub sedasi kahjuks olema – on vaja neile avada uusi rühmi, milleks tuleb siis Kellukese uks veelgi enamatele erivajadusteta lastele sulgeda.

Kõigile lasteaedade liitmise järel Kellukeses kohata jäävatele lastele Rapla teistes lasteaedades kohti ei jätku. Vallavanema visioon lastehoiuteenuse ostmisest erasektorist, mis võimaldab lasteaiakohti optimeerida ja loob samas vallas töökohti, näib aga väga kahtlane. Lasteaed ei ole ainult koht, kuhu lapsed töö ajaks ära sokutada. Lasteaed pakub märksa rohkem ja sisukamat tegevust ning ka sotsiaalse suhtluse võimalusi kui seda suudab ükski lastehoid. Allakirjutanul on hoopis negatiivne kogemus ühe Rapla lastehoiuga, kus last põhjalikult traumeeriti. Vallavalitsus on selle lastehoiu probleemidest teadlik, kuid see tegutseb ikka legaalselt edasi, olles siis üks võimalikest kohtadest, kuhu Kellukese järjekorras olnud lapsed kavatsetakse sokutada. Abivallavanema väljendatud plaan Kellukesest vallandatavad õpetajad valla kulul eralastehoidudesse „kvaliteeti tagama“ palgata ei kõla kuigi usaldusväärselt.

Eraldi tasub märkida, et lastevanemate poolt kohtumisel tehtud ettepanek taastada lasteaedade teeninduspiirkonnad, et prognoositavas lasteaedade järjekordade kaoses oleks inimestel siiski võimalus laps kodulähedasse lasteaeda panna, tehti vallajuhtide poolt resoluutselt maha kui liigne regulatsioon. Inimestele pidavat jääma vabadus valida… Aga seda vabadust Rapla kesklinnas reaalselt ei ole ega tule, kui Kellukest veel koomale tõmmatakse.

Kokkuvõttes on ühtede laste ohverdamine teiste laste heaks väga halb plaan. See võib olla mugav ametnikele ja odav eelarvele, aga kindlasti mitte parim Rapla lastevanematele ja lastele. Niisiis kutsun vallvolikogu kui kodanike esindust üles mitte likvideerima kohti Rapla nõutuimas lasteaias ja lapsevanemaid jätkuvasti selle plaani vastu protestima.

Rapla lasteaedadest 3

Valla teerull jätkab sõitu üle Kellukese laste – nii võiks kokku võtta Rapla valla hariduskomisjoni 13. detsembri koosoleku hääletuse tulemused. Hoolimata sellest, et Rapla linnas on lasteaiakohti pigem puudu kui ülearu, hääletati komisjonis peaaegu üksmeelselt nende vähendamise poolt veel 40 koha võrra. Kellel on lastest ükskõik ja kes kardab oma koha pärast valla toiduahelas, jääb lastevaenuliku eelnõu toetajate südametunnistusele.

Vajadus erilasteaia Pääsupesa remondiks või rekonstruktsiooniks on olnud üleval juba ligi 20 aastat. Ca 10 a tagasi jõudis Pääsupesa valla haridusinvesteeringute nimekirjas esimeseks, kuid lükati siis kõrvale ja nii on see tänaseni rahata jäänud. Ja lahendus aastal 2018: paneme ta lihtsalt kinni, viime lapsed üle Kellukesse ja Kellukese järjekorras ootavad lapsed mingu kus tahes?

Selmet luua head tingimused kõikidele lastele, soovib vallavalitsus parandada ühtede heaolu teistelt äravõtmisega. See meenutab vägisi Stalini aega. Näiteks anti siinkirjutaja lähisugulastele Raplas 1950. aastal käsk eluruum vabastada, mida ametnikud ka kenasti põhjendasid: „Saage aru, inimestele on kortereid vaja…“ Samasugust „mõistmist“ paistavad täna ootavat Rapla vallaametnikud neilt lapsevanematelt, kes on Raplas lasteaiakohtade vähendamise vastu.

Neid lapsevanemaid on palju. 30.10.2018 toimunud koosolekul Rapla Kellukese lasteaia hoolekogu otsustas 1 poolt, 1 erapooletu ning 6 vastuhäälega mitte toetada Pääsupesa lasteaia erirühmade ületoomist Kellukese lasteaeda.  Poolt oli muidugi Kellukese kärpimise eestvedaja haridusnõunik Roosimägi, erapooletuks jäi arusaadavalt Kellukese töötaja ja kõik lapsevanemad olid vastu, esindades kuue rühma rohkem kui kahtesadat lapsevanemat. On täiesti kindel, et kui korraldada küsitlus kõigi Rapla linna lastevanemate seas, on enamus lasteaiakohtade vähendamise vastu. Kas vallavõim saab sellest aru või peavad ignoreeritud lapsevanemad kollased vestid selga tõmbama?

Sealjuures on ametnike laiskus Pääsupesale käegalöömisel hämmastav. Seisukohavõtuks pole pandud lauale ei hoone ehitustehnilist ekspertiisi ega realistlikku hinnapakkumist ehitise rekonstruktsiooniks vaid lihtsalt nenditakse, et ahjud ja korstad on vanad, elektrijuhtmestik on „väga väsinud“ jne, mille peale blufitakse silma pilgutamata, et remont maksaks vähemalt 1,5 miljonit eurot ning loomulikult polevat seda mõtet lasteaiale kulutada.

Niisiis kutsun kolmandat korda vallavolikogu mitte hääletama eelnõu poolt, mis ühtede laste lasteaiatingimuste parandamiseks halvendab olukorda palju suuremal hulgal teistel lastel. Lasteaiakohtade kärbe linnas, kus neid niigi ei ole piisavalt, annab väga selge sõnumi lastega peredele – te pole Raplas oodatud. Lapsed ei ole ainult numbrid exceli tabelis, mida suvalt ümber paigutella.

Rapla lasteaedadest 4

Hoolimata hulga lapsevanemate palju kordi väljendatud vastuseisust, mida toetas ka kohalik neljas võim, otsustas Rapla vallavolikogu 20.12.2018 istungil anda rohelise tule erilasteaed Pääsupesa likvideerimisele, mille käigus kaotatakse erivajadusega lastele ruumi tegemiseks kaks senist rühma lasteaias Kelluke. Ühtedelt lastelt kohtade äravõtmise ja teistele andmise käigus väheneb Raplas lasteaiakohtade arv 40 võrra, st kaob üle 10% Rapla lasteaiakohtadest.  Sellega tekib paratamatult  lasteaiakohtade defitsiit ja aastateks kaob võimalus lapsi kodule lähimasse lasteada panna Rapla kesklinna ja Sulupere elanikel.

Otsus on äraspidine päris mitmetel põhjustel. Nagu mainitud, sõideti tankiga üle Kellukeses käivate ja järjekorras ootavate laste vanemate arvamusest, mida ei saa sugugi pidada heaks halduseks. Avalikud pöördumised volikogu poole ei saanud vastuseid. Sotsialistlik ümberjagamine Eesti Vabariigi juubeliaastal tehti lihtsalt ära.

Küllap taheti aastaid amortiseerunud hoones pesitsenud Pääsupesa laste ümberasustamisega teha tore jõulukink erivajadusega lastele ja nende vanematele. Paraku võib arvata, et teistelt lastelt varastatud lasteaiakoht ei paku täit rõõmu vähemalt neile lapsevanemaile, kel oma lapse pärast muretsemise kõrval jätkub hoolivust ka teiste laste jaoks.

Arvatavasti soovis vallavõim ajada ka isevärki regionaalpoliitikat – lootes keskusest lasteaiakohtade kaotamisega suunata rohkem lapsi vähetäitunud lasteaedadesse valla äärealadel. Küllap mõni laps sinna viiaksegi, kuid teistele võib käepärase lasteaiakoha puudumine tähendada hoopis elukohavahetust või vanema(te) pikemat eemalolekut tööturust, mis on halvad variandid mõlemad.

Mida sellest kõigest arvata?

Traditsiooniliselt lubavad poliitikud enne valimisi üksteise võidu lasteaiajärjekordade kaotamist ja kodulähedase lasteaiakoha tagamist, kuid Rapla volikogus käituti suht üksmeelselt risti vastupidi. Eriti skisofreeniline on, et samal istungil kiideti heaks ka dokumendid „Raplamaa arengustrateegia 2035+ „ ja „Raplamaa arengustrateegia tegevuskava 2019 -2022.“

Arangustrateegia punkt 10:  Igale Raplamaa lapsele on tagatud kodulähedane lasteaiakoht. Kasvav Raplamaa vajab tähelepanu peredele ja lastele. Igale lapsele (ka erivajadustega) tuleb tagada kodu lähedal vajadustele vastav lasteaia või -hoiu koht. Suuresti tuleb praegust head olukorda säilitada ja parandada tingimusi, aga kui vaja, siis ehitada ka juurde.

Tegevuskava läheb veel detailsemaks, andes kohalikele omavalitsustele konkreetsed juhised:

Tegevussuund 10.1 Tagatud kvaliteetne lasteaiateenus kõigile

Tegevus 10.1.1: Olemasolevate lasteaiarühmade tingimuste parandamine, sh investeeringud hoonete renoveerimiseks

Tegevus 10.1.2: Vajadusel uute lasteaiakohtade avamine, sh investeeringud uute hoonete ehitamiseks ja olevate rekonstrueerimiseks

Niisiis kiitis vallavolikogu samal istungil heaks lasteaiatingimuste parandamise Raplamaal ja sellega loogilises vastuolus oleva lasteaiakohtade likvideerimise Raplas. Ju vist käsitletakse arengustrateegiat ja selle tegevuskava nagu meie välisministeerium ÜRO rändepakti – tegemist on vaid heade kavatsuste deklaratsiooniga, mis ei too kaasa mingeid kohustusi. Lasteaedu ehitagu Raplamaal keegi teine, mitte Rapla vald. Kuid milleks deklareerida midagi, mida ei kavatsetagi järgida? On see küüniline silmakirjalikkus? Või käiakse volikogus kätt tõstmas üldse ilma vaatamata, mida tegelikult hääletatakse. Seakari, mitte Rapla raad.

Kuhu edasi?

Elu läheb edasi ka sedasi. Prognooside kohaselt laste arv vallas väheneb ning pole kahtlust, et lasteaiakohtade kaotamine maakonna-ja vallakeskuseks olevast Raplast saab mõjuda seda vähenemist ainult kiirendavalt. Pole lapsi, pole probleemi. Juba järgmisest Rapla Teatajast saame vast lugeda võidukat sõnumit, et kauakestnud Pääsupesa küsimus on vallavalitsuse targal juhtimisel lõpuks ometi parimal viisil lahendatud.

Ees ootavad uued väljakutsed. Üle kahekümne aasta on vallavalitsus virelenud vanas vabatahtlikult tuletõrjelt kaaperdatud majas. Seoses valla laienemisega vajab asi kiiret lahendamist ja miks mitte hõivata ruumid Naksitralli lasteaialt? Kuid ei, vallavalitsus väärib enamat, kui mitte kohe pompöösset raekoda uue linnaväljaku ääres, siis vähemalt endist maavalitsuse maja. Aga kunagises ühikas tiksuv Rapla hooldekodu, kes samuti palju aastaid oodanud paremaid tingimusi? Selle võiks küll kohe üle viia Päkapiku lasteada. Hooldekodukohtadest on vallas suur puudus, vabu lasteaiakohtasid aga piisavalt ja vajadusel saab veel erasektorist lisagi. Tervetel, tarkadel ja ilusatel lastel pole ometi probleemi astuda pool sammu tagasi, et aidata abivajajatel minna edasi. Vallavolikogu on sellega muidugi väga päri, sest nagu manitses vallavanem Minn: „Me kõik võime ühel hetkel abivajajateks osutuda.“

(lisaksin siinkohal, et viimase lõigu sarkasmiks andis alust vallavanema sõnavõtt lehes, vaevalt, et muidu nii veidrat teemaarendust oleks üldse pähe tulnud arendada)

 

Laseme lastel maailma avastada…

IMAG2124

Käisin paari nädala eest lastega mänguväljakul. Sinna tuli ka üks vanaema oma lapselapsega, tundus umbes 4-aastane ja seetõttu läks I kohe tüdruku juurde, et tutvust sobitada. Nad klappisid päris hästi ja jooksid ringi ning hakkasid kohe mingeid mänge välja mõtlema. Vanaema oli alguses 10 minutit vaikselt, siis rääkis telefoniga ja kui kõne läbi sai, oli näha, et tal hakkas igav. Tõenäoliselt ketras ta peas kõiki tegemata toimetusi ja mida ta võiks teha siis kui ta ei peaks olema mänguväljakul. Selle peale hakkas ta oma lapselast suunama, et too teeks seda ja mängiks … Ühesõnaga lapsel oli tegevust küll aga vanaema tundis, et peab kuidagi juhendama, sest muidu lapselaps ei tee kõike nii nagu talle tundub, et on õige. Nojah, ega tal närv kaua vastu ei pidanud, varsti vedas oma lapselapse kodu poole minema.

See pani mind mõtlema sellele, kuidas ma isegi olen ennast korrale kutsunud, et ma ei pea oma lastele koguaeg ette ütlema, mida nad tegema peavad. Ma olen seda õppinud – lasen neil ise mingeid asju teha ja ei kontrolli liialt. Muidugi tuleb vaadata, et oleks turvaline ja ohutu aga jah, ma ütlen endale küll mõnikord, et ära sega vahele, kui laps mingi mängu leiutab vms. Muidugi on koos tehes ka tore aga peab jätma lapsele avastamise ruumi.

Lugedes kriitikat Eveliisi blogist, kuidas lapsevanemad teevad laste eest kodutöid ära, tuli kohe see seik meelde. Täiskasvanud tahaksid kangesti kontollida ja juhendada, mingi piirini see ongi ok. Aga tuleks õppida kontrolli-kolli endas vabaks laskma. Kus see piir on, see on muidugi teine küsimus, peen tunnetamine, sest lapsed ja vanemad on ju erinevad. Ja tegelikult on hea, kui keegi sellele tähelepanu juhib, mõnikord ollakse oma mulli sees ja ei panda tähele, et midagi on valesti. Samas peab olema ka vanemal teatud avatus kriitika suhtes, olen ise kogenud, et mõni lihtsalt ei talu seda ja ei võta seda selliselt, et see tema kohta käiks.

Käisime lastega tarkuse matkal

DSC_0053

Võtsime plaani 1. septembril teha lastega väikese matka. Kuna O. oli uurinud Kaisma järve ääres olevat matkarada ja tunnistanud sobivaks, siis võtsimegi laupäeva hommikul suuna sinna poole. Kuigi mõtlesime kõhukotiga läbi ajada, siis panin igaks juhuks ikka vankri autosse (olgu öeldud, et kõhukott jäi meist kenasti valmis panduna koju diivanile). Õnneks, sest rada oli vankriga täiesti läbitav ja oli ikka kordades kergem, kui vahepeal sai lapsi kordamööda ja isegi korraga vankrisse panna (Tegime matkal väikese DIY projekti ühesest kärust kaheseks :D).

DSC_0008

Jätsime auto esimesse parklasse, mis järve ääres oli ja hakkasime minema. Alguses ei osanud midagi arvata, isegi ühtegi silti ei hakanud silma aga siis sattusime viitadega posti juurde ja tuli kohe tugevam tunne, et läheme täitsa õiget teed mööda.

Pärast viidapostist möödumist sattusime mänguväljakule, mis oli suureks üllatuseks. Ma pole just paljusid matkaradasid kohanud, kus oleks ka mingisugune lasteala eraldi olnud. Olime sellest vaimustunud, hoolimata sellest, et kõik pisut räämas ja kulunud oli.

Edasi minnes läksime mööda järve ääres asuvast puhkemajast ja siis algaski laudtee. Laudtee oli väga heas korras, lausa lust oli käia. Lapsed olid tublid ja käisid ka oma jala peal päris pikalt. H. muidugi pigem jooksis 🙂 Laudtee pluss oli veel see, et ega lapsed omapead teelt kõrvale ei kaldunud, kõndisid ilusti mööda rada.

Meie matk kulges siis vaatetornini ja tagasi, mis on kirjade järgi 1,8 km (sellest 1,5 km laudteed, kokku käisime üle 3 km, kuigi peab ütlema, et tundus ikka pikem maa… aga muidu on võimalik teha ka ring ümber Kaisma järve. Alguses mõtlesime, et see oleks ju ka tehtav aga tegelikult kadus aeg märkamatult ja lastel hakkas une- ja söögiaeg peale tulema. Nüüd meil jäi nägemata, milline rada sealt edasi läheb ja kuidas on selle läbitavusega, eks jääb järgmiseks korraks siis avastamiseks.

DSC_0058

Pildil on I. tarkust ammutamas ehk siis tarkus tuli peamiselt infotahvlitelt, mille pealkirju I. innukalt ette luges. Vaatetorni juures oli palju jõhvikaid ja üliküpseid mustikaid, neid me nosisime kohe hea isuga. Tagasitee matka alguspunkti kulges vähem ringi vaadates ja rohkem kõndimisele rõhku pannes, sest kõht hakkas tõesti tunda andma ja ootamas oli toidukorv hea ja paremaga.

Matk oli väga paraja pikkusega ja kokku olime seal u. 3 tundi, mis väikeste lastega oli väga paras. Väga mõnus leid oli igatahes Kaisma matkarada. Kui on soovitusi, siis võiks jagada, millised matkarajad on väikeste lastega hea ette võtta.

 

 

 

Nukuteatri maagia

I armastab väga teatrit. Olen püüdnud talle otsida sobilikke teatrietendusi, mida vaadata ja alati on ta teatrist lihtsalt üleni võlutud olnud. Esimene etendus, kus me temaga käisime oli 2 aastat tagasi Viljadi Hansapäevadel toimunud beebidele ja väikelastele mõteldud tükk, I oli siis 2-aastane. Nime ma ei mäleta aga kõik said reas laval istuda ja vahepeal sai ka kaasa lüüa, kastanimune korjates vms. Igatahes oli see lahe esmakokkupuude teatriga. Peale seda oleme veel Tallinnas Nukuteatris käinud ja eelmisel aastal, kui olid tasuta lastepäevad üle Eesti, siis istus I issiga esireas ja vaatas ära lasteetenduse Raplas ja Märjamaal. Seal juhtus veel selline naljakas asi, et Raplas hakkas vihma sadama aga kuna nemad istusid vihmavarju all, siis ei pannud tähele, et ülejäänud publik jalga lasi. Nad märkasid alles siis seda, kui laval hakati otsi äkitselt kokku tõmbama.

gustavson_julgepyks-300x200

Harry Gustavsoni nukuteateri etendusest “Jänes Julgepüks”, mida käisime Viljandis vaatamas. Pildi leidsin internetist.

Nüüd käisime taas Viljandis nukuteatris, avastasin täitsa juhuslikult, et seal on etendused. Täitsa suvaline suvine pühapäev oli, ilma oli kehv ja kohale ei olnud just palju vaatajaid tulnud. Kümmekond vast oli. Teater oli armas, selline mida hea meelega lapsega vaatama minna. Ma tean, et neil on vahel lasteaias käinud veidi kahtlased etendused külas ja sellise otsa ei tahaks ise koperdada. I jäi muidugi väga rahule, H ka, kuigi poole etenduse pealt meeldis talle pigem lava taha piiluda. Pärast sai nukkudega mängida, see on alati nii tore.

Mulle tundub, et lastele ei ole kuigi keeruline etendust teha, peab ainult tahtmist olema. Kui tahtmist ei ole, siis see paistab kohe välja ja siis on tunne, et tehakse asja lihtsalt inertsist. Ja ega siis pole ka tore vaadata.

Viljandi oli ise ka muidugi tore, hoolimata tuulisest ja jahedast ilmast. Lähen sinna alati hea meelega, seal on selline armas romantika hõng tänavatel. Käisime Rohelise Maja kohvikus ja saime isegi laua, seal on alati nii rahvast täis. Toit oli hea ja kohv veel parem 🙂

Munad ja pühad

Tänavu paneme me värvilised täppidega munad ainult meie aeda õunapuu otsa. Varasemalt aga oleme teinud päris mitmeid aastaid sellist projekti nagu “Munad puu otsas”. Siis kui mul olid noorte- ja laste kunstikursused juhendada, tundus see hea võimalus midagi väljaspool kursuseruume teha. Pealegi olime esimesel korral tulnud just pühade eel Saksamaalt ja seal olid kõiksugu dekoratsioonid igal nurgal. Eestisse jõudes oli väljas kuidagi tühi ja kõle. On ju enamasti ülestõusmispühad ajal, mil lumi on ära sulanud aga rohi ja lilled pole veel tärganud ehk siis kõik on ühtlaselt hallikas-pruunikas. Tahtsime õue värve!

Lapsed ja noored tulid munade projekti ideega väga hästi kaasa ja tegid usinasti kõigepealt kavandeid. Pärast valiku tegemist ja arutamist, mida ja kuhu maalida, hakkasid kõik oma munade kallal tööle. Enamasti toetas meie tegemisi ka Rapla vald ja saime vabalt paksu korra värve munade peale kanda. Suurematega proovisime korra ka aerosoolvärve.

Kui munade värvimine oli lõbus ja hiljem nende rõõmsad värvid linnapildis veel lõbusamad, siis riputamine oli alati paras peavalu. Jagasin enam-vähem ära, milline muna kuhugi tuleb ja siis hakkas O redeli peal kõlkudes neid üles riputama. Pidime ka nuputama, milline oks liialt pehkinud on ja koos munaga alla sadada võib. Õnneks seda ei juhtunud aga päris kuivanud okstele me ei riputanud ka.

Alguses me riputasime ainult ühe puu otsa aga paaril viimasel aastal riputasime lausa kahe puu otsa, ka selle puu okste külge, mis on Rapla kahe torniga kiriku ees. Päris uhke, värvilaigukesi jagus mitmesse kohta. Oli küll linnapilt kohe rõõmsam.

DSC_0366

Ühel hetkel ei tundunud enam huvitav mune puu otsa panna. Ja nii me mõtlesime välja uued munad, sellised, mis käisid maapinnal. Positiivsed ja negatiivsed munad, mida õige nurga alt vaadates tekkis huvitav vaade.

munakujud

Hetkel on munade projektiga paus. Keskväljak ehitatakse suvel täiesti ringi ja pärast seda tekib v-o mingeid mõtteid, kuidas võiks kevadel taas linnapilti rõõmsamaks muuta. Peaks muidugi inspiratsiooni saamiseks jälle Saksamaale vaatama minema, seal neid pühadekaunistusi juba jätkub.

 

 

Mida kinkida 1-aastasele lapsele? – DIY projekt

Mõtlesin tükk aega, mida võiks H-le esimeseks sünnipäevaks kinkida. Kuna suurem õde on oma mänguasju talle pärandanud, siis tundus, et pole midagi eriti juurde vaja. Samas tundus, et just oleks vaja midagi nii huvitavat, et see tähelepanu köidaks ja mida ise näppida saaks. Tuli mõte teha ise tegeluslaud, mida saaks seina külge kinnitada. Otsisin pinterestist mõningaid näiteid ja arutasin O-ga. Ta arvas, et ideel on jumet ja hakkas kohe kaasa mõtlema, mida võiks sinna panna.

IMAG1064

Ma tean, et O hakkas seda otsast tegema aga siis me olime kõik haiged ja laua tegemine jäi tahaplaanile. Vahepeal jõudsime H esimese sünnipäevagi ära pidada. Saime terveks ja O hakkas seda edasi tegema, kuni eile sai selle täitsa valmis ja tõi tuppa. Kui mina mõtlesin midagi lihtsat teha, siis välja tuli midagi täiesti teistsugust – vähemalt poole uhkem ja keerukam variant. Seal on kõiksugu mutikaid, jubinaid ja vidinaid, luugid käivad kinni-lahti ja isegi uksekell töötab 🙂

IMAG1070

Kinnitasime selle ahju kaitseks ehitatud võreaediku külge ja tundub, et see meeldib mõlemale lapsele. Ise tehtud, hästi tehtud, või nohh O tegi 🙂 Üks suur pluss on sellel veel, nimelt põrandal ei vedele lisaks ühtegi mänguasja.