Uus tase näitusekorralduses

IMAG2915Käisin nädala alguses Kris Lemsalu Veneetsia Biennaali näituse või õigemini projekti “Birth V – Hi and Bye” esitlusel, mida korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Alguses pidi esitlus toimuma Krisi ateljees aga kuna huvilisi oli palju, siis toimus see ARS-I maja projektiruumis. Polnudki seal varem käinud aga õnneks leidsin hoovi minnes õige koha üles.

Minu jaoks oli see täiesti “uus tase” selles mõttes, et kunstnik ise ei olnud kohal, kuna ta tegi viimaseid ettevalmistusi näituse tarbeks ja kolas mööda ehituspoode. Kuigi juttu oli palju, näiteks said kuulajad teada kõiksugu uhkeid numbreid meeskonna suuruse (u. 50 inimest) kuni rekka hulgani (1 terve, mitte pool või veerand), siis sisuni ei jõutudki. Ma sain teada, et väga äge näitus tuleb, installatsioon ja avamisel ooperi performace ja mis kõik aga, et seda võib siis 10. mail Veneetsiasse kaema minna. Well, tekkis küsimus, miks üldse see üritus tehti. Selles mõttes, et vormiliselt oli ju kõik kena, pakuti proseccot ja ekleeri (need kadusid muidugi laualt kiiremini, kui sa jõudsid silmi pilgutada), räägiti ettevalmistustest ja sellest, et tuleb üks ütlemata lahe näitus aga sisu eriti ei puudutatud, et mis installatsioon või mis ooperilaadne performance. See oli pettumus, tundus, et projekti on sisse kirjutatud selline eelesitlus ja siis tehti see ära, linnuke kirjas.

Samas ma ei kahetse, et ma sinna läksin, sain inimestega rääkida, keda polnud ammu näinud.

Advertisements

Munad ja pühad

Tänavu paneme me värvilised täppidega munad ainult meie aeda õunapuu otsa. Varasemalt aga oleme teinud päris mitmeid aastaid sellist projekti nagu “Munad puu otsas”. Siis kui mul olid noorte- ja laste kunstikursused juhendada, tundus see hea võimalus midagi väljaspool kursuseruume teha. Pealegi olime esimesel korral tulnud just pühade eel Saksamaalt ja seal olid kõiksugu dekoratsioonid igal nurgal. Eestisse jõudes oli väljas kuidagi tühi ja kõle. On ju enamasti ülestõusmispühad ajal, mil lumi on ära sulanud aga rohi ja lilled pole veel tärganud ehk siis kõik on ühtlaselt hallikas-pruunikas. Tahtsime õue värve!

Lapsed ja noored tulid munade projekti ideega väga hästi kaasa ja tegid usinasti kõigepealt kavandeid. Pärast valiku tegemist ja arutamist, mida ja kuhu maalida, hakkasid kõik oma munade kallal tööle. Enamasti toetas meie tegemisi ka Rapla vald ja saime vabalt paksu korra värve munade peale kanda. Suurematega proovisime korra ka aerosoolvärve.

Kui munade värvimine oli lõbus ja hiljem nende rõõmsad värvid linnapildis veel lõbusamad, siis riputamine oli alati paras peavalu. Jagasin enam-vähem ära, milline muna kuhugi tuleb ja siis hakkas O redeli peal kõlkudes neid üles riputama. Pidime ka nuputama, milline oks liialt pehkinud on ja koos munaga alla sadada võib. Õnneks seda ei juhtunud aga päris kuivanud okstele me ei riputanud ka.

Alguses me riputasime ainult ühe puu otsa aga paaril viimasel aastal riputasime lausa kahe puu otsa, ka selle puu okste külge, mis on Rapla kahe torniga kiriku ees. Päris uhke, värvilaigukesi jagus mitmesse kohta. Oli küll linnapilt kohe rõõmsam.

DSC_0366

Ühel hetkel ei tundunud enam huvitav mune puu otsa panna. Ja nii me mõtlesime välja uued munad, sellised, mis käisid maapinnal. Positiivsed ja negatiivsed munad, mida õige nurga alt vaadates tekkis huvitav vaade.

munakujud

Hetkel on munade projektiga paus. Keskväljak ehitatakse suvel täiesti ringi ja pärast seda tekib v-o mingeid mõtteid, kuidas võiks kevadel taas linnapilti rõõmsamaks muuta. Peaks muidugi inspiratsiooni saamiseks jälle Saksamaale vaatama minema, seal neid pühadekaunistusi juba jätkub.