Vieste – kuurort, kus on kõik ideaalseks puhkuseks olemas

DSC04296

Umbes siis, kui meie puhkus oli poole peale jõudnud, pakkisime oma asjad ja võtsime suuna teisele poole “kontsa” Viestesse. Õnneks oli meid hoiatatud, et tunnike enne suurepärast kuurortlinna kulgeb tee puhta mööda serpentiine. Kuna selline pisiasi oli ette teada, ei olnud see ka kuigi raskesti üleelatav. Lapsed küll väsisid pikast sõidust ja hakkasid enne kohale jõudmist nurisema aga üllataval kombel tuli see meile kasuks. Nimelt linna sisse sõites pidas meid kohalik politsei kinni, uuris, kust tuleme ja vaadates,  et meie noorhärrale selline suhtlus hetkel ei sobi, soovis head teed.

DSC04289

Viestes olime broneerinud hotelli, esimest korda sellise, kus reklaamiti lasteklubi s.t. lõbusaid tegevusi lastele, mängutuba ja mänguväljakut. Need kaks viimast olid küll olemas ja said meie poolt ka korduvalt külastatud aga ups… lasteklubi just lõpetas sel hooajal tegevuse. Ja kuskil polnud märgitud, et mis ajani see toimub. Mõnes mõttes oli ikka seal kergem, et ei pidanud ise koguaeg lastele tegevusi välja mõtlema, vaid nad said ise mängida.

 

Hotelli plussiks oli see, et iga päev saime puhtad rätikud ja puhtad põrandad, ilma ise vaeva nägemata. Isegi, kui me enda arvates olime rannast suhteliselt puhtalt ära tulnud, olid rätikud ikka pidevalt liivased ja põrandad ka. Mõnes rannas oli veel selline hästi peenike aga väga kleepuv liiv, mis meiega kaasa tahtis tulla. Ja rannas käisime me jätkuvalt 2 korda päevas.

DSC04443

Miinuseks oli kindlasti toit, sest ise ei saanud midagi kokata. Meile pakuti kohe esimesel õhtul, et hotellis on võimalik süüa õhtust ja maksta vastavalt sellele, mida me valime ning lisaks valida salatibufeest endale meelepärast. Valisime mitmest käigust ainult eelroa nimekirjast, sest koos salatitega oli see enam kui piisav meile. Kokku käisime kahel korral nii õhtust söömas, sest värke salat ja soe toit olid ikka head. Üllatuse saime hotelli arvet makstes, kaks mitte just eriti suurt õhtusööki maksid kokku veidi üle 100 euro… Oleks ette teadnud, oleks kuskilt restost linna pealt omale söögi kohale toonud. Kuna Viestes on palju turiste, kes on tulnud mööda maad või merd (päris uhkete jahtidega sadam oli vanalinna servas), siis mõned söögikohad olid avatud ka päevasel ajal.

Vieste on kindlasti üks minu lemmikumatest linnadest, kuhu me Apuulias sattusime. Seal on nunnu vanalinn oma kitsaste tänavate ja poekestega, uhked rannad ja muidu oli ka selline mõnus õhustik. See on ka üks väheseid kohti, kuhu ma hea meelega tagasi suvitama läheks.

DSC04500

Teadsime, et ilm muutub viimasel päeval jahedamaks ja võib ka vihma tulla aga nii järsku ilmamuutust ei oleks oodanud. Läksime veel viimast ujumist randa tegema, kui 10 minuti jooksul muutus ilm täiesti tormiseks ja pidime lapsed otse ujumisest rätikute sisse püüdma ning autosse jooksma. Isegi lõbus oli, et meeletult päikeselised ja soojad suveilmad nüüd puhkuse lõppedes otsa said.

DSC04515

IMG_20180924_182619

Advertisements

Üks kohviring Soomaal

Eile toimus taas Pärnu- ja Viljandimaal avatud talude ja pop-up kohvikute päev nimega “Kaks kohviringi ümber Soomaa”. Olen tahtnud ka varem sinna minna aga kevadeti on teadagi kiired ajad või on keegi haige olnud, igatahes sel aastal kõik klappis ja kohale me jõudsime. Sinna sõites naersime O-ga, et oleme tahtnud minna Soomaale viiendat aastaaega vaatama ja lõpuks kohale jõudes on kõik nii kuiv 🙂 Suurvett polnud seal tõesti üldse mitte.

 

Alustasime Piesta Kuusikaru talu kohvikust ja tootmishoonest. Väga lahe, kuidas toodetakse õuntest nii tavalist mahla kui ka põnevamaid tooteid – näiteks õunastroop`i. Olen otsinud head moosi, mis maitseks just juustudega koos hästi ja kuna nad reklaamisid, et see Hollandis tuntud nö. õunamee taoline toode just selleks sobib, siis on mul muidugi suured ootused selles suhtes. Meil oli seal kodune moment, kui selgus, et enamus toomiseks vajaminevast toorainest tuleb Valtu aiandist 🙂 Kohvikus proovisime ära ka nende vürtsika õunajoogi, mida juuakse soojalt ja mis maitses hästi.

Järgmisena võtsime suuna Soomaa külastuskeskuse poole, kuna tahtsime kasvõi 2- kilomeetrise matka teha ja just nii pikk ongi keskuse kõrvalt algav ja lõppev koprarada. Tee sinna kujunes pikemaks, kui olime plaaninud, nimelt pidime vahepeal tsivilisatsiooni autot tankima minema. See oli päeva tüütum osa aga nagu öeldakse, siis omad vitsad peksavad, oleks ju enne võinud kütusepaagi täis võtta.

Koprarada oli lõbus, kulges päikesepaistes ja metsa vahel ei olnud nii tuuline ka kui lagedal. Vähem lõbus oli see, et umbes pool rajast oli laudtee aga meie võtsime H-le vankri kaasa. Ma lugesin küll kodulehelt, et see on osaliselt vankriga läbitav ja arvasin, et tagasiteel haarame taas vankri kaasa. Paraku oli tegemist ringina kulgeva rajaga ja vankri mahajätmise võimalust ei tekkinud. Nii matkasime lisakoormustega, O-l vanker ja minul H süles. Saime käidud ja rada jättis hea mulje, isegi I unustas oma väsinud jalad ja uuris kopraurge.

H ei suutnud kuidagi paigal püsida, et saaks pilti teha. Minu rõõmuks kõndis ta laudteel ühe jupi käest kinni hoides oma jalgadega, täisa nagu suur laps juba 🙂 Nüüd peame head juustu ostma, et saaks õunastroopi ära proovida.

Mulle meeldivad sellised ettevõtmised nagu eilne, külastasime küll ainult ühte kohta aga ikka jäid head emotsioonid sellest päevast. Plaan oli muidugi suurem, tahtsime ka Seljametsa muuseumisse jõuda, seal reklaamiti välja mummuline pannkoogikohvik ja meisterdamise töötoad, mis oleks meile meeltmööda olnud aga kahjuks kaotasime kütuse hankimisega just nii palju aega, et sinna ei jõudnud. Kindlasti võtame edaspidigi kohviringi plaani.