Ükspäev tuli meil idee, et võiks sel suvel Lõuna-Eestis puhata. No mõeldud-tehtud. Majutust otsisin nii booking.com-ist kui ka Puhka Eestis lehelt. Viimases olid igasugu ägedad majakesed ja põnevad kohad keset loodust aga neil kõigil oli üks pisike kuid väga oluline puudus, nimelt oli iga maja kõrval tiik ja ma tõesti ei tahtnud hakata mängima seda mängu, et mitme minutiga esimene laps märjaks saab. Ühesõnaga võtsin siis booking.com-ist ühe korterti keset Otepääd. Korter oli hea, kolmas korrus mitte nii hea aga saime hakkama.
Nutuseks läks asi siis, kui meie puhkus lähemale jõudis ja ilmad kehvemaks muutusid. Nojah, “päikeseganrantiid” meil siin Eestis ju pole, sellele vihjavad tavaliselt meie tuttavad Saksamaal, kui neid endale külla kutsume, et õudselt tahaks tulla aga ei raatsi oma puhkust veeta kohas, kus ei pruugi päikest olla. Tõenäoliselt on nad salaja piilunud meie ilmateadet ja sellest ära kohkunud.
Kolmest päevast kaks olime sunnitud rohkem siseruumides veetma ja igasugused Ponimaad, Cantervillad ja Maanteemuuseumid jäid mingit järgmist korda ootama. Selle eest käisime V-Spas ja sealses mängutoas, Lõunakeskuse mängutoas, Pühajärve Spas ja mängutoas – nii saimegi oma puhkuse veedetud. Niipea teist sellist reisi ette võtta ei tahaks, polnud just unistuste puhkus.
Viimasel päeval õnneks ei sadanud ja saime teha seda, mis meil plaanis oli. Seadsime sammud või siis õigemini autonina Pokumaa poole, mis ostutus üllatavalt toredaks kohaks. No sellist tunnet küll ei tekkinud nagu Lottemaal või Iloni Imedemaal, mis on mu lemmikud lastega käimise kohad. Siiski oli seal tore, eriti meeldis mulle, et lapsed said ise endale pokusid meisterdada. Maja oli ka põnev, läbi väikese ava sai mängutuppa minna, mis oli laste jaoks kohe põnevust lisas. Kõik pildid pärinevad Pokumaal käimisest, kuna siseruumides ja vihmase ilmaga ei tule telefoniga pildistamisest midagi välja.
Matkarajad lisaks majale olid muidugi kutsuvad, seal olid nii vaatetorn kui ka taimerajad. Teoreetiliselt peaks need ka vankriga läbitavad olema nagu meile kassast öeldi aga tegelikult pöörasime mingil hetkel ikka tagasi, sest rada oli nii juurikaid täis ja loksutamine tüütas ära. Võib-olla oleks seal kõhukott abiks olnud, kuna vahemaad iseenesest pikad ei olnud aga seda me ei taibanud kaasa võtta.
Pilet oli ka mõistliku hinnaga, eriti vastuvõetav oli hind perekaardi omanikule. Mul on hea meel, et ma Liivi blogis selle postituse peale sattusin, kus ta perekaardist kirjutas. Tellisin endale ka talvel kaardi ja olen mitmel korral päris kenasti tänu sellele säästnud. Pokumaad julgen küll soovitada, rahulik koht keset metsa, kuhu lastega minna.
Arts, me and cookies 