Mina ja mu retrosuusad

IMG_20190211_201207_871

Lugesin täna Õhtulehest, et mõned vaprad käisid Tartu maratonil retrosuuskadega ilutsemas. Minul on ka retrosuusad, otsisin need välja paar aastat tagasi oma vanemate maamaja pööningult, kus on meie peres kunagi kasutusel olnud suusad ja olen nüüd talviti ikka mõned või isegi rohkem kui mõned suusaringid teinud. Eriti meeldib mulle välja kuulutada sõprade või pere seas suusavõistlused ja noh enamasti need siis võita, sest teised on pigem kelguinimesed… Selline väike nali 🙂

Igatahes otsustasin ma ka sel aastal oma suusad välja võtta, jaanuari lõpus sai kenasti pea kaks kuud sünnitusest ning oli sobiv aeg alustada taas mingisuguse füüsilise tegevusega. Alguses tundus, et eelmise aasta määre on veel piisavalt hea ja ei pea hakkama sellega pead vaevama. Ja siis ma läksin suusatama, esimene ring möödus üpris eufoorilises rõõmsuses, tuul kõrvus vihisemas, suusk kenasti libisemas ja vabadusetunne südames. Teise ringiga poole peale jõudes kõik muutus – lumi hakkas suusa alla kleepuma ja kohe kuidagi ei tahtnud enam edasi minna. Auto juurde jõudes pidin klaasipuhastajaga suuskade alla kleepunud lund lausa maha kraapima…

No selge pilt, et kui ma veel tahtsin suusatama minna, pidin ma midagi ette võtma. Otsisin kõik kohad läbi aga meile teadaolevaid määrdeid ei olnud kuskil. Seadsin sammud spordipoodi ja sain oma määrde kätte. Ma polnud ise varem suuski määrinud ja mõtlesin, et fööniga võiks ju saada. Proovisin – ei saanud, kohe üldse ei saanud. Võtsin youtube lahti ja sain teada, kuidas päriselt suuskade määrimine käib. Nonii, tuli ohverdada triikraud ja määritud ma oma suusad sain.

IMG_20190201_221948_900

Järgmisel korral oli kohe lust sõita, libises nagu määritud suusk 🙂 Sellele vaatamata oli see kord kõige raskem suusatada, distants oli kõige pikem, eelmise päeva võimlemine andis lihastes tunda väsimuse näol ja pole ju enam harjunud sellist sorti füüsilise pingutusega. Kaks viimast korda selle eest on jällegi väga mõnusad olnud. Keha on hakanud harjuma, et teda suusatama veetakse.

Väga sobiv oli ka see, et veebruaris algas naiskodukaitse endomondo väljakutse suusatamises. Väga motiveeriv! Mul oleks kindlasti poole vähem suusakilomeetreid, kui ma ei oleks selle väljakutsega liitunud. Kuigi esikümnesse ma ei pretendeeri, seal on ikka päris tõsised suusatajad, kellel koguneb saja ringis suusakilomeetreid.

Tartu maratoni retrosuuskadega läbinud mehed ütlesid, et suusakepid on väga rasked ja saapad on nirud. Pean mõlemaga nõustuma, kepid on tõesti rasked (aga seda parem trenn :D) ja saapad on veidi ebamugavad. Olen nüüd püüdnud välja mõelda, et kas peaks ostma endale kevadise allahindluse ajal päris suusad või mitte. Ühelt poolt oleks ju mõnus liuelda suuskadel, mis on paarkümmend aastat hiljem toodetud ja seeläbi mõningase arengu läbi teinud, jalga panna mugavad saapad ning kätte võtta kepid, mis ei kaalugi mõlemad pool kilo. Teiselt poolt on puidust Visu retrosuusad armsaks saanud ja omamoodi stiilsed. Nii tore, kui keegi ütleb, et tal olid 7 klassis samasugused 😀 Njahh, selline dilemma…

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s